Читать книгу Ühe sakslase elu. Mida on meil täna õppida Goebbelsi sekretäri elust - Brunhilde Pomsel - Страница 5

Brunhilde Pomsel pääses ajaloo ühele suurimale kurjategijale lähemale kui teised tema aja inimesed. Ta oli Joseph Goebbelsile alluvas propagandaministeeriumis stenotüpist ja sekretär. Et kindlustada endale koht riigiringhäälingus, astus ta varsti peale Adolf Hitleri võimuletulekut NSDAP-sse. 1942. aastal siirdus ta rahvavalgustus- ja propagandaministeeriumi ja sattus nii Berliini kapituleerumiseni 1945. aasta mais Hitleri propagandaministeeriumi eestuppa ja natsionaalsotsialismi juhtiva eliidi keskele. Selle asemel, et kasutada võimalust põgenemiseks, tippis ta veel sõja viimastel päevadel, kui Nõukogude väed olid juba Berliini tänavatel, punkris kirjutisi ja õmbles isegi Berliini ametliku kapituleerumise lipu. Ta vaikis rohkem kui seitse aastakümmet.

Dokumentaalfilmis „Ühe sakslase elu” tõid filmirežissöörid Christian Krönes, Olaf S. Müller, Roland Schrotthofer ja Florian Weigensamer Brunhilde Pomseli kaamera ette ja lasksid tal väljendusrikastel erilise valgustusega mustvalgetel kaadritel jutustada oma elust. Tema hiline jutustus mõjub ühtaegu võõristavalt ja kütkestavalt. Nendel 2013. aastal salvestatud mälestustel see raamat rajanebki. Selleks korrastas autor neid kronoloogiliselt ja parandas ettevaatlikult, kus suuline keel ja grammatika seda nõudsid. Brunhilde Pomseli jutustused algavad tema lapsepõlvega Berliinis, kus ta sündis 1911. aastal. Need räägivad Esimesest maailmasõjast ja sõnakehvast isast, kes tuleb aastal 1918 tervena Venemaalt tagasi, rangest kasvatusest, mis sai talle osaks kui nelja venna vanemale õele ja vormis teda pikaks ajaks. Isa oli kinnine mees, poliitikast kodus ei räägitud. Brunhilde Pomsel kasvas üles ühes Berliini parematest linnaosadest. Pere sai endale lubada üsna head toitu, ehkki mujal Berliinis, nagu ka kogu Saksamaal, oli laiade rahvakihtide materiaalne olukord äärmiselt kehv. Kogu maal toimusid rahutused, tänavapilti kujundasid protestivate kommunistide ja natsionaalsotsialistide poliitiliselt äärmuslikud vastuolud, aina enam esines vägivaldseid tülisid. Ent Berliini Südende linnaosas, paljude villadega kvartalis, seda eriti tunda ei olnud.

Tagantjärele tundub, et Brunhilde Pomseli karjääri otsustas ära ükskõiksus uue liikumise, NSDAP vastu. Tema suvearmastus Heinz tutvustas talle 1932. aasta lõpus üht Esimeses maailmasõjas teeninud ohvitseri. See kohtumine sai noore naise jaoks saatuslikuks. See on Wulf Bley, hilisem raadioreporter ja partei liige selle esimestest tundidest peale, kes võttis ta oma tiiva alla – just nimelt see mees, kes pärast NSDAP võitu 1933. aasta märtsis kommenteeris reporterina kõige lopsakamate kiidusõnadega tõrvikurongkäiku, milles osales kogu natside eliit. Vahetult peale Hitleri võimuletulekut kutsus ta Brunhilde Pomseli Saksa Teatrisse, kus äpardunud kirjanik Bley dramaturgina hädiselt läbi kukkus. Viimaks sai ta NSDAP liikmena järgmise võimaluse asuda ametisse ja ta kutsus Pomselit üles astuma parteisse, et saaks ta oma sekretärina kaasa võtta. Ringhäälingus olid natsid ammugi puhastuse läbi viinud, kõik juutidest direktorid olid vallandatud ja saanud töötamiskeelu.

Pisut hiljem viidi Wulf Bley uuesti üle teisele ametikohale, aga Brunhilde Pomseli jaoks algas kohtumisest selle mehega tõus, mis viis ta võimu siseringi – algas erakordne elulugu, millest ta rääkis alles siis, kui oli jõudnud piibellikku vanusesse.

Kuigi möödunud seitsmekümne aasta jooksul on paljud mälestused kaotsi läinud, on kesksed sündmused ja pöördepunktid piltidena kujukalt tema mälus tallel. Tema tormilise elu lõigud, aga ka viis, kuidas Brunhilde Pomsel käsitleb oma läbielamisi ringhäälingus ja hiljem propagandaministeeriumis, ei ole vabad olulistest vastuoludest. Ikka ja jälle jõutakse kohtadesse, kus ta midagi varjab, et seda mujal siiski möönda – ja just selles peitubki see, miks tema jutustust on kütkestav kuulata.

Brunhilde Pomseli loo eesmärk ei ole uute ajalooliste faktide tutvustamine. Pigem avab ta sissevaate ühe toonase kaasajooksiku omadustesse ja on seega vältimatult ka hoiatuseks meie aja inimestele – meile kõigile. Ei saa ju vastu vaielda, et me oleme praegu – nagu toona – olukorras, kus antidemokraatlikud tendentsid ja parempoolne populism on jõudnud sinna, kus nad muutuvad ühiskonnale ohtlikuks: nimelt rahvastiku keskele.

Hiljemalt alates aastast 2015 on poliitilised ja sotsiaalsed analüüsid pühendanud erutatud tähelepanu küsimusele, kuidas küll saab olla nii, et nii Euroopas kui ka USA-s on taas kord muutunud salongikõlblikuks esineda parempoolsete mõtteavaldustega, diskrimineerida terveid inimrühmi patuoinastena ja sallida rünnakuid vähemustele, näiteks sõjapõgenikele. Donald Trumpi valimisega USA 45. presidendiks on jõudnud tippu mees, kes puhub Euroopa populistidele tuult tiibadesse, sest selliste loosungite ja lihtsustavate lahendustega suutis ta ülimalt kompleksses maailmas oma valijaid mobiliseerida, samal ajal kui 40 protsenti USA rahvastikust ei läinudki valima. Paljudes lääneriikides otsitakse taas tugevat „juhti”, ilma et see tekitaks laialdast protesti. Kas populistid ja fašistid kasutavad taas kord kaasajooksikuid, vaikivat massi, et demokraatiat tõrjuda?

Brunhilde Pomsel ei tundnud poliitika vastu huvi. Talle olid kõige olulisemad tema töö, tema materiaalne turvalisus, kohusetunne oma ülemuse ees, vajadus kuhugi kuuluda. Piltlikult ja intiimselt kirjeldab ta oma kujunemislugu. Ta tõrjub isiklikku süüd natsionaalsotsialistliku süsteemi kuritegude ees.

Ent „Ühe sakslase elu” esietendustel Iisraelis ja San Franciscos kostis vaid üksikuid põlastavaid hääli ja süüdistusi. „Müts maha selle ees, kes võiks enda kohta kindlalt väita, et tema ei oleks seda kaasa teinud,” konstateerib Frankfurter Rundschau korrespondent.

Brunhilde Pomseli elu hukkamõistu asemel vallandas dokumentaalfilm vaatajates valdavalt küsimusi meie endi aja kohta. Kas tumedad kolmekümnendad aastad korduvad? Kas meie hirm, ignorantsus ja passiivsus vastutavad viimaks selle eest, et uued parempoolsed tugevnevad? Mõne aastakümne vältel oletasime, et fašismi tondist on üle saadud. Aga Brunhilde Pomsel teeb meile selgeks: nii see ei ole. Pomseli sõjaaegse süütu argipäeva hämmastavalt selgetele kirjeldustele, tema tõusule „apoliitilise tüdrukuna”, tema emotsionaalsele tegelikkusest distantseeritusele seatakse filmis kommentaarideta kõrvale Goebbelsi tsitaadid, laipade mäed, koonduslaagritest vabastatud juutide luukerekujud, propagandamaterjal ja muud natsiriiki paljastavad aspektid. Need on Pomseli taju ja mälestustega teravas kontrastis.

Vaatajate assotsiatsioonid, vältimatult algav võrdlus tänapäevaga annavad põhjust ka selles raamatus kõrvutada Pomseli kogemusi tänase päeva arengutega ja neist rääkida. Kas hirmud, et ajalugu võiks korduda, on üle pingutatud? Või oleme me ammugi jõudnud punktini, kus fašismi või autoritarismi uut epohhi ei saa enam ära hoida? Kas Brunhilde Pomseli lugu saab anda viiteid selle kohta, mil määral isikliku eelise tagaajamine muudab meid ühiskondlike ja poliitiliste arengute suhtes ignorantseks?

Et Brunhilde Pomseli biograafia vahendusel kaasaega uurida, tuleb otsida vastust ka küsimusele, millist vastutust kannab demokraatlik eliit aktuaalsete arengute eest ja kas siin esineb ka paralleele 20. sajandi 30. aastatega.

Moodsa aja väljakutsed koos digitaliseerimise, finantskriiside, põgenikelainete, kliimamuutuse, sotsiaalsete raamtingimuste muutumisega võrgustatud maailmas ja sellest tulenevad hirmud allakäigu ja liigse võõra elemendi ees põhjustavad ühe osa rahvastiku eravaldkonda tagasitõmbumist kuni radikaliseerumiseni välja. Esmapilgul elas Brunhilde Pomsel 70 aastat tagasi meie omast hoopis erinevas ajas. Ta jutustab meile oma väikestest otsustest, mis on esmapilgul näiliselt loogilised, mõistlikud ja mõistetavad – kuni selle punktini tema jutustuses, kus igaüks saab endalt küsida, kas ehk ei oleks äkki tema isegi istunud Goebbelsi eestoas. Kui palju on Brunhilde Pomselit meist igaühes? Või nagu küsis üks toimetaja kohe peale filmi esilinastust provotseerivalt: „Kas me ei ole mitte kõik natuke Pomselid?”

Ja need miljonid Pomselid, kes mõtlevad ainult omaenda edenemisele, oma materiaalsele kindlustatusele ja lepivad seejuures ebaõiglusega ühiskonnas ja teiste diskrimineerimisega, on manipuleerivale, autoritaarsele süsteemile kindlaks vundamendiks. Ja seega on nad ohtlikumad kui äärmusparteide radikaalsed püsivalijad. Lõpuks pidi Brunhilde Pomselgi nägema, kuidas tema maa tõukas hukatusse terve kontinendi.

Enne ajaloo kordumist pakub mineviku ja oleviku paralleelidega tegelemine meile võimaluse sättida meie enda moraalne kompass nii täpseks, et me märkaksime, millal saabub punkt, kus tuleb võtta seisukoht, püsti tõusta ja astuda selgelt ja avalikult vastu radikaliseerumisele. Kui kergemeelselt käime me kõik ümber oma sisemise moraalse mõõdupuuga? Milliste primitiivsete, lühiajaliste, banaalsete ja pealiskaudsete sihtide ja näiliste edusammude nimel me ohverdame selle sisemise mõõdupuu? Need on küsimused, millele Brunhilde Pomseli lugu ei saa meile anda üldkehtivat vastust ja ta ei annagi seda. Seda saab võimaldada ainult individuaalne valmisolek mõtestada.

Paljudes Euroopa riikides ja viimati ühes maailma kõige võimsamatest maadest, USA-s, tõusevad esile populistid. Mõnede Kesk-Euroopa maade (Poola ja Ungari) juhtkonnad lõhuvad järjekindlalt demokraatlikke süsteeme. Rääkimata siis Türgist, kus õigusriigi ja sõnavabaduse põhimõtted enam ei kehti ja kus massilised vahistamised ja puhastuslained kümnete tuhandete arvatavate kriitikute vastu on tärkava diktatuuri mehhanismide paraadnäiteks. Ja see ei pruugi olla viimane selline näide.

Ja siis on ka veel Donald Trumpi fenomen USA-s, räpaseima valimisvõitlusega USA ajaloos vähemuste ja migrantide, establishment’i vastu. Valimisvõitlus, mida peeti valede ja rassistlike paroolide abil ja mis tagas kinnisvaragurule presidendiameti.

See ja üha kriiskavamad toonid ka Euroopas on autoritaarsete suundumuste uue epohhi eelnähud, mis ähvardavad vabaduse ja demokraatia põhialuseid. Sel taustal on Brunhilde Pomseli lugu emotsionaalseks maatriksiks, mis seab lugeja silmitsi ülimalt aktuaalse küsimusega igaühe enese vastutusest poliitiliste sündmuste puhul – hoiatusena, et kauem ei tohi jääda kõrvaltvaatajaks. Tuleb paika panna koht, kus me seisame ühiskonnana ja igaüks eraldi.

Brunhilde Pomsel jutustab järgmistel lehekülgedel meile oma lapsepõlvest, oma tööst juudi advokaadi juures, parteisse astumisest, riigiringhäälingusse saamisest, üleminekust tööle propagandaministeeriumisse kuni sõja lõpuni ja sellele järgneva interneerimiseni Nõukogude erilaagris ja vabadusse tagasipöördumiseni. Läbi tema biograafia kulgeb ka tema juudi sõbranna Eva Löwenthali saatus, kes suutis ennast esmalt ajakirjanikuna hädapäraselt vee peal hoida ja kes küüditati 1943 Berliinist Ausschwitzi (Oświęcimi) koonduslaagrisse ja mõrvati seal.

Laiade rahvahulkade huvipuudus poliitika vastu, millega kaasnes empaatia ja solidaarsuse kadu, ilmneb Pomseli jutustuses natsionaalsotsialistide tõusu ja edukuse ühe põhjusena, ehkki ta ei vaatle seda vastuoludest vabana ega saakski seda teha.

Brunhilde Pomseli lugu võimaldab meile sissevaadet, millega silmitsi seistes saab igaühele vältimatult selgeks, kus asub ta ise. Või kasutades selleks Poola kirjaniku Andrzej Stasiuki sõnu „Mida enam valijad kardavad, seda suuremaid argpükse me valime. Ja need hirmu haldajad ohverdavad siis kõik võimule jäämise nimel: meid, meie maa, meie Euroopa kontinendi”.

Kas me astume argpükslikult varju või sellele vastu?

Thore D. Hansen,

jaanuar 2017

„Enne 1933. aastat ei juurelnud nagunii ükski inimene juutide üle, kõik puha natside hilisemad väljamõeldised. Et nad on teistsugused inimesed, seda teadvustas meile alles natsionaalsotsialism. See kuulus kõik hiljem kavandatud juutide hävitamise programmi juurde. Meil ei olnud midagi juutide vastu.”

BRUNHILDE POMSEL