Читать книгу Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia - Brigitta Davidjants - Страница 5

Mustafa Kemal Atatürk (1881–1938) – Türgi Vabariigi rajaja, kes töötas türklaste jaoks välja uue ideoloogia. Selle keskseteks ideedeks olid vabariiklus, mis tõi kaasa sultanaadi kaotamise, ja sekularism, mis tähendas usuinstitutsioonide eraldamist riigist. Samuti keele türgistamine, natsionalism ja populism, mille kohaselt on kõik Türgi elanikud 1924. aasta põhiseaduse järgi türklased, hoolimata religioonist või rassist. Kuigi Atatürk päästis pärast Osmani impeeriumi kokkuvarisemist Türgi lagunemisest ja tema ideed on jätkuvalt kaasaegse Türgi Vabariigi aluseks, on kõlanud ka seisukoht, et tema natsionalism ja rahvusriigipõhine mõtlemine on tänapäeva geopoliitilises maailmas ajast ja arust.

Kurdid – Indoeuroopa päritolu indoiraani keelkonda kuuluv rahvas Ees-Aasias, kellel puudub oma riik ning kes elavad peamiselt Türgi, Iraani, Süüria, Iraagi, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani territooriumil. Enamik kurdidest on sunniidid, kuid leidub ka šiiite, kristlasi ja jeziide. Kurdide eellasteks peetakse meedlasi, keda on esimest korda mainitud 9. sajandil eKr Assüüria allikais. Türgi elanikkonnast moodustavad kurdid väidetavalt umbes 18 protsenti ehk ligikaudu 14 miljonit. Kuigi kurdidel pole oma riiki, on nad säilitanud rahvusliku eripära, traditsioonid ja kultuuri.

“Natsionalism on sama mis patriotism.”

Just sellise lausega sai maha kursavend Emre, kui olin talle tagasihoidlikult oma arvamust avaldanud, et natsionalismis pole midagi toredat, ning lisanud, et Eestis ei kuulu enda natsionalistiks nimetamine hea tooni juurde. Muide, ükskord, kui seletasin talle oma eesti, läti ja armeenia hübriididentiteedi olemust, soovitas ta mul türklaseks hakata. Mõtlesin alul, et poiss teeb nalja. Siis sain aru, et tal on tõsi taga. “Atatürgi järgi pole türklane etniline kuuluvus. Türklane võib olla igaüks, kes võtab omaks vastavad põhimõtted. Nii et sa võid esitada avalduse ja võimalik, et see ka rahuldataks.” Niisiis, annan ära oma Eesti kodakondsuse ja Euroopa Liidu passi ning hakkan türklaseks? Õnneks ei võtnud ma Emred enam kuigi tõsiselt. Enda sõnul oli ta sotsiaaldemokraat. Mis ei takistanud teda pärast teist õlut väitmast, et kurde pole olemas.

“Kes nad siis on?”

“Türklased!”

“Miks nad end siis kurdideks nimetavad?”

“Ei mina tea. Inglased nimetasid neid niimoodi 20. sajandi alul. Sealt nad selle idee saidki, et on eraldi rahvus.”

Sama laua taga istuv kurdi tüdruk vaid naeratas ujedalt.

Teine kord ütlesin loengut oodates, et Aserbaidžaanist tuleb head muusikat. “Keda see Aserbaidžaan huvitab,” nähvas seepeale Emre. “Neil näidatakse televisioonis 25 aastat vana Türgi programmi.” Ja keeras selja. Can aga jäi mind huviga vaatama ja saatis mulle õhtul aserbaidžaanlase Muslim Magomajevi “Ciao Bella”. “Ma arvan, et ta oli Venemaa Frank Sinatra,” lisas poiss. Magomajev oli Nõukogude Liidus suur staar ning võrdlus Sinatraga pole üldse kohatu. Ja niimoodi me Caniga sõbraks saimegi, läbi vene muusika. Hiljem pidi Can Erasmuse programmiga Eestisse õppima tulema. “Sa oled nii ilus ja tark, et leiad Eestist kohe uue,” lohutasin ma teda, kui tüdruk ta maha jättis. “Vaata, Brigitta, ma ei suuda isegi Türgi 70 miljoni seast girlfriendi leida. Kuidas peaks see pooleteise miljoni hulgast õnnestuma?” ajas Can vastu.

Patriotismi üks alaliike on türklaste jaoks Atatürgi armastus. Ankaras vaatas Atatürk mulle vastu iga nurga peal. Või mis iga nurga – iga seina peal. Avastasin kord Eesti saatkonda põigates, et Ilvese nägu pakub pärast Atatürki üllatavalt mõnusat vaheldust. Minu jaoks oli aga täielik müstika, et Türgit moderniseerinud mehest endast on puuslik tehtud. Kui ma seda Emrele ütlesin, mõjus see talle miskipärast komplimendina: “Nagu paganlik kultus, eks ju?” Kui lisasin veel, et kõik õppejõud, olenemata ainest, lasevad mul eksamiks kirjutada referaadi Atatürgi revolutsioonist, leidis ta samuti, et see on jumalast normaalne, ning soovitas mul külastada Atatürgi mausoleumi Anıtkabiri.

“Mis asja ma sellest Atatürgist ikka vahin? See on ju kõigest laip!” toksisin msn-is nõutult vanemale õele Kristiinale. Tollal ma veel ei teadnud, et Atatürk polegi nagu Lenin ilmarahvale imetlemiseks välja pandud. Mis omakorda muutis asja täiesti mõttetuks, sest mida ma siis üldse sinna mausoleumi ronin. “Väidetavalt on ta Anıtkabiris, aga mina ei usu seda. Rahvas räägib, et ta on sealt ammu ära viidud,” väitis mu korterikaaslane Beste. “Ta võib olla peidus näiteks Abdullah Güli^[1.] voodi all,” püüdsin mina teravmeelitseda, parafraseerides kunagist Mona Lisa röövi. Nagu ikka, läks mu eesti huumor vastu seina.

Krissu saatis vastu naeratava kakukese.

“Atatürk on tähtis türklaste jaoks. Sellepärast nad kõik sind sinna saadavadki,” seletas Nezan. Nezan oli piltilus kurdi tüdruk, kes kimus vahetpidamata suitsu, töötas Ankara Ülikooli juures ning kiitles pärast viieminutist tutvust, et loeb Marxi ja Leninit ning Schopenhauerit ja Freudi. “Freudile ma sülitan. Miks ma peaksin meeste peenist kadestama?” krimpsutasin mina nägu. “Loe parem Woolfi.” Mispeale Nezan elavnes ja ütles, et Woolf on ta lemmikkirjanik. Ja olimegi sõbrad.

“Kui ma läksin esimest päeva Diyarbakıris kooli, ütles õpetaja, et Atatürk on meie kõigi isa,” rääkis Nezan. “Ja et me kõik peame teda armastama. Hiljem läksin ma koju ja teatasin isale, et nüüd armastan ma Atatürki. Isa tõmbus näost täiesti imelikuks ja ütles: “Tule nüüd, tüdruk, korra siia. Mis sa ütlesid?” Ja lubas peksa anda, kui ma seda veel kunagi kordan.”