Читать книгу Kadunud väike tüdruk - Брайан Макгиллоуэй - Страница 8

Lucy istus haiglatoa ukse juures, mille taga Alice’it läbi vaadati, kuulas haigla hääli ja märkis nende tuttavlikkust, oodates sotsiaaltöötaja ilmumist. Viimase kuu jooksul pärast Derrysse tagasitulekut oli ta koos isaga käinud siin sisse ja välja tihedamini, kui oleks tahtnud mäletada. Ühel päeval oli isa vannist tulles kukkunud ja käsivart vigastanud. Siis oli ta trepil komistanud. Iga õnnetuse järel oli isa pidanud jääma ööseks sinna, aga samuti Lucy, kes tema voodi ääres vahti pidas.

Ta püüdis helisid välja lülitada, kuid ei suutnud; arstiriistade kõlin, rataste kriiksumine, kui voodeid palatites siia-sinna lükati, uksehoidja susside pehme laksumine, kaugete häälte kaja. Ja kõigest kostis üle selle tüdruku lakkamatu kriiskamine, kelle Lucy oli leidnud.

Teadvusele tulles oli tüdruk Lucy külge klammerdunud, kui nad metsast välja kiirabiauto juurde läksid. Ta ei lasknud kellelgi teisel ennast puudutada, nii et viimaks pidi Lucy ta puude vahelt välja tassima. Ainult siis, kui laps sai panna käed Lucyle ümber kaela ja võis näha tema nägu, lubas ta ka teistel politseinikel aidata oma raskust kanda. Tema käsivarte puudutus ümber Lucy kaela oli olnud jääkülm. Ta polnud rääkinud, polnud kellelegi silma vaadanud.

Sellepärast soovitas Travers, et Lucy koos lapsega kiirabiautos sõidaks. Lucyl polnud selle vastu midagi. Lapse haare oli peaaegu metsik. Kui info oli läbi imbunud, et see polegi Kate McLaughlin, paistsid mõned politseinikud huvi kaotavat. Travers oli lubanud McLaughlini isaga ühendust võtta. Lucy pidi tüdruku juurde jääma seniks, kuni sotsiaalamet kohale ilmub, ja siis jaoskonda minema; Travers tahtis rääkida kriminaaluurijate rühmaga, kes Kate McLaughlini röövimise kallal töötas.

Kiirabiautos oli Alice hakanud oigama ja rahutult nihelema teki all, mille kiirabitöötajad talle pärast Lucy jopi äravõtmist ümber mähkisid. Kui nad haiglale lähemale jõudsid, olid oiged muutunud kõrgetooniliseks sõnatuks halinaks. Nüüd oli see jälle muutunud: laps kriiskas valu pärast ja iga karje ehmatas ülejäänud osakonna vaikseks. Mõned patsiendid kaugemal asuvatest palatitest olid jahmunult koridori valgunud ja kössitasid päevavalguslampide räiges valguses, otsides selliste piinatud karjete allikat.

Kindel, et midagi on valesti, tõusis Lucy viimaks püsti ja läks uksest sisse. Laps kössitas nurgas kägaras, põlved üsna samamoodi vastu rinda surutud nagu siis, kui Lucy ta leidis. Fooliumtekk oli talle ümber mähitud ja ta püüdis seda ära kiskuda, nähtavasti mõistmata, et ei saa seda teha, kuna istub ise teki servadel.

Lastearst jagas korraldusi ühele õdedest, kes arstiriistade käru sahtlitest midagi kilinal otsis.

„Miks ta niimoodi karjub?“ küsis Lucy.

Arst, kiirustava ilmega India naine, heitis talle pilgu, mis seadis kahtluse alla Lucy õiguse selliseid küsimusi esitada.

„Ta soojeneb üles,“ seletas arst. „Kui kehatemperatuur tõuseb, voolab veri tagasi jäsemetesse. Kui ta oli külmunud, ei tundnud keha valu. Praegu tunneb ta seda valu ajalise hilinemisega.“

„Kas te ei saaks talle midagi anda?“

Naine noogutas õe poole, kes hoidis käes süstalt, mille nõela ta surus väikesesse vedelikupudelikesse ja ravimi süstlasse tõmbas. Õde ulatas selle arstile, kes noogutas Lucyle ja õele, et nad tüdrukut paigal hoiaksid.

Lucy lähenes Alice’ile vasakult poolt, tundes ennast süüdlaslikult, kui tüdruk veidralt tühja pilgu tema poole tõstis, ilma et oleks õigupoolest kordagi otse silma vaadanud. Lucy võttis lapsel õlgade ümbert kinni nagu kõvasti kallistades. Hetkeks näis Alice lõdvestuvat, justkui usaldaks ta Lucy liigutuse tundeid. Siis märkas ta aga süstlaga lähenevat arsti ja hakkas väänlema, jalgadega õhus vehkides ja käsivartega, mis paljas luu ja nahk, vastu Lucy rinda pekstes. Ta pööras näo Lucy poole, silmad pärani ja pungis.

