Читать книгу Julgege juhtida - Brene Brown - Страница 6

Saateks Brenélt

Minult küsitakse tihti, kas ma lähen publiku ees esinedes ikka veel närvi. Vastus on jah. Ma olen alati närvis. Kogemus hoiab mind hirmu tundmast, aga ma olen ikkagi närvis. Esiteks, inimesed pakuvad mulle oma kõige väärtuslikumat kingitust – aega. Aeg on ilma vähimagi kahtluseta meie kõige ihaldusväärsem, kõige taastumatum vara. Kui elu ühe kõige väärtuslikuma kingi saamine ei pane teil klompi kurku tõusma ega võta kõhust õõnsaks, siis te ei võta asja küllalt tõsiselt.

Teiseks, rääkimine teeb haavatavaks. Ma ei õpi oma lauseid pähe ega valmista ette naljalugusid, mida sõna-sõnalt peast esitada. Hea kõne seisneb ennustamatus ja kontrollimatus sideme loomise kunstis. Kuigi laval olen ainult mina ja konverentsikeskuse auditooriumi toolidel istub võib-olla 10 000 inimest, püüan võimalikult paljudele silma vaadata. Nii et jah, ma olen alati närvis.

Mul on aastate jooksul kujunenud paar trikki, mis aitavad keskenduda. Kuigi see paneb korraldusmeeskonna hulluma, palun alati lavavalgustuse sättida 50 protsendi peale. Kui see on 100 protsendi peal, siis ei ole publikut üldse näha, ja mulle ei meeldi rääkida tühjusega. Pean nägema küllalt nägusid, et teada, kas oleme ühel lainel. Kas sõnad ja pildid lähendavad meid või lükkavad üksteisest eemale? Kas minu lugudes tuntakse ära oma kogemusi? Inimesed teevad väga kindlaid nägusid, kui kuulevad midagi, millega nad on nõus. Nad noogutavad ja naeratavad ning mõnikord katavad näo kätega. Kui jutt ei jõua kohale, siis heidetakse mulle kõrvalpilke. Ja naeru on vähem kuulda.

Mul on veel üks trikk, mida kasutan siis, kui ärevad korraldajad püüavad mind õhutada paremini esinema, kirjeldades publikuliikmete staatust. Korraldaja võib öelda näiteks: „Muuseas, Brené, tänase publiku hulgas on ka tippsõjaväelased.“ Mainitakse suurettevõtete tippjuhte, selle või tolle ülierilise seltskonna eliiti, maailma silmapaistvaimaid läbimurdjaid. See on mu lemmik: „Need on siin raketiteadlased, kes ilmselt ei salli su juttu silmaotsaski, nii et räägi ainult tõendatud fakte.“ Seda strateegiat kasutatakse tihti, kui kuulajad paistavad kuidagi tõrksad, kuna ei tea, miks ma siin olen, või mis veel hullem, ei tea, miks nemad on sunnitud siin koos minuga olema.

Neil juhtudel on minu strateegia kasutada klassikalist trikki „Kujutle, et publik on alasti“.

Ma ei mana silme ette auditooriumitoolidel istuvaid paljaid inimesi, sest minu puhul see ei toimi. Kujutlen neid lihtsalt ilma tiitlite, positsioonide, võimu või mõju turviseta. Kui märkan publiku hulgas mossis suu ja kõvasti rinnale risti surutud kätega naist, siis kujutlen, milline ta võis olla kolmandas klassis. Kui mu tähelepanu köidab mees, kes üha pead raputab ja pillub selliseid repliike nagu „Võitjad ei näita tööl oma nõrkust“, siis püüan kujutleda teda last süles hoidmas või oma terapeudi juures istumas. Või õigemini terapeudi juures, kelle poole ta minu arust peaks pöörduma.

Enne lavale astumist pomisen kolm-neli korda omaette sõna inimesed. „Inimesed, inimesed, inimesed, inimesed.“ See strateegia sündis meeleheitlikus olukorras kümmekond aastat tagasi, 2008. aastal, kui astusin esimest korda üles suurettevõtete tippjuhtide ees. Olin pidanud ettekandeid haiglate peaauditooriumites ja rääkinud käitumistervisest palju, aga erinevus nende kogemuste ja juba ainuüksi selles lavataguses ruumis seismise vahel oli käegakatsutav.

