Читать книгу Risk - C. K. Stead - Страница 1

Oli 2002. aasta september ning Edela-Prantsusmaad olid tabanud tormid ja üleujutused. Nîmes’i lennujaam, kust Sami ja Letty lend väljuma pidi, oli endiselt suletud. Letty oli Sami hiljuti avastatud prantslannast tütar. Samist vilunuma internetikasutajana oli tema hankinud neile AirEire’i lennupiletid Nice’ist Lutonisse. Sam pakkus, et kui Letty ema Simone (kes ei olnud kunagi olnud tema abikaasa), nad Uzèsist Avignoni sõidutaks, läheksid nad sealt edasi Nice’i rongiga. Aga Simone otsustas, et üleujutused tähendavad kriisiolukorda ning ta sõidutab nad päris kohale.

Seda ta tegigi, viis nad õigeks ajaks kohale ja oligi lennujaama hüvastijättude aeg: esmalt Simone ja Letty, ema ja tütar, teineteisega väga lähedased ja kuidagi prantslaslikult ülevoolavad – palju mwa mwa’sid, vasakule ja paremale, ning siis au’voir1 ja à la prochaine2, seejärel Sam ja Simone, kunagised armastajad, kes olid ammu lahku ja kumbki oma teed läinud ning tundsid nüüd kohmetust, isegi piinlikkust ja ebamugavust. Samil oli keelel nii palju vastuseta jäänud küsimusi.

Ja siis oli seal veel Jean-Claude, mahajäetud boyfriend mustades nahkrõivastes, kes ennast haletsedes nende ümber luusis. Kas Letty ei kavatse temast üldse välja teha? Jah, kuni viimase hetkeni – enne turvaalale jõudmist neiu siiski leebus pisut, astus vanemate pilkude all tema juurde ning suudles teda esmalt ühele, siis teisele põsele, ent vaevu riivas neist kumbagi, – misjärel Sam nägi, kuidas tüdruk noormehele sõrmeviibutuste ja noogutuste saatel ütles, et nende vahel on kõik läbi, Letty läheb oma eluga edasi ja Jean-Claude peab tegema sama.

AirEire’i eeliseks peeti selle odavust, aga arvestades ümberregistreerimise tasu ja seda, et Letty pagas ületas paari grammi võrra lennukompanii kehtestatud mõistusevastaselt väikest piirmäära, läksid selle piletid kokkuvõttes maksma tavalennu omadest rohkem. Seda võis ette arvata, ning tegelikult polnudki valikut – Letty oli pidanud võtma selle, mis saada oli. Nii hankis ta neile kallima hinna eest kilukarbikogemuse.

Sam ei põdenud reisiärevust, ent teda häiris, et nii suur hulk inimesi ja pagasit tuubiti lennukisse, mis nägi välja, nagu oleks see ostetud mingi läbikukkunud Ida-Aafrika riigi pankrotistunud lennufirmalt, seejärel üle võõbatud, justkui üritades reisijaid veenda, et lustlikud värvid võidavad gravitatsiooni. Banaanipalmide lehed (vist) olid muudetud ebaloomulike mõõtmetega ristikheinalehtedeks, tiiva kohal oli torukübarat kandev tohutu „väike roheline mees” ja lennuki kerel luuletus:

Pardale minnes tundis Sam – või vähemalt arvas end tundvat – üle kõige või kõigele vaatamata diislilehka, viimaste mägilavendlite lõhna, samuti ehk õhkõrna eukalüptihõngu.

Nad istusid oma kohtadele ning sellal, kui armsalt hingeldavas iiri-inglise keeles edastati „ebatõenäolise hädaolukorra” rituaalsed hoiatused ja juhised, võttis Sam pea klaarimiseks ja mõtete kogumiseks kotist välja raamatu. Alphonse Daudet’ „Lettres de mon moulin”4.. See kuulus programmi, mille Letty oli talle koostanud prantsuse keele täiendamiseks. Tütar oli koguni veennud Simone’i varem lahkuma, et nad saaksid Uzèsi ja Nice’i vahel pisikese kõrvalepõike teha ning heita pilgu kivisel mäeveerul Daudet’ kuulsale veskile, kus ta oli oma jutud kirjutanud, ning sõita ka läbi Tarasconi, Daudet’ donkihotliku kangelase Tartarini5 kodu.

