Читать книгу Bürokraat, võim ja Vanaema - Bürokraatiatõlk - Страница 6

Hea Lugeja, on detsembrikuu pühapäev, kogu pere on kuskil ära, kes aastalõpupidustustel, kes lihtsalt nädalalõppu veetmas, seega üks neid haruldasi hetki, kui võin olla üksi ja lasta mõtetel vabalt uitama minna. Mõnele tähendab aastalõpp lõputut rabelemist ja „asjade kordaajamist”, mõnele on see aeg mõtisklusteks. Kuigi ma pole ei põllumees ega ehitaja, on minu aastaring kujunenud selliseks, et just aasta külmakuud on enam sellised, mis võimaldavad mõtiskleda probleemide üle. See ei ole just tõsiteaduslik arutlus, pigem scienfiction, kuid aitab hoida mõtteaparaadi värskena ka üldise talveune perioodil. Scienfiction’i mõnu ongi selles, et erinevaid tuntud fakte komponeeritakse kas teises võtmes või mõne faktiaugu täitmiseks tänapäeval vastuvõetava sündmuste käiguga. Tulemused võivad olla üllatavad, lausa ahhetama panevad ja avastusrõõmu pakkuvad. Inimesed ilma fantaasia ja analüüsivõimeta kindlasti pahandavad selliseid kirjatükke lugedes, kuid seda ei tohigi võtta tõena, vaid ühe kasutamata jäänud võimalusena ajaloo avarustel. Mõttemänge ei tohi ära segada soovunelmate või kinnismõtetega. Kunagi tahtsin saada arheoloogiks või metallikunstnikuks ja kuigi olen käinud nii väljakaevamistel kui ka ehteid meisterdanud, vormis asjade kulg mind ökonomistiks. Elu sellel etapil, kui olin veel ajalooliskunstiliste luulude küüsis, pidasin arveametniku elu mõeldamatult igavaks. Õnneks olid minu lapse- ja noorukipõlves lisaks vanematele ammendamatuks tarkusesalveks minu vanaemad ja vanaisa. Just vanaema Marie oli see heasoovlik ja positiivne hing, kes alati püüdis leida aja kulus midagi positiivset ja edasiviivat. Nii õpetas ta mindki: „Töö, mida peab tegema, ei ole kunagi igav ja kui see on igav, mõtle see enda jaoks huvitavaks.” Niimoodi ma mõtlesingi arveametniku töö enda jaoks huvitavaks ja kui olin sellele lisanud oma ajaloo- ja kunstihuvi, hakkasingi kirjutama ökonoomilisi poeeme. Mida muud siis üks korralik majandusanalüüs on, kui vabalt hõljuv luule või scienfiction. Pikapeale sain aru, et universum kubiseb pooltõdedest, kuulujuttudest, vigastest olukorrahinnangutest ja lihtsalt asjatundmatusest. Mis veelgi hullem, kõige selle põhjal tehakse kaugeleulatuvaid järeldusi. Minu mõtteaparaat programmeeriti TTÜ (TPI) majandusteaduskonnas, kus tollal õpetasid tunnustatud ja „väljamaal” stažeerinud õppejõud ning terve rida noori vihaseid assistente. Lisaks üldlevinud distsipliinidele (nagu näiteks kuus semestrit statistikat, mida mul kordagi elus vaja pole läinud), saime huvitavaid teooriaid ja arutluskäike, mis lasevad mul tänaseni vaadata „asjade taha”. Lisaks vedas mul esimese tööotsaga konstrueerimisbüroo uue tehnika ja tehnoloogia osakonnas. See oli osakond, mis „sotsialismi viljastavates tingimustes” mõtles välja asju ehk kuidas mitte millestki teha midagi ja seda eriti suurtes hulkades. Maabudes pärast kõrgkooli armutusse argipäeva, sain ma aru, et võrreldes koolieelse tööga transahundina tehases Dvigatel on minu palk langenud kolmandiku võrra ja ülikooli tavatarkusega ning oma diplomitööga „Juhtimine eesmärgi kaudu” pole eriti midagi peale hakata. See ei tähendanud teps mitte seda, et nende põhimõtetega poleks olnud üldse midagi peale hakata. Vastupidi, need põhimõtted on jäänud paljuski minu edaspidiste otsustuste aluseks. Esimeseks ülikoolijärgseks õpipoisitööks oli konkureerivate pakkumiste analüüsimine ühele piimatööstuse seadmele. Tehes kõik õpitu ja valemite järgi, tuli vastus üllatuslikult negatiivne. Esitledes tulemusi osakonnajuhatajale, ütles too: „Mõtle nüüd ise ka, kapitalistid teevad seda seadet ja teevad edukalt, see tulemus ei saa tulla negatiivne.” Tegin ümber, võtsin arvesse üht kui teist ja saingi positiivse tulemuse, mille peale osakonnajuhataja ütles: „Näed, tubli, aga seda seadet teevad kapitalistid, see tulemus ei saa nii vähe positiivne olla. Tuleb arvesse võtta veel seda ja toda …” Kolmas kord sain juba päris hea tulemuse ja mind saadeti peadirektori juurde, kes vaadates minu analüüsi ütles armastusväärselt: „Päris hea, aga …” Ühesõnaga, peadirektori juures käisin veel kaks-kolm korda ja vajalik tulemus oligi käes. See kogemus andis mulle edasiseks eluks kaks tähtsat teadmist: esiteks edu peitub kogemustes ja detailides ning teiseks ühtede ja samade arvude põhjal võib anda ordeni või lasta maha. Kõik oleneb soustist. Seepärast, et ennast läbi higistada üldlevinud arvamustest, tuleb asjad pulkadeks lahti võtta ja siis jälle kokku panna, ja harilikult ei lähe need asjad enam samal kujul kokku. Mulle meeldib asju lahti võtta ja näha, mis seal sees on ning kas seda saab ka lihtsamalt kokku panna. Kogu oma bürokraadi elu olen ma pidanud lammutama süsteeme ja looma uusi ja selle järel jälle lammutama ning looma veelgi uuema. On lausa uskumatu, kui kiiresti puituvad algselt paindlikud ja efektiivsed süsteemid. Iga paigalseis, võrreldes edasiminekuga, on tagasiminek, see on kaotus vektoritel aeg ja ruum. Jättes täna mingi otsuse tegemata, kaotame me aega, mille tulemusena on meie valikud ruumis kitsenenud. Donna Leona on ühes oma krimkas pannud eduka politseiametniku suhu umbes sellise mõtte, et valitsus ei pea olema efektiivne, vaid edukas. Oma kogemustest võin väita, et valitsus saab olla edukas vaid siis, kui avalik teenistus on efektiivne. Seega võttes pulkadeks lahti avaliku teenistuse ja bürokraatia … ja seda kokku tagasi panna püüdes saame küllaltki põneva scienfiction’i.

Ma ei tahaks selles kirjatükis rääkida iseendast, kuid kuna selles scienfiction’is on omajagu alternatiivseid lähenemisi võrreldes tavapärastega, siis ei taha ma, et te arvaksite, nagu oleks tegemist lihtsalt virisemisega. Vastupidi, ma arvan, et oleme viimase paarikümne aasta jooksul olnud uskumatult edukad, kuid alati annab paremini teha. Virisemiseks pole mul ka isiklikus plaanis mitte mingisugust põhjust. Bürokraatiamaailm on minuga alati käitunud korrektselt ja ma olen nautinud kogu seda pöörast ajajärku. Kuigi olen olnud kaheksateistkümne aasta jooksul majanduse põhiseadusega ehk konkurentsiga tegeleva ametkonna pealik, kolmeteistkümne valitsuse teenistuses, ei tule järgnevalt juttu konkreetsetest Inimesekestest vaid süsteemist, mis on kaetud paksu eelarvamuste ja käibetõdede kihiga. See mõttemäng põhineb nendel tuhandetel avaliku teenistuse tundmatutel kangelastel, kellest enamik ei jõua ära oodata ei oma pealiku tänusõnu ega presidendi küllakutset, kuid kes püüavad bürokraatia asemel mõistliku regulatsiooni poole. Kõik need, kes loodavad leida selles kirjatükis mahlakaid stseene stiilis, mida üks või teine minister või pealik on öelnud või teinud, peavad pettuma ning ilmselt edasisest lugemisest loobuma. Kui te arvate ära tundvat mõne tegelaskuju või tunnete temas ära iseenese, siis on see teie isikliku tunnetuse küsimus, tegelaskujud on hüpoteetilised, kokkulangevused juhuslikud ja sarnasus võib johtuda suurest üldistuse astmest. See ei ole mingi mälestusteraamat, kuigi põhineb suures osas kogemustel, need on eelkõige ühe Inimesekese tähelepanekud ning konstruktsioonid Bürokraatiamaailmast ja eelkõige soov näidata, et kõike seda harjumuspärast võib vaadelda, aga veelgi tähtsam, ka teha teistmoodi. Ja veel üks täpsustav märkus. Mõnedki tõsiasjad on üle korratud selle kirjatüki erinevates osades. See pole mitte sellepärast, et oleksin unustanud, mida eelnevalt kirjutasin, vaid selleks, et mõnigi lihtne mõttekesekene kinnistuks, selleks on seda tarvis ikka uuesti ja uuesti korrata ning näidata erinevate külgede alt. Nagu laulusalmi refrääni.

Austatud Lugeja, kinnitage rihmad! Alustame galaktikatevahelist reisi, mille sihiks on Bürokraatiamaailm. Sellel reisil lähevad vahel aeg ja ruum nihkesse ning vahel on raske hoomata, kas oleme püstises asendis või kõlgume pea alaspidi. Vahel tundub nagu liiguksime aegluubis, siis aga liigume kiirel ajahüppe teel. See reis ei ole sissevaade Bürokraatiamaailma, see on seestvaade Bürokraatiamaailmast. Tähelepanu! Reis Bürokraatiamaailma võib mõjuda halvasti Teie tervisele, pöördumatute tervisekahjustuse vältimiseks konsulteerige Terve Mõistusega. Nendele, kes pärast hoiatust on siiski otsustanud jätkata, tere tulemast imelisse Bürokraatiamaailma!