Читать книгу Geniaalsed koerad. Milles avaldub koerte tarkus - Brian Hare - Страница 3

Kas ma tõesti mõtlen seda pealkirja tõsiselt? Enamik koeri oskab vaevu istuda, seista ja korralikult rihma otsas kõndida.

Koerad on segaduses, kui orav mööda tüve kõrgele puulatva kaob, ning õnnelikud, kui saavad kempsupotist juua. See ei tundu just tüüpilise geeniuse moodi. Unustage Shakespeare’i sonetid, kosmoselennud või isegi internet – kui kasutada klišeelikku arusaama geeniusest, kujuneks see raamat väga õhukeseks.

Ma siiski mõtlen seda tõsiselt, sadade hiljutiste uurimistööde tulemused kinnitavad minu arvamust. Seda seetõttu, et tunnetusteaduses mõistame loomade intelligentsust natukene teistmoodi. Esimese asjana peetakse loomade intelligentsuse hindamisel silmas seda, kui edukalt on neil õnnestunud võimalikult erinevates paikades ellu jääda ja paljuneda. Prussakate puhul jälle ei ole edukusel mingit pistmist intelligentsusega. Prussakad on liigina lihtsalt väga vastupidavad ja suurepärased paljunejad.

Teistel loomadel on edukaks ellujäämiseks vaja natuke rohkem spetsiifilist laadi intellekti. Näiteks drontidel5 ei oleks olnud mingit kasu sonettide kirjutamise oskusest, sest ilmselgelt ei oleks see kaasa aidanud nende ellujäämisele (drontide puhul oli ellujäämiseks vajalik oskus, mida nad ei suutnud omandada, õppida vältima uusi vaenlasi nagu näiteks näljased meremehed).

Kui nii mõelda, siis on koer vaieldamatult kõige edukam imetaja kogu planeedil, muidugi kui inimesed välja arvata. Koerad on levinud igasse maailma nurka, kaasa arvatud meie kodudesse ja mõningatel juhtudel isegi meie vooditesse. Sel ajal, kui inimtegevuse tulemusena on suur osa imetajate populatsioone meie planeedil kõvasti vähenenud, ei ole kunagi olnud maakeral niipalju koeri nagu praegu. Industrialiseeritud maailmas on inimestel vähem lapsi kui kunagi varem, kuid samal ajal pakuvad nad järjest priiskavamat elu kasvavale kodukoerte populatsioonile. Tänapäeva koertel on ka rohkem töökohti kui eales varem. Abikoerad aitavad vaimsete ja füüsiliste puuetega inimesi, militaarteenistuse koerad leiavad pomme, politseikoerad kaitsevad korda, tollikoerad leiavad illegaalselt riiki toodud uimasteid. Looduskaitse teenistuses olevad koerad otsivad loomade väljaheiteid, et aidata kindlaks teha ohustatud loomaliikide populatsioonide suurust ja liikumisala ulatust. On ka n-ö lutikakoerad, kes annavad lõhna järgi märku, kui hotellis on lutikaprobleem; kasvajaid otsivad koerad avastavad melanoomi või isegi soolevähi ning teraapiakoerad külastavad vanadekodusid ja haiglaid, et rõõmustada patsiente ning kiirendada nende paranemist.

Olen lummatud sellisest intelligentsusest, mis on koeral võimaldanud nii edukaks saada. Mis see muud on kui geniaalsus.

Mis on geniaalsus?

Kindlasti on enamik meist teinud kunagi mõne testi, mille tulemused määravad, milliste metoodikate järgi meid õpetada tuleks või millisesse kõrgkooli me sisse saaksime. Alfred Binet lõi esimese standardiseeritud intelligentsustesti 20. sajandi alguses. Tema eesmärgiks oli välja sõeluda Prantsusmaa tudengid, kes peaksid saama koolis edasijõudmiseks lisaõpet, rohkem tähelepanu ja ressursse. Tema välja töötatud originaaltestist kujunes Stanford-Binet intelligentsuse skaala, mis on laiemalt tuntud kui IQ test6.