Lennuki hoovõtt oli pikk ja aeglane – kolisev ja logisev sõit piki lõputuna näivat rada, vasakul meri, paremal valgete korterelamute taga mäed, ning seejärel tükk aega hiljem, peaaegu liiga hilja, õhkutõus kõrgele üles, külg vasakule, mere poole kaldu, aeglase laia kaarega üha kõrgemale, tohutu ring, mis täitis lennukiaknad sinise ja valgega – tillukesi aluseid täis pikitud ja kiiluveega murtud sinine – ning AirEire’i lend 6337 saavutaski täiskõrguse, võttis suuna loodesse, Londoni poole. Ja siis langesid otse nende all Ranniku-Alpide kaljude kipras ja kurdus näod paariks minutiks Vahemere hägustesse kahvatusinistesse ja tumedatesse türkiistriipudesse, kuni mägede ja mere vahel laius terrakotarannik, mille moodustasid Nice ja Côte d’Azur.

Sam, kes oli koolis „õppinud” prantsuse keelt ja siis enamiku sellest piskust unustanud, tuletas meelde Daudet’ lugu M. Séguini kitsest – „La chèvre de M. Séguin”. See kena väike loomake (jutu toon oli kerge ja kits rääkis vabalt prantsuse keelt) tahtis nii meeleheitlikult vabaks saada, et ei teinud välja ühestki peremehe hoiatusest hundi ja tolle söödud kitsede kohta ning põgenes lukus laudast akna kaudu. Nii nägi ta jälle mägesid, maitsvaid rohuaasu, siniliiliaid ja verevaid sõrmkübaraid ning vilkalt vulisevaid ojasid ja nautis sealset vabadust – kuni tuli hunt. Siis (Samile meenus see kooliajast, ent ta mõtles sellele nüüd, otsekui peituks siin hoiatus inimestele, kes tahaksid murda välja oma tavaelu kindlusest vabadust otsima) asus pisike vapper valge kits oma nõrkade sarvedega võitlusse hundi vastu, ja hoidis teda endast eemal koidikuni, mil loomake viimaks verise ja kurnatuna kokku varises ning nahka pisteti.

Ta valib selle loo. See teeks uue tekstiga alustamise lihtsaks. Ta luges aeglaselt, kontrollides võõraid sõnu sõnaraamatust ja kommentaaridest. Ta jõudis kohani, kus kits kuulis selja taga lärmi, „C’était le loup” – see oli hunt – ja sulges silmad.

Maandumine Lutonis meenutas pigem allaprantsatamist kui sujuvat liuglemist ning kutsus esile kilude ärevad hõiked, närvilise naeru ja pilkava käteplagina. Kuni töötajad, kes pidid kähku uued lendajad peale võtma ja tagasi sõitma, neid tagant kiirustasid, pani Sam vaimu valmis järgmiseks tõkkeks. Ilma Euroopa Liidu passita, millega tema prantslannast tütar häirimatult takistused läbis, peab tema näitama oma Uus-Meremaa uruwhenua’d6 ja seisma silmitsi küsimusega: „Mis on teie reisi eesmärk?”

Kord oli ta vastanud: „Reis ongi eesmärk.” Küsijaks oli olnud pleekinud umbra karva turbanis sikh ja teravmeelne vastus ei kiirendanud läbipääsu. Sam oli pidanud kõrvale astuma, et temaga tegeleks hiljem mõni kõrgem ametnik. Kas elavas (või alles hiljuti surnud) mälus ei olnud Saksamaaga olnud mitte sõda – koguni kaks sõda? Ja kui vastas tõele, et me kõik oleme „edasi liikunud”, nii et toona valitud pooltel ei ole praegu enam tähendust, miks siis see naine, T. M., oli ikka veel Uus-Meremaa tähtsaim nina? Ta oli kõik selle Lettyga kord juba läbi teinud ja teadis, et tütar ootab teda närviliselt teisel pool, andes märku – jah, seal ta juba oligi, sõrm huulil ja anuv ilme ütlemas: „Palun, ära!”. Polnud just parim hetk oma lemmikteema arendamiseks.