Püüdsin leida kohta, kuhu oma laager üles panna. Lava taga oli oma 20 esinejat, kes kõik ootasid kutset, et esitada sellel päevapikkusel üritusel oma 20minutine TED-stiilis ettekanne. Mind kippus enda alla matma see üksildane tunne, et ma ei kuulu siia ja olen vales kohas. Esmalt vaatasin, kas asi on sugupooles, sest tänapäevani olen tihti lava taga ainus naisesineja. Asi polnud selles. Asi polnud ka koduigatsuses, sest olin 30 minuti kaugusel oma Houstoni kodust.

Kui kuulsin ürituse korraldajaid publiku poole pöördumas, tõmbasin veidi kõrvale rasket sametkardinat, mis eraldas lavatagust ruumi auditooriumist, ja piilusin välja. See oli nagu Brooks Brothersi kokkutulek – ridade viisi peamiselt valgetes särkides ja väga tumedates ülikondades mehi.

Lasin kardina tagasi langeda ja mind valdas paanika. Mulle kõige lähemal seisev mees oli noor ülienergiline jutupaunik, kellele peale vaadates võis kohe öelda, et ta kohtleb kõiki oma sõbrana. Ma ei teagi, mida ta mulle parajasti rääkis, kui ma ta poolelt lauselt katkestasin: „Oh issand, need on kõik ärimehed, tippjuhid või FBI agendid.“

Ta naeris. „Jah, sõber. See on C-taseme konverents. Kas sulle ei öeldud?“

Veri valgus mul näost ära ja ma istusin aegamööda enda kõrval seisnud tühjale toolile.

Ta selgitas: „Tead ju küll. Tegevjuhid, operatiivjuhid, finantsjuhid, müügijuhid, personalijuhid ...“1

Ainus mõte, mis mulle pähe tuli, oli: Ma ei ütle mitte mingil juhul sellele mehele tõtt.

Ta põlvitas mu kõrvale ja pani käe mulle õlgade ümber: „Kas midagi on lahti, sõber?“

Võib-olla oli see Austraalia aktsent, lai naeratus või nimi Pete, mis tegi selle mehe otsekohe usaldusväärseks, aga ma pöörasin end tema poole ja ütlesin: „Mulle öeldi küll, et siin on C-taseme publik, aga mina arvasin, et see tähendab keskpärast taset – et ei ole päris A-tase.“2

Ta pahvatas laginal naerma ja ütles: „See on võrratu! Sa peaksid selle ära kasutama!“

Vaatasin talle silma ja ütlesin: „Siin pole midagi naljakat. Ma räägin neile häbist ja ohust, et meid ei võeta tõsiselt.“

Tekkis pikk paus, enne kui lisasin: „See on irooniline.“

Selleks ajaks oli meie kõrvale seisma jäänud Washingtonist pärit naine, kes pidi pidama 20minutilise ettekande naftakaubanduse teemal. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: „Häbi – te mõtlete seda tunnet? Nagu „mul on häbi“?“

Enne kui jõudsin tunnistada, et nii see on, ütles ta: „Huvitav. Hea, et seda räägite teie, mitte mina,“ ja astus minema.

Ma ei unusta kunagi Pete’i vastust: „Vaata uuesti seda publikut. Need on inimesed, lihtsalt inimesed. Ja mitte keegi ei räägi neile häbist, kuigi igaüks neist on selles silmini sees, justnagu kõik teisedki. Vaata neid. Need on inimesed.“

Siis köitis ta meeli kas tema enda nõuandes peituv tõde või minu teema, sest ta tõusis püsti, pigistas mind õlast ja astus eemale. Võtsin kiiresti välja oma sülearvuti ja tippisin otsingusse „populaarsed ärijuhtimise ja äriterminid“. Võib-olla saan oma teemale veidi kaalu lisada, kui lehvitan pisut ärižargooniga.

Pagan. Mulle tundus, nagu loeksin Berenstainide karuraamatut „Vana kaabu, uus kaabu“, mida mu lapsed väiksena armastasid.3 See on lugu isakarust, kes läheb kübarapoodi ja proovib oma vana kulunud kaabu asemele pähe viitkümmend uut kaabut. Muidugi on kõigil neil uutel kaabudel mõni häda küljes: liiga lai, liiga kitsas, liiga raske, liiga kerge. Nii jätkub lugu mitu lehekülge, kuni jõuab viimaks loogilise järelduseni, et tuleb jätta alles vana inetu kaabu, mis sobib täpselt.

