Читать книгу Ühe sakslase elu. Mida on meil täna õppida Goebbelsi sekretäri elust - Brunhilde Pomsel - Страница 6

Brunhilde Pomseli hämarad mälestused algavad Esimese maailmasõja puhkemisega 1914. aasta augustis, ta on siis kolmeaastane. Ema sai ootamatult telegrammi, et isa võetakse ühena esimestest sõjaväeteenistusse. Nad sõitsid ülepeakaela vankriga Berliini Potsdami raudteejaama, et isaga hüvasti jätta. Nelja aasta pärast, 1918. aasta novembris, pöördus isa tervena koju tagasi.

Minu mälestused on mulle olulised. Nad ka jälitavad mind. Nad ei lase mind lahti. Ma küll unustan ka nimesid ja teatud sündmusi, mida ma ei suuda enam üldse sõnadega kirjeldada. Aga muidu on kõik alles, nagu suures leksikonis või pildiraamatus. Mul on meeles, kuidas ma olin päris väikene tüdruk. Ma tean ka, et ma olen paljudele inimestele ainult oma olemasoluga heameelt teinud. Ka see on päris ilus mõte.

Kui mu isa sõjast tagasi tuli, seda tean ma veel täpselt, et me küsisime ema käest: „Emme, mida teeb see võõras mees meie korteris?” Ja siis algas raske aeg. Toona oli see näljaelu. Esimese maailmasõja lõpus rajati rahvaköögid. Ehkki meie ema keetis ja valmistas meile alati kõik ise, ütles ta millalgi: „Proovime selle ka kord ära.” Ja läks meie, lastega, sellisesse rahvakööki, me sõime seal lõunat. Kui me ära tulime, ütles ta: „Seda ei tee ma enam kunagi uuesti.”

Tagasiteel käisin ma emale peale: „Ma tahan Hindenburgi naela lüüa.”^[1.] Königsplatzil seisis tohutu pooleli jäänud puukuju, mis kujutas feldmarssal Hindenburgi. Ja viie penni – kuuelise eest, berliinlased nimetasid viiepennist kuueliseks –, ja kuuelise eest suruti sulle pihku haamer ja nael ja siis tohtis selle lüüa kuhugi, ühte teatud kohta. See oli ... seda pidi tegema. Ja et mulle rõõmu valmistada ja selleks raha välja käia, seda ta endale lubas.

Mu isal oli olnud õnne. Ta oli Venemaal, ikka Venemaal, sellest hoolimata ei saanud ta viga ega surma. Aga sõda jättis muud jäljed. Ta oli muutunud veelgi vaiksemaks meheks ja võib-olla ka seetõttu ei räägitud meie kodus kunagi poliitikast. Kuni siis natsid tulid, siis tuli see jutuks, aga ka siis üksnes pealiskaudselt.

Lasterikastel peredel ei olnud tollel ajal hõlpus. Meid oli viis last. Pidi tulema veel üks tüdruk, aga alati tulid aiva poisid. Tollal ei saanud ju neid asju veel kontrollida. Seega jäeti see alati juhuse hooleks. Minult nõuti alati natuke rohkem – ma olin vanim ja pealekauba ka ainus tüdruk. Ma pidin vastutama kõige eest, mida poisid tegid. Alati öeldi: „Sina oleksid pidanud peale passima!” Minu tänase arusaama järgi ei kasvatatud tollal lapsi hästi. Lapsed olid olemas, nende eest kanti ka hoolt ja neil söödeti kõht täis ja nad said teatud määral ka mänguasju, palli või nuku, aga rohkem mitte. Me pidime kõige jaoks luba küsima ja meid kasvatati rangelt. Aeg-ajalt anti ka kõrvakiile. Kogu see aeg ju juhtus midagi. Me olime üpris tavaline saksa perekond.

Niisiis, mina kui vanim kandsin oma õlul ka mõnda koormat. Ja ka siis, kui me saime natuke suuremaks ja meil oli mingeid soove või ettekujutusi, siis oli alati natuke üleolekut tunda, selles mõttes: jaa, jaa, mida kõike sa ka ei taha. Meid ei võetud kuigi tõsiselt.

