Читать книгу Bürokraat, võim ja Vanaema - Bürokraatiatõlk - Страница 8

Mu isa õpetas mind kunagi kirjandit kirjutama sellise valemi järgi, et hakka lihtsalt kirjutama, esimene lehekülg läheb niikuinii prügikasti. See sissejuhatav tegevus on vaid selleks, et sulg soojaks saada ja mõte lendama panna. Hakkame siis peale ja vaatame, mis on kõlblik prügikasti jaoks ja kas midagi lendama ka hakkab. Seega …

Regulatsioon. Mis see on? Kas reeglite kogum, et meil oleks lihtsam toime tulla igapäevaelus? Kaitsekilp olelusvõitluses? Või religioon? Enne kui Inimesekene muutis reeglid religiooniks, olid need tarvilikud liigi ellujäämiseks. Vaid need isendid, kes täitsid teatud reegleid, suutsid ellu jääda ja järglasi anda ning seda mitte ainult inimühiskonnas, vaid kogu looduses. Seega – loodus kui tohutu bürokraatlik süsteem? Miks ka mitte. Looduses on lihtne: rohttaimest ei kasva mastimändi ja ta ei püüdlegi selle poole, tal on oma nišš ja kõik need, kes on püüelnud kõrgustesse ehk rikkunud reeglistikku, pole enam ei rohttaimed ega ammugi mitte mastimännid. Samuti ei püüdle mesilane elevandiks saama, pole neil mesilastel selleks ei komiteesid, töörühmi, tegevusplaane ega missiooni kirjeldusi. Ei, mesilased lihtsalt arendavad oma väga efektiivset võrkstruktuuri ega tee elevantidest väljagi. Elevant on küll nende maailmaga seotud, kuid peaaegu teine universum. Elusloodus paneb välja regulatsiooniga seotud nähtavad märgid, alates meelitavatest kuni ähvardavateni, hammaste näitamisest kuni paaviani punase tagapooleni. Ja jällegi, need, kes pole neist regulatsiooni märkidest aru saanud, neid pole enam olemas. Inimesekene oma uhkuses/upsakuses on paljudele protsessidele, mida ta arvab juhtivat, andnud nimed, nagu seadused, määrused, korraldused jne. Inimesekene arvab tõsimeeli, et on leiutanud midagi uut, midagi sellist, mis on erinev loodusest kui universaalsest bürokraatlikust süsteemist. Tõesti, tõesti, midagi uut ju on. Nimelt looduse kahele põhireeglile, sugutung ja surmahirm, on Inimesekene leiutanud kastme, ehk kuidas ennast veenda, et ellujäämisele suunatud tegevused on just sellised, mida ta tahaks teha. Üldjuhul on veel tähtis tekitada tunne, et ta tahab seda meeleldi teha. Sealjuures on võimalik kastet valmistada hapukas-kibedat, mis tähendab karistusühiskonna loomist, või magus-maitsvat, mis kõditab egot ja tekitab mulje vabatahtlikkusest ja selle jätkuvast soovimisest. Alati tuleb kasuks, kui leida endale stiimul õigete/vajalike/kasulike asjade peaaegu vabatahtlikuks tegemiseks. Ka vana hiidlane meelitas ennast hapuks läinud suppi sööma, viinapudelit lauale pannes (ega toitu saa raisku minna), ise pobisedes: „Söö suppi, hiidlane, pärast saad klõmaka viina!” Vastik oli (supp, mitte viina pakkumine), mitte kuidagi ei tahtnud süüa seda suppi, kuid stiimul, mis pidi ootama protsessi lõpus, oli üliahvatlev. Supp söödud, pani hiidlane pudeli kappi tagasi ja taat ütles endale: „Jälle said petta, vana hiidlane.” Seega oli probleem, läbi isikliku stiimulipaketi, lahendatud. Kui nüüd keegi oleks sööjale peale käratanud, et enne lauast ei tõuse, kui supp söödud, oleks vaja repressioone, järelvalvajat, järelkontrolli ja sunnimehhanismi. Ehk kõik need regulatsioonid, mis ei toimi iseenesest, loomulikul moel, või ei toimi stiimulite kaudu, on ebaloomulikud ja hirmkallid ühiskonnale. Hirmkallid on nad sellepärast, et osa kogutud saagist/tulust/maksudest läheb selle osa ühiskonna ülalpidamiseks, kes ei tooda ei midagi, küll aga tarbivad. NL-is käibis seitsmekümnendatel aastatel mõistujutt, et ühiskond, mis oli allutatud tohutule kontrolliaparaadile, on nagu kogu maad läbiv rong, milles pooled sõitjad on „jänesed” ja pooled on kontrolörid. Mõistujutu iva oli selles, et pileti eest ei maksnud ei „jänesed” ega ka kontrolörid. Ja niimoodi see süsteem kokku variseski. Ükski ühiskond ei saa jätkusuutlikult areneda liiga reguleeritud süsteemi korral. Kõigevägevam lõi Inimesekese oma näo järgi ja kui ta oleks olnud bürokraat … oleks ta Inimesekese loonud enda näo järgi bürokraadiks. Aga miks me arvame, et ei olnud? On ju maailm oma reguleerituses üldkokkuvõttes tohutu, hästi funktsioneeriv logistiline süsteem.

Seega bürokraatia, kas jumalik ilmutus või inimlik narrus? Selge see, et reegliteta ei saa ja ka seaduseid on vaja, kuid … 98% Inimesekestest ei tea seadustest mitte midagi, vaid elab tavade ja käibetõdede järgi. Mõelge näiteks sellele, kui palju te viitsite uut tolmuimejat ostes „manuaali” läbi lugeda? Ei loe ju, kasutate kogemusi, st kuidas te tavaliselt olete harjunud toimetama, proovite nii ja teisiti, lasete sõbral üle seletada ja kui mitte midagi enam ei aita, püüate instruktsioonist abi saada. Sama lugu on ka seadustega. Seega seaduse juurutamine ilma tavadeta on väga pikaajaline või kulukas protsess. Tavad on ka muutuvad, ei tahaks küll segi ajada moega, kuid need tavad, mis hoidsid elus meie esivanemate põlvkondi ja formeerusid seadusteks, on tänapäeva kiires ühiskonnas asendumas tõesti kiirelt vahelduva ja heitliku moega nagu kevad/suvine rõivakollektsioon. Näiteks, kui kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel paistis naisel kleidiveerest kombinee (mis asi see veel oli?), siis peeti seda lohakuseks, et mitte öelda enamaks, või kui meesterahvas kammis tänaval juukseid, siis peeti teda ütlemata kahtlaseks, et mitte öelda hälvikuks. Tänapäeva maailm on võrreldes nende aegadega tundmatuseni muutunud. Näiteks nabapluus või „pooletoobised” (põlvini püksid) on igapäevane nähtus, ehk norm, võib-olla tava. Põlvpükstega tuleb meelde ka tava, et pikad püksid ja põlvpüksid olid kunagi staatuslikud atribuudid.

Nimelt karjapoiss käis lühikeste pükstega, mille järel ta sai õiguse kanda põlvpükse, vaid täismehel oli õigus kanda pikki pükse. Kas see tähendab, et paljud meie kaaskodanikud pole karjapoisiidentiteedist välja kasvanud või on tegemist millegi muuga? See on juba märkide lugemise oskus. Riietus on väga palju tavadega seotud ja kust läheb piir mugavuse, lohaka elegantsi ja ebakorrektsuse vahel, on jällegi erinevates ühiskondades, erinevatel aegadel, erinevalt reguleeritud. Koolipoisina jättis mulle sügava mulje ühes „Loomingu Raamatukogu” raamatus ilmunud lõik, kus kirjeldati kolmekümnendate aastate Inglise kõrgseltskonda ja märgiti ühe tegelase kohta, et ta oli rõhutatult lohakalt riides, nimelt kandis ta tumesinise ülikonnaga pruune kingi. Sellist lohakust tauniti täie tõsidusega. Riietumine ja väljanägemine on üldse esmane mulje Inimesekesest, n-ö väline visiitkaart. Näiteks Londoni City või Wall Str. pankur/advokaat peavad elementaarseks kanda iga päev valget särki ja korralikku ülikonda, sest … nad esindavad midagi ja kedagi. On tava, et väline korrektsus ja viisakus viitavad asjatundlikkusele ja väärikusele. Kuid ajas ja ruumis on teatavasti tavad ja väärtused erinevad. Vaadates meie Riigikogu istungeid, ei teki neid ajamata habemega, lotendavate sviitrite ja kottis põlvedega pükste kandjad jälgides tunnet asjatundlikkusest ja väärikusest. Tekib mulje, et nad ei ole mitte väärikad rahvaesindajad vaid on tuldud lihtsalt korraks kokku, keset kõige kiiremaid sõnnikuveotalguid. Millise märgi peaksime me sellest pildist välja lugema? Kas sellise, et isik on vabameelne? Või ükskõikne? Või räpakas? Kui Inimesekene ei suuda kõrgema võimu esindajana näidata oma teatud korrastatust, kas või väliselt, kas siis on võimalik, et ta suudab korrektselt läbi töötada seaduseelnõusid? Miks arvab rahvaesindaja, et räpakana mõjub ta usaldusväärselt? Või on see lihtsalt märk valijate halvustamisest? Minu poolest olgu kass mis värvi tahes, peaasi, et hiiri püüaks, kuid niisama lihtne see maailm ka ei ole. Ühiskond loeb pidevalt ja alateadlikult märke, mida me anname. See on juba Inimesekese geneetilises koodis, ta pidi oskama märke lugeda, et hoiduda vaenlastest ja saada jätkusuutlikult saaki. Me elame ka tänapäeval märkide maailmas ja püüame neid märke unifitseerida. Näiteks kui tööintervjuule tuleb maitseka lipsu ja Oxfordi diplomiga kohataotleja, eeldame me, et tal on olemas teatud unifitseeritud omadused. Samas võib-olla võiksime me tööle võtta ka hoopis teistsuguse Inimesekese (näiteks kohaliku gümnaasiumi või rakendusharidusega tegelane), aga me ei vali teda, sest tal pole välimist unifitseeritud visiitkaarti. Sisemise visiitkaardi uurimiseks pole kellelgi aga aega. Tähtis on märkidest lähtuv turvatunne. Tegelikult leiutame turvatunde loomiseks/tagamiseks kogu aeg juurde mingeid märke. Küsimus on ainult, kas meie ise ja teised oskame neid õigesti tõlgendada?

Oluline on see, et meil mitte ainult pole kodifitseeritud märkide süsteemi, vaid me ka peame sellest kinni, siis oskavad teised ka seda lugeda/tõlgendada. Kui on olemas näiteks üldlevinud koodeks, et uksest lastakse enne välja daam, endast vanem kolleeg ja et ülemus väljub enne alluvat, siis selle koodi rikkumine toob kaasa vaid segaduse. Muidugi võime me oma „mulgi kapsast” keeta igal võimalikul juhul, kuid see enese lohakus või laiskus, mida me püüame varjata mõistetega vabadus või demokraatia, ei säästa meid segaduse tekitamisest, niipea kui väljume omaenese väikesest mullikesest. Pole minagi patust prii, külastasin kunagi koos kolleegiga Londonis tähtsat riiklikku järelevalvekontorit, kus meid võeti vastu kõige kõrgemal tasemel. Kontor oli imposantne, läbipaistva liftiga ja talveaiaga ning igati City vääriline. City väärilised olid ka vastuvõtjad, auväärsed, rangelt etiketijärgsed ja hallipäised härrasmehed. Ja siis õnnestus mul kõik ära rikkuda. Nimelt olin visiidil koos lugupeetava naiskolleegiga, kelle lasin (ajastule omases vabaduse ja demokraatia tuhinas) enese ees kabinetti, aidates ta galantselt (?) istuma (kui daami). Tundus justkui viisakas ja loomulik, kuid midagi ei aita, selles maailmas, kus meie viibisime, käivad asjad nii, et pealik peab tulema esimesena ja ka istuma esimesena ja mitte ainult istuma, vaid istuma ka õigele kohale. Ühesõnaga „üliviisakus” läks maksma tohutu segaduse, sest vastuvõttev kolleeg oli kohtumise lõpuni häiritud ja mõtlik, kes meist oli siis ikkagi pealik? Pisiasi, kuid näitab seda, et peame teadma mitte ainult enda mullikese tavasid, vaid ka üldkehtivaid reegleid. Ja ma ei kujuta ette, mida oleksid auväärsed City-härrad välja lugenud, kui ma oleksin kohale ilmunud sellises riietuses ja käitumismaneeriga, nagu viljeleb suur osa Riigikogu (mees)liikmetest. Ma arvan, et nad oleksid sellest VÄLJA lugenud, et on aeg mind VÄLJA visata.

Üpris tihti ei mõista me teiste maade Inimesekeste tegude motiive või rõõmu allikaid. Meie Inimesekese jaoks kõlab üpris veidralt mõne jänki õhin laagritule ümber vahukomme kõrvetada. Isegi mõningate koduasjadega võib saada nägijaks välismaalt vaadatuna. Näiteks pole ma ise eriline jalkafänn, see tähendab, et tõelise naudinguga vaatan EM- ja MM-mänge, õigemini nende mängude ilu ja graatsiat, kuid igakolmapäevane nautleja ma pole. Ütleme, et sellisest lõbust ei saa ma aru. Kuid istudes kolleegiga Pariisi kohvikus rääkisime oma tööst ja tööstressist. Ütlesin, et vahel eriti stressirohketel aegadel päästab mind vaid saun. See on selline eriline tunne, et tuled töölt, astud uksest sisse, libistad riided maha ja … kohe sauna. Pärast seda tunned ennast lõdvestunult ja nagu uus Inimesekene. Ja siis mu kolleeg, kes polnud saunas käinudki, rõkatas järsku, et see on siis sama nagu nemad elavad ennast kolmapäeviti välja jalkat vaadates. Vau! Niisama lihtne see oligi, nüüd mõistan minagi, miks Inimesekesed vutti vaatavad. Seega asju võib reguleerida väga erinevalt, lähtudes võimalustest ja rahvuslikust eripärast. Näiteks madalmaades, teada-tuntud oma vabaduste ja vabameelsuse poolest. Alustame vabast koerapidamisest. Kui te kunagi juhtute Haagi külastama, siis ärge nina püsti ajage, mitte selles mõttes, et peaksite ennast tähtsaks, vaid hoidke pilk tänaval. Tänaval seepärast, et erinevalt Saksamaast või Rootsist võid selles linnas üpris tihti sattuda koera ekskrementidele. Nii et Haagis on väga palju nautida nii kunsti kui ka arhitektuuri vallas, kuid tundke kohalikke olusid. Lihtsalt tavad ja regulatsioon on teistsugune. Või teine vabaduse küsimus, mis tähendab, et mõningaid uimasteid võib mõningal määral manustada. See vabadus toob kaasa teistsuguse vabaduse ehk vargused. Mu ühelt kolleegilt hiivati hommikusöögilauas sisse rahakott koos kaartide, isikutunnistuste, lennukipiletite ja rahaga. Oli Inimesekene ja järgmisel momendil, ilma paberiteta, nagu polnudki enam Inimesekest. Ilma paberiteta Inimesekene ei ole enam Inimesekene, vaid probleem. Hull lugu, sest kahe päeva pärast pidi ta lendama järgmisele kohtumisele Itaalias. Siis hoomasime avaliku teenistuse kogu hoolt ja hellust. See pole öeldud ironiseerivalt, vaid tunnustavalt. Minu kolleeg sai praktiliselt isikliku abi/saatja/nõustaja, kes käis kahe päeva jooksul koos temaga ning aitas formaalsustega, alates politseiga suhtlemisest, ajutise reisidokumendi hankimisest, lennukipiletite ja hotellibroneeringute taastamisest jne. Sellise hoolitsuse tulvas ei olnudki kaotus nii valus taluda. Jah, nagu hoomate, avalik teenus võib olla ka lihtsalt inimlik hoolitsus. Erinev on ka suhtumine regulatsioonidesse Uues ja Vanas Maailmas. Šotimaal näiteks ei lubata planeerida/ehitada elamuid küngaste/mägede harjale, need peavad jääma mäe küljele, et ei torkaks silma mäe foonil, vaid sulanduks loodusesse, Nova Scotias sellist muret aga ei ole. Ehitatakse just küngaste ja teiste maa kurrutiste tippu, et Inimesekene saaks nautida avanevat ilusat vaadet. Seega kahes maailmas kaks täiesti erinevat lähenemist maailmale ja regulatsioonile. Ega ma ei teagi, millest see tipukartus või peitmisiha tuleb. Võib-olla mingi ürgne kaitserefleks? Või on asi selles, et ennevanasti ehitasid mägedele losse vaid isandad? Võib-olla püütakse sellise keelamispõhimõttega kompenseerida seda, et keegi ei saaks ülemaks, isandaks Reguleerija suhtes? Alaväärsuskompleksist, kadedusest? Ma tean küll, et nüüd tuleb terve rodu igat sorti loodushoiujutte, kuid kas need on ikka siirad? Võib-olla on tegemist mitte ainult Uue ja Vana Maailmaga, vaid ka Uue ja Vana Mõttemaailmaga?

Kui me siin maailmaregulatsioonidest pajatasime, siis kas regulatsioonid kehtivad kõigile? Või on endiselt aktuaalne Vana-Rooma kõnekäänd, et mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale? Nii ja naa! Kui näiteks maailmas on üheks raskeimaks majanduskuriteoks ettevõtjatevaheline kartellikokkulepe, siis riikidevaheline kokkulepe on igati respektaabel. Kui kütusefirmad lepiksid konspiratiivselt kokku kütusehindades, siis lõpetaksid nad miljarditesse küündivate trahvidega või võtmeisikute vanglakaristusega, kui seda teevad avalikult OPECi naftaministrid, siis ootab kogu maailm ootusärevalt nende sõnumit. Tulemused tarbijatele on tegelikult ühesugused, kuid ühed on ilmselt Jupiterid „jupiteride” valguses, teised käeraudades, ühe ja sama teo eest. Tihti on nii, et mitte alati ei mõista me nende rahvusvaheliste tavade või regulatsioonide mõttekäiku või mõttekust. Ega sel terve mõistusega midagi mõista ei olegi, vaid tuleb lihtsalt tõdeda, et sageli on rahvusvahelised lepped sadade ja isegi tuhandete huvide kompromiss. Kompromiss võib osutuda ka selliseks, mis eesmärgi püstitamise kompassi suunaga mitte midagi ühist ei oma. Ma ei taha nüüd väita, et paljude mõttekate mõtete kompromiss annab kokku mõttetuse, küll aga võib see kokku anda veidruse. Iga veidrus, sh rahvusvaheline veidrus, mõjutab lõppkokkuvõttes ja kõige ootamatul moel meie arengut. Lihtsalt olukorra näitlikustamiseks üks kogemus ajast, mil Eestis püüti püsti panna esimest steriliseeritud piima tootmise liini. Selgituseks niipalju, et steriliseeritud piima all mõeldi sel ajal piima, mis oli nii läbi kõrvetatud, et seal enam midagi ei elanud ja see piim säilis kuu aega ning enamgi. Raha, nagu alati, oli vähe ja liini saamiseks tuli teha kompromisse kvaliteedi ja hinna suhtes. Kusjuures liini iga osa eraldi võetuna oli kvaliteetne. Kompromiss tähendas seda, et iga komponent osteti võimalikult odavalt. Kõrvetusaparaat oli küll mitu-setu korda kangem, kui kogu liini jaoks tarvis oli, aga see-eest oli pann odav, mille tulemusena kippus tooraine alatihti kõrbema minema. Katsetati seda kompromissi siis Põlevkivi pealinnas ja Peamises linnas ja isegi Kevadpealinnas, aga asukoha vahetus ei suutnud süsteemi parandada. Viimaks jõudis tootmisliin jälle kord Peamisse Linna ja seal leiti sellele lõpuks õige ja otstarbekas kasutus … Liin lõigati tükkideks ja kasutati tööstuses defitsiitse ja kalli roostevaba armatuurina. Selline mälupilt õigete mõtete kompromissist. Ärge lugege sellest näitest välja, et igat kompromissi ravib vaid tükkideks lõikamine ja iga tüki eraldi kasutamine. Rahvusvahelise kompromissi näiteks võiks olla tänapäeval kliimakokkulepped ja heitgaaside atmosfääri paiskamise piiramise kokkulepped. See on väga mitmekihiline küsimus. Esiteks olen kindlalt puhta (tegelikult tähendab see puhtama) keskkonna poolt, kuid sellel on nii looduslik, kui ka ökonoomiline tasand.

Loodushoiu küsimustes pole ma mitte kõige kindlamal pinnal, kuid loodus teeb vahel tegusid, mis nullivad kõik meie püüdlused. Piisab vaid mingil suuremal vulkaanil oma torud üürgama panna ja kõik Inimesekese poolt välja mõeldud „kvoodid” on täielikult pannis. Jääuuringud on näidanud, et sadade tuhandete aastate eest tõusis vaid kümmekonna aastaga temperatuur mituteistkümmend kraadi, kusjuures polnud ei tossavaid tehaseid, vingugaasi väljutavaid autosid ega Inimesekestki veel. Inimesekest veel ei olnud, aga kliima soojenemine juba oli. Millalgi kuuenda sajandi keskpaiku toimus ilmselt tohutu võimsusega vulkaanipurse, mis lükkas Mongoolia steppidest Rooma keisririigi poole liikuma avaarid ja nende liitlased, pannes ilmselt aluse uusaegsele maailmale. Värskematest juhtumitest mäletame kindlasti Islandi tuhapilve, mis naelutas enesekeskse ja ülbe Inimesekese koos oma regulatsioonide, arengu ja tehnoloogiaga maa külge, tekitades tohutu logistilise segaduse. Vaatad seda looduse tohutut võimsust ja vägisi viib see meie mõtted radadele, meie kujutletavast kõikvõimsusest, kui kõigi protsesside juhtijast … Ühesõnaga tundub see Inimesekese juhiroll looduse suhtes ilmse liialdusena. Võib-olla oli sellel kunagisel kantseleipealikul õigus, kes tegi ürgigava palvetunni ajal mõtteharjutusi ja väitis, et tema mahuarvestused näitavad, et kui iga neljas Inimesekene maailmas panna ujuma Peipsi järve, siis järve veetase tõuseb vaid viis sentimeetrit. Mõelda vaid, neljandik inimkonnast ja tõstab veetaset järvekeses vaid näruse viie sentimeetri jagu. Sellest vaatevinklist vaadatuna teeb loodus nagunii niimoodi, nagu tema regulatsioon ette näeb ja meie ei peaks oma ülbuses arvama, et suudame seda oma isetehtud seadusekestega muuta, kuid mingite ebasoovitavate protsesside käivitamise päästikuks ka pole mõistlik hakata. Nii, et kliima muutub nii või teisiti ja on kogu aeg muutunud, kuid kuidas on olukord ökonoomilise komponendiga. Me teame, et kvaliteet ja puhtus tähendavad ekstra kulutusi. Näiteks piimanduses hügieeninõuete tõstmine, söötade teadlik valik ja kogu protsessis nn külmaketi tagamine on võimaldanud meil saada piima, mis on tunduvalt kvaliteetsem ja pikema säilivusega. Selline toodangu kõrgem kvaliteet pole tulnud iseenesest, vaid läbi mahukate investeeringute uude tehnoloogiasse ja tehnikasse, aga samuti Inimesekeste teadlikusse. Võiks öelda, et lausa võrreldamatud on investeeringute mahud tänapäevasesse tootmisketti või omaaegsetesse lautadesse, mis lehkasid niimoodi, et võtsid isegi lüpsjatel hommikul vee silma. Kuid investeering tänasesse ja homsesse on muutnud tootmise ratsionaalsemaks ja tooraine väärindamise tõhusamaks. Hoopis muinasjutulisi investeeringuid nõuab jääkproduktide käitlemine. Kui nüüd üks ettevõtja võib tegutseda vanamoodi, kihvtitada iseennast, loomi ja loodust, siis sellel konkreetsel ajahetkel on sellise ettevõtja toodang hinna poolest konkurentsivõimelisem teistest tootjatest. Kui me aga võtaksime omahinna arvestusse ka kogu loodusele tekitatud kahju, tervisehädad ja toodangu madalast kvaliteedist tulenevad kahjud, siis oleks tema toodangu omahind muidugi kallim korralikust tootjast. Seepärast ongi kõigile meie põllumajandustootjatele kehtestatud ühesugused reeglid ehk ühtsed konkurentsitingimused. Et poleks võimalik petta. Tundub ju õiglane? Maailma mastaabis asjad niisama lihtsalt ei käi, seal püüab igaüks oma konkurentsieelist säilitada. Konkurentsivõitlus on lihtsalt olelusvõitluse ilustatud nimetus. Seega on tegemist maailma mastaabis olelusvõitlusega. Nii ongi, et suurem osa nn arengumaadest ei saa endale lubada keskkonnahoidu ega ka järgi seda nn arenenud maade väärtust puhtamast ja kuivemast maailmast. Muide, isegi osa neist suurtest, kes saaksid endale seda lubada, pole liitunud kliimalepingutega. See pole olelusvõitluse seisukohalt lihtsalt ökonoomne. Milline on siis tegelik olukord? Tegelik olukord on selline, et atmosfääri saastamise piiramine on osa riikide klubiline üritus. Selline suuremeelne ja õilis üritus, mis vähendab nende riikide konkurentsivõimet maailmamajanduses. Igati jumekas tegevus, kuid kuna kõike ei saa nii puhtalt toota, siis kolivad need tootmised ja töökohad klubivälistesse riikidesse. Ainult sellega asjad ei piirdu, sest majandusloogika ütleb, tooda seal, kus odavam. Odavam on toota seal, kus päevapalgaks on kauss riisi ja saasta võib otse ahjust õhku või vette lasta. Kurbloolisus on selles, et loodus ei tea meie kvootidest ja piiridest mitte midagi. Või arvate, et näiteks klubiväline saast kukub maha vaid selle riigi territooriumil? Et tuulekene sõudes ja läkastades saastapilves peatub enne klubiliikme piiri ja ütleb: „Oot-oot, see on klubiliikme territoorium, sinna saastaga sõuda ei tohi, sinna läheme vaid lillelõhnaga.”? Arvate, et pr Tuul ja hr Vihm on ühinenud kliimakonventsiooniga? Ei ühti! Saasta saavad kaela nii klubi liikmed (võib-olla veidi vähem), kui ka mitte klubi liikmed. Siin on tegelikult regulatsioon ja regulatsioonitus väga selge valik, kuid veidraks läheb lugu, kui vaatame klubiliikmetele kehtivat kodukorda. Oletame, et oleme ühes väärikas klubis, kus istuvad sadakond Inimesekest ja pooled neist tõmbavad sigareid ja pooled ei tõmba, kuid kõigil on õigus tõmmata kolm sigarit päevas. Eks ikka selleks, et klubi siseõhk oleks mõistliku hapniku, mitte vingusisaldusega. Need, kes on suitsumehed, on ikka sellised paadunud plärutajad, kes tahaksid tõmmata näiteks kolm sigarit lõuna ajal ja veel kolm sigarit kella viie tee järel. Millised oleks siis valikud? Minna klubi ukse taha ja tõmmata oma sigar seal? Ei, ei, see ei ole väärikas, väärikas on see, kui mittesuitsetaja müüb oma suitsetamisõiguse suitsetajale. Tundub ju esialgu päris mõistliku lahendusena, kuid kuidas on lood meie eesmärgi ja kompassiga? Kas meie klubi õhk muutus puhtamaks või … istume kõik koos edasi tolmupilves. Tegelikult muutis selline regulatsioon kaubaks ja rahaks õiguse saastada õhku. Justkui mittemillestki vaid regulatsiooni kehtestamisega tekkis plirtsi ressurss, müüdi tossutamise õiguse kvooti. Täpselt samuti nagu CO* kvootide müügiga. Kas me saame maailma puhtamaks selliste kvootide müügiga? Või tuleks seda müügiaktsiooni käsitleda, kui kompensatsiooni mitteõiguse eest hingata puhast õhku? Ei tea. Kuid õhu müük ehk mittemillestki tekitatud millegi müük on väga elegantne. Selle müügiga on vahel ka see asi, et kui müüd mitte midagi, siis saad vastu ka mitte midagi ehk selle, mida te tegelikult ei vaja. Saad mitte midagi eriti suurtes hulkades. Kuna mitte midagi (kvooti) müüakse suurtele tootjatele, siis on harilikult neil ka mitu mitte miskit (vastukaupa) üle suures hulgas. Kuid muidugi on parem saada vastu midagigi, kui mitte müüa ja saada mitte midagi. Meie saame vastu näiteks busse ja elektriautosid. Ja siin ongi see vahva koht, mil rahvusvaheline regulatsioon tagasisidena hakkab mõjutama meie enda regulatsioone. Majanduselus kehtestatakse ju regulatsioone selleks, et muuta turgude toimimist soovitud suunas. Meie saastamisõiguse müügist tulenev peaaegu nähtamatu regulatsioon on elegantne selle pärast, et selliseks muudatuseks pole välja anda mingit seadusemuudatust ega määrust, lihtsalt ostad sada bussi ja plirtsti! oledki muutnud kogu turu ja regulatsiooni olemust. Vaadake, on täiesti kaks erinevat turu toimimise mudelit, kas annad ettevõtjale vaid liiniloa ja näpuotsaga dotatsiooni või annad talle liiniloa, veovahendid nende teeninduse ja dotatsioonid. Esimesel juhul peab vedaja käima pankurite ukse taga ja tõestama oma võimekust, tegema investeeringu, võtma riske, maksma intresse jne. Seejärel saab ettevõtja alles asuda konkureerima veolepingule. Teisel juhul on ettevõtja vaid operaator, kellega lepitakse kokku opereerimise tingimused ja … anna gaasi. Mõnus ja hoolitsev. Kuid viie aasta pärast, kui kuulutatakse välja uus konkurss liiniloale ja opereerimisõigusele, mis siis juhtub? Kas nüüd juba vanad „tasuta saadud” bussid lähevad uue operaatori kätte? Kui kaua need „tasuta saadud” bussid vastu peavad ja kui enam ei pea vastu, kas siis ostame juba päris raha eest uued bussid? Kas see ongi uus reisijateveo mudel? Kas riik jääbki aegade lõpuni bussipidajaks? Mis juhtub teiste vedajate ja liinidega, kelle kulukomponendis on sees nii veovahendid, kui ka intressid? Kas selline mudel on hea konkurentsile või on see riikliku bussinduse algus? Miks ma seda nii pikalt arutan? Aga selleks, et ettevõtjatele peavad olema regulatsioonid, „lahingureeglid”, selged ja nende muutmisest tuleb ette teatada mõistliku aja jooksul. Mõistlikkus on iga regulatsiooni aluseks ja ma ei ole üldse ülalkirjeldatud vedude korraldamise mudeli vastaline, kuid see muutus strateegias toimus mingi hetketehingu ajel, mitte eelnevalt kalkuleerituna ja kavandatuna. Sama jutt kehtib ka võimaluse osas saada viissada elektriautot „tasuta” jällegi sellesama vingukvoodi eest. Märgiliselt on sellisel mõttel, et katta kogu riik elektriautode kasutamise taristuga igati jumet. Julge ja uhke samm. Igati väljapaistev samm, kuid majanduslikult? Kõigepealt ärgem unustagem, et elektriauto ei muuda keskkonda puhtamaks, reostus tekib lihtsalt teises kohas ehk seal, kus elektrit/akusid toodetakse, ja seal, kus selle tootmisest/utiliseerimisest tekkiv suits/heide maha langeb. Seega paikneb saaste vaid ringi tiheda asustusega linnast mitte nii tiheda asustusega kohta. No hea seegi. Kuid tuua meie ninaräti suurusele turule viissada autot on umbes seitse sabaga protsenti meie autoturust, mis tähendab, justkui ettevõtjatel automüüjatel, pankuritel, liisijatel jääb viiesaja auto osas oma tulu saamata. No nii hull see asi ilmselt ka ei ole, vaevalt Dr Riik praegusel kitsal ajal sotsiaaltöötajatele nii palju autosid ostaks, sest siiani me räägime vaid vajadusest. Kokkuvõttes väga inimlik ja hoolitsev samm, kuid … Inimesekene on juba selline loom, kes harjub väga kiiresti hüvedega ja siis ta teatavasti hakkab neid hüvesid nõudma. Mind jääb siinjuures painama paar küsimusekest, nagu näiteks, kas meie head tegemise plaan on juba järgnevatesse eelarvetesse sisse kirjutatud püsikuludena, mil „tasuta” autod tuleb välja vahetada tasumist vajavate autode vastu? Arvestades autode hinnaskaalasid, pole ilmselt tasumist vajavate autode ostmise puhul taskupärane osta elektriautosid, vaid ostetakse harilikud tossupumbad. Seega on areng ühe ringi jälle kord peale kerinud ja oleme juurde saanud viissada bensiiniautot ja sellest lähtuvad liisingu-, remondi- ja kütusekulud. Teine huvitav idee, mis kõrva jäi, oli see, et müüa elektriautosid Inimesekestele, aga et need nii pann kallid on, siis maksab riik poole kinni. See versioon oleks eriti elegantne, mida võiks kokku võtta niimoodi: tasuta saadud, pluss pool kingituseks antud, võrdub kolm neljandikku autot (see on autokaupmeeste väljend elektriauto kohta). Seega saame tasuta ¾ autot, mille turuhind on poolteist kõigi lisadega maasturit? Ja nagu reklaamides öeldakse … see pole veel kõik, sest me ehitame veel välja laadimisjaamade taristu ja lisaks sellele … Kas see on ikka otstarbekas investeering või jäi mul midagi märkamata? Mnjah, „business” missugune.

Ja jälle häirib mind ettevõtluse seisukohalt selline üksiktehingu äkiline, suuremastaabiline ja pöördumatu mõju meie majandusmaastikul. Selline rabelev mulje jääb, nagu poleks tegemist õhumüügiga, vaid hädatapmisega. Seega see, et maailma regulatsioonide järgi müüme me ei midagi, saades selle eest tasuta midagi, ei tähenda see teps mitte, et kõik see oleks ilma rahata (tasuta?). Lisaks poeb hinge kahtlus, et kui keegi ostab ei midagi, kas see on vaid ei midagi, võib-olla ostetakse ennast meie (bussi-, auto- jne) turule sisse? Jällegi mõnus mõttearendus vandenõuteoreetikutele. Vaat millised need regulatsioonid maailma mastaabis võivad olla, alustad jääaja ja avaaride vallutusretkedega ja jõuad meie sotsiaaltöötajate kulukomponentideni ja vandenõuteooriateni välja.

Mõistlik, ühetaoline ja kõigile kehtiv regulatsioon muudab meie elu mugavamaks ja turvalisemaks. Näiteks on kõigile selge, et kuna meil on parempoolne liiklus, siis kõik liiklusvahendid sellesuunaliselt ka liiguvad. Kui keegi selle reegli vastu eksib, siis on tagajärjed tavaliselt fataalsed, igatahes ei kiputa seda reegli rikkumist kordama. Ühesõnaga on olemas reeglid, mis kehtestatakse, ja need kehtivad alati ja ei nõua erilist järelevalvamist ega administratiivset sekkumist. Ja huvitav on see, et kui osa reegleid kehtib alati, siis osa reegleid vahel kehtib ja vahel ei kehti. Muidugi kehtivad seadused alati, kuid mitte alati ei täideta neid. Näiteks parema käe reegel liikluses, st paremalt tulnud juht lastakse läbi, kui pole teisiti reguleeritud. Selle asemel kasutab osa juhte tavaelus omaloomingulist nn otsetee reeglit või laiema tee reeglit või suurema auto eesõiguse reeglit. Tulemuseks on segadus, millest johtuvalt seaduskuulekas (loe: ettevaatlik) juht jälgib nii paremat kui ka vasakut suunda ja laseb ohutuse huvides läbi ka vasakult poolt tulijad. Ilma nende ettevaatlike juhtideta oleksid meie kaubanduskeskuste parklad rohkem autosurnuaedade nägu. Osa regulatsioone kujuneb välja stiihiliselt, katse-eksituse meetodil. Näiteks üks huvitav nähtus on ülipoodide kassalindil oma kauba eraldamine naabri kaubast. Paljudes Euroopa riikides pannakse vahepulk oma kauba ette, mis kindlustab, et see eraldusjoon teie ja teise Inimesekese kauba vahele tõesti ka tekib. Meil toimib süsteem teistpidi ehk eraldusjoon luuakse oma kauba taha, mille tulemusena välismaalane, hajameelne või lihtsalt nahaal jätabki eraldusjoone loomata, tekitades segadust kassapidajas ja viites teiste ostjate aega. Selline regulatsioon on ebamugav, ebaturvaline, aega kaotav ja ärritust tekitav. Ja siin ongi üks eduka regulatsiooni saladus, õigeid asju tuleb teha õigel ajal, õiges järjekorras. Ülipoodide näite juures meil ja mujal olid kõik komponendid samad, kuid üks tegu tehti erineval ajal, mis muutis kogu asjade käiku ehk regulatsiooni tõhusust. Seega üks regulatsioon võib jätta Inimesekesele valikuvõimaluse, mida ta ei taha täita või peab see täitmine toimuma ebasobival ajal, siis see ei toimi. Tulihingeline Reguleerija mõtleks siinkohal välja umbes sellise „asjakohase/harjumuspärase” lahenduse ja sunni, et eraldusjoone mitteloomine on turvarisk, mille järele peaks valvama politsei ja karistama regulatsiooni rikkujaid väärteo korras. Parem veel kui kriminaalkorras, koos vanglakaristusega. Kindlasti oleks see üks võimalusi, kuid nagu eespool mainisime hirmkallis … ja mõttetu. Mäletate veel, et regulatsioon toimib iseenesest, kui õigeid asju tehakse õigel ajal õiges järjekorras.

Mõni regulatsioon võib olla kirjutatud ühte moodi, kuid toimib korrigeerituna mingite kohalike tavade järgi hoopis teisiti. Võtame paar näidet. Näiteks kui kirjutame „a”, siis me ka hääldame seda kui „a”, samas inglise keeles kirjutame „a” ja hääldame „ö” või „ei” või veel mitmel erineval moel. See tähendab, et iga regulatsiooni korral peame teadma neid lisategureid, mis muudavad regulatsiooni. Nagu näiteks Gruusia taksojuht, kes kihutas uljalt läbi punaste fooritulede alt, vastas kliendi ärevale ohutusealasele küsimusele: „Ära muretse, meister on roolis!” Rohelise tule puhul surus seesama juht „premsed” põhja ja jäi seisma, ise seletades, et ei või iial teada, millal mõni meister tuleb. Seega kohalik koloriit muutis regulatsiooni vastupidiseks, kuid ei muutnud regulatsiooni ära.

Regulatsioonis kui ellujäämisinstrumendis on ka jõhkrust. Regulatsioon ei saa olla vaid ninnu-nännu. Kui ühed kasutavad demokraatia lohisevaid ja aeganõudvaid instrumente, teised aga süsteemi nõrkusi ja jõhkrat vägivalda, siis tekkib tavakodanikul tihti kiusatus pöörduda „kõva käe” poole. Lihtsad ja kiired lahendused, tunduvad vahel osale Inimesekestele ainumõeldavana. Kuid ajalooline kogemus on näidanud, et varsti ei suuda seesama tavakodanik vältida olukorda, kus ta ise avastab ennast robesbierreliku giljotiini alt. See ongi regulatsiooni kõige trikikam küsimus, kuidas saavutada tasakaal või vähemalt tasakaalulähedane olukord otsustamise ja otsustamatuse vahel. Mõnigi on arvamusel, et parim regulatsiooni (valitsemise) vorm on valgustatud monarhia. Iseenesest võib see teoreetiliselt ja praktiliselt mingil kindlal, piiratud ajahetkel isegi niimoodi olla, aga ainult mingil kindlal ajahetkel, sest, monarh jääb vanaks, stagneerub ja JÄÄB PIMEDAKS, MIS TÄHENDAB DIKTATUURI VÕI ANARHIAT. Seega W. Churchilli ütlemine, et demokraatia on kõige ebaratsionaalsem vorm, kuid midagi paremat pole välja suudetud mõelda, leiab ikka ja jälle kinnitust. Kuidas siis leida mõistlik side otsustuskindluse ja kiiruse ning täitmiskontrolli vahel? Selge side otsustamisõiguse ja vastutuse vahel määrab ära ühiskonna arengu kiiruse ja suuna. Iseenesest on see küsimus, kuidas ehitada üles süsteeme/regulatsioone, kas tsentraalset, ühest targast keskmest juhituna või kogu inimlikku geniaalsust ja hullust ära kasutades. Regulatsioon võib olla tsentraalne, aga võib olla ka „über”-tsentraalne, mis on eriti ressursimahukas. Näiteks nõukaaegse keskse hinnakujunduse korral oli kiluvõileibadele selline süsteem, et restoran, millel kõigi toorainete ehk sisendite hinnad olid riiklikult kinnitatud ja mille retseptis kõik grammid fikseeritud, võis sõltuvalt toitlustusasutuse kategooriast teha oma toodangule juurdehindluse 30–120%. Lihtne korrutustehe, mille iga restorani juhtkond oleks võinud ise ära teha. Aga nagu öeldakse: usalda, kuid kontrolli. NL-is ei olnud restoranidel sellise korrutustehte õigust, sellise „hirmkeerulise ja vastutusrikka” arvutuse võis kinnitada vaid Hinnakomitee. See ei olnud mitte ainult arvutuste kontroll, vaid restorani esindaja tuli komitee istungile, kus toimus toote „degusteerimine” ja restorani juhtkond pidi „kaitsma” uue toote, meie näitel siis kiluvõileiva hinda. Komitee istung ei olnud mitte niisama ajaviitmise kohake, vaid seal osalesid komitee esimees (selline ministri staatuses Inimesekene), esimehe asetäitjad, valdkonnaspetsiifiliste osakondade juhatajad ja analüütikud/hinnaökonomistid. Sellele kaitsmisele/maitsmisele järgnes hinna kinnitamine ja vastava hinnakirja trükkimine. Kui kõik see valmis oli, siis lähetati hinnakirjad (kiluvõileibade) üle kogu kuuendiku planeedi Maa, et ka teised saaksid osa meie töövõitudest. Iseenesest on selline regulatsioon mõttetu ja absurdne, kuid mõnda asja peabki ajama groteskseks, et kõik saaksid aru absurdist. Isiklikult minul toimus mingi klõks siis, kui minu lauale maandus zookaupade hinnakiri. Hinnakiri oli mahukas, oma mõnikümmend lehekülge, tihedat teksti ja selgitusi. Lugesin ja lugesin ja ei teadnud enam, mida teha. Tunne oli täpselt selline, nagu hommikuse tööle kiirustamise käigus avastad, et naabri kass on sinu ainukesed tänavakingad täis lasknud: edasi minna ei saa ja minemata jätta ka ei saa. Pead tegema kiire valiku ja leidma lahenduse, otsust mitte tehes seisad lihtsalt haisvates kingades edasi. Miks just zookaupade hinnakiri tekitas minus sellise täislastud kingades seismise tunde? Hinnakiri ise oli ette valmistatud vene keeles ja kubises terminitest, millest ma aru ei saanud ja milliste olemasolust mul aimugi polnud olnud. Kui siis kaastöötaja tõlkis mulle, et tegemist on puruvanakeste, jahuusside ja muude mutukatega, sai mulle selgeks, et see regulatsioonirong ei ole mitte poolenisti kontrolöridega täidetud, vaid lausa pilgeni. Täiesti ilmseks sai, et see rong kaugele ei sõida.

Igasuguse regulatsiooni puhul oleneb paljugi sellest, milline on Reguleerija isiklik kogemus. Kui Inimesekesel puudub isiklik kogemus reguleeritava ala kohta ja ta on vaid „elukutseline” Reguleerija, siis on kerged tulema sellised hingetud ja regulatsiooni algsele mõttele risti vastukäivad otsused. Kuidas isiklik kogemus mõjutab otsust, sai mulle selgeks Rootsis ühel konkurentsiõigusealasel koolitusel. Esineja tõi kaks näidet kaubaturu määratlusest, mis on kogu konkurentsiõiguse A ja O. Esimene näide puudutas kevadist kartuliturgu, sealhulgas varajase kartuli turgu. Küsimus seisis selles, kas Lõuna-Rootsi varajane kartul on omaette kaubaturg või üks osa kartuliturust? Kui kohtunik oleks olnud itaallane, kes kindlasti teab kogemuslikult pastade eripärasid, kuid ei valda varajase kartuli erisusi põhjamaades, oleks kindlasti võidu saanud need, kes arvasid, et kartul on kartul ja turg on turg. Kuna kohtunik oli rootslane, kes teab, et varasuvine värske kartul, heeringa, tilli ja Absolut Vodkaga on täiesti omaette elamus, siis oli ka otsus, et värske kartuli kaubaturg on eraldiseisev kaubaturg. Teine juhtum puudutas kohaliku konkurentsivõimu keeldu lasta ehitusmaterjalide tööstuse ettevõtjatel ehk tsemenditootjatel koonduda. Koondumine keelustati põhjendusega, et kahe ettevõtja ühinemisel tekib neil liiga suur turujõud. Konkurentsiõiguses on vana nipp, et turu valitseja püüab ennast näidata väiksema või jõuetumana, kui ta tegelikult on. Kaubaturu määratluses on tähtsal kohal põhimõte, kas toode on asendatav või vahendatav teise tootega ostja seisukohalt. Näiteks, kui meil on mineraalveeturg, kas mineraalvesi on asendatav limonaadide, mahlade, piimajookide ja jogurtitega või on ta asendatav kalja, õlle, siidri või kaitseadvokaadi seisukohalt ka veini ja viskiga. Asja mõte on selles, et omades näiteks mineraalvee tootjana 60% turust, mis tähendab, et tegemist on monopolistiga, kelle tegevusele on seatud teatud piirangud. Kuid tehes kavalaid asendusi ja nihutades tooteturu piire, võib teie turuosaks kahandada vaid 6%, aga miks ka mitte 0,6%. Ja sellisel juhul võetakse turuvalitseja poolt täie tõsidusega (mitte ära segada õigusega) sisse positsioon, et me oleme pisikesed ja ärge diskrimineerige meid. Asjatundmatu või kogenematu otsustaja võib selline piiride tasahilju nihutamine ära eksitada. Kuid tagasi meie tsemenditootjate koondumise juurde. Oletatavasti polnud ka ülalnimetatud kohtunikul isiklikke kokkupuuteid ehitamisega, kuna kohus otsustas, et kaubaturg on kogu ehitusmaterjalide turg, mis tähendas, et kui võtta arvesse kõik aknatootjad, klaasitootjad, lukumeistrid ja tellisemeistrid, siis kujunes ehitussegude tootjate osakaal kaubaturul näotult väikeseks, mis andis neile ka õiguse ühineda. Kui kohtunik oleks näiteks ehitanud endale maja või suvehäärberit kuskil kaunites skväärides, siis oleks ta kindlalt teadnud, et müüri ladumisel ei saa segu mitte kuidagi asendada aknaklaasi, ukseluku või peotäie kruvidega. Vaat selline filosoofilis-aktuaalne näide kogemuse mõjust regulatsioonile.

Seega Reguleerija, kes ei valda protsesside sisemist loogikat, on tõeline õnnetus, sest ta järgib justkui kõiki reegleid, kuid tulemus on nagu kõõma eemaldamine pea maharaiumise teel. Reguleerimise kurbloolisus ongi selles, et protseduurireeglid tehakse nende kontrollijate jaoks, kes ei tea toimemehhanisme. Elupõlised universaal-kontrolörid teavad väga hästi, et nad ei suuda süveneda tundmatu tehnoloogia üksikasjadesse, vaid teevad endale selgeks üks-kaks ebaselget või vaieldavat regulatsiooni detaili ja tõestavad enese vajalikkust, et mitte öelda asendamatust ühiskondlikus toitumisahelas. Seega luues liiga palju regulatsioone, ei leia me lihtsalt piisaval määral, piisava kompetentsusega regulatsioonide toimimise kontrollijaid. Alati on valik, millist turgu või rahvamajanduse tüüpi üles ehitada, kas see on rõhuga mõistel „rahvas ja selle majandus“ või „bürokraatia ja sellele allutatud rahvas ja majandus“. Me võime luua sellise mudeli, et teha palju käskusid ja keelde, mille läbimiseks ja reeglite järgimise kontrollimiseks vajame palju järelevalvajaid. Niimoodi saamegi hea tööhõive, tõsi küll, vaid mingiks ajaks. Teine mudel on selline, millega kehtestatakse vaid üksikud keelud ja toimimise põhimõtted (selline piibellik: „Sina ei pea mitte …”), mis on vajalikud kogukonna ellujäämiseks, ülejäänud toimib vabade kodanike omavaheliste suhetena. Selline rahva majandus suudab toimida edukamalt ja on dünaamilisem, muutudes vastavalt vajadustele ja oludele. Mõni riik võib lubada endale suurt bürokraatiat, kuid oleneb, milleks ta seda kasutab. Näiteks on Suurbritannias küllaltki suur konkurentsiõiguse küsimustega tegelev bürokraatiaaparaat, kuid juhtumeid on pea samas suurusjärgus kui meil. Kas nad laisklevad, kulutavad maksumaksja raha ebaotstarbekalt? Mitte sinnapoolegi, ainult et nemad ei ole endale seadnud eesmärgis Karistuse Wabariigi loomist. Või kuidas sa pikkade traditsioonidega kuningriigis seda luua saaksidki? Erinevalt meist püütakse seal teha rohkem ennetavat tööd, näiteks konkurentsiõiguse auditite kaudu. Iseenesest selline ettevõtjate ja Reguleerija koostöö hea tahte ja usalduse vallas. Olemuslikult võiks sellist auditit käsitleda kui ettevõtjapoolset iseteeninduslikku kontrolli, mida ei teostata mitte Reguleerija, vaid seda tehakse Regulaatori nõustamisel. Väga elegantne, kuninglikult elegantne.

Igal maal on omad tavad, omad regulatsioonid, kuid midagi on ka ühist. Ja eks me kõik ole kriitilised oma partnerite suhtes. Nii arvavad ka britid, et näiteks Itaalia rahvuslikuks spordialaks ongi bürokraatia. Ja Itaalia majanduse jätkusuutlikkusega on nagu on. Samas võib see bürokraatia tunduda mõistetamatu ja aeganõudev vaid süsteemist väljaspool olijatele. See tähendab, et süsteemi liikmed teavad, kuhu, mida ja kellele liigub, ega oska enam midagi muud tahtagi. Tähendab on tekkinud tava, nagu Kaukaasia taksojuhil. Samas, kui ühiseks turuks on kogu Euroopa, on raske põhjamaiste tavadega hakkama saada seal, kus ollakse harjunud mõne rahvuslikku spordiala iseloomustavate maneeridega. Lihtsalt elu kulgeb Euroopa erinevates nurkades erineva kiirusega. Seoses ühisrahaga on palju räägitud kahekiiruselise Euroopa tekkimisest. Kui rääkida kiirustest, siis see kahekiiruseline süsteem on juba olemas ja lõhe nende vahel suureneb pidevalt. Mugavalt pikatoimeline, vastutust hajutav, muudatusi hülgav bürokraatlik Euroopa jääb maha paindlikust ja vähebürokraatlikust Euroopast. Midagi ei ole teha, loodusseadused, sh majandusseadused, kehtivad vaatamata sellele, et vähesel määral, väikesel territooriumil ja tohutu energiakuluga võib luua ka ajutisi tehistingimusi.

Kui me küsime „Inimesekeselt tänaval”, mis ta arvab regulatsioonist, siis vastus on harilikult kahene: mina tahan olla vaba, aga teisi tuleb reguleerida … ja siis karistada, kuid mitte lihtsalt karistada, vaid rängalt. See on nagu vanasõnadega: ühelt poolt, kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, ja teiselt poolt, kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Mõlemat vanasõna korraga kasutades saame kokku midagi kükloobisarnast. Jätkusuutlikku ühiskonda niimoodi, et ühtedel on ainult õigused ja vabadused, teistel vaid kohustused ja vastutus, üles ehitada ei saa. Jätkusuutlik on ühiskond, kus on tasakaalus õigused, vabadused ja kohustused, vastutus. Siin tekib üks huvitav paradoks: kui mul on õigus otsustada, siis võin ma ka eksida, ja kui ma eksin, siis ma pean ka vastutama. Vaat sellist vabadust, kus Inimesekene ka vastutama peab, ta küll ei taha. Mugavam on lasta teistel otsustada, mis iseenesest on ohtlik totalitarismi kasvulava. See on nagu ühiskonna mugavuslipp, et kui ma ei otsusta, on mul kogu aeg võimalik küsida „Kes on SÜÜDI?”. Mugavus, mitte otsustada, ümbritseb meid igal sammul, nii töös kui ka pereelus. Probleem on selles, et süsteemis ei tekiks liiga palju niisuguseid Inimesekesi, kes ei suuda/taha/oska otsustada, ega jääks liiga vähe neid, kes (teiste eest?) on valmis otsustama. Üheksakümnendate aastate algul tundus, et kõik teed on valla, et igast traktoristist saab uhke taluperemees, farmer, mõisnik ja müürimehest ehitusettevõtja. Tuli välja, et see ei olegi nii lihtne, kui teile ei öelda igal hommikul, et lähed sellele põllule ja künnad kuni … õhtuni. Otsustusõiguse/sunniga kadus ära mugavus ja turvatunne. Tuli ise vastutada, tuli vastutada oma üha järgnevate otsuste, sh valeotsuste eest. Paljude jaoks oli see väljakannatamatu ja nad ütlesid: „Võtke endale minu vabadus ja andke mulle minu mugavus!” Nüüd on neil nende mugavus ja nad teavad täpselt, … kes on süüdi: poliitikud ja bürokraadid (vahel ka naabri Kusti, sest tal on pann hästi läinud).

Kui nüüd kellelegi tulevad meelde legendaarsed „Jah, härra Minister” ja „Jah, härra Peaminister”, siis on need bürokraatliku süsteemi toimimise kirjeldamise meistriteosed, ainult et … niivõrd mitmekihiline, et pealiskaudsel lugemisel võib jätta vale mulje. Mitte bürokraat Hamphry ei olnud see, kes süsteemi ära kasutas, vaid kui te tähelepanelikumalt loeksite, saaksite aru, et süsteemi sai ära kasutada vaid see, kes omas rohkem informatsiooni. Kõik tegelaskujud kasutasid süsteemi ära, sest nad tundsid süsteemi. Informatsioon, see on jõud! Õigemini informatsioon iseenesest pole mingi jõud, niisamuti nagu püstolgi. Jõuks muutub informatsioon vaid selle kasutamisel. Teistpidi vaadates, ega püstolit ei saagi kasutada, kui teil seda pole. Muide, ei maksa alahinnata kõikvõimalikke kergemas vormis esitatud raamatuid, need nn naljaraamatud ehk kergekad võivad olla vahel ammendamatud filosoofia käsiraamatud. Pärast kõikvõimalike punaste ja mustade, kuritööde ja karistuste, tõdede ja õiguste, Balzaci pooleteist riiulimeetri romaanide ja paljude teiste „tõsiste” romaanide läbilugemist sai mulle selgeks, et kogu maailma klassika on üles ehitatud ilgusele, sadismile, reeturlikkusele ja tapmisele. No tõe huvides tuleb mainida, et vahel vulpsab sinna vahele ka armastust, üllust ja ausameelsust, kuid need polnud põhiteemad. Peab ütlema, et ma ei näe maailma nagu Dostojevski või Balzaci tegelased. Maailma rõõmsamat käsitlemist peetakse millegipärast kerglaseks, kuid suures osas krimkades, anekdootides ja rahvalikes ütlemistes on väga palju sügavaid ja ehedaid tõdesid. Oleneb muidugi, kuidas lugeda ja kus lugeda. Reisile minnes võtsin alati kaasa mingi „kergeka/krimka”. Lennujaam või laev ei ole just koht, kus pidevas suminas pikkade tundide jooksul võiksid järjestikku väga süvenemist nõudvat lugeda. Seega, kuidas lugeda? Kui lugeda krimkat ajugümnastikana, võtad probleemid lahti, leiad ootamatult väga huvitavaid filosoofilisi ütlemisi. Seega, isegi meelelahutust võib mõttega lugeda. Muidugi trendikas on viidata „tõsistele” teostele või tõsiteaduslikele teostele, see on nagu saaksid isegi osa nende korüfeede teoste kuulsusest. Ei tea isegi, kas kiusu pärast või meelelaadist lähtudes, kuid otsustasin selles kirjatükis heita kõrvale enamiku kaunitest ja kõrgetest ütlemistest ja kutsuda teid vaatama, milliseid mõtteterasid levikirjanikud oma sopakatesse on peitnud. Nagu üks auväärne teatridekoraator vastas intervjueerija küsimusele oma kaheksakümnendal juubeliüritusel, et miks tema, modernsete voolude ja Picasso kaasaegne, ei maali selliselt … ajastuomaselt: „Ma ei näe maailma sellisena.” Selle elatanud mehe vastus oli siiras ja geniaalne! Kui mõelda sellele ütlemisele, siis kas kõik need kes … tapavad õnnetut, reedetud kangelast kaks ooperivaatust järgemööda, kas nemad näevadki maailma sellisena või teesklevad nad … sügavaid tundeid, kaastunnet? Või hoopis elavad nad sellele olukorrale kaasa mingis iharas, peidetud pahelisuses?

Regulatsioon määrab ära selle, millist tüüpi majandust me ehitame. Näiteks üheksakümnendate aastate regulatsioon põllumajanduses soosis võitlejatüübi esilekerkimist ehk ilma igasuguse riigipoolse toeta pidid põllumehed, Inimesekesed, hakkama saama. Mugandumine regulatsiooniga või õigemini regulatsiooni puudumisega toimus raskelt, kuid ellujääjad olid tõelised rangerid – ettevõtlikud ja kohanemisvõimelised. Leedukad läksid mööda teist teed ja lohistasid pikka aega järel oma ebaefektiivset väiketootmist. Kuid Euroopa Liidu kvaliteedireeglid sundisid ka neil lõpuks oma harjumustest loobuma. On selge, et nostalgiline arusaam, et ühe pulli, kahe lehma ja kolme kanaga võib suure talupere tänapäeva elustandarditele vastavalt ära elatada, on küll püsiv, aga ka püsivalt väär. Mõned asjad siin maailmas muutuvad väga aeglaselt, juba 1939. aastal vaidlesid põllumajandusminister Tupits ja majandusminister Sepp, kas talu on äraelamistalu, elustiil või konkurentsivõimeline majandusüksus. Seitsekümmend aastat hiljem arutame ikka samade … väärtuste? unelmate? nostalgia? üle. Nostalgia nostalgiaks, kuid nagu Vanaema Marie selgitas vana rätsepa ütlemist, kui talle riie toodi: „Annab riie välja, teeme ülikonna, ei anna välja teeme taskurätiku.” Ehk kõigest saab midagi teha, kuid sündsuse huvides ei maksa ülikonda ja taskurätikut segamini ajada. Siiski arvab terve hulk vandenõuteoreetikuid, et oleme maailma arengumudelite katseklaas, kus saab erinevaid olukordi läbi mängida, nagu matemaatilistel mudelitel, uuendusi sh. ka riskantseid. Seepärast on meile ka üht-teist lubatud, et kas veame ekstremaaltingimustel välja? Kui see on katseklaasimajandus, siis peab ka regulatsioon olema vastav ehk reeglistik, mis sobib rangeritele, ei sobi kootide ja hangudega maakaitseväele. Seega, kui oleme usaldusväärsed kaskadöörid, siis ei saa meile sobida reeglistik, mis sobib tänavasõiduks. Siis tulebki meie reeglistiku/ärimudeli ülesehitamisel lähtuda ja olla valmis uuteks väljakutseteks: äri kui väljakutse, väärtuste loomine kui väljakutse (mitte kojukutse). Sellisel juhul ei sobi ka mugavalt lamamine meie mudelisse. Sellises mudelis on olemas vaid üksainus mugavus ja see on mugavus tegutseda, mitte mugavus mitte teha, mitte otsustada, mitte viitsida. Inimlik mugavus viib inimliku laiskuseni. Vanaema Marie ütles ikka, et kui Inimesekene jookseb, aga saab kõndida, siis ta kõnnib, kui ta kõnnib, aga saab seista, siis ta seisab, kui ta seisab, aga saab istuda, siis ta istub, ja kui ta istub, aga saab lamada, siis ta lamab. Regulatsiooni ülesanne on hoida inimesed liikumises, mitte lasta neil tarduda ega stagneeruda. Mõelge kas või oma hommikusele voodist tõusmisele, mil olete valmis viie minuti une eest silma pilgutamata ära andma pool kuningriiki. Kerge on anda ära seda, mida teil kunagi pole olnud. Kuid mingi jõud ajab teid siiski voodiservale istuma ja te istute ja istute ja istute … Ja te mõtlete, pann võtaks, et peaksin püsti tõusma, aga selle mõtte tulemusena ei juhtu mitte midagi. Sama hästi võiksite mõelda, et tahate olla Rio karnevalil. Selleks, et teie mõte püsti tõusta teostuks, peate andma endale käsu seda teha, ehk tööle hakkab teie personaalne kubjas ja regulaator ühes isikus. Kui te ei anna endale käsku üles tõusta ja tööle minna, siis jäätegi istuma/lamama. Sellisel juhul lülitab regulatsioon, nüüd juba mitte teie isiklik regulatsioon, teid kui kõlbmatut Inimesekest töösuhtest välja ja Te ei saa iialgi minna karnevalile. Ei tohi loobuda, loobumine on nagu uimasti, see toob kaasa uue ringi loobumisi ja regulatsioon lülitab teid üha uutest süsteemidest välja.

Ma ei tea, äkki ongi inimlik rumalus ja laiskus inimkonna kaitsemehhanism, et meie liiga kiire arenemine ei tooks, „iseenese tarkuses”, kaasa üldist hävingut. Vandenõuteooria järgi oli keskaegne nõiapõletamine ja teadjameeste hukkamine just sellise eesmärgiga. Edasi arendades seda vandenõuteooriat võiksime endalt küsida ehk on ka bürokraatia ja regulatsioonide kuhjumine, mis tundub meile asjatu ressursi raiskamisena, üks meede inimkonna meeletuse aeglustamise teel? Mnjah, see on muidugi järjekordne vandenõuteooria. Isiklikult arvan, et tegemist on ühe mugavuse eriliigi ehk harjumusega. Olles mingis regulatsioonisüsteemis, ei pruugi me osatagi näha teisi võimalusi või üldpilti. Kõik tegevused on muutunud harjumuseks. Reisides kord perega laeval Soome avastasin reegli, mida võiks nimetada „lapseks laevas”. Olime enne reisile minekut rääkinud, et tuleb huvitav teekond ja põnev on sõita laevaga. Vanemad lapsed olid laevareisi ennegi kogenud, kuid noorem tütar ootas seda tõelise põnevusega. Reisi- ja tolliformaalsused seljataga, olime ennast mõnusasti restoranis sisse seadnud, kui väiksem tütar küsis järsku lapsesuuga, aga nõudlikult: „Aga kus see laev siis on!?” Seisime alles sadamas ja laevale olime tulnud sadamaehitise ja laeva ühendava tunneli kaudu. Loomulikult hakkasid kõik läbisegi seletama, et see ongi laev, aga laps küsis jällegi kindlameelselt: „Kus see laev on?” Ja siis ma mõistsin, et kui oled kogemusteta ja vaatad laeva seestpoolt, siis pole sellel ehitisel mingid selgeid, müstilisi, laeva tundemärke. See oli kõige tavalisem restoran, kõige tavalisemate koridoride ja treppidega hotell või kaubanduskeskus. Miks me arvame et regulatsioonisüsteemis olles oleme kogenenumad ja kaugemale nägevamad kui laps laevas? Kui me tunnistame endale, et elame harjumuste maailmas, siis mis juhtub, kui me ei reguleeri enam harjumuslikult? Õige vastus on, et enamasti ei juhtu midagi. Selgub, et paljudel juhtudel ongi tegu kas harjumusega või pettekujutelmaga, et reguleerimine aitab paremat tulemust saavutada. Kas mul on puhtam, kuivem ja turvalisem tunne, kui Dr Riik kehtestab hinnad puruvanakestele ja kiluvõileibadele? Või on mul turvalisem tunne kui avalikku ressurssi (sh. ühist raha) kasutatakse millegi tõsiselt tarviliku jaoks?

Kui kunagi ammusel hallil ajal kehtestasid kuningad tulumaksu, mis pidi küll olema ajutine, siis Inimesekesed kannatasid selle ära, kui tarviliku pahe. Seetõttu tuleb ka bürokraatiaga leppida vaid sedavõrd, kui ta on abivahend ja vajalik pahe. Kui Inimesekesed loobuvad ise teatud tegusid/otsustusi tegemast ja loovutavad oma õigused bürokraatiale, siis tehakse seda kahel juhul: esiteks parema tulemuse, näiteks mastaabisäästu saavutamiseks või teiseks, mugavusest. Kui seda tehakse mugavusest, siis toimub mugavuse nimel ka loobumine õigustest. Sellisel juhul on vaid aja küsimus, millal bürokraatia enam ei küsigi, mida Inimesekesed soovivad, vaid hakkab elama oma iseseisvat elu ja tegema oma iseseisvaid otsuseid. Ja ärge arvake, et ma olen mingi ortodoksne demokraat. Ei, ma olen lihtsalt ökonomist, nii koolituselt kui ka maailmavaatelt. See, et ma positsioneerin ennast ökonomistina, tähendab seda, et ma püüan leida asjade ja probleemide liigutamises kõige tõhusama tee. Selle pika jutu mõte on selles, et mitte alati ei leita ühe ropsuga seda kõige ratsionaalsemat lahendust. Mõnes probleemses olukorras leitakse lahenduseks kõige üllatavamaid kõverteid, justkui õigeid, kuid ebaratsionaalseid ja ka mõttetult kalleid. Kõike võib uutmoodi teha, aga kas sellel on mõtet, kui näiteks kogu inimkond (progressiivne) pingutab selle kallal, kuidas teha paremaid operatsioone Inimesekese täisväärtusliku eluea pikendamiseks, siis nendes ühiskondades, kus suud lahti teha ei lubata, pingutatakse selle kallal, kuidas ja millise ava kaudu teha kurgumandlite operatsiooni kinnise suu puhul. Kas selline ime vääriks imetlust ja Nobeli preemiat? Või on tegemist mõttetusega?

On huvitav, kuidas me oleme oma maailmapildi ja sellest lähtudes ka regulatsioonid üles ehitanud. Kunagi arvati, et planeet Maa on lapik nagu pannkook ja üle selle serva võib alla kukkuda. Pealegi pidi see seisma kolme vaala või elevandi turjal ja muidugi pidi Päike tiirutama ümber Maa. Õnneks Päike sellisest Maa Inimesekeste suurushullustusest ei solvunud ja üle Maa ääre ka keegi alla ei pudenenud. Tänapäeval tundub meie harjunud maailmapilt nii elementaarne ja eelkäijatele vaatame natuke üleolevalt. Samas mõned tõed nagu archimedeslik mõte, et andke mulle toetuspunkt ja ma tõstan maailma paigast, pole kuskile kadunud. Toetuspunkt – just see on võlusõna, just seda me otsime. Me otsime toetuspunkti ja kui ei leia seda, loome ta ise. Matemaatikas oleme selleks loonud aksioomide ja teoreemide süsteemi, st et aksioomid ei vaja tõestamist, vaid neid kasutatakse teoreemide tõestamiseks. Majanduses ja õiguses on selliseks aksioomiks kinnisturaamat, kõike muud peab kohtus tõestama. Aga kui aksioom on vaieldav? Mis siis juhtub? Naljakas lugu, aga tavaelus ei juhtu suurt midagi. Näiteks ütleb matemaatika põhitõde, et paralleelsed sirged ei lõiku iialgi. Samas on tõestatud ka vastupidist, et kuskil lõpmatuses lõikuvad nad nagunii. Või näiteks oma ajaarvamist peame alates härra Kristuse sünnist, kuid teadlased on välja arvutanud, et seoses valestimõistmiste, rehkendusvigade ja ümberkirjutustega oleks õige sünniaeg pigem pluss-miinus kolm/kuus aastat üldlevinud sünniajast ja aprillikuus. Kas me peaksime nüüd oma ajaarvamist muutma? Muidugi mitte. Need näited on toodud pigem selleks, et Inimesekeste välja mõeldud tugisüsteemid ja abivahendid ei pruugi oma tõestuses vastu pidada, kuid võivad isegi paralleelteooriate korral aidata meil meie igapäevaelu korraldada. Kuid need on lõppkokkuvõttes vaid kunstlikult loodud teooriad/regulatsioonid/süsteemid, mis toimivad teatud tingimustes. Vastupidiselt, kui maiade tugisüsteem/religioon ütles, et meie, valitsejad/bürokraadid, anname jumalatele ohvrid ja nemad annavad teile korraliku vihmasaju ja viljasaagi, siis pikaajalise põua korral see süsteem ei töötanud. Kui oli kümneaastane põud, siis see, et ohverdati ikka rohkem ja rohkem Inimesekesi, st täideti bürokraatlikke protseduure, mis viis kogu kõrgkultuuri väljasuremiseni, näitas, et süsteem oli vale. Süsteem oli paindumatu ega suutnud muutuda vastavalt olude muutumisele. Tihti ongi raske vahet teha, mis on regulatsioonides primaarne ja mis sellest tulenev. Lihtne näide. Enamik Inimesekesi arvab, et hommikukohvi teeb magusaks sinna lisatud suhkur ja lusikat kasutatakse vaid selleks, et suhkrut segada. Samas on ka täiesti teistsugune teooria ja nimelt, et hommikukohv muutub magusaks lusika liigutamisest ja suhkrut lisatakse vaid selleks, et oleks põhjust lusikat liigutada. Mnjah, see oli nali, kuid igapäevaelus/regulatsioonides/ bürokraatias usume paljusid veel absurdsemaid väiteid.

Kuidas tehakse ajalugu? Klassik ütleks: see on ju elementaarne, muuda maailma! Ilmselt niimoodi hüüataks kuulus raamatutegelane, millele järgneb Watsoni ehmunud hüüatus: „Kuidas?” ja siis kohe seejärel õudusega/üllatusega „ Mina?”. See ongi kogu suhtumise algus iseendasse ja maailma. Eelkirjeldatud hüüatuses/fraasis sisaldub kaks põhimõttelist viga: esiteks, kes siis veel, ja teiseks „Mina” ei tohi kunagi mõelda väikese tähega. Õige küsimuse astus, kui tahetakse midagi saavutada, oleks „Mina! Kuidas?”. Ja nii ongi, kui te ei julge kohe alguses Mina suure tähega kirjutada, kirjutage see lihtsalt lause algusesse. Muide, see, kuidas ennast positsioneerida, on väga tähtis. Selles suhtes on Eestis kõik korras, meil on ikka nii, et kus küngas, seal mägi ja kus kraav, seal jõgi. Eks ta ole õige ka, kui rahvas hakkab ennast tunnetama väikesena, siis ta ka kaob. See on nagu läbirääkimistel, ikka tuleb ennast natuke puhevile ajada ja suuremana paista lasta. Muidugi, ega suurushullustus ka kasuks tule. Muide, mis puutub positsioonide vaene ja mitterikas erinevust, siis siin on vahemaa valgusaastates. Kes ikka arvab, et ta on vaene, siis selleks ta ka jääb. Kuid sellel, kes defineerib olukorda nii, et ta on mitterikas, on kõik võimalused veel ees.

Tänapäeval tundub vahel, et õõtsutame teistpidi üle võlli, püüdes teeselda, et oleme sama rikkad kui „vanad riigid”. Just äsja valminud värske vein võib olla ju meeldiv vaheldus, kuid see ei saa iial võistelda vana veini nüansi- ja maitserikkusega. Sama on ka riikidega, isegi edukas kuid „uus riik” ei ole lihtsalt suutnud akumuleerida nii palju vahendeid kui „vana riik”, kuigi vurtsu on rohkem. Püüe teiste eeskujul ehitada üles uhkeid süsteeme (ilutsevad ja nn elamisväärsed) on ju inimlikult igati mõistetav, kuid meil puudub selleks ressurss. Tihti kipume ennast võrdlema teiste riikidega, kuid võrdluse juures unustame ajahorisondi. Kui me lähtume, et Soome väljus pärast kaht sõda ja raskeid rahutingimusi sõjast üle kuuekümne viie aasta tagasi, siis on neil olnud enda süsteemide ülesehitamiseks ja vigade tegemiseks ning nende parandamiseks kulunud just nii palju aega. Sama palju on olnud aega ka ühiskondliku rikkuse kasvatamiseks. Rootsil võib akumuleerimisperioodi lugeda sajanditega. Hea naabri Soome sisu ja visa töö on olnud selle aluseks, et täna võivad nad nautida ca kolm ja pool korda kõrgemat keskmist palka kui meie, pluss teatavaid sotsiaalseid garantiisid ning avalikke teenuseid. Kui meie peame enda jaoks taasiseseisvumist sõja lõpuks (või võõrvägede lahkumist), siis oleme suutnud vaid paarkümmend aastat saavutada hämmastavat edu ja koguda väheseid, kuid mingeidki tagavarasid. Kui võrrelda 1965. aasta elatustaset Soomes (just siis oli möödunud kakskümmend aastat sõja lõpust) ja meie elatustaset tänasel päeval, siis oleks patt viriseda. Ja just seepärast, et oleme kiiresti reageerinud ning mõelnud ka tagavaradele, ei tohigi me üles ehitada kalleid regulatsioonisüsteeme. Meil lihtsalt pole piisavalt ressursse ja seda piskut peame kasutama targalt. Iseseisvus on kallis kaup, iseseisev riik, olgu suur või väike, peab tegema ja tagama teatud tegevusi, ilma milleta see ei ole riik. Puht majandusliku mastaabisäästu loogika järgi tuleb „riigi pidamine” suurtele riikidele, nagu suurtele poekettidelegi, odavamalt kätte. Meie saame oma pudupoodi pidada vaid kiirelt ja paindlikult reageerides. Ehk tuues näiteid lennunduse vallast, kus jätkub ruumi nii väikestele sportlennukitele kui ka mandritevahelistele laineritele. Laineri eelis on, et ta lendab kaugele, kõrgele ja võimaldab paigutada palju Inimesekesi ühe korraga suurte vahemaade taha, samas on ta kohmakas õhkutõusmisel, vajab pikka ja kulukat stardirada ning seadmeid. Väikelennuki eeliseks on hea manööverdusvõime ning teha kiireid tõuse ning pikeesid, isegi „surmasõlmesid”. Nii nagu lainer ei saa teha järele väikelennukile võimalikke kõrgpilotaažielemente, nii ei saa väikelennuk teeselda lainerit, lihtsalt kütust ei jätku ja nii kõrgele ka ei õnnestu tõusta. Oma olemusega vastuollu minek lõpeb katastroofiga. Miks me siis igapäevaelus arvame, et luues teiste järgi küll väärikaid, kuid vääringuliselt meile mittetaskukohaseid süsteeme, ei karistata meid majanduslikult selle väärkujutelma eest? Vanaema Marie ütles ikka, et: „Suu tuleb seada säkki mööda!” Vana ja väärikas on uhke olla, kuid sellega kaasnevad ka haigused. Sama lugu on ka ühiskondadega, kus tekivad vana ja jõuka ühiskonna haigused: ambitsioonitus, ideede erksuse puudus ja mentaliteet, et mina pean saama. Meil pole heaoluühiskond veel saabunud, kuid on meid juba uimastanud ja meie tahet aheldanud. Kõik on ju lõppkokkuvõttes vaatepunkti küsimus, kui ameeriklane ütleb, et aasta oli kohutav, pere kolmest autost tuli üks ära müüa, siis filipiinlane rõõmustab, oli hea aasta, sain osta endale teise T-särgi.

Enese valesti positsioneerimine toob kaasa tihti ka lootusetuse tunde: „Ma ei suuda!!!” See küsimus ei ole tihti isegi mitte „Kas ma ei suuda/suudan?” või „Miks ma ei suuda?”. Energeetiliselt suudame küll. Lugesin millalgi, et Inimesekene sisaldab nii umbes paarikümne termotuumapommi jagu energiat. Seega pole tegemist mitte ainult suutmisega. Tegemist on pigem käivitusmehhanismiga, ahelreaktsiooni tekitamisega, Inimesekese tahte ja tegevuse vahel. Tuumareaktsioon ei teki ilma kriitilise massita. Kui Inimesekene lihtsalt istub või teeb valesid tegevusi, siis seda käivitust ja ahelreaktsiooni ei tekigi. Milline on regulatsiooni ja tavade osa sellise käivitusmehhanismi loomises? Kas see peaks olema selline nagu mõnikümmend aastat tagasi, kui tööl mittekäivat Inimesekest loeti tööpõlguriks ja ühiskonna vaenlaseks, ning karistati kogu riigivõimu rangusega? Või peaks see olema sisemine puhang ja pürgimus, nagu Inimesekesed tundsid üheksakümnendate aastate alguses? Ja muidugi vana hea, kuid tüütuseni tuntud kalamehejutt näljasele õnge või kala andmisest. Tundub, et mõned Inimesekesed pole siinjuures ära tabanud mõistujutu sisu ja arvavad siiralt, et õng antakse selleks, et sellesama õngeridvaga/roikaga kõigile … vastu pead virutada? Ka see kala ja õnge igivana jutt näitab, et maailmas on väga vähe uusi regulatsioone, on vaid lõputu variatsioon juba tuntud tegevustest. Meile tundub, et enne meid ei olnud midagi ja meie elame igavesti. Kuid kõik on juba olnud, ainult vahel me unustame selle või ei taha mäletada. Nagu ütles Vanaema Marie: „Ei ole mitte midagi uut siin Päikese all, on vaid põhjalikult unustatud vanavara!”