IQ test võimaldab geeniust väga kitsalt defineerida. Kes teab, siis testid nagu IQ test, GRE ja SAT7 keskenduvad vaid testitava põhioskustele nagu lugemine, kirjutamine ja analüütilised võimed. Neid teste eelistatakse, kuna nad ennustavad n-ö keskmist õppeedukust, samas ei mõõda nad iga indiviidi täielikku potentsiaali. Selliste testide abil ei ole võimalik seletada Ted Turneri, Ralph Laureni, Bill Gatesi ja Mark Zuckerbergi edu, kes kõik küll kolledžist välja langesid, kuid sellest hoolimata miljonärideks said8.

Võtame kasvõi Steve Jobsi. Üks tema biograafidest ütles: „Kas ta oli tark? Ei, mitte eriti. See-eest oli ta geenius”.9 Jobs jättis kolledži pooleli, läks eneseotsingutele Indiasse ja aastal 1985, kui müüginumbrid kehvaks läksid, puksiti ta välja Apple’st – ettevõttest, mille kaasasutajaks ta ise oli olnud. Vaid vähesed oleksid julgenud ennustada talle sellist edu, nagu see tema surma hetkel oli. „Mõtle erinevalt” sai hüüdlauseks paljurahvuselisele ettevõttele, mis põimis kunsti ja tehnoloogia ning mida juhtis Steve Jobs. Jobs oleks olnud keskpärane või kuulsusetu mitmes muus valdkonnas, kuid tema visioon ja võime mõelda erinevalt tegid temast geeniuse.

Kognitiivne ehk tunnetuslik lähenemine rõhutab just erinevat tüüpi intelligentsuse olemasolu. Geniaalsus tähendab, et kedagi on õnnistatud mingit tüüpi kognitiivse võimega, samal ajal kui ta on keskpärane või nõrk mõnel teisel alal.

Vaatamata diagnoositud autismile on näiteks Colorado ülikoolis töötav Temple Grandin mitmete oluliste raamatute autor, näiteks „Animals Make Us Human” („Loomad teevad meist inimesed”), samuti on ta teinud loomade heaolu uurimisel palju enamat kui keegi teine. Ehkki Grandinil on suuri raskusi ümbritsevate inimeste emotsioonidest ja sotsiaalsest taustainfost arusaamisega, on ta tänu oma erilisele loomade tajumise andele aidanud miljonite loomade stressi vähendada10.

Kognitiivne revolutsioon muutis meie arusaamu intelligentsusest ajal, mil kõik sotsiaalsed revolutsioonid tundusid juba toimunud olevat – eelmise sajandi kuuekümnendatel11. Tänu arvutitehnoloogia tormilisele arengule oli teadlastel võimalik mõelda ajust ja selle abil probleemide lahendamisest varasemast erinevalt. Kui varem arvati, et aju on kas rohkemal või vähemal määral mõistust täis, umbes nagu klaas veini, siis nüüd mõisteti, et aju on pigem nagu arvuti, mille erinevad osad teevad omavahel koostööd. USB pesad, klaviatuur ja modemid saavad keskkonnast uut infot, protsessor aitab informatsiooni töödelda ja teisendada seda kasutatavasse formaati, samas kui kõvaketas salvestab olulist infot, mida hiljem kasutada. Neuroteadlased mõistsid, et sarnaselt arvutile on erinevad aju osad spetsialiseerunud erinevat tüüpi probleemide lahendamisele.

Neuroteadused ja arvutitehnoloogia tõidki esile need kitsaskohad, mis kaasnevad, kui intelligentsuse üle otsustatakse ühemõõtmelises skaalas. Andekateks sportlasteks või kunstnikeks saavad inimesed, kelle tunnetus on eriliselt arenenud; vähem tundliku emotsionaalsusega inimesed on edukad pilootidena või mõnes muus ametis, mis eeldab kõrget riskivalmidust; inimestest, kellel on erakordne mälu, saavad head arstid. Sarnast fenomeni võib täheldada ka vaimsete häirete puhul. Võib üles lugeda lõpmatu hulga kognitiivseid võimeid, mis ei pruugi ilmtingimata üksteisega seotud olla12.

