Читать книгу Minu Armeenia. Aus vastus - Brigitta Davidjants - Страница 9

Rahvuse teemal võin ma jääda tundideks pajatama, nii et kaaskodanikud on lõpuks laua alla pajatatud. Muide, seda võib näha ka käesolevast peatükist.

Viienda klassi ajalootunnis rääkis õpetaja Kauküla meile eestlaste ja lätlaste vahelisest muistsest võitlusest, kus ühed teistele pähe tegid. Juhtumisi oli mu emaema eestlane, emaisa aga lätlane – ja nii taandus muistne võitlus minu peas automaatselt nendevaheliseks sõjaks.

Pärast kooli vanavanemate juures jõudis mulle kähku kohale, et neil on kunagisest võitlusest jumala kama. Päeva eksistentsiaalseks probleemiks oli hoopis see, et vanaisa tahtis, et või oleks laua peal („Seda ei saa ju muidu leiva peale määrida!“), vanaema seevastu nõudis, et või oleks külmkapis („No vaata, kui koledaks ta sulab!“).

Aga millise sisemise konflikti see koolist saadud teadmine minus tekitas! Inimesed taandusid korraga riikideks, olgugi et omaaegse võitluse ajal neid riike ei eksisteerinud. Möödus aastaid, enne kui mõistsin, et alati on olemas teine pool, kelle vaatenurga alt asju näha. Ning et väga sageli vaatenurgad ei ühti – ole sa eestlane, lätlane või armeenlane –, sest iga rahvuse sees on omakorda mitu nurka.

Mõni ime siis, et mul tänagi veel hale hakkab, kui vaatan tagasi umbes kahekümne aasta tagusele iseendale. Nagu on mul kahju ka kõigist teistest segaverelistest teismelistest. Sest varem või hiljem tekib nii mõnelgi neist kohutav kihk juuri otsida. Ei pääsenud sellest minagi, ema poolt eestlase ja lätlasena ja isa poolt armeenlasena. Kuulasin armeenia muusikat, õppisin keelt, kolisin Armeeniasse elama, tegin Armeenia teemal teadustööd ja kirjutasin lehtedesse artikleid Armeeniast... Küllap torkasid need eneseotsingud teistelegi silma. Nii valetas üks nooruk mu tähelepanu köitmiseks viimases hädas end aserbaidžaanlaseks. „Tõsi ka või?“ ei suutnud ma õhtu otsa ära imestada. Ent valest jäi siiski väheks ning poisiga asjaks ei läinud.

Kuni kujundasin rahvusküsimuses välja range resistentsuse. Ärge saage valesti aru. Muidugi olin ma edasi eestlane ja armeenlane (ja natuke ka lätlane). Ent mõned teised identiteeditunnused muutusid olulisemaks. Näiteks see, et olen naine.

Eks oli minulgi nõrku hetki. 2014. aasta kevadel tegi Eesti naisuuringute teabekeskus koos Armeenia MTÜdega projekti, mille eesmärk oli vähendada Armeenias lastevastast vägivalda. See projekt lennutas mindki mõneks päevaks Jerevani, kus mind tabas hotellis täiesti müstiline eestlus- ja patriotismihoog.

Läksin nimelt vastuvõttu abi otsima, kui oma toas wifit tööle ei saanud, ning jäin jutlema ühe vanahärraga. Too püüdis minult kogu hingest välja pressida, et eks oli ju Eestis nõukogude ajal parem. Vastuseks talle valetasin ma töötuse, korruptsiooni ja uusrikkad olematuks, oma miinimum-emapalga ja vanaema pensioni kolm korda suuremaks, isegi ilma luiskasin ilusamaks. („Aga meil on lumine pehme valge talv!“ Olgugi et talv oli olnud külm ja tatine.)

Ei teagi, mis mulle sisse läks. Sest muidu tundus rahvusjahedus mulle kõige mõistlikum. Kahe väikerahva – eestlaste ja armeenlaste – esindajana oli lihtsalt liiga tihti liiga raske täita kõiki kriteeriume, mida kummagi rahvuse diktaat esitas.