Me elasime väga tagasihoidlikult, aga kõhu saime alati täis. Nälga või sellist ma ei mäleta, ja see ei olnud sugugi enesestmõistetav töötute ja vaeste inimeste hordide puhul.

Meie isa valitses kõike, talt küsiti paljut sellest kõigest, mida me sageli üritasime emalt välja pressida, aga isa ei läinud kunagi liimile. Aga enamasti öeldi: „Küsi papalt!” Hiljem oli ta hea kaaslane, aga kui me väiksed olime, tuli meil sõna kuulata.

Tuli selgeks saada, mida tohib ja mida mitte. Ja õpiti, et nende asjade eest, mida ei tohi teha, saab karistada. Ja neid asju oli terve hulk. Näiteks osteti aeg-ajalt kalleid õunu. Need oli üle loetud ja seisid puhvetil puuviljakausis. Äkki oli üks õun puudu. „Kes see oli, kes võttis õuna? Mitte keegi? Tulge kõik siia! Sina, sina?” Igaühelt küsiti eraldi, minult mitte. „Jah, kui see ei olnud keegi, siis ei saa enam üldse õunu.” Siis võis ju öelda, et ma nägin, kuidas Gerhard mängis kausiga. Nii mängiti meid lapsi üksteise vastu välja.

Või oli mu emal komme panna peenraha köögikapis tassi sisse. Oli väga suur kiusatus käsi sinna sisse pista ja õngitseda endale kross või 20 penni. Keegi tegi seda kord ja reetis ennast sellega, et lippas ühtäkki ringi tohutu kommipulgaga. Lapsed on ju ka rumalad. Nende asjade eest karistati juba näitlikkuse mõttes. Ja siis saime kõik kolm vaibaklopitsaga korra vastu tagumikku. See oli üpris valus. Ja sellega oli peres jälle rahu majas, mu isa oli õnnelik, et oli oma kohust täitnud, ja meie, lapsed, ei pidanud seda nii hulluks asjaks, et me sellepärast seda võib-olla enam kunagi ei teeks.

Kuuletumine oli pereelus sisseharjunud asi; armastuse ja mõistmisega, sellega kaugele ei jõudnud. Kuuletumine ja pisut pettust sinna juurde, valetamine ja süü teise kaela ajamine, see käis asja juurde. Nii ärkasid lastes omadused, mida neis algselt ei olnud.

Igatahes ei valitsenud nende paljude inimeste vahel, kes seal kõik koos ühes korteris elasid, mitte ainult armastus. Me kõik saime nahutada. Mina kui tüdruk pisut vähem. Aga palju sagedamini öeldi: „Sina oled suur, sa oleksid pidanud teadma.” Niisiis, tähelepanematust hõõruti ka ikka ja jälle nina alla. Ma pidin alati vastutama kõige eest, mida poisid tegid.

Kui me olime nii umbes kümne-üheteistaastased, tahtsime me ikka teada, keda meie vanemad siis valisid. Seda ei öelnud nad meile kunagi. Ma ei tea tänini, miks. See oli saladus. Poliitika ei tulnud kodus üldse jutuks. See ei huvitanud meid. Mu isa oli nagunii juba väga kidakeelne, ka oma nooruse suhtes. Ka tema oli pärit lasterohkest perest. Ja ma sain alles väga palju hiljem, kui ta oli ammu surnud, teada, et tema isa oli teinud enesetapu. Ja et mu isa kasvas üles koos oma vendade ja oma ainsa õega vaeslastekodus. Ma sain seda juhuslikult umbes 40 aastat tagasi teada. Mu ema elas tollal veel. Ma küsisin siis oma emalt: „Mamma, kas sa teadsid seda?” Siis ta kostis: „Jah.” – „Ja miks sa meile seda kunagi ei öelnud?” – „Papa ei tahtnud.” Papa ei tahtnud ja ema pidas sellest kinni.

Tema isa oli olnud Saksi kuninglikus õukonnas õukonnaaednik, tal oli isegi tiitel. Ta aretas maasikaid ja sai selle eest diplomi ja vist ka üsna suure varanduse. Igatahes spekuleeris ta siis Amsterdami lillebörsil ja kaotas kogu oma valduse, väga ilusa maja koos aiaga, ja jättis siis naise ja viis last hätta, hüpates sillalt Dresdenisse sisse sõitva rongi alla. Ka ema suri natuke aega hiljem. Tragöödia, mida mu isa väga häbenes. Me ei tohtinud sellest mitte kunagi teada saada, aga ühe nõo käest sain ma seda palju-palju aastaid hiljem teada.