Mälu on üks kõige paremini uuritud kognitiivsetest võimetest. õigupoolest peame me tihti geeniusteks inimesi, kellel on erakordne fakti- ja objektimälu, eriti seetõttu, et sellised inimesed saavad IQ testides häid tulemusi. Kuna on olemas erinevat tüüpi intelligentsust, siis on olemas ka erinevalt tüüpi mälu. Mõnedel inimestel on hea mälu sündmuste peale, teistel jällegi nägude, orienteerumise, hiljuti või kaua aega tagasi ette tulnud asjade peale – loetelu on väga pikk. Kui teil on hea mälu ühes valdkonnas, ei pruugi teil olla sama hea mälu teist tüüpi asjade mäletamiseks13.

Näiteks naisel, keda nimetame privaatsuse huvides A. J., oli märkimisväärne autobiograafiline mälu. Ta võis meenutada, millal ja kus leidis aset enamik sündmusi tema elust. Kui katse läbiviijad nimetasid erinevaid kuupäevi, suutis ta hämmastava täpsusega raporteerida tol päeval juhtunud olulistest isiklikest ning avalikest sündmustest isegi kuni nende toimumise kellaajani välja14. Kõnealuse naise mälu puudutas paraku ainult autobiograafilisi sündmusi. Ta ei olnud eriti hea õpilane ja nägi kurja vaeva faktide mehhaanilise meeldejätmisega.

Ühes teises uurimistöös leidsid neuroteadlased, et Londoni taksojuhtidel on teiste inimestega võrreldes suurem neuronite tihedus ajuosas, mida nimetatakse hipokampuseks. Hipokampus on otseselt seotud navigeerimisoskusega, suurem närvirakkude tihedus selles ajuosas võimaldab suuremat mälumahtu ja kiiremat infotöötlust. See asjaolu annab taksojuhtidele võime edukalt lahendada ettetulevaid ruumilisi probleeme, mis nõuavad navigeerimist erinevate orientiiride vahel15.

Geeniuse vääriliseks ei tee A. J. – d ega taksojuhte mitte see, mida mõõdab standardne IQ test, vaid pigem nende erakordne spetsialiseerunud mälu.

Tänapäeva kultuuris on käibel mitmeid huvipakkuvaid intelligentsuse definitsioone. Definitsioon, mis juhtis minu uurimistööd ning mida ma selles raamatus läbivalt kasutan, on väga lihtne. Koerte geniaalsusel – siinkohal tegelikult kõigi loomade, kaasa arvatud inimeste omal – on kaks kriteeriumit:

Oma liigi siseselt või võrreldes sugulasliikidega mingi väljapaistva vaimse võime omamine, mis on võrreldes ülejäänud võimetega oluliselt tugevam.

Võime teha spontaanseid järeldusi.

Geniaalsed loomad – mitte ainult laul ja tants

Arktilistel tiirudel on geniaalne navigeerimisoskus: igal aastal lendavad nad Arktikast Antarktikasse ja tagasi. Viie aastaga läbib tiir vahemaa, millega ta saaks Kuule lennata16. Vaaladel on geniaalne viis teha koostööd, kui on vaja kala püüda: nad teevad massiivse mullidest müüri, mille abil püütakse kinni terve parv kalu. See kindlustab vaaladele oluliselt rikkalikuma söömaaja võrreldes sellega, kui nad oleksid üksi jahil käinud17. Meemesilased arendasid välja tantsuvormi, mis võimaldab neil teistele mesilastele edasi öelda, kust leida nektarit täis õisi18 – see on kindlasti geniaalsuse üks vorme, kui ollakse võimeline tantsimisega elatist teenima.

Geniaalsus on alati suhteline, teatud inimesi peetakse geeniusteks, sest nad lahendavad spetsiifilisi probleeme teistest paremini. Teadlasi ei huvita enamasti, millised on iga üksiku looma võimed, märksa huvipakkuvamaks peavad nad seda, milleks on liik kui tervik võimeline. Loomad ei oska rääkida, kuid sellest hoolimata on meil võimalik välja selgitada, kui andekad on nad mõistatuste lahendamisel. Mõistatuste lahendamiseks ei peagi loomad rääkida oskama, nad peavad lihtsalt tegema valikuid, mis paljastavad nende kognitiivsed võimed. Erinevatest liikidest loomadele samu mõistatusi lahendada andes on võimalik tuvastada erinevat tüüpi geniaalsust.