„Mis on teie reisi eesmärk, mister Nola?” Seekord oli küsitleja eurooplane nagu ta isegi – küllap puhas kahvatu inglane või anglokelt, ebameeldiv ja hundilike kavatsustega.

Samal ajal, kui Sam kirjeldas, vaevaliselt ja mitteründaval toonil, oma „praegust olukorda”, et tema pass on „ülevaatamisel” ja et tal on ajutine luba töötada Interbank Americas, selgitas tema hämar teine mina, et ta on pagenud Monsieur Séguini laudast, et maitsta vabadust ja mägirohtu…

Aga hunt ei kuulanud. Need tapjasilmad olid järjekorras juba järgmise kallal – kahe pisikese lapsega tumedajumeline paar, ärevil ja liimist lahti.

„Järgmine.” Tempel maandus Sami uruwhenua’sse.

„Head jahti,” lausus ta Letty poole suundudes üle õla.

Tüdruk embas ta käsivart ja andis sellele kerge noomiva müksu.

„Ma ei teinud midagi,” ütles ta vastuseks.

„Sinu nägu,” sõnas Letty.

„Ma ei saa sinna midagi parata.”

„Saad küll.”

„Aga inimene, kel käes on üürike ja kasin võim…” 7 sõnas Sam.

„Vaata neid,” kostis tütar, osutades soomusvestides ja automaatidega relvastatud politseinikele. „Nemad peavad tõsiste asjade pärast muretsema, nii et sina võiksid näidata mingitki alastust ja mitte tühjast tüli teha.”

No hüva, 9/11st oli möödas vaid aasta. „Ma ei teinudki tüli,” vastas ta. „Ja kui mina pean, nagu sa ütlesid, „alastust näitama”, siis mina ütlen, et nad ei tohi avaneva vaatepildi üle nuriseda.”

„Avaneva vaatepildi?” Kuna ta ise oma haššide hääldamata jätmist ei tajunud, ei saanud ta sageli aru isa naljadest nende üle.

Uste taga juba puhises ja mürises järgmine liinibuss Marble Archi ja Victoriasse, valmis teele asuma. Viimase vindi peal minekuvalmis. Oli üks neid keni õhtupoolikuid, mida nüüd, mil maakera soojenes ja Inglismaa suvelõpud podisesid nii, nagu seda varem oli ette tulnud üksnes nende romaanikirjanike teostes, kel on eesnimede asemel pigem initsiaalid (alati kaks): P. G., E. M., D. H., L. P.

Nad ulatasid kotid bussijuhile, kelle hullupööra valgete hammaste kohal oli hullupööra mustad vurrud. Too haaras need, virutas vaat et vihase heitega pagasiruumi ja käratas Samile midagi arusaamatut. Sam vaatas talle küsivalt otsa ning juht osutas sõnatult ja vimmakalt liinibussi viivatele astmetele.

Letty valis neile kohad ja võttis raamatu välja. Sam peitis end Guardiani taha, maadeldes teda endasse mähkivate lehtedega. Uudisteosa täitsid peaministri viimased hoiatused Saddam Husseini massihävitusrelvade kohta ja soovitusest tulla vastu ÜRO relvastuskontrolliinspektorite nõuetele. Kui Sam järgmine kord välja vaatas, sõitsid nad kiiresti ja sujuvalt mööda põldudest, kus vaheldusid roheline ja kuldne, ning paiguti paistsid tihedad metsasalud, mille rasket lehestikku ei liigutanud ükski puhang. Peeglist nägi ta juhti, kel oli üks käsi roolirattal, kuna teise sõrmed silusid vurre, otsekui neid rahustades.

Sõiduk õõtsus üle kere, (maantee)laev kündis laineid. Sam asus uuesti Guardiani kallale.

