Читать книгу Minu Armeenia. Aus vastus - Brigitta Davidjants - Страница 8

Kingitud hobuse suhu ei vaadata, tavatsevad eestlased öelda. Ja halvasti teevad, lisan mina sinna otsa.

Kaukaaslased on loomu poolest lahked inimesed ning tahavad pidevalt oma kaugel elavatele sõpradele ja sugulastele midagi kinkida. Nii olen ma viimase viieteistkümne aasta jooksul pidanud suunal Jerevan–Tallinn vedama jumal teab mida: kööginuge, molberteid, pudeleid, pudeleid, pudeleid, raamatuid, noote, hommikumantleid...

Erilist peavalu valmistas mulle üks keskealine kõrgklassidaam Armine, kes armastas väga Eestit, mind ja kõiki oma ammuseid eesti sõpru.

Mulle ja mu elukaaslasele andis ta alailma kaasa kunsti- ja ajalooteemalisi raamatuid. Aga püüdke te mahutada Armeenia ajalugu mingisse väikesesse brošüüri! Niisiis oli tegu tõeliste köidetega, millest mõni kaalus mitu kilo. Alul tassisin neid kohusetundlikult Eestisse ja pidin mitu korda Šeremetjevos lisakilode pärast altkäemaksu maksma. „Otse siia tuleb odavam kui sinna kassasse,“ näitas lokitud proua eemal istuvat igavleva näoga meest ning mina loovutasin talle tänulikult oma rublad.

Maha ma neid raamatuid jätta ei julgenud, sest Arminel oli alati väga hea põhjendus, miks üks või teine raamat eriline on. „Selle ajalookäsitluse on kirjutanud kreeklane. See on väga huvitav pilk Armeeniale väljastpoolt,“ ütles ta mu elukaaslasele mõeldud kingituse saatesõnaks. Ning mina toppisin köite kohusetundlikult kohvrisse, olgugi et mu elukaaslane ei osanud vene keelt hästi kõneldagi, lugemisest rääkimata. „Need on Armeenia fondid läbi aegade, see raamat on trükitud seitsmekümnendatel, tõeline uunikum,“ kinkis ta järgmisel korral mu disainerist õele Jaanale A3 mõõtu kunstiteose. „Minu arust jagab ta sulle oma personaalset raamatukogu,“ kommenteeris õde seepeale ja pistis kingituse rahumeeli meie tollase üürikorteri raamaturiiulisse, teiste köidete vahele.

Kord aga läkitas Armine minuga oma Eestis resideeruvale sõbrale kristallpokaali, et tollel oleks Ararati konjakit juues mõnusam tunne. Mul oli öine lend läbi Moskva. Tallinna lend lükati kaheksa tundi edasi, mina marssisin läbi kogu oma lennu pokaaliga. Isegi magasin esimese Jerevani–Moskva otsa, pokaal peos, alailma end ärkvele võpatades, sest nägin unes, et olen hapra klaasi ühe võimsa käepigistusega kildudeks purustanud.

Teinekord saatis Armine oma kunstnikust sõbrale tuhatoosi. See oli arusaamatust materjalist tahutud kole mustavärviline elukas, mis meenutas natuke meie Põhja konna. Viisin selle kohusetundlikult Tallinnasse ja tahtsin selle ühiste tuttavate kaudu kunstnikule saata. „Ei, ma tahan, et sa selle talle isiklikult üle annaksid,“ kirjutas Armine mulle seepeale.

Ilmselt soovis ta lihtsalt heatahtliku inimesena, et ma tema sõbraga tuttavaks saaksin. Minul aga oli käsil eriti kiire eluperiood, mõte võõrale inimesele helistamisest ei peibutanud mind eriti ning pealegi elas tuhatoosi adressaat kaugel Tartus. Venitasin pikalt talle helistamisega, lubades endale igal õhtul, et „küll ma homme esimese asjana helistan“. Kuni möödas oli poolteist aastat. Lõpuks peitsin tuhatoosi voodipesukasti kõige tagumisse nurka, et Põhja konna kaksikvend mind süüdistavalt ei jõllitaks. Sinna jäi konn veel viieks aastaks konutama, kuni võika olendi lõpuks taaskasutuskeskusesse viisin.

Külalislahked pole ainult armeenlased, vaid ka iraanlased. Kui ma 2002. aastal Jerevani konservatooriumisse õppima läksin, moodustasid iraanlased sealsetes ülikoolides vaid käputäie tudengkonnast. Mõni aasta hiljem, pärast president Ahmadinejadi võimuletulekut, kasvas nende arv hüppeliselt. Paljud iraanlased olid tulnud Armeeniasse, sest kristlikul riigikesel oli moslemimaades euroopalik ja vabameelne maine. Noh, reaalsusega polnud sel muidugi midagi pistmist, vähemalt mitte noil aegadel. Ja nii tõmbasid Jerevani konservatooriumisse ja kunstiakadeemiasse õppima sõitnud pärsia tüdrukud endale selga miniseelikud, poisid panid aga jalga alt laienevad püksid (jah, tollal olid need veel moes!) ja pistsid kõrva taha pintsli. Sooja ilmaga võis neid Haghtanaki pargis suudlemas näha.

Minu sõbrannad õekesed Sanaz ja Armaghan muidugi põõsa all kedagi musitamas ei käinud, selleks olid nad liiga korralikud. Ilmselt poleks neil ka selleks aega jäänud, arvestades, et nad päevas viis-kuus tundi viiulit harjutasid. Paraja nohikuna sõbrunesin nendega kiiresti ning lasin neil aastate jooksul armulikult oma maitseainekogu täiendada, alates safranist ja lõpetades kurkumiga. Tõsi, kord lahkusin nende juurest ka mingi kunstitaiesega, mis tänaseni mu elutoa seina kaunistab. Ei pea olema eriline disainipolitsei, et mõista, kui kohatult mõjub see idamaine portselantaldrik keset mu parimaid nõukogude disainitraditsioone järgivat korterit.

Kõige õudsem asi minu asjade tarimise mälestustes oli aga molbert, mille palus Jerevanist ära tuua üks Eestisse kolinud sõbranna. Mulle mainis ta seda kui tillukest joonistamisalust. Tagantjärele saan ma muidugi aru, et oleksin pidanud muutuma ettevaatlikuks hetkel, kui sain teada, et sõbranna poeg on joonistusaluse transportimiseks takso tellinud. Kui see pakkimata pruun minupikkune puust meisterdus autost välja tõsteti, kaotasin isegi mina, tasakaalukas põhjamaalane, igasuguse enesekontrolli ja röögatasin vigases armeenia keeles: „Sa intš e?!“ Ehk: mis see veel on? Ja keeldusin molbertiga kategooriliselt tegemist tegemast.

Ent reisitranspordi maailmas oli üks asi, mille alati kohusetundlikult ja rõõmuga kohale toimetasin – nimelt alkohol. Oh neid kõiki konjakeid, veine ja Sprite’i-pudelisse villitud aprikoosipuskareid!

Kord aga jättis mingi Ašot Maardust, kellega mu sõbranna Maka saatis mulle Armeeniast granaatõunaveini – mu lemmiku! –, selle mulle edasi andmata. Helistasin mis ma helistasin, Ašot võttis esimestel kordadel küll toru ja lubas kokku saada, aga lõpuks ei vastanud enam mu kõnedelegi. Raputan rusikat su poole, Ašot! Kus sa ka ei ole, minu granaatõunavein on sinu hingel!

Tallinn,

august 2016