Ma tean veel, et meil räägiti kogu aeg, et meil ei ole raha. Isa oli dekoraator ja tal oli tööd, juba seegi oli sellel ajal luksus. Sellest piisas siiski alati. Me ei nälginud peaaegu mitte kunagi, nagu paljud teised inimesed peale kaotatud Esimest maailmasõda. Alati oli midagi süüa. See oli lihtne ja tavaline, aga kõhu sai täis. Palju köögivilja. Mu ema oskas köögiviljast teha imelisi ühepajatoite, ma igatsen neid vahetevahel veel tänagi. Oli see siis Savoia kapsas või peakapsas köömnetega või rohelised oad tomatitega, tomatitega olid need juba ehtne luksus. Ilma tomatiteta maitsesid nad aga ka hästi. Jõuluhane jaoks jätkus ka alati, see lihtsalt pidi olema. Ka papa õlu pidi alati olema. Ja mamma sai lihavõteteks alati midagi ilusat selga panemiseks.

Kui ma olin nii umbes 14 aastat vana, said mu sõbrannad juba kostüümi või mantli. Mina mitte. Ma sain pruugitud asju, neid tehti minu jaoks ümber. Need tehti mulle parajaks, selles osas mind ei hellitatud. Ma teadsin, et meil ei ole palju raha, ja kui üks midagi tahab, siis tahavad teised ka, ja sellega me natuke ikka arvestasime.

Kõik see aeg räägiti sellest, et raha ei ole, aga me suutsime alati oma üüri maksta ja kui peale rahvakooli lõpetamist õpetaja arvas minu kohta, et see laps peab tingimata kõrgemasse kooli minema, ta on andekas, siis anti ka selle jaoks raha välja. Niisiis mangus mu ema vaeva ja hädaga mu isa käest välja raha keskastme kooli jaoks. Ma usun, see oli viis marka kuus, mis tal tuli välja käia. Niisiis läksin ma keskastme kooli. Ja ma jäin ka sinna üheaastaseni.^[2.] See oli keskastme kooli lõpp. Kes tahtis küpsuseksamit sooritada, pidi minema lütseumi.^[3.]

See ei tulnud üldse kõne alla. Ülikooli minek? Kes käis 90 aastat tagasi ülikoolis? Need olid tõesti üksnes väljavalitud. Meie igatahes mitte.

Kui ma olin veel koolis, tahtsin ma saada kas ooperilauljaks või õpetajaks. Mul läks koolis nii hästi, et üks rikas daam küsis mu emalt: „Proua Pomsel, kas teie tütar ei võiks oma koolitöid alati meie juures teha, koos minu Ilsega? Mina ei saa, ja tüdruk, see ei jõua edasi, tal on tuge vaja.”

Ilse oli mu sõbranna, ja ma tegin seda hea meelega. See, et ma tegin koos temaga koolitöid, ei tähenda, et ma oleks lasknud tal maha kirjutada, ma tõesti aitasin teda ja seletasin. Tal hakkas tunduvalt paremini minema, üksnes seetõttu, et mul oli temaga kannatust ja ma käisin seal hea meelega. See oli väga rikas perekond, seal sain ma kohe kohvi või teed ja muidugi midagi magusat sinna juurde, ja ema oli itaallanna, endine ooperilaulja. Neil oli imeline klaver, ja seal ta siis laulis alati, ta laulis meile ooperiaariaid ette, ja me istusime lummatult ja kuulasime. See oli ilus aeg ja see oli ka minu jaoks parem, sest meie korteris oli alati lärmakas ja elav. Ma ei saanud kunagi rahus koolitöid teha. Ja siis ma tahtsin saada ooperilauljaks, aga see oli küllap juba liig.

Ja siis sai meie keskastme koolis käia ka kodumajapidamiskoolis. Aga isa ütles: „Nüüd on küll. Seda ma enam ei maksa. Majapidamist õpib plika kodus, mitte koolis. Kooliga on lõpp.” Niisiis tegin ma üheaastasega keskastme koolist vehkat.