Pärast ei olnud ta kindel, kas ta oli vahepeal tukkunud, võibolla olid nad Lettyga mõlemad suigatanud. Igal juhul äratas ta tähelepanu mingi riid, vihane sõnelus bussi eesosas, juht õigustas end millegi pärast – võimalik, et valitud või valimata jäänud marsruudi tõttu, – solvanguid sadas mõlemalt poolt ning siis ühtäkki tüli haripunktis keeras buss järsult peateelt välja nõlvast üles viivale kõrvalteele, sealt omakorda kitsale rajale. Kõik sõitjad paiskusid küljelt küljele ning kihutamine jätkus, oksad peksid esmalt bussi üht, siis teist külge. Põõsad, piirdehekid ja lahmakad sõnajalad kriipisid värvi ja sähvisid vastu aknaid. Reisijad rappusid, lendasid istmeilt maha. Kostis hädaldamist ja hüüdeid, „No ma ütlen…” ja „vahi vaid…” ja „mida kuradit…”. Nad hoidsid kramplikult toolidest kinni. Juht peeglis näis tige ja raevuka pilguga.

Rada ahenes mõlemalt poolt. Sam ei näinud midagi peale hekkide ja õlgadeni kasvanud putkede. Siis, ainult paariks sekundiks, avanes vasakul vaade, maastik alanes millegi poole, mis võis olla oja. Vanale viie lipiga puitväravale lähenedes hakkas buss aeglustama, ent ei peatunud. Nad sõitsid sellest läbi, sellest üle aasale nagu aegluubis, puitlipid ragisesid valjult rataste all. Üks noorte härgade karjane kargas vaarudes ühele ja teisele poole, tõrjudes hiiglaslikku sissetungijat, keeras siis ringi ja jälgis, kuidas masin puu all seisma jäi, selle intelligentse huviga, millega noored kõike endasse ahmivad.

Nüüd aga kostsid protestihüüded ja hädakisa. Juht haaras väikse koti ja oma jope. Ta peatus vaid nii kauaks, et tuua kuuldavale paar viimast solvangut oma vastasele bussi eesosas ja läinud ta oligi. Õhtupäike veikles bussijuhi rasvastel juustel, kui ta peatus vaid selleks, et väljastpoolt bussi ukse nuppu näppida. Uks ta selja taga sulgus ja mees kadus tagasi samas suunas, kust buss tulnud oli.

„Mida ta ütles?” küsis Sam vahekäigus seisvalt mehelt, kuid too oli juba süvenenud vaidlusse mobiiltelefonis.

Reisijad vaatasid istudes üksteisele otsa, rõõmsad karistussõidu lõppemise üle. Väljendati nördimust, aga samuti hämmeldust ning koguni kihevil lusti. Olukord näis olevat asjade normaalsest seisust nii kaugel, et keegi ei osanud reageerida.

„Kas ta pani meid luku taha?” küsis naine ning siis, kerge värinaga hääles: „Loodan, et ta ei kavatse meid õhku lasta.”

Selle peale kargasid kõik, kes veel istusid, püsti ja hakkasid ettepoole liikuma. Kulus mõni hetk, et selgitada välja, kuidas uks avaneb. Tõusis lärm, trügiti ja nügiti küünarnukkidega.

Kui uks välja ja küljele liikudes lahti sahises, tunglesid ja rüselesid nad kaunile õhtusele aasale, mis lõhnas lehmade ja muljutud kirbumündi järele. Üks-kaks reisijat võtsid alt pagasiruumist kotid ära, teised jätsid need sinnapaika. Paanika ei kadunud õhust täielikult enne, kui nad bussist veidi eemal olid, jõudes oja ääres kõrguva künka harjale. Seal nad peatusid ja pöörasid ringi, salk lõõtsutavaid inimesi, keda valdasid erinevad tunded – segadus, rumalus, häbi. Ka viha. Peagi võttis maad jälle pahameel.

Ning seal seisis buss, mugavalt hunnitu puu alla pargitud, veisekari ümber kogunemas, nagu nemad oleksid järgmised reisijad.