Lucy tahtis pilku kõrvale pöörata, põrandale vaadata – kuid ei suutnud. Ta vaatas nüüd lapsega tõtt, jälgides, kuidas ta silmad suuremaks läksid, siis näisid kustuvat, äkitselt raskeks muutunud silmalaud tasapisi kinni vajusid, jäsemete vehklemine lõppes ja tüdruk põrandale libisema hakkas. Lapsel tugevasti ümbert kinni hoides laskis Lucy tal enda vastu naalduda.

Arst lükkas juuksed näolt tahapoole ja pühkis valge kitli varrukaga otsmikku, nagu oleks tema olnud see, kes pidi füüsilisi pingutusi tegema.

„Tõstke ta voodisse,“ ütles ta.

Kahekesi said Lucy ja õde lapse põrandalt voodisse manööverdatud. Tüdruku nägu tõmbus isegi unes krimpsu, silmad liikusid laugude õhukese loori varjus. Tema nahk oli katsudes ikka veel külm, kuigi huuled olid hakanud värvi tagasi saama.

Arst astus voodi juurde, õhukesi latekskindaid kätte tõmmates. Kõigepealt uuris ta tüdruku pead, kammides juuksed juurteni tahapoole, et leida peanaha vigastusi. Seejärel kompas õrnalt kaela ja õlgu. Järgmisena kontrollis ta tüdruku käsivarsi ja käsi, seejärel jalgu ja jalalabasid, enne kui kergitas pidžaamajakki ja vaatas lapse keha üle.

„Kardan, et on nii häid kui ka halbu uudised,“ ütles arst, kui oli läbivaatuse lõpetanud. „Laps ei ole saanud mingeid raskeid füüsilisi vigastusi väljas lume sees viibimisest.“

„Ja halvad uudised?“

Doktor kooris kõneldes kindad käest. „Ta kannatab üpris tõsise alajahtumise all. Peame ta mõneks päevaks sisse jätma. Kas olete leidnud tema vanemad?“

Lucy raputas pead. „Lootsin talt küsida, kuidas nendega ühendust võtta.“

Arst kortsutas kergelt kulmu. „Rahusti, mida talle andsime, mõjub nüüd veel mitu tundi. Temast pole teil mingit kasu enne, kui hiljem täna hommikul.“

Kuriteopaiga uurija ilmus osakonda umbes poolteise tunni pärast. Kuna kõne all oli laps ja võis olla tegemist röövimisega, loeti Alice „kuriteopaigaks“ ja pidi arsti juuresolekul samal meetodil läbi uuritama.

Siis prahvatas ruumi valves olev sotsiaaltöötaja, korpulentne ähkiv naisterahvas, kes nimetas ennast Sylviaks. Ta pillas suure käekoti ukse kõrvale maha ja suundus tüdruku poole, kallutades natuke pead, et lapsele näkku vaadata.

Lõpuks astus ta jalgu järele vedades pisut hingetuna Lucy juurde.

„Mõtlesin, et see võiks olla tema. Teate küll.“

Lucy noogutas. „Ei ole.“

„Kuidas tal on?“ küsis Sylvia.

„Nad andsid talle rahusteid. Enne ta karjus valust.“

Sylvia noogutas äraolevalt. „Selle lapsega ma töötama ei hakka. Robbie alustab oma vahetust kell üheksa. Olen siin ainult tema tulekuni.“

„Saan aru,“ ütles Lucy. Ta hakkas juba lahkuma, kui avastas, et autot pole siin, kuna ta oli tulnud kiirabiga. Ta pidi kuriteopaiga uurijalt jaoskonda jõudmiseks küüti paluma, kui mees on siin lõpetanud.

Sylvia uratas vaikselt endamisi, tõstis oma koti maast ja läks siis istuma ühte tugitooli voodi lähedal. Ta võttis välja kollase ajalehe ja seadis ennast lugema.

Kuriteopaiga uurija töötas vaikselt tüdrukuga, lastearstiga ainult aeg-ajalt pominal märkusi vahetades.

„Jumal hoidku seda vaest perekonda,“ tähendas Sylvia. Lucy vaatas Kate McLaughlini suurt pilti ajalehe esiküljel.

„Jumal hoidku ka selle tüdruku perekonda,“ leidis ta ennast ütlemas, teades, et see kõlab natuke ärritatult.

„Aga Kate on ikka veel kadunud. See tüdruk on vähemalt üles leitud,“ seletas Sylvia, krabistades lehekülge pöörates ajalehte.

Lucy vaatas, kuidas tüdruk rahustite mõju all olles aeg-ajalt niheleb. Ta lamas päris üksi, vanemate ja sõpradeta, nimeta, hääleta, isegi väärikuseta, kui uurija ja arst tema riideid ära võtma hakkasid.

„Ta ei tundu mulle just väga leituna,“ pomises Lucy.