Et vihmaussiga võrreldes tunduks iga lind navigeerimisgeeniusena, oleks mõistlik pigem võrrelda omavahel lähedalt suguluses olevaid liike. Niimoodi me mitte ainult ei selgita välja konkreetsele liigile omaseid võimeid, mida tema lähisugulastel ehk pole, vaid saame küsida hoopis põnevama küsimuse: miks ja kuidas selline võime antud liigil üldse olemas on.

Toon näiteks hallmänsakute ruumimälu, mis võiks vabalt konkureerida parimate taksojuhtide omaga. Need linnud elavad Ameerika Ühendriikide lääneosas kõrgel mägedes. Suvel võib iga hallmänsak ära peita kuni sada tuhat seemet üle kogu oma territooriumi. Talvel otsivad hallmänsakud üles needsamad seemned, mis nad üheksa kuud varem ära peitsid, isegi kui need on lumega kaetud.

Võrreldes oma vareslastest sugulastega on hallmänsakud peidetud toidu otsimises meistrid. Karmid talved on muutnud need linnud ruumimälu geeniusteks. Sellest hoolimata ei võidaks hallmänsakud oma sugulasi päris igas mälumängus.

Võsa-sininäärid, kes kuuluvad ka vareslaste sugukonda, peidavad samuti sageli oma toitu, kuid erinevalt üksikult elavatest mänsakutest, kes harva varastavad, on varastamine sininääridel tavaline. Nad vaatavad esmalt pealt, kuidas teised linnud oma toitu peidavad, ning tulevad hiljem tagasi, et see ära varastada. Kui testiti sininääride võimet meeles pidada, kuhu teised linnud toitu peitsid, osutusid sininäärid väga osavateks, samal ajal kui mänsakud olid samas olukorras täiesti lootusetud. Konkurents muutis sininäärid sotsiaalse mälu geeniusteks. (Sininäärid mitte ainult ei näppa, vaid ka kaitsevad ennast nuhkide eest. See tähendab, et nad eelistavad peita oma toitu salaja, ja kui märkavad, et mõni võõras lind nende tegevust jälgib, siis peidavad oma toidu uude kohta. Nad eelistavad isegi toitu pimedatesse kohtadesse peita, et teised ei näeks nende peidikuid.)

Andes taolistele lähedalt suguluses olevatele liikidele lahendamiseks erinevat tüüpi mõistatusi, on teadlastel võimalik eristada iga liigi unikaalseid võimeid. Küsimusele, miks kaks lähedast liiki on erinevate võimetega, saab vastuse, kui uurida, milliste probleemidega erinevat liiki loomad looduses silmitsi seisavad.

Siiski, nagu inimesedki nii on ka loomad andekad erinevat moodi: kui ühest liigist loomad osutuvad geeniusteks ühes valdkonnas, ei tähenda see, et selle liigi esindajad oleksid geniaalsed mõnes teises valdkonnas. Näiteks võiks tuua mõned sipelgaliigid, kes oskavad muljetavaldavalt koostööd teha. Nimelt võivad amatsoonsipelgad moodustada elavaid sildu üle vee, lubades teistel sipelgatel ületada veetõke üle oma selgade sibades19. Teised sipelgaliigid jällegi sõdivad, et kaitsta oma töölisi ja sigijaid ning mõned isegi „orjastavad” teisi sipelgaid või peavad muud liiki putukaid oma „lemmikloomadena”20.