Kõik mobiilid olid nüüd hõivatud. Mehed lidusid läbi kuiva suverohu üles-alla, hõikudes torru pandud pihkudesse. Naised näisid jäävat igaüks oma kohale, kükitades või kummardudes, aga ikkagi mõttetult kisades. Teavitati hädaabiteenistust, helistati bussifirmasse. Hoiatati perekondi, äripartnereid, armsamaid, et keegi võib hilineda.

Üks William Hague’i tüüpi koomiksiliku tulnukapeaga tüüp ütles: „Jah, mu kallis,” – „mu kallis” pingul yorkshire’ilikust irooniast – „kui sa teada tahad, ma olen. Üksi. Üksi veel paari tosina vaese idioodi ja karja lehmadega.” Ja ta vajutas naise tummaks, mees, kelle uskumatu lugu kordki elus tõele vastas. Nalja kui palju!

„Need ei ole lehmad,” sõnas Sam talle.

Tulnukas vaatas teda, pilgutas kaks korda silmi ning keeras pilgu ära.

Lettyle ütles Sam: „Need ei ole lehmad, kas tead.”

Ta laenas tütrelt mobiiltelefoni ja helistas oma sõbrale Charles Goddardile. Tema ja Letty pidid kohtuma Charlesi ja teistega Serpentine Gallerys kirjandusõhtul, pärast mida oli kavas õhtusöök. „Me jääme hiljaks,” lausus ta.

Charles, kes oli juba galeriis, tahtis teada, kust ta helistab.

„Me oleme ühel aasal keset sügavaimat… ma ei teagi. Äkki Hertfordshire’i.”

„Edusamm missugune. On seal ilus?”

Sam vaatas ringi. „Jah, on küll. Mingi lapike eksootilist niitu, mis on üdini Inglismaa.”

„Kas sa oled Inglismaal või Prantsusmaal, Sam?”

„Ei, ei – Inglismaal, kahtlemata. Aga see on minu jaoks võõras. Ma tulin just läbi mittekodanikele mõeldud värava.”

„Sa pead endale Euroopa Liidu passi hankima.”

„Ja sa oled… niidul. Mis sa sellega mõtled?”

„Üks märatsev tige bussijuht viskas meid maha eikuskil ja nüüd hoiab veisekari meid pantvangis.”

„Millest sa räägid, Sambo?”

Sam üritas selgitada. Aga kust alustada? „Õigupoolest,” ütles ta, „ma ei teagi täpselt, mis juhtus. Keegi ütles midagi plahvatuslikku. Keegi morjendus.”

„Morjendus.” Charles nautis seda sõna. Ta naeris.

„Õieti oli tulivihane. Aga ei muutunud vägivaldseks. Ta lihtsalt jättis meid siia. Mäletad seda Larkini luuletust? „Ta kõndis lihtsalt kõigi juurest ära.8””

Charles katkestas teda: „Vabanda, Sam. Ma pean telefoni välja lülitama. Me läheme sisse. Hoian teile õhtusöögiks kohti. Kell kaheksa, kui te jõuate. Sobib? Praegu aga ciao. Ciao-ciao.”

Sam ja Letty viisid kohvrid Sami korterisse ja sõitsid taksoga Exhibition Roadile. Polish Club asus ilusas hoones tagaaeda avaneva terrassi, ülakorruse balliruumi suunduva uhke trepi, rasketes raamides maalide ning baari ja restoraniga, millel olid lauad nii sees kui väljas.

Sõbrad, kaks paari, Charles ja Githa ning Jake ja Jan, istusid pika ruumi kaugeimas otsas lauas, kust avanes vaade aeda, mis pimedusse ja peegeldustesse hääbus. Nad hoidsid neile kahte kohta, ent olid vestlusse süüvinud.

„Sitapead valetavad, Charles. Türa, mõtle ajudega.”

See oli Jake Latimer, koolitatud hääle ja maneeridega näitleja, nii et öeldu kõmises üle lillede ja kajas tagasi voolingutega laest. „Meile valetatakse iga kuradi päev. Neil on iseparandav tarkvara. Kui nad hetkeks pausi teevad ja trükivad tõelevastava lause, sisestab see vahele „mitte”. Tony Blair ei oska sittagi ausalt teha.”