Hakkasin termineid omaette pomisema, et näha, kas mõni sobiks mulle.

Kriitiline teekond? Liiga liikluslik.

Tasandist ülehüppamine? Kõlab justkui keksumäng.

Visioon? Võib-olla.

Visioneerima? Oot! Ei saa lihtsalt võtta mis tahes sõna ja lisada sinna lõppu „-eerima“.

Õnneks helistas mu mees Steve ja katkestas Berenstaini karude stiilis otsingu.

„Kuidas sul läheb? Kas oled valmis?“ küsis ta.

„Ei! See on täielik õudus,“ ütlesin. Kui olin olukorda selgitanud, jäi ta väga vaikseks.

Kasutades oma tõsist häält – seda, mis on mõeldud arstile helistavatele paanikas lapsevanematele (ta on lastearst) või mulle, kui olen aru kaotamas –, ütles ta: „Brené, luba mulle, et sa ei kasuta ühtki neist totakatest sõnadest. Ma mõtlen tõsiselt.“

Selleks ajaks olin juba pisarate äärel. Ma sosistasin: „Luban, aga sa peaksid neid inimesi nägema. Ma oleksin nagu matustel. Ja mitte oma perekonna matustel, kus võib näha edevaid Wranglereid ja sündmusele kohaselt süngeid kauboikaabusid. Need on nagu Briti matused. Või „Sopranode“ hauaplatsiteenistus.“

Ta ütles: „Võta selle mehe nõu kuulda ja vaata seda publikut uuesti. Nad on tõesti lihtsalt inimesed nagu sina ja mina, nagu meie sõbrad. Seal on ju inimesed, eks ole? Need on tegelikud inimesed oma tegeliku elu ja tegelike probleemidega. Aja sina oma asja.“

Ta ütles, et armastab mind, ja me lõpetasime kõne. Tõusin ja lükkasin uuesti kardina kõrvale. Saal oli hämaram ja laval rääkis esineja. Tahtsin publiku nägusid näha, aga minu külgvaade tegi selle keeruliseks. Siis pööras üks suur kiilakas mees aegluubis nagu filmis oma pead, et oma naabrile midagi sosistada, ja ma nägin ta nägu.

Ahmisin õhku ja tõmbasin kardinad kinni. Ma tunnen seda meest. Jätsime umbes ühel ajal joomise maha ja käisime 90ndate keskel ühes anonüümsete alkohoolikute rühmas. Ma ei uskunud oma silmi. Istusin parajasti ja püüdsin selgusele jõuda, kas minuga toimub mingi ime, kui mu uus sõber Pete ligi astus.

„Kas kõik on korras?“ küsis ta.

Naeratasin. „Jah, vist küll. Lihtsalt inimesed, on ju?“

Ta patsutas mulle õlale ja ütles, et üks naine seisab lavataguse ruumi uksel ja tahab minuga rääkida. Tänasin teda uuesti ja läksin oma külalise juurde. See oli minu naaber! Tollal oli ta üks õigusfirma juhtivatest omanikest ning oli tulnud sellele üritusele koos teiste omanike ja mõne kliendiga. Ta ütles, et tahtis lihtsalt tere öelda ja edu soovida. Embasin teda põgusalt ja ta läks tagasi auditooriumi uste poole. Sammusin läbi halli ja astusin välja, et veidi värsket õhku hingata.

Ta ei pruugi iial teada saada, mida tema nägemine mulle tol päeval tähendas. Olin talle lahkuse ja avatuse eest tänulik, aga peamine oli lihtsalt tema nägemine. Jah, ta on prestiižika õigusettevõtte omanik, aga ta on ka tütar, kes minu teada viis hiljuti oma ema senise koduhooldaja käe alt hooldekodusse. Samuti on ta ema ja naine, kellel on parasjagu käimas keeruline lahutus.

Inimesed. Inimesed. Inimesed.

