Читать книгу Geniaalsed koerad. Milles avaldub koerte tarkus - Brian Hare - Страница 4

Meile teada olevad arheoloogilised ja geneetilised tõendid viitavad sellele, et koerad hakkasid hundist lahknema 12 000–40 000 aastat tagasi32. Kuigi me võtame oma suhet koertega iseenesestmõistetavalt, siis lähemal vaatlusel osutub see üheks hämmastavamaks juhtumuseks, mis võis üldse aset leida.

Inimesed on ikka arvanud, et meie esivanemad adopteerisid hundikutsikaid, kellest arenesid aja jooksul kodukoerad33, või et hundid ja inimesed hakkasid mingil ajal koos jahti pidama. Tõenäoliselt ei ole kumbki teooriatest õige.

Ehkki vaenulikkus on valdavalt ühepoolne, ei ole huntidel ja inimestel kunagi eriti rahumeelset suhet olnud. Aeg-ajalt räägitakse küll lugusid lastest, keda hundid omaks võtsid ja kes kasvasid koos huntidega kuni „õnneliku lõpuni”. Võtame näiteks Romuluse ja Remuse, kes asutasid Rooma linna või siis Mowgli Rudyard Kiplingi „Džungliraamatust”. Kuid siiski pole läbi ajaloo ühtki teist looma sellise rahvavaenlasena portreteeritud.

Piibel kujutas hunti süütute apla hävitajana, Islandi mütoloogias neelasid kaks hunti alla kuu ja päikese. Vana saksakeelne sõna Warg, mis tähistab hunti, tähendab ka mõrtsukat, kägistajat ja õelat vaimu. Need, kes kuulutati ametlikult warg’ideks heideti kogukonnast välja ja sunniti elama metsikult. Mõnede arvates tekkis sellest müüt libahuntidest, kuna väljaheidetust ei mõeldud enam kui inimesest34. Lastena kasvasime me üles lugude saatel nagu „Punamütsike ja kuri hunt” ning „Kolm põrsakest”, kus hundid olid alatud kelmid, kes siis üle kavaldati ja lõpuks maha löödi.

Huntide siunamine ei piirdunud ainult müütide ja muinaslugudega. Peaaegu igas kultuuris kõikjal maailmas, kus on olnud kokkupuudet huntidega, on hundid olnud tagaaetavad ning nende tagakiusamine on viinud huntide hävitamiseni.

Esimene kirjalik tõend huntide hävitamisest on pärit 6. sajandist enne meie ajaarvamist, kui Ateena seaduseandja ja poeet Solon pakkus iga tapetud hundi eest heldet vaevatasu35. Sellest algasid pikaajalised süstemaatilised tapatalgud, mis muutsid hundi ühest kõige edukamast ja laiemalt levinud kiskjast üheks maailma ohustatumaks loomaliigiks, mis märgiti 1982. aastal Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) poolt kriitiliselt ohustatud väljasuremise äärel olevaks liigiks. (Hallhundi staatus parandati 2004 „vähe ohustatud” liigiks36.)

Jaapanlased kummardasid hunte ja palvetasid nende poole, et nood kaitseksid inimeste vilja metssigade ja hirvede eest. Kui jaapanlased aastal 1868 enda kehtestatud isolatsiooni ülejäänud maailmast lõpetasid, siis saabusid Jaapanisse lääne inimesed, kes soovitasid jaapanlastel mürgitada kõik hundid, et kaitsta kariloomi37. 1905. aastal tõid kolm meest hundi korjuse ameeriklasest eksootiliste loomade kollektsionäärile. Hunt oli tapetud, kui too jahtis hirve. Kollektsionäär maksis meestele hundi eest, võttis naha maha ja saatis selle Londonisse. See oli viimane hunt Jaapanis38.