Samas piirab sipelgaid üks tõsine puudus: nad ei ole eriti paindlikud. Enamik sipelgaid on programmeeritud järgima lõhnaradu, mida jätavad nende ees liikuvad sipelgad. Troopikas võime kohata sellist nähtust nagu „sipelgaveski”, kus sajad tuhanded sipelgad liiguvad täiuslikus tihedas ringis, mis meenutab musta auku. Sipelgaveskeid on täheldatud isegi diameetriga kuni 365 m, kus ühe ringi tegemine võtab aega üle kahe ja poole tunni. Sipelgaveskid on tuntud ka sipelgate surmaspiraalidena, kuna sageli järgivad sipelgad ilma pikemalt mõtlemata oma liigikaaslasi aina tihenevas ringis, kuni nad kurnatult surevad. Truult järgivad nad kuni oma surmani feromoone, mida eritavad nende ees astuvad sipelgad.

Eelnev näide viib meid geeniuseks olemise teise kriteeriumi juurde, milleks oli võime teha järeldusi. Sherlock Holmes oli geenius, sest isegi kui müsteeriumi lahendus ei olnud kohe ilmselge, oli ta alati võimeline lahendusi leidma, tehes eelnevalt mitmeid lahenduseni viivaid järeldusi.

Inimesed teevad järeldusi pidevalt. Kujutage ette, et te kihutate ristmiku poole Isegi ilma valgusfoori nägemata võite oletada, et fooris põleb teile punane tuli, kui näete autosid ristuvalt tänavalt ristmikku ületamas. Looduses toimuv on liiklusest oluliselt vähem ette ennustatav ja loomadel tuleb pidevalt tegeleda ootamatustega. Sipelgate jaoks, kes tavaliselt feromoonide rada järgivad, on see lollikindel meetod, aga kui lõhnarada läheb ringikujuliseks, siis pole sipelgatel vaimseid võimeid adumaks, et jälg, mida nad järgivad, ei vii kuhugi.

Kui loom seisab probleemiga silmitsi metsikus looduses, pole enamasti aega pikkamööda katse-eksituse teel lahendust leida – üksainus viga võib tähendada surma21. Seega peavad loomad tegema kiireid järeldusi. Isegi kui nad ei ole võimelised nägema õigeid lahendusi, võivad nad ette kujutada võimalikke erinevaid lahendusvariante ja nende hulgast valida. See omakorda võimaldab paindlikumalt probleemidele läheneda, mistõttu on loomad enamasti võimelised lahendama varem kohatud probleemi erimit22 või isegi spontaanselt lahendama uusi probleeme, mille taolisi nad kunagi varem kohanud pole.

Yoyo on šimpans, kes elab Ugandas Ngamba saarel šimpanside kaitsealal. Kord nägi ta pealt, kuidas üks testija pani pähkli pika läbipaistva toru sisse ja kuidas põhja jõudes põrkus pähkel kergelt üles. Yoyo sõrmed olid liiga lühikesed, et pähklit torust kätte saada, samuti ei olnud läheduses oksi, mida pähkli kättesaamiseks tööriistana kasutada, lisaks oli toru fikseeritud ning sellel polnud võimalik põhja üles keerata. Raskustest kohkumata tegi Yoyo järelduse: ta võttis joogipurskkaevust suu vett täis ja sülitas selle torusse, mille tulemusena ujus pähkel pinnale ja ahv sõi selle õnnelikult ära. Yoyo sai aru, et ta saab panna pähkli ujuma isegi siis, kui tal lahenduse väljamõtlemise ajal vett läheduses ei olnud23. Looduses võiks seda tüüpi järelduste tegemine tähendada, et loom suudab nälgimise asemel endale toitu hankida.

John Pilley, pensionil psühholoogiaprofessor, võttis endale bordercollie, kelle nimeks sai Chaser. Kaheksanädalane Chaser oli kõige tüüpilisem bordercollie – ta armastas mängida tagaajamist ja karjatada. Tal oli intensiivne visuaalne keskendumisvõime, talle meeldis, kui teda hellitati ja premeeriti ning tal oli piiritult energiat. Pilley oli kuulnud bordercollie Ricost, kes teadis vähemalt kahtsada saksakeelset sõna ja keda oli uurinud teadlane Juliane Kaminski. Pilleyd huvitas, kas koertel on mingi piir, kui palju sõnu nad suudavad ära õppida ning kas uute objektide nimetuste omandamine võiks vähendada Chaseri mälu varem õpitud esemete nimede suhtes. Chaser õppis üks kuni kaks mänguasja nime päevas. Pilley, tuntud ka kui „Pop”, hoidis mänguasja käes ja ütles: „Chaser, see on … Pop peidab selle ära, Chaser, otsi … üles.” Pilley ei kasutanud Chaseri motiveerimiseks toitu, selle asemel kasutas ta preemiana kiitust, kallistamist ja mängu, kui koer õige mänguasja üles leidis.