Esialgu jäin ma oma ema juurde koduabiliseks. Aga see ei saanudki hästi lõppeda. See oli kohutav. Minu arust oli köögitöö kohutav ja ema rõõmustas, kui sai saata mu korterisse tolmu võtma, sest köögis tegin ma nagunii kõike valesti, ühesõnaga, see oli väga ebameeldiv. Minu ema soovis alati, et ma õpiksin korraliku ameti. Aga mina tahtsin tollal nii ruttu kui vähegi võimalik töötada büroos, ükskõik kus, peaasi et büroos.

Minu jaoks olid daamid, kes käisid büroos, seega sekretärid, bürootöötajad või äriteenistujad mõne kindlustusseltsi juures, väga ligitõmbavad, see näis mulle väga ahvatlev, et selle poole püüelda.

Ja siis ma otsisin endale ise koha ajalehest Berliner Morgenpost, see oli juba tollal olemas. „Otsitakse noort usinat praktikanti kaheks aastaks.” Ma vaatasin siis: Hausvogtei väljak. See oli tollal väga šikk kant. Ma teadsin, et seal olid ülemkihi kodud, noobel piirkond. Ma sain ennast tutvustada kuni kella 13-ni. Ma istusin kohe linnarongile ja ruttasin firmasse Kurt Gläsinger ja Co. See oli Mohrenstraßel. Kõik väga šikk, äge maja, punaste vaipade ja liftiga. Ma läksin trepist üles mööda pehmeid vaipu. Ma astusin ilusasse suurde büroosse ja seal istus härra Bernblum, juudi prokurist, range, aga ehtne isiksus. Ja siis istus seal kolm-neli daami. Üks neist pidi vist välja vahetatama. Igatahes võttis ta mind esmalt pihtide vahele. Ta küsis ühte ja teist ja ütles siis äkki: „Jah, korras, siin on teie praktikandileping, sellele peab ka üks lapsevanem alla kirjutama, sest te ei ole ju veel täisealine. Kas te saaks koos oma isa või emaga uuesti siia tulla?”

Erutatult sõitsin ma koju ja andsin asjast esmalt perele teada. Siis ma sain alul kohutavalt pragada: „Häbematu, ilma küsimata, ja kes andis sulle sõiduraha?” Aga siis sõitis mamma minuga kaasa ja kirjutas kaheaastasele lepingule alla. Vürstliku praktikandipalgaga 25 marka kuus.

Siis ma tegin seal Kurt Gläsingeri ja Co. juures kõike mis vaja, stenograafiat, masinakirja ja õhtuti käisin ma veel kõrgemas ärikoolis kursustel ja õppisin raamatupidamise aluseid. Ainult minu stenograafiaoskusi, mis hiljem võimaldasid mul asuda tööle ringhäälingusse ja propagandaministeeriumisse, neid nad seal ei vajanud. Ma oskasin juba enne praktikat lahedasti stenografeerida, olin alati esimesena valmis ja seda üksnes põhjusel, et ma olin kooli ajal oma õpetajasse kõrvuni armunud. Aga tema minusse ei olnud.

Seal ma siis töötasin kaks aastat. Kõige ilusam oli alati tee tööle linnarongiga Südendest Potsdami ringraudteejaamani. Sealt tuli mul jalgsi minna Leipzigi väljakule. See oli alati pooletunnine jalutuskäik. Ja kui ma Mohrenstraße asemel läksin piki Leipzigi tänavat, läksin ma mööda paljudest ilusatest poodidest. Oivalised moekauplused kättesaamatult kaunite asjadega, millest ma mõtlesin, et ma ei saa neid endale kunagi osta. Sellest hoolimata oli tore neid riideid vaadata ja unistada.