Ja siis, kuna ta märkas tulijaid: „Võtke istet. Siia – need toolid…”

Nad istusid. Kaks naist viipasid tervituseks, aga Jack ei peatunud viivukski. Nüüd pöördus ta Sami poole, osutades samal ajal üle laua. „Meie Charles usub nendesse kuradi massihävitusrelvadesse. Erinevalt Blairist ei usu ta Jumalat – mida ma mõistan ja hindan –, aga ta usub Saddami massihävitusrelvadesse…”

„Ma ei öelnud seda,” torises Charles. „See on täielik jama. Ma ütlesin, et kõik on võimalik ja kuni me kindlalt ei tea…”

„Kas me peame sõjaväe mobiliseerima? Kaks sõjaväge? Kümme kuradi sõjaväge.”

„Ei, aga…”

„Me teame, kus nafta on. Aga kus on kuradi relvad?”

Charles ohkas ja vajus uuesti toolileenile. „Äkki sa tõmbaksid nüüd tagasi, Jake? Unusta ära.”

Jake vaatas lauas ringi. Ta nägu väljendas imestust ja nördimust. „Kas see on mingi kuum teema või milles, kurat, asi on?”

Sigines vaikus. „Ma lugesin just Guardiani,” lausus Sam. „Ning jah, see on kuum teema.”

„Tänan sind.” Süüdistusest vabanenuna ootas Jake, et keegi haaraks kinni nafta teemast, mille ta oli õhku visanud. Seda ei tehtud ja nii võttis ta uue suuna.

„Ütle mulle,” sõnas ta Samile, „kui sa juba selline tark kutt oled – miks peab üks rahvas, kes on võimeline andma maailmale Rutherfordi ja All Blacksi, end ühe karvase puuvilja järgi nimetama?”

Sam tundis end lõksu aetuna. Kas ta ei olnud seda türblit just toetanud? „Me ei nimetagi,” vastas ta. „Või mina ei tee seda. Ja kiivi ei ole puuvili. See on lind.”

„Apteryx,” märkis Githa. „Tiivutu.” Githa oli indialane. Ta oli sale ja nägus, vilgas ja intelligentne, armsate tumedate silmade ja ilusa valge hambakaarega. Mõnikord tundus Samile, et Githa teab kõike.

Jake kortsutas kulmu. Teda ei huvitanud, mis on kiivi. Teda huvitas Iraak ja nafta ja need kujuteldavad massihävitusrelvad.

„Kui me lapsed olime,” lausus Charles aidata soovival toonil, „nimetati seda, mida tänapäeval kiiviks nimetatakse, Hiina karusmarjaks.”

Jake raputas pead. „Hästi,” ütles ta. „Võrratu. Aitäh sulle. Just seda mul oligi vaja teada.” Ta kallas välja viimase veini ja tõstis käe, et anda märku mitte kellelegi konkreetsele, vaid tervele ruumile ja küsida juurde. Hetkeks nägi ta välja nagu meeleheitlikult viga nõudev jalgpallur. Taas kord võttis maad vaikus, kõik rüüpasid.

„Kuidas kirjandusõhtu oli?” uuris Letty reipalt. „Kas me jäime ilma millestki erilisest?”

„Kirjandusõhtu?” Väljas oli nüüd juba üpris pime ja Jani pilk oli takerdunud ta enda peegeldusse aknaklaasil. „See oli okei.” Ta sopsutas külgedelt juuksesalke turri. „Oli ju?”

Ülejäänud kolm noogutasid, otsekui meenutades midagi mullu toimunut. „Jah,” kinnitas Charles. „Väga hea oli. Suurepärane, õigupoolest.”

London, mõtiskles Sam, on koht, kus on nii palju „suurepäraseid” asju, et sa unustad need viis minutit pärast nende aset leidmist – mille jooksul leiavad aset järgmised viis suurepärast asja, õigupoolest.