Kolme aasta jooksul õppis Chaser selgeks üle 800 pehme mänguasja, 116 palli, 26 Frisbee taldriku ja üle 100 plastikust eseme nime. Nende hulgas ei olnud teist samasugust, kõik erinesid üksteisest suuruse, kaalu, tekstuuri, kujunduse ja materjali poolest. Kokkuvõttes õppis Chaser ära rohkem kui tuhande eseme nimed. Teda testiti iga päev, ja kindlustamaks, et tegemist pole „pettusega” ning koer ei saa kelleltki lisavihjeid, pidi ta iga kuu tegema n-ö pimetesti, tuues esemeid erinevatest ruumidest nii, et Pilleyt ega teisi treenereid juures ei olnud.

Isegi pärast seda, kui Chaser oli ära õppinud rohkem kui tuhat sõna, ei vähenenud tema õppimise kiirus. Veel muljetavaldavam oli aga see, et esemed olid tema peas tüüpide järgi liigitatud. Ehkki objekte oli igasuguse kuju ja suurusega, suutis Chaser ilma spetsiaalse treeninguta teha vahet, millised olid ja millised ei olnud tema mänguasjad24.

Me tuleme nende uurimistööde juurde tagasi 6. peatükis, praegu piisab, kui mainin, et Rico ja Chaser paistsid õppivat sõnu samal viisil kui inimlapsed: nad järeldasid, et uus sõna kuulub uue mänguasja juurde. Rico ja Chaser teadsid, et uus sõna ei saa viidata neile juba tuttavatele mänguasjadele, sest nendel juba olid oma nimed. See jättis nimetu mänguasja ainsaks võimalikuks vastuseks. Taoline järelduste tegemise protsess on murranguline meie teadmistes sellest, kuidas koerad mõtlevad.

Ühes eksperimentaalses mängus näidati koerale kahte topsi: ühes oli mänguasi, teises ei olnud. Koertele anti üks võimalus mänguasi üles leida ning kui katse läbiviija tõstis üles topsi, kus mänguasja sees polnud, tegid mõned koerad spontaanse järelduse, et mänguasi peab seega olema teises topsis25. õiges situatsioonis oskavad paljud koerad taolisi järeldusi teha.

Niisiis, esmalt otsime me geniaalsust üht liiki teistega võrreldes, ja võime tõdeda, et sageli on need väljakutsed, millega erinevad liigid looduses silmitsi seisavad, teinud neist erinevat tüüpi geeniused. Mõned loomad tantsivad, mõned navigeerivad ja mõned on avastanud viisi, kuidas säilitada diplomaatilisi suhteid teiste loomadega. Teiseks otsime geeniust loomades, testides, kui paindlikud nad on järelduste tegemisel uute probleemide lahendamise juures. Vahetevahel lahendavad loomad spontaanselt isegi probleeme, mille taolisi neil kunagi varem ette pole tulnud.