Inglismaal tapeti viimane hunt 16. sajandil kuningas Henry VII käsul. Šotimaal ei võimaldanud metsastatud maastik hunte nii hõlpsasti küttida, mistõttu põletasid šotlased metsad maha. Prantsuse keiser Charlemange nimetas rüütlite auastme louveterie, kes olid peamiselt hundikütid. Prantsusmaal nähti viimast hunti 1934. aastal. Ligi 80 % ulatuses tapeti hunte Hiinas ja Indias, nende arvukus on oluliselt vähenenud Mongoolias.

Ameerika Ühendriikides läks huntidel natukene paremini. Paljud põlisameerika suguharud austasid ja ülistasid hunte, aga see austus ei kaitsnud siiski hunte ei küttimise ega lõksu püüdmise eest39. Esimesed eurooplastest ümberasujad tõid kaasa oma eelarvamused, ja sõda huntide vastu oli kiire ja võidukas. Varsti pärast seda, kui esimesed kariloomad 1609. aastal Virginiasse jõudsid, seati sisse vaevatasu tapetud huntide eest. Vaevalt sajand hiljem, tänu lõksudele, strühniiniga mürgitamisele ja karusnahakaubandusele olid hundid Uus-Inglismaalt kadunud.

Aastal 1915 sai huntide hävitamisest valitsuse ülesanne ning anti välja määrused, mille ainuke eesmärk oli elimineerida hundid kogu Ameerika Ühendriikide territooriumilt. Ja valitsus tegi oma tööd hästi. 1930. aastateks ei olnud 48 üksteisega piirnevas osariigis mitte ainustki hunti järele jäänud. Sellest ajast on hunte taasasustatud Yellowstone’i rahvusparki ja Idahosse, kuigi ümberkaudsed kogukonnad on endale edukalt välja rääkinud õiguseid huntidele jahti pidada, kuna hundid tapavad aeg-ajalt kariloomi40.

See oli lühike kokkuvõte meie käitumisest huntide suhtes läbi sajandite, millest kerkibki esile hämmastav küsimus: kuidas seda kardetud ja vihatud olendit nii palju sallima hakati, et temast kodukoerad evolutsioneerusid?

Kodustamine eeldab geneetilist muutust mitme põlvkonna vältel, kuid koera varased eellased nägid välja vägagi hundi moodi – neidsamu loomi olid inimesed küttinud ja hävitanud läbi sajandite. Millal aga inimesed ja hundid esimest korda kohtusid? Ja mis juhtus, et inimesed veendusid, et see loom, keda traditsiooniliselt tuli karta ja põlata, võiks olla heaks lemmikloomaks?

Saamaks vastused neile küsimustele, peame me tagasi minema päris algusesse.

Elu külmkapis

Umbes 6 miljonit aastat tagasi hakkas Maa jahtuma. Antarktikas ja Gröönimaal moodustusid jääkihid ning need hakkasid katma Põhja-Ameerikat ja Euroopa põhjaosa41.

Ida-Aafrikas asusid metsaelulised primaadid puu otsast rohkem avatud rohumaadele. Nad hakkasid käima rohkem püsti, see omakorda põhjustas arvukalt muutusi nende anatoomias. Primaadid kodustasid tule, hakkasid jahti pidama, ka nendele peeti jahti, ning juba mõne miljoni aastaga said nad endale samasuguse näo, mida te peeglist vastu vaatamas näete.

Samal ajal, kui meie esivanemad puu otsast alla tulid, ilmusid esimesed koerlased teisel pool maakera – Põhja-Ameerikas42: Canis ferox oli väikese koioti suurune, robustsema kehaehituse ja suurepoolse peaga43. Kui tulnukad külastanuks meie planeeti kuus miljonit aastat tagasi ja juhtunuks oma kosmoselaevast neid kahte erinevat olendit44 jälgima, ei oleks nad kunagi arvanud, et nende teed võiksid kunagi ristuda. Kui te saaksite valida kaks liiki, kes on küll seotud, kuid samas ka rivaalid, siis kindlasti valiksite pikema ühise evolutsioonilise ajalooga liigid, kes oleksid sarnase suuruse ja anatoomiaga või tuleksid samast paigast. Kas te oleksite loonud seose meie esivanemate, kes Aafrika hällis ebakindlalt oma tagajalgadel seisid, ja väikeste kihvadega kiskja vahel teiselpool maakera? See oli kindlasti pikk tee.