Selle päeva kogemus oli ergastav. Saavutasin publikuga täieliku kooskõla ja sügava sideme. Me naersime südamest. Me nutsime. Kuulajad küünitasid nii ahnelt neelama seda, mida mul oli öelda häbi, kättesaamatute ootuste ja perfektsionismi kohta, et oleksid peaaegu üle tooliserva maha kukkunud. Me lasime vool ennast kaasa viia.

Enne kui 90ndate alguses tagasi kooli läksin, et sotsiaaltööd õppida, ronisin mööda ühe Fortune 10 hulka kuuluva ettevõtte karjääriredelit ülespoole. Loobusin sellest sotsiaaltöö õppimise kasuks ega uskunud toona, et naasen kunagi maailma, mis minu meelest oli otse vastand väärtustele, millest ma hoolisin – julgusele, seotusele ja tähendusrikkusele.

Doktoritöö esimestel aastatel keskendusin süsteemi muutmise juhtimisele ja organisatsiooni keskkonna jälgimisele. Viimaks võtsin aga teise suuna ja kirjutasin doktoritöö hoopis seotusest ja haavatavusest. Ma ei arvanud, et pöördun organisatsiooni arengu alale tagasi, sest mulle see toona tõesti ei meeldinud.

Tol päeval peetud ettekanne märkis aga mu karjääris olulist murdepunkti. Südamlik kogemus, mis mul selle publikuga tekkis, pani mind küsima, kas ma mitte ei eksi, kui pean oma kaht huviala teineteist välistavaks. Mis oleks, kui ühendaks julguse, seotuse ja tähenduse töömaailmaga?

Teine veider asi, mis tol päeval juhtus, viis suure muutuseni minu esinejakarjääris. Sellel üritusel oli kohal palju vahendusagente, ning olles teada saanud publiku hinnangu, helistasid nad kõik mulle ja küsisid, mille poole ma oma karjääris püüdlen. Kui olin paar kuud endasse vaadanud, otsustasin, et leian uuesti tee juhtimise ja organisatsiooni arengu maailma. Seekord aga on mul uus fookus: inimesed, inimesed, inimesed.

Mitte kriitik ei ole see, kes loeb

2010. aastal, kaks aastat pärast seda sündmust kirjutasin ma raamatu „Ebatäiuslikkuse kingitused“.4 Selles raamatus tutvustasin oma uurimistööd, mille tulemusena sõnastasin puhtsüdamlikkuse kümme põhimõtet. Mul oli väga lai publik, kelle hulgas oli ärimaailma, ühiskonna, usuringkondade ja mittetulundusühingute juhte.

Kahe aastat pärast, 2012. aastal keskendusin haavatavusele ja julgusele ning kirjutasin raamatu „Suur julgus“ („Daring Greatly“).5 See oli mu esimene raamat, mis sisaldas minu töös organisatsioonidega ja juhtimise kohta tehtud avastusi.

Raamatu „Suur julgus“ epigraaf on Theodore Roosevelti tsitaat:

„Mitte kriitik ei ole see, kes loeb, mitte see, kes osutab, kuidas tugev komistab või kus tegija oleks võinud teha paremini. Au kuulub sellele, kes on päriselt areenil, kelle nägu on tolmust, higist ja verest kriim; kes püüab kangelaslikult; kes eksib ega tule alati toime … kes parimal juhul tunneb viimaks suure saavutuse üle võidurõõmu ning halvimal juhul – kui ta läbi kukub – kukub vähemasti läbi julgelt üritades.“6

Leidsin selle tsitaadi oma karjääri väga katsumusterohkel ajal. Minu Houstoni TEDx-i haavatavuseteemaline ettekanne7 oli hakanud pööraselt levima, ning kuigi see kõne pälvis tohutult toetust, oli kriitika tihti julm ja isiklik ning kinnitas suurimaid hirme, mida enda selline avamine minus tekitas. See tsitaat võttis täiuslikult kokku minu enesetunde ja üha kasvava veendumuse minna välja täispangale ning mitte taganeda.

Julgus olla haavatav ei ole seotud kaotamise või võitmisega, see tähendab julgust olla kohal, kui sa ei saa tulemust ennustada või kontrollida. See tsitaat kõlas väga tugevasti kokku minu sooviga elada julget elu, hoolimata maailmas kasvavast künismist ja hirmuõhutamisest, ning samamoodi kõlas see ka kõikjal kokku juhtide mõtetega. Paljud puutusid selle tsitaadiga kokku esimest korda minu raamatus. Teistel oli see aga kodus või kontoris juba aastaid seinal rippunud ja nad tundsid justkui sugulus­sidet. Hiljuti nägin pilti LeBron Jamesi võistlustossudest ning nende küljele oli kirjutatud seesama tsitaat.