Kelner oli märganud Jake’i semafori ja hõljus nende juurde. Letty ja Sam tellisid pastat ja salatit ning Jake võttis veel ühe pudeli veini.

„Sam ütles Jake’ile, et te olite aasal?” küsis Githa Lettylt.

„Vastab tõele,” sõnas Letty. „Mingi ull kaaperdas meid.”

Ta neelas haši jälle alla. Lugu vajas rääkimist ja Sam jättis selle tütre hooleks. Haššideta oli see palju värvikam. Siin-seal nägi Letty vaeva ja toppis mõne sinna, kuhu see ei kuulunud. Nad olid lennanud HairEire’iga, aga bussijuht, kes kihutas masinaga läbi metsa, nii et põõsad selle külgi kriipisid, oli olnud üldse eitliku käitumisega.

„Ta oli irmus tige,” jutustas ta. „Keegi bussi eesosas ütles talle midagi, võib-olla koraani või oopis 9/11 kohta… Ma ei tea, mida, aga ta läks ulluks – täiesti, saate aru, ja lihtsalt jättis meid sinna. Ja siis üks naine harvas, et ta laseb meid kõiki õhku kildudeks.”

Sam võttis järje üle. „Passisime siis sellel aasal. Saabus politsei – sireenide ja vilkuvate tuledega. Saadeti asendusbussijuht. Firma poolt tuli vabandus – tuli täita pabereid, et saaksime sõiduraha tagasi nõuda. Võmmid korraldasid bussis läbiotsimise…”

„Läbiotsimise?”

„Otsisid lõhkeainet…”

„Muidugi,” kostis Jake, hääl laetud iroonia ja hukkamõistuga. „Mustad vuntsid, tõmmu nahk – islamiterrorist. Kes siis veel?”

„Islamiterroristid on päriselt olemas,” sõnas Charles. „On ju? Nad ei ole väiksed rohelised mehikesed, kes saabusid maale praepannide või lendavate viineritega.”

Jack võttis oma klaasi kätte ja silmitses seda. „Praepannidega ma olengi terve oma elu jännanud.” Ta võttis lonksu, nautis järelmaitset. „Meid on ülemängitud.”

Ta vaatas järgemööda kõigile otsa, ärgitades neid vastu vaidlema. „Hirm on terrorist.”

„Mina nimetan seda 9/11 efektiks.” See oli Sam, seletamas hommikusöögi ajal Lettyle, kes oli – vahelduseks tema kahele sõbrale, Jake’ile ja Charlesile – ööbinud tema pisikeses varumagamistoas. Aasta tagasi olid nad sõpradega enamikku asju ühtmoodi näinud, eriti poliitikas, nüüd said nad vaevu üksteisega rääkida, ilma et oleksid riidu läinud ja röökinud. „Mõlemad toetavad leiboriste. Aga Charles on jäänud Blairile truuks. Jake arvab – noh, sa oled juba kuulnud. Blair on George Bushi puudel.”

„Jake on ülimalt jõuline.”

„Kõva hääl, ohtralt vägisõnu. Kui ma temaga nõustun, näib see teda ärritavat – ma ei saa päris hästi aru, miks. Võib-olla on asi mu ametis – ta vist arvab, et kõik, kes sedasorti tööd teevad… Aga Iraagi ja Blairi osas on tal muidugi õigus.”

Letty heitis pilgu käekellale. „Ma pean minema, mon papa9.” Ta suudles isa kulmule ja hakkas nõusid koristama.

„Jäta need. Mul on aega.”

Letty musitas teda uuesti ja suundus oma tuppa.

„Nägemist, au’voir,” hõikas ta minut hiljem ukselt. „Näeme reede õhtul, kui see mõte sulle meeldib.”

„Jah. Meeldib küll. Näeme siis.”

Ta nõjatus ette ja jälgis läbi akna, kuidas tütar majauksest väljub, trepist alla läheb ning pöörab siis paremale ja veelkord paremale, Paddingtoni suunas. Enne teist pööramist ta seisatas ja sättis oma rätiku ilusti.

„Sinu Perdita10,” oli Charles teda nimetanud.