Kaks ja pool miljonit aastat tagasi kasvasid jääkihid, liikusid tektoonilised laamad ja leidis aset väike nihe Maa orbiidil ümber Päikese, mis kõik kokku põhjustasid jääaja. Vähem kui kahesaja tuhande aastaga muutus soe-mõõdukas kliima jäiseks.(44). Massiivsed, kuni 2 kilomeetri kõrgused jääkihid katsid Põhja-Ameerika, libisesid ookeani ning vormusid jälle.

Tohutud jäämäed täitsid Põhja-Atlandi ookeani, põhjustades veelgi hoogsama temperatuuride languse. Maasilla moodustumine Lõuna- ja Põhja-Ameerika mandrite vahel lõikas ära Atlandi ookeani Vaiksest ookeanist ja Arktika ja Antarktika veed hoidsid Atlandi ookeani jaheda ning isoleerituna soojematest ekvatoriaalsetest voogudest45. Karmid tingimused vaheldusid soojemate perioodidega, mida kutsutakse jäävaheaegadeks, siis oli kliima peaaegu sarnane tänapäevasele. Jääaja ja jäävaheaegsete perioodide vaheldumise tsükkel kestis väikeste variatsioonidega umbes nelikümmend tuhat aastat. Halvimatel perioodidel ei olnud jääaeg elamiseks kerge. Metsad hävisid jää all, maapind oli läbinisti külmunud, kui välja arvata meetrijagu pinnast, mis igal suvel ära sulas, siis mõranes ja talvel taas külmus. Pool taimestikust kadus46. Jääajad lõikasid sisse tohutud teerajad, muutsid maastikku ja suunasid jõgesid. Lisaks lõikavale külmale oli õhk kuiv ja tolmune. Loomad ja taimed taandusid pealetungiva jää eest ekvaatorile lähemale, jäävaheaegadel tulid jälle tagasi ja hõivasid oma endised elupaigad47.

Umbes 1,7–1,9 miljonit aastat tagasi saabus sellesse ebasõbralikku keskkonda hunt. Canis etruscus või etruski hunt oli tõenäoliselt tänapäeva hundi esivanem. Eelnevalt elasid koerlased isoleeritult Põhja-Ameerikas, kuid tektooniliste laamade tõusmine tekitas Beringi maasilla, mis ühendas Põhja-Ameerikat Aasiaga48. Koerlased võisid selle silla kiiresti ületada, jõuda Aasiasse, kust seejärel levisid edasi Euroopasse ja Aafrikasse.

Etruski hunt oli väiksem kui tänapäeva hundid49, kleenukese kehaehitusega, tema kolju sarnanes Ameerika koioti omale50. Muljetavaldav on see, et suhteliselt väike hunt vallutas kogu Euroopa, hiljem sai see tuntuks kui „Hundi juhtum”51.

Tol ajal oli ka teisi röövloomi. Pachycrocuta breviostris on suurim hüään, kelle kohta võib andmeid leida. Kasvult sama suur kui tänapäeva lõvi, oli see hüään tol ajal ainus röövloom, kes oli oma jõulise kolju ja massiivsete purihammastega52 võimeline luid purustama. Etruski hunt, kes oma suuruselt oli ainult veerand hiidhüäänist, mitte ainult ei konkureerinud hüääniga, vaid sai ka oma aja kõige edukamaks röövloomaks, jättes varju isegi oma järeltulijad.