Eriti hull oli asi armeenlastega, kelle ajalootaak on ränkraske. No ei tahtnud ma abieluööd oodata, hunnikut lapsi sünnitada, kodus baklažaane prepareerida ja meest teenindada, nagu ma armeenlaseks olemist tollal ette kujutasin. Seda ma muidugi ei aimanud, kuivõrd stereotüüpne on mu ettekujutus õigest armeenlasest. Kas või paljulapselisuse küsimuses. „Kas sa oled usklik?“ küsisid armeenia sõbrad mu emalt nõukogude ajalgi, kui kuulsid, milline lastehord tal

kodus on.

Ma ei tahtnud ka valimatult türklasi vihata, mida õige paljud armeenlased kollektiivselt praeguseni teevad. Sest mäletavad nimepidi, milline tädi Haikanuš ja onu Arman 1915. aastal Osmanite impeeriumis armeenlaste genotsiidis surma sai.

Kõigele vaatamata suutsid armeenlased ise mu oma üleküllastunud rahvuslikkusega vahel täiesti välja vihastada. Näiteks kui saatsin Armeenia ajalehele Novaja Gazeta** avaldamiseks paar peatükki oma raamatust „Ida Lääne piiril“.

„Uuri talt, ega tal rohkem midagi Armeeniast pole,“ paluti mu teksti vahendanud sõbrannalt Goharilt. „Meid see Gruusia ja Türgi osa eriti ei huvita.“ Ma sain kurjaks ja jäin endale kindlaks: „Ei ole siin mingit tükitamist. Kui avaldavad, siis kogu teksti. Tervikuna. Koos Gruusia ja Türgiga.“

Ent pühapäeval ajalehte ostes avastasin ikka mingi koletu rosolje, kus kokku olid kleebitud kahe jutustuse jupid ning vahelt kõik Gruusiat ja Türgit puudutav välja kraabitud.

Nädalavahetusest hoolimata haarasin telefonitoru, et toimetuselt aru nõuda. Seal vastas igavlev valvetoimetaja, kes mu sõimust eriti ei hoolinud: „Ah, teie oletegi see autor! Ma täna just lugesin seda lugu, no nii hea tekst oli! Ilma selle natsionalistliku jurata! Suur, suur aitäh teile! Ja ärge tehke mu kolleegidest välja, see on lihtsalt see debiilne rahvuslus, millest siin pärast Karabahhi*** pääsu pole!“

Toru panin hargile märksa taltunumalt.

Ülekeev rahvuslikkus ajas mind närvi ka Eestis. Kuigi eestlastega oli asi esmapilgul justkui lihtsam. Põhikoolis tänasin jumalat, et elan riigis, mis ei istu oma tuhandete aastate pikkuste saavutuste otsas. Eeldasin, et ajalootunnid on tänu sellele oluliselt lihtsamad. Sest oma lapselikus naiivsuses kartsin ma just neid, mitte aga sõda Aserbaidžaaniga, mis oli tollal Armeenias päevakorras...

Eestlastel olid see-eest omad kiiksud. Mu sirget nina ja mitu kraadi keskmisest heledamaid juukseid ignoreerides kippusid armeenlased mind assimileerima ja mu eesti päritolu maha salgama. Eestlased aga takerdusid alailma mu võõrapärasesse perekonnanimesse.

Eriti rabas see mind 2007. aasta aprillisündmuste paiku, kui osa eestimaalastest rahvusküsimuse varjus laamendama kukkus. Eks elasin minagi koos teiste kaasmaalastega pronkssõduri-teemale kaasa, jälgisin Delfit, vahendasin sündmusi parasjagu Londonis õppivale kursusevennale ja puha. Mõned sõnavõtud jäid mulle aga arusaamatuks. Näiteks kui semu Marko virtuaalmaailmas kuulutas, et „minge te õige persse, venelased!“.

„Kas ikka on õigustatud oma viha kogu rahvusele üle kanda?“ küsisin mina. „Äkki räägiksime huligaanidest, mitte venelastest?“ – „Sina ei hakka iial aru saama, mida me praegu tunneme, sest sina pole puhas eestlane!“ lajatas poiss vastu.

Ilmselt samal hetkel, kui meie Markoga vaidlesime, läkitas keegi headest slaavi naabritest mu Kopli korteri uksele reljeefse tatiläraka. Ju siis ei leidnud ta paremat moodust, et eestlastevastast frustratsiooni välja elada. Lähemal vaatlusel meenutas see mulle miskipärast Rootsi kaarti. Eks mul oli aega seda ka silmitseda, sest järgneva kaheksa aasta jooksul ei viitsinudki ma ust puhtaks pühkida. „Noh, mis seal ikka,“ mõtlesin ma stoiliselt. „Küll see ajaga ära kulub.“ Kuni ära kolisin ja tatilärakas uute omanike hooleks jäi.

Ja ega ma eestlasigi idealiseerinud. Selsamal nädalal, kui minu uks sai tatiläraka võrra rikkamaks, sodis keegi uljaspea mu venna uksele haakristi. David elas minust paar kilomeetrit linna pool Kalamajas, kuigi mentaalselt elasime justkui eri planeetidel. Mõlemad saime kahtlase päritolu tõttu oma majakaaslastelt nuhelda, olgugi et eri rahvusrühmade käest.

Tõsi, Davidi puhul võis anonüümset austajat vihastada arusaamatu välimus, mis sobinuks hästi ka juudile. Aga see oli mitme mu pereliikme needus. Nagu ütles aastate eest mu vanem õde Kristiina: „Kui keegi mind jälle juudiks sõimab, tabab mind patriotism – ainult et juudi oma.“

Niisiis pole põhjust imestada, et meie paljurahvuselises peres on rahvusküsimus ikka ja jälle kirgi kütnud. Kord, kui mu õde Jaana Berliinist taas külas oli käimas ning kogu pere vanemate juures Rannamõisas kogunes, läksid mu õed ja ema Iisraeli–Palestiina küsimuses nii hullusti tülli, et ema jooksis nuttes teisele korrusele, karjudes veel trepi pealt, et tal pole tütreid.****

Nojah, proovi sa ühildada ühildamatut – Jaana moodsa Berliini poliitaktivistlikku mõtteviisi ja mu ema post-nõukogudeaegset mentaliteeti. Lõpuks ütlesid närvid üles isegi mu alaliselt leebel ja diplomaatilisel isal, kes tülitsejaid lepitada püüdis, ning ta röögatas emale: „Ja mis sa sellest Iisraelist kaitsed?! Nemad müüvad Aserbaidžaanile relvi!“

Samal hetkel, kui ema minema jooksis, astus tuppa kõrvaltoas tukkunud David, võttis laualt emast jäänud kohvikruusi, tõstis üles sõrme ning tegi samuti poliitilise avalduse. Millise, seda ma enam ei mäleta. Ema ja Jaana ei rääkinud omavahel kolm päeva.

Ah jaa, kust aga tuli seal Jerevani hotellis mu imelik patriotismihoog? Tegelikult tean ma vastust küll – Vene meediast, mida Aerofloti lennukis ja Šeremetjevo lennujaamas pika lennu jooksul tarbida jõudsin.

* „Rahvusluseta rahvad“ – Julia Kristeva raamatu pealkiri, 1993.

** Novaja Gazeta – mitte ajada segi märksa kuulsama samanimelise Vene ajalehega.

*** Viide konfliktile Mägi-Karabahhi territooriumi pärast armeenlaste ja aserbaidžaanlaste vahel aastail 1988–1994.

**** „Tõmba nüüd väheke tagasi, nii hull ma ka pole!“ protesteerib ema mu käsikirja üle lugedes. „Emm, see on ju kirjandus!“ vaidlen mina talle vastu. „Hea küll, ma olin väga vihane, aga millal sa mind nutmas oled näinud?“ küsib ema. „Aga nuttes kõlab ju nii palju paremini,“ püüan mina veel nõrgalt protesteerida, aga tean juba, et olen vaidluse kaotanud.