Читать книгу Risk - C. K. Stead - Страница 2

Pärast kunstide ja õigusteaduste bakalaureuse kraadi omandamist 1978. aastal tuli Sam Nola Londonisse selle järele, mida uusmeremaalased nimetavad ü. k. – ülemerekogemuseks. Uus-Meremaa ja Austraalia inimesed olid skvottinud Islingtonis ühe linnale kuuluva, ent asustamata ja laudadega kinni löödud maja. Raudkangi abil murti sisse ja uksele pandi uus snepperlukk. Majja veeti elekter, hoone ühendati veevärgiga ja viis-kuus sõpra kolis sisse – ebaseaduslikult, aga kuna skvottimist puudutav seadus oli keeruline, juba sees olijaile kehtisid mingid õigused, siis neid ei tõstetud välja. Noore ja paindlikuna ei olnud tööd leida raske, passipoliitika ei olnud nii jäik, milliseks see nüüd oli muutunud, ning Sam elas ja töötas Londonis üle kahe aasta ning reisis Euroopas, nagu Rahvaste Ühenduse noored seda toona tegid, teispool väina liiguti sõpradega kamba peale odavalt ostetud logus Bedfordi haagissuvilas.

Londonis tulid ta ellu noored naised, kallimad, mõni oli meeldejääv, kellest oli kahju lahkuda, teised ununesid või jäid unarusse (Sami poolt). Kõige paremini jäi meelde Simone Sauze ja temast oli ka kõige kurvem lahkuda. Simone oli prantslanna ja kihlatud noore pariislase Gustav Robert’iga. Ta oli tulnud Londonisse täiendama oma inglise keele oskust, mida tal oli tööks vaja. Tema ja Sam said sõpradeks ja seejärel, pärast segaseid aegu ja paari riidu, said neist armastajad.

Need olid aidsi-eelsed, õigemini aidsi teadvustamise eelsed ajad ja Sam eeldas, et iga noor naine, kes temaga voodit tahab jagada, kasutab pille, või et naine annab teada, kui ta seda ei tee, ja sel puhul võttis Sam ise kasutusele vajalikud ettevaatusabinõud. Enamik naisi kasutaski. Simone kas ei söönud pille või oli lohakas ja unustas võtta. Kui ta tagasi Pariisi Gustavi juurde tormas, ei teadnud Sam (ega saanud aastaid hiljemgi teada), et Simone on rase. Sam pidanuks seda aimama, kuid ei aimanud. Naise lahkumine ja nende hüvastijätud pulbitsesid tülidest ja leppimistest, valust, vihast ja pisaraist, mida Sam ei suutnud mõista. Simone’i lahkudes tundis ta end hüljatuna, tundis, et on olnud liiga tavaline, et ta ei teinud piisavalt või piisavalt ruttu naise endale võitmiseks. Seda aega meenutas ta alati kahetsusega. Kord juba läinud, katkestas Simone igasuguse suhtluse. Sam käis teda kaks korda Pariisis otsimas, ent tulutult. Naine oli tema elust lahkunud, näis et igaveseks.

Nii oli Pariisil määratud jääda Sami mälestustes lüüasaamise paigaks. Aga mälu on valiv ning Sam Nola puhul kippusid asjad ajaga helgemaks muutuma. Mälestustes on hea naasta isegi (ja mõnikord arvas ta, et just nimelt) möödunud kurbuse kohtadesse. Kuna need kohad olid kurvad, olid nad intensiivsed, ning kuna nad ei kuulunud käesolevasse tegelikkusse, sai neid vastavalt hetke tujule ja vajadusele võtta või jätta.

Pariis sellisena, nagu tema seda mäletas, oli erilisse melanhooliasse mähitud romantikalinn akordionimuusika kaunite nukrate toonide, mööda Seine’i sõitvate péniche’ide, Sacré Coeuri tolmulõhnaste ja küünlahõnguste pühade alkoovide, puude all munakivisillutisel asuvate kohvikulaudade ning Luxembourg’i palee ja aiaga, kus oli kolmerealised kruusateed, kaunid skulptuurid ja Medici purskkaev. Pariis oli tema mälestustes kurb, sest Simone oli ta maha jätnud ja ta ei suutnud naist enam leida, see oli ilus, sest see oli Pariis ning kuna see helises keeles, milles naine oli talle noil Islingtoni öil kõrva nurrunud.

Sam jätkas naise otsinguid ilma tema aadressi ega telefoninumbrita ning märgates kaardil oma hotellist Rue Madame’il lühikese jalutuskäigu kaugusel Luxembourg’i aeda, alustas ta oma jahti sealt üksnes seetõttu, et talle tuli meelde, kuidas naine oli kord rääkinud, et ta käis väikse tüdrukuna seal tennist mängimas. Ta käitus päevi turistina, konnates mööda tänavaid ja jahtides naise nägu. Sami silmad ja kõrvad ahmisid endasse kõike ümbritsevat, kuna ta ei leidnud otsitavat ega pidanudki kunagi leidma.

Hiljem rääkis ta tihti endale – või sõpradele, kui nad kuulasid ja oli õige hetk – lugu öistest jalutuskäikudest vihmas ühe kohviku või restorani juurest järgmise juurde, lugedes menüüsid ja prix fixes’e, vajununa otsustusvõimetusse, mille võis murda vaid mingi äkiline sunnitud (ja harilikult ekslik) valik, ning keset kogu seda melanhoolset uitamist kuskil Saint-Sulpice’i kandis elanikest kubisevatel pimedatel tänavatel, hetkel, mil tema ja keegi võõras teineteisest kahe pargitud auto vahel möödusid, tõstis ta pilgu ning tundis ära näitleja Marcello Mastroianni, Fellini filmide „La Dolce Vita” ja „8½” tähe. Sam tundis ta silmapilkselt ära ning tema rõõm selle üle pidi olema ilmne. Ta astus sammu tagasi, tunnistades jumalasarnase olendi kohalolu, ning andis viipega Mastroiannile märku esimesena minna, mille too võttis vastu naeratusega, mis sulatas üles tolle hetke ja öö. Eriliseks tegi kohtumise asjaolu, et ei lausutud sõnagi. Ta avaldas austust ja see võeti vastu, ning viivuks kümbles Pariis Fellini valguses.

Kuid selline valgus sai paista ainult üürikest aega. Kõigest