Koerad on geeniused – läbimurre

Teaduses ei suhtutud koerte geniaalsusesse veel õige hiljuti eriti tõsiselt. Tegelikult oleks võinud Chaseri ja Rico taoliste koerte uute sõnade õppimise võimeid avastada juba näiteks aastal 1928. Tollel aastal teatasid C. J. Warden ja L. H. Warner saksa lambakoerast, kelle nimi oli Fellow26. Fellow oli midagi filmistaari sarnast, tema kõige meeldejäävam roll oli uppuva lapse päästmine filmis „Chief of the Pack” („Karja pealik”). Sarnaselt Rico omanikule, kes kontakteerus minu kolleegi Juliane Kaminskiga, võttis Fellowi omanik ühendust teadlastega teatades, et Fellow õppis ära peaaegu nelisada sõna, kusjuures ta mainis, et Fellow saab neist sõnadest aru samal viisil nagu väikelaps nendest aru saaks. Koera omanik oli kasvatanud Fellow’t peaaegu tema sünnist saati ja rääkinud Fellow’ga samamoodi nagu lapsega. Warden ja Warner läksid koera üle vaatama ja palusid omanikul anda Fellow’le käskluseid vannitoast, nii et ta ei saaks kogemata koerale mingeid lisavihjeid anda. Nad said teada, et Fellow eristas vähemalt 68 käsklust (mõned neist olid abiks talle kui filmistaarile), nagu näiteks „räägi”, „seisa preili lähedusse” või „jaluta toas ringi”. Teised käsklused olid veelgi muljetavaldavamad: „mine teise tuppa ja too mu kindad”. Teadlased jõudsid otsusele, et ehkki Fellow’l ei olnud päriselt samu võimeid kui väikelapsel, oleks vaja rohkem teadusuuringuid, et koerte seda tüüpi intelligentsust mõista. Kahjuks ei tegeletud selle teemaga rohkem, kuni 2004. aastal võttis Juliane Kaminski ette uurimistöö bordercollie Ricoga.

Vahepealsed 75 aastat oli koerte uurimine peaaegu täiesti kõrvale jäetud27. Kui teadlased hakkasid eelmise sajandi seitsmekümnendatel innukalt loomade kognitiivseid võimeid uurima, olid nad eelkõige huvitatud meie primaatidest sugulastest. Lõpuks laienes see huvi ka teistele loomadele alates delfiinidest lõpetades varestega. Koerad jäeti enamasti kõrvale põhjusel, et tegemist on kodustatud loomadega. Kodustatud loomi nähti kui inimese aretatud kunstlikke produkte. Arvati, et kodustamine nüristas looma intelligentsi, kuna nüüd puudus neil vajadus metsikus looduses ellu jääda. Ainult kaks teadustööd ajavahemikus 1950 kuni 1995 jätkasid koerte intelligentsuse hindamist, mõlemad uuringud leidsid, et koerte taibukus on märkimisväärne.

Aastal 1995 alustasin ma millegi täiesti uuega, kui tegin vandematekodu garaažis katse oma koeraga28. Ma avastasin, et kodustamine ei teinud meie sõpru mitte rumalamateks, vaid meie suhe koertega andis neile mingisuguse erakordse intelligentsuse. Peaaegu samaaegselt tuli teiselpool maakera ungarlane Ádám Miklósi oma samalaadse katse tulemuste põhjal samadele järeldustele2930.

Need teadustööd põhjustasid plahvatuse koerte tunnetuse-alaste uuringute valdkonnas31. Äkitselt said inimesed aru, mis oli juhtunud otse meie nina all: koerad osutusid üheks tähtsamaks liigiks, keda inimesed võiks uurida. Mitte seetõttu, et nad olid võrreldes oma metsikute onupoegadega muutunud pehmeteks ja rahulolevateks, vaid seetõttu, et nad olid piisavalt targad, et tulla kusagilt metsast ja saada lühikese ajaga oluliseks osaks inimese perekonnast.

Tõenäoliselt ongi kõige suurem bioloogiline müsteerium see, kuidas meie pealtnäha ebatõenäoline suhe koertega üldse alguse sai. Koerad on olnud inimkultuuri osa kõigil kontinentidel juba tuhandeid aastaid, alates dingodest Austraalias kuni basenji’deni Aafrikas. Kuna me nüüd saame aru koerte geniaalsusest, siis oleme saanud vastuse mõnele suurele küsimusele inimese parima sõbra kohta. Kuidas, millal ja miks sai see võimas suhe alguse? Milline tähendus on sellel suhtel meie enda liigi kontekstis? Sama oluline on küsimus, mis tähendus on sellel teie ja teie koera suhte aspektist?

Esmakordselt on meil lootust neile küsimustele vastused saada. Alustamaks teekonda ja mõistmaks, kuidas see suhe üldse võimalikuks sai, peame rändama miljonite aastate taha, mil koeri veel olemaski polnud. Aega enne seda, kui hundid ja inimesed üldse kohtusid.