Ajal, kui hundid vallutasid Euroopa, rändasid varajased inimesed esimest korda Aafrikast välja. Homo erectus’el oli suur aju ja kiiresti liikuvad jäsemed ning ta oli just hakanud valmistama keerulisi tööriistu. Homo erectus’ed olid umbes 180 cm pikad ja seega ligi pool meetrit pikemad kui nende australopiteekustest eellased. Nende pikad jalad kandsid neid üle Levanti koridori Euraasiasse.

Arheoloogilisest Dmanisi leiukohast Gruusias, keskaegse kindlustuse varemete alt leidsid paleontoloogid meie esivanema Homo erectus’e jäänuseid53. Nad leidsid ka peaaegu rikkumata etruski hundi kolju, mis tähendab, et arvatavasti umbes sel ajal – 1,75 miljonit aastat tagasi – kohtusidki inimesed ja hundid esimest korda.

Miljon aastat tagasi muutus jääaeg intensiivsemaks. Temperatuurid kõikusid ja meie eellased olid oma elu jooksul tunnistajateks kliimamuutustele, kus ilm oli esmalt mõõdukas ja hiljem külm. Külmaperioodi haripunktis venis hiiglaslik jääväli 8 miljoni ruutkilomeetrini, kattes Ameerika põhjaosa Atlandist Vaikse ookeanini ja ulatudes New Yorgini54. Jääkate ulatus üle suurema osa Põhja-Euroopa: Norra aladelt Venemaale ja Siberist Kirde-Aasiani. Lõunapoolkeral kattis jää Patagoonia, Lõuna-Aafrika, Austraalia lõunaosa, Uus-Meremaa ja loomulikult Antarktika.

Kasside kuningriik

Jääaja elajad arenesid välja just nendel hiiglaslikel jääväljadel, liustikuvarjude all. Külmas kliimas kalduvad imetajad olema suurema kehaga, kuna suurematel loomadel on suhteliselt väiksem pinna ja ruumala suhe, nad kiirgavad välja vähem kehasoojust kui väiksemad loomad ja suudavad külmas kliimas seega paremini kehatemperatuuri säilitada. Teine põhjus, miks imetajad muutuvad kliima jahenemisel suuremaks, on selles, et kui maa jaheneb, muutub see ka kuivemaks. Vesi jääb jääkatte sisse vangi ja õhk ei sisalda enam eriti palju niiskust. Selline kliima on ideaalne rohumaade jaoks. Kuid kuna sademete hulk väheneb ja rohumaa muutub kuivemaks, siis halveneb rohu kvaliteet. Suurtel taimetoidulistel loomadel on suurem soolestik, mis võimaldab neil madalakvaliteedilist toitu töödelda. Seega on neil võimalik ka kaugemale rännata. Näiteks võis karvane mammut veeta kakskümmend tundi päevast rohumaal, süües kuni 180 kg rohtu55.

Kui rohusööjad muutuvad suuremaks, peavad suuremaks kasvama ka kiskjad, et saakloomi kinni püüda. Poole miljoni aasta taguses Euroopas, oleksite te kindlasti ära tundnud mõned kiskjate seltsi kuuluvad loomad, ehkki oleksite muidugi üllatunud, nähes neid Euroopas, ja loomulikult oleksite olnud šokeeritud nende suurusest. Lõvi (Panthera leo) oli sama lõvi, kes praegu Aafrikas elab, aga poole suurem. Hüään (Crocuta crocuta) oli umbes veerandi võrra suurem kui tänapäeva hüään56. Pool tonni kaaluv koopakaru (Ursus spelaeus) oli kindlasti kõige suurem karu maailmas, ja kuigi ta konkureeris koopakoha pärast muude kiskjatega, oli ta täiesti taimetoiduline.

Mõned kiskjad jäid aga sama suureks nagu me neid praegusel ajal tunneme. Leopard (Panthera pardus) oli enam-vähem sama suur kui ta on tänapäeval Aafrikas57, samuti olid hundid umbes sama suured nagu suurt kasvu hundid Alaskal tänapäeval.