Raamatule „Suur julgus“ järgnes väga kiiresti raamat „Tõusta tugevana“ („Rising Strong“)8 – see raamat uurib protsessi, mida minu kõige sitkemad uurimisalused kasutavad pärast kukkumist püstitõusmiseks. Tundsin, et mul on justkui kohustus seda kirjutada, sest ainus asi, mida ma pärast kõiki oma uuringuid kindlalt teadsin, oli see, et kui sa kavatsed olla julge, siis saad sa ühel hetkel jalaga tagumikku. Kui valid julguse, siis saad kindlasti tunda läbikukkumist, pettumist, tagasilööke ja isegi südamevalu. Sellepärast nimetamegi seda julguseks. Sellepärast on see nii harv.

2016. aastal ühendasin raamatute „Suur julgus“ ja „Tõusta tugevana“ taga oleva uurimistöö, et arendada välja julguse kasvatamise programm, ning me käivitasime ettevõtte Brave Leaders Inc., pakkumaks veebipõhist õpet ja isiklikku töönõustamist. Aasta pärast töötasime juba 50 ettevõtte ja ligi 10 000 juhiga. Järgmine aasta tõi raamatu „Kartmatult kõnnumaal“ („Braving the Wilderness“)9, mis räägib igasuguse tõelise kuuluvuse eelduseks olevast enesele truuks jäämise julgusest ning ohust raisata oma elu sobitumise ja heakskiidu otsimise peale. See oli teema, mis lausa karjus uurimise ja kirjutamise järele keset kasvavat polarisatsiooni, teistsuguste inimeste tohutut dehumaniseerimist ja üha kahanevat tõelise kriitilise mõtlemise kõlapinda.

Viimase kahe aasta jooksul on meie meeskond uurinud, hinnanud, eksinud, korranud, kuulanud, jälginud, vaadanud, kasvanud ja õppinud rohkem, kui me oleksime iial suutnud ette kujutada. Ja otsekui poleks sellest veel küllalt, on mul olnud võimalus istuda koos maailma suurimate juhtidega ja neilt õppida. Ootan pikisilmi, et saaksin teiega oma uusi teadmisi jagada – tahan rääkida, kuidas need põhimõtted võivad täielikult muuta meie suhtlust, miks need toimivad, miks nende järgimine on kohati väga raske ja kus mul ikka ja jälle asjad viltu lähevad (et mitte jääda liiga teoreetiliseks).

1 Inglise keeles kasutatakse nende ametipostide märkimiseks lühendeid: CEO, COO, CFO, CMO, CHRO, milles esimene täht C tuleneb sõnast chief (peamine, tähtsaim). – Tlk.

2 Originaalis tuleb eksitus inglise keeles sarnaselt kõlavatest sõnadest C-level ja sea-level (ehk merepinna tase). – Tlk.

3 Stan ja Jan Berenstain, Old Hat, New Hat (New York: Random House / Bright and Early Books, 1970).

4 Brené Brown, The Gifts of Imperfection: Let Go of Who You Think You’re Supposed to Be and Embrace Who You Are (Center City, MN: Hazelden, 2010). Eesti keeles „Ebatäiuslikkuse kingitused“, 2014, Pilgrim.

5 Brené Brown, Daring Greatly: How the Courage to Be Vulnerable Transforms the Way We Live, Love, Parent, and Lead (New York: Gotham Books, 2012).

6 Theodore Roosevelt, „Citizenship in a Republic“, kõne peetud Sorbonne’is Pariisis, 23. aprillil 1910.

7 Brené Brown, „The Power of Vulnerability“, filmitud juunis 2010 Houstonis, TX, TEDxHouston video, 20:13, ted.com/talks/Brené_brown_on_vulnerability.

8 Brené Brown, Rising Strong: The Reckoning. The Rumble. The Revolution (New York: Random House, 2015).

9 Brené Brown, Braving the Wilderness: The Quest for True Belonging and the Courage to Stand Alone (New York: Random House, 2017).