Äri ise, niisiis igapäevane töö, oli ka üpris lõbus. Muidu ma õppisin kõike hoolsalt ja tõenäoliselt ka korralikult. Lõpus tohtisin ma ka telefoniteenistuses olla. Meil oli mõnda aega juba endalgi olnud kodus telefon – meie, laste jaoks rangelt keelatud. Me ei tohtinud seda näppida. Ja kellele me oleksime pidanudki helistama? Me ei teadnud ülepea, kellele oleks pidanud helistama. Kellel üldse oli sellel ajal telefoni? Nüüd aga ütles härra Bernblum mulle: „Preili Pomsel, palun looge mulle side firmaga Schulze ja Menge.” Siis pidin ma kõigepealt tema silma all järele vaatama, kuni mul oli number käes, siis, värisevi käsi, kuulsin ma vastust: „Siin Südringi amet.” Siis ma ütlesin. „Palun, ma tahan Nordringi ametit.” Ja siis vastas jällegi keegi: „Mis number?” ja siis ma ütlesin numbri ja siis vastas firma. Ja siis pidin ma ütlema: „Ma tahan kõneleda härra selle ja sellega, härra selle ja selle jaoks.” Väga keeruline sellele, kes ei ole mitte kunagi sellise asjaga tegemist teinud. Seda on praegu raske ette kujutada. Nüüd on mul raske mobiiltelefoniga hakkama saada.

Aga tollal olin ma väga usin. Seda olin ma alati. See on minu sisse jäänud. See natuke preisilikkust, see kohusetundlikkus. Pisut ka see allaheitlikkus. See algas juba perekonnas, kus tuli kuuletuda, muidu ei saanud. Toona käis kõik tõepoolest ainult teatud rangusega. Kõike tuli ka küsida, raha ei olnud raisata. Me ei saanud tollal taskuraha, nagu see on täna, kus lapsed mingist vanusest alates saavad taskuraha. Midagi me siiski saime. Mina sain ainult seetõttu midagi, et ma pesin iga päev igal lõunal nõud puhtaks ja need olid suure pere nõud. See ei olnud varem nii lihtne, et keerasid aga vee lahti ja loputasid nõusid. Ma pidin raske veekatla soojaks ajama ja siis oli kaks kaussi. Üks, kus soodaveega nõusid pesti, siis loputamiskauss ja siis veel koht, kuhu nõud panna. See oli tükk tööd. Ja selle eest sain ma ka taskuraha. Ma usun, et see oli kaks marka kuus. Seepärast oli praktikale minek ja esimene raha minu jaoks väga tähtis.

Härra Bernblumi juurde jäin ma kaheks aastaks. Seejärel pakkusid nad mulle võimalust edasi jääda. 90-margase kuupalga eest. Ka seda pidin ma oma vanematega arutama, sest ma ei olnud ikka veel 21 aastat vana. Ja mu isa ütles: „90 – ei, seda on liiga vähe, sa pead 100 nõudma!”

Ja teisel päeval andsin ma härra Bernblumile teada, et mu isa jäi sajale kindlaks. Ja, meil on kahju, siis me peame üles ütlema. Ja siis nad ütlesid mulle koha üles. Papa ütles: „Nii on õige, ta otsib endale midagi uut.”

Siis pidin ma esimest korda minema tööametisse, mind registreeriti töötuna ja mulle pisteti pihku aadressid, kus ma pidin ennast esitlema. Mõneks ajaks maandusin ma siis raamatupoodi. Lugesin ma ju kohutavalt hea meelega. Ma ei olnud küll veel palju lugenud, aga lugemine oli kohutavalt tore. Ja nad maksid ka vaidlemata oma sada marka. See oli kibekülm 1929. aasta talv, ma olin siis juba 18-aastane. See oli kohutav koht. Ruumides oli külm. Köeti alles väga hilja ja töötajad olid lihtsakoelised ja väga ebasõbralikud. Ma olin surmani õnnetu.

Siis kohtas mu isa tänaval naabrit. Härra dr. iur. Hugo Goldbergi, juudi kindlustusmaaklerit, ja see ajas isaga juttu, kuidas läheb, kuidas äri edeneb, mida lapsed teevad. Ja millalgi ütles isa: „Jah, see Hilde, see on juba suur, see töötab juba.” – „Ja mida ta siis teeb?” Siis ütles härra Goldberg: „Teate mis? Minu sekretär läheb mehele ja seda varsti, siis peab ta nagunii lõpetama. Saatke mulle oma tütar, ta on ju täitsa nutikas plika.”

Nüüd esitlesin ma ennast kohe järgmisel päeval härra dr. iur. Goldbergile naabermajas ja tegin seda täiskasvanu kombel. Muidu ma ei näinud teda kunagi, ja kui, siis tervitasin kniksuga ja nii. Ma ei teadnudki, et too mu veel ära tundis. Jah, seal ta siis ütles: „Me võime ju korra proovida. Kindlustus on väga huvitav.” – „Te ei saagi kõike teada,” ütles ta, „aga te saate palju teada.” Ja siis alustasin ma 1929. aasta keskel tema juures. Härra dr Goldbergi juures.

Siis järgnes rahulik ja ilus aeg. Esimesel kahel aastal pidasime me härra Goldbergi juures sageli pidusid. Nad olid ju rahakad inimesed ja elasid villa tohutu suurel korrusel. Mul on meeles tema naise 50. sünnipäevapidu. See pidi kõik aset leidma keskaegse kulissi taustal ja ta hankis selleks kõik. Kulissi ehitamisel kasutas ta minu isa, kes aitas teda väga. Ja kui kõik oli valmis, ütles ta mu isale: „Siin võiksime me teie tütart kingsepapoisina kasutada.” Telefonivestlustest ma ju tundsin paljusid tema sõpru ja tuttavaid. Kui isa mult küsis, ütlesin ma kohe jah. Niisiis ilmusin ma välja kingsepapoisina. Külalisteks olid kõik juutidest sõbrad. Dr Goldbergil oli alati nii ägedad ideed. Igatahes algas pidu hilisel pärastlõunal ja kestis terve öö. Ja mina olin hommikuni kohal. Mul olid lühikesed püksid jalas ja niisugune jakike ja siis sulg selle küljes ja mul oli saapad kogu aeg üle õla. See oli oivaline.

Aja jooksul õppisin ma seal nii mõndagi kindlustusärist. Aga seal oli ka palju pettust. Sellest hoolimata jäi palju raha üle. Aga mitte minu jaoks. Mina sain siiski jälle vaid 90 marka, see oli tollal tavaline taks büroodaamide puhul, aga nelja aasta jooksul, mis ma seal olin, tõusin ma viimasel, 1932. aastal, 120 margani. Siis, natuke enne 1933. aastat, vähendas dr Goldberg minu tööaega poole peale, sest tema äri ei edenenud enam nii hästi. Juba siis oli mul tunne, et varsti likvideerib ta Saksamaal oma kantselei ja üleüldse kogu oma elamise.

Sellest ajast peale olin ma ainult hommikul kella kaheksast kuni keskpäeval kella üheni kohal. Ja nüüd ei jäänud mul enam raha üle ja ma olin väga vaene.

Mul oli tollal sõber – Heinz, üliõpilane Heidelbergist. See ei olnud suur armastus, aga ta oli mu esimene sõber. Minu sõbrannadel oli kõikidel juba keegi, kellega nad kohtamas käisid. Ja minul veel ei olnud. Ja siis nad natukene sokutasid. Me kõik läksime tantsuteeõhtule ja siis nad võtsid tolle sinna kaasa ja siis meid sokutati. Temal ei olnud ka peaaegu mitte midagi; isa andis talle väga vähe raha, sest ei olnud ülepea nõus sellega, et ta käis ülikoolis selle asemel, et firma üle võtta. Ja mul ei olnud ju ka midagi. Sellest piskust, mis mul oli, pidin ma ju ka midagi kodustele andma, olgu või viis marka. Niisiis, mulle jäi neetult vähe järgi. Ja kui ma siis Heinziga trehvasin, käisime me tegelikult ainult jalutamas. Ta ei käinud minuga isegi mitte kinos, sest siis oleks ta ju pidanud mulle välja tegema. Ja mina ei saanud talle ka välja teha, seda tollal ei tehtud. Kui me kohvi jooma läksime, pidi tema maksma. Nii oli kombeks. Ma oleksin teda solvanud, kui oleksin keeldunud. Ma poleks sellise mõtte pealegi tulnud. Kui minnakse koos mehega sööma või kohvi jooma või ma ei tea kuhu, siis peab mees maksma. Ükskõik, mida ta teeb või saab. Hullumeelne, milliseid eeskirju tollal oli olemas, mida kõiki ka iseenesestmõistetavalt täideti.