Muidugi oli ka liike, keda tänapäeval enam ei kohta. Mõõkhambulised tiigrid (Smilodon fatalis) olid sama suured kui tänapäeva lõvid. Enamik (muude kiskjate kivististe leidudest viis korda sagedamini) Californias Rancho La Brea Tar Pits’is leitud fossiilidest kuulusid tolle aja tippkiskjatele – mõõkhambulisele tiigrile58. Nad haarasid oma saaki jõuliste esikäppadega, kasutades sissetõmmatavaid küüniseid, et saaki enda poole haarata. Nende ülemised kihvad olid pikad ja kaardus ning üks hammustus surmas saagi. Mõõkhambulised tiigrid pidasid jahti karjas ja olid võimelised tapma ka endast suurema looma59.

Neandertallased – jääaja metsikud koerad

Karnivooride hulka kuulusid ka neandertallased. Need olid eurooplased, kes arenesid esimestest varajastest Aafrikast välja rännanud inimestest. Neandertallaste esivanemad ilmusid Euroopasse umbes 800 000 aastat tagasi ja nende tippaeg algas 127 000 aastat tagasi60. Nendel suurtel vaaditaolise rindkerega inimestel olid lühikesed esijäsemed ja robustsed sõrmed-varbad, mis hoidsid sooja ja mida külm ära ei võtnud. Neil olid pallikujulised pead, tugevad harjaskulmud ja suur alalõualuu taandunud lõuaga, mis andis neile ahvisarnase ilme.

Suurte sõõrmetega lamedad ninad aitasid tõenäoliselt suurepäraselt haista ja soojendasid jääaja jahedat õhku, enne kui see kopsudesse jõudis61. Neandertallastel olid lihaselised kehad, mis sobisid raskete koormate kandmiseks. Samas näitab nende puusade asend, et tollased inimesed kõndisid ebaefektiivsemalt kui tänapäeval.

Neandertallased elasid üle ka jääaja kõige karmimad aastad. Nad jahtisid karvaseid mammuteid ja teisi suuri rohusööjaid, nende kivist tööriistad võimaldasid saaklooma küljest kiiresti liha rebida (sarnaselt metsikutele koertele) ja kui neil jäi piisavalt aega enne suurte röövloomade jaole jõudmist, siis purustasid nad luid nagu hüäänid, et saada kätte toitaineterikas luuüdi62.

See oli siis jääaja elajariik. Avaneda võis suurepärane vaatepilt: karvaste mammutite karjad sõid tundras rohtu, mõõkhambulised tiigrid luurasid rohus ning hiidhüäänid maiustasid korjuse ülejääkidega. Need hiiglaslikud olendid pidid tunduma ajatud ja isegi võitmatud.

Uute kiskjate saabumine muutis kõik – tänapäeva inimesed jõudsid Euroopasse ligikaudu 43 000 aastat tagasi, järgneva 15 000 aastaga hävisid neandertallased ja peaaegu kõik suured kiskjad.

Selline pleistotseeni ajastu ehk jääaja lõpus toimunud massiline liikide väljasuremine – eriti aga neandertallaste väljasuremine – on põhjustanud palju diskussioone. Inimesed on alati välja tõrjunud teisi loomi, on aga kummaline, et nad oma otsese lähisugulase hukatusse viisid. Neandertallased ei olnud kaugeltki jõhkrad kõrilõikajad nagu neid filmides on kujutatud, nende aju oli tänapäeva inimesest isegi suurem63. Neil oli kultuur ja võib-olla isegi keel. Ehkki uus geneetiline tõestusmaterjal näitab, et enamikul Euroopast pärit esivanematel on ka neandertallaste geene, hävis hoolimata aeg-ajalt toimunud omavahelisest ristumisest suurem osa neandertallaste populatsioonist kindlasti64. Mõned arvavad, et põhjus oli kliima muutumises. Teised jälle ütlevad, et hävingu põhjustas otsene või kaudne konkureerimine inimestega65. Steve Churchill Duke’i ülikoolist väidab, et neandertallased olid välja suremas juba enne, kui kaasaegsed inimesed kohale jõudsid. Esiteks olid nende populatsioonid Euroopas juba üsna hõredateks jäänud. Neandertallaste suured töntsakad kered olid head sooja hoidmiseks, kuid nende ülalpidamiseks oli vaja ka väga palju kaloreid, sigimiseks ja järglaste eest hoolitsemiseks ei jäänud palju ressursse üle. Enamik neandertallasi suri oma kahekümnenda ja kolmekümnenda sünnipäeva vahel, neandertallaste luudest on leitud tõendeid, et neil esines sageli alatoitumisega seotud haigusi nagu näiteks rahhiit ja luu-liigesepõletik. Thomas Berger, kes töötas varem New Mexico ülikoolis, leidis, et neandertallaste ja rodeo kauboide luutraumad tänapäeval – eriti pea- ja kaelapiirkonnas – olid üsna sarnased66. Ehkki neandertallased ei ratsutanud hobustel, sattusid nad tihti konflikti suurte imetajatega67.

Teiseks oli Churchilli sõnul neandertallaste toidusedelis peamiselt liha, mis tähendas, et nad konkureerisid teiste röövloomadega, kellega võrreldes polnud neandertallased kindlasti tippkiskjad. Tippkiskjaks saamiseks peaksid loomal olema kaks eeldust: suur kere, et olla jõu poolest üle oma konkurentidest, ja sotsiaalsus68 (näiteks leopardid on suured, aga nad ei ole tippkiskjad, kuna peavad jahti üksi).

Neandertallased ei olnud kumbagi. Ehkki nad olid robustsed, ei suutnud nad kindlasti võistelda lõvide, mõõkhambuliste tiigrite või isegi leopardidega. Ja kuna neandertallased elasid vaid umbes kuni 15-liikmeliste gruppidena69, polnud see hulk piisav, et teisi kiskjaid alistada. Churchill väidab, et kiskjate hierarhias olid neandertallased arvatavasti samal pulgal Aafrika metsikute koerte (Lycaon pictus) karjaga, kes endiselt Aafrika savannides elavad. Kui neil õnnestus saak tabada, pidid nad olema hästi kiired, et selle küljest piisavalt head liha kätte saada enne, kui teised kiskjad jaole jõudsid, muidu jäi nende osaks mahajäetud korjuste puhastamine.

Keskpäraseks ja isegi madalama taseme kiskjaks olemisel olid küllaltki tõsised tagajärjed. Sotsiaalselt domineerivad lihasööjad tapsid ja sõid rohkem kui 60 protsenti kõigist taimetoidulistest saakloomadest70. See tähendab, et ülejäänud lihasööjate klanni liikmed pidid hakkama saama 40 protsendiga. Seda ei jagatud muidugi võrdselt: kaalukuselt järgmine lihasööja liik sai sellest 40 protsendist suurema osa; järgmine sellest, mis üle jäi, ja nii edasi. Seega: isegi kui neandertallased olid osavad jahimehed, pidid nad siiski palju vaeva nägema, et endale ellujäämiseks piisavalt liha muretseda.

Uus jõuk väikelinnas

Churchill juhib tähelepanu asjaolule, et kui inimesed Euroopasse jõudsid, olid nad juba sotsiaalselt domineerivad lihasööjad. Ehkki nad ei olnud võimelised võistlema teiste lihasööjatega oma tugevuselt, lõid nad arvukusega. Neil oli ka midagi, mida neandertallastel polnud – viskerelvad, näiteks odad heitmiseks ning võib-olla isegi vibud ja nooled. Neandertallastelgi olid odad, kuid nood olid pigem lähikasutuseks. Kui väike grupp lõvisid või mõõkhambulisi tiigreid olid parasjagu saagi juures, siis polnud väikesel rühmal isastel odadega neandertallastel mingit võimalust. Samas oleks suur grupp inimesi, kes suutsid odasid visata 40–50 meetri kaugusele, kiskjatele tugevad konkurendid. Kui kaasaegsed inimesed lihasööjad eemale olid peksnud, siis sõid nad rohusööjaid: karvaseid mammuteid, karvaseid ninasarvikuid, hobuseid, piisoneid, antiloope, metsikuid veiseid ja punahirvi. Kui inimeste asustustihedus suurenes, siis hakkasid nad ka muu toidu pärast nagu kalad, linnud, küülikud ja oravad võistlema väiksemate kiskjatega nagu ilvesed ja rebased, kelle populatsioonid seetõttu vähenesid. Hiljem läksid sama teed suured taimetoidulised loomad. Selle tulemusena suri 15 000 aastat peale kaasaegse inimese saabumist Euroopasse siin välja enamik suuri kiskjaid, kaasa arvatud neandertallased.

Alles jäid ainult kaks suurt lihatoidulist – pruunkaru ja hunt, Canis lupus. Kõigesööja pruunkaru sõi taimi, kalu ja väikesi imetajaid ning tõenäoliselt vältis otsest konkureerimist inimestega. Ning kuigi pruunkaru ja hunt välja ei surnud, vähenes nende arvukus oluliselt. Kuidas Canis lupus alles jäi, ei osata seletada. Nad esinevad Alaska miljoni aasta vanustes fossiilsetes leidudes71, Euroopasse jõudsid nad ligikaudu pool miljonit aastat tagasi72.

Lisaks sellele, et hundid jäid ellu, levisid üle kogu põhjapoolkera ja muutusid edukaimateks kiskjateks maailmas, elas osa huntide populatsioonist mitmete inimpõlvede vältel koos inimestega, mille tagajärjel muutus metsikute huntide morfoloogia, füsioloogia ja psühholoogia sarnaseks kodukoertele.

Pikka aega käibinud teooria oletab, et inimesed võtsid endale hundikutsikaid teadlikult ja taltsutasid neid sihipäraselt73. Kadunud zooloog Ian McTaggart-Cowan kirjutas, et millalgi varajases ajaloos toodi noor hunt inimeste pereringi74, aastatega sai temast kodukoera eellane ja näide kõige edukamast ja kasulikumast kodustamisest75.

Oma 1974. aastal avaldatud artiklis ütleb hundiekspert David Mech Minnesota ülikoolist, et on tõestatud, et varajased inimesed taltsutasid ja kodustasid hunte, hiljem neid valikuliselt aretades, mille tulemusena kujunes välja kodukoer (Canis familiaris).

Põhjalikumal järelemõtlemisel on sellest väga raske aru saada. Kaasaegsed inimesed olid väga edukad jahimehed ka ilma huntideta. Lisaks sõid hundid ohtralt liha76 – kuni 5 kilo hundi kohta päevas77. Kümnest hundist koosneval karjal oleks iga päev üks terve hirv toiduks kulunud. Nälgimine oli tõeliseks ohuks paljudele jääaja lihasööjatele ja konkurents oli olnud äge. Nii äge, et inimesed, kes ei olnud enam valmis rahulduma ainult 60 % osaga, suretasid kõik suuremad kiskjad, välja arvatud hundid, välja. (Nälg on oluline surma põhjus paljude kiskjate puhul, kaasa arvatud lõvid, tähnikhüäänid, hundid, metsikud koerad ja ilvesed78. Üleüldine reegel ütleb, et on vaja umbes 10 000 kilogrammi saakloomi, et elus pidada 1000 kilo lihasööjate biomassi sõltumata lihasööja kehasuurusest79.)

Hundid on oma toidu suhtes väga kaitsvad80 ja kui inimesed tahtsid nende saaki, siis pidid nad tõenäoliselt selle pärast tõsiselt võitlema. Kui hundid näevad saaki jooksmas, siis see kutsub esile „sööstu”, nii et nad jälitavad oma saaki ja ründavad seda seni, kuni saakloom langeb81. Sellele järgneb raevukas ja kiire söömine, mis võib kõrvaltvaatajale väga hirmuäratav tunduda. Huntide teravad hambad on kohandunud lahti rebima suuri lihatükke. Hundid hindavad kõrgelt samu lihatükke, mis inimesedki: suure valgusisaldusega siseorganeid nagu maks, süda ja kopsud, neile järgnevad lihased. Sageli tuleb ette toidu pärast kraaklemist82 ja hammustus, mis oleks suhteliselt ohutu, kui tüli leiab aset huntide vahel, võib olla tõsiselt haavav, kui see tabab pehme nahaga inimest.

Teistest koduloomadest on kerge aru saada: veised, sead ja hobused, kes kõik said metsikust loodusest alguse, olid ehk veidike agressiivsed, kui nad nurka aeti, kuid mitte kellelgi neist ei olnud kihvu ja nad ei toitunud lihast. Seega – hundi ja inimese suhe on täiesti arusaamatu.

Ühes muistses paigas Iisraelis, Vahemerest ida pool ja Galilea merest83 põhja pool järve ääres küngaste vahel on üks matmispaik. Paekivist plaadi all puhkab inimese skelett, kelle pea puhkab vasakul randmel ja käsi lebab õrnalt ühe teise skeleti peal – kutsika omal84. Tehti kindlaks, et see inimene pärineb 10 000–12 000 aasta tagant kiviaegsest Natufia kultuurist, mis eksisteeris kitsal maa-alal paralleelselt Vahemerega Türgist Siinai poolsaareni ning mille kõrgeimas tipus (Siinai mägi) olevat Moosesele antud tahvlid 10 käsuga. Siis ei olnud see viljatu okkaline kõrb nagu praegu, vaid metsaga kaetud maa täis metsikuid söödavaid taimi ja ulukloomi. Natufia kultuuri inimesed olid kütid-korilased, kes jäid selles regioonis paikseteks. Nad elasid elamutes, mis olid pooleldi maasse kaevatud ja neil olid tööriistu nagu luust tehtud noad ja kivist hõõrutid.

Kuid veelgi olulisemad on nende matmiskohad. Natufia maastiku südamest eemaldudes on igas asustuspaigas haudasid, nii kõrbesse loodud elamutes või siis majadest väljaspool. Surnukehad olid hoolikalt asetatud, tavaliselt välja sirutatud ja näoga ülespoole. Nad võisid olla kaunistatud kiivrite, kaelakeede ja käevõrudega, mis olid tehtud teokarpidest, helmestest ja hammastest. Paljudes haudades oli rohkem kui üks keha. Natufia matmispaigad kuuluvad varaseimate leiukohtade hulka, kus inimesed on maetud koos teiste loomaliikidega – antud juhul koeraga85. Samamoodi on vanu koerte matmispaiku avastatud üle kogu Euroopa Levantis, Siberis ja Ida-Aasias86.

Seega kodustati hundid ajavahemikus umbes tänapäeva inimese kohalejõudmise (43 000 aastat tagasi) ja esimeste koeramatuste (12 000 aastat tagasi) vahel. Kodustamisega tekkinud side inimese ja hundi – nüüd koera – vahel oli nii tugev, et need kaks maeti sageli koos87. Ja läbi sajandite muutusid koerad ja inimesed veelgi lähedasemateks, samal ajal kui huntide tagakiusamine jätkus ja nad peaaegu hävitati.

Kui küttide-korilaste populatsioonid jäid üha paiksemateks, tuli järjest sagedamini ette kontakte huntide ja inimeste vahel kas jahipidamise kaudu või siis, kui hundid otsisid jäätmeid inimeste laagripaikade ümber või sõid inimeste väljaheiteid. Aga esmalt pidi midagi juhtuma, midagi dramaatilist, miks inimesed enam hunte ohuks ei pidanud.

Oli tõeline juhus, et ma vastuse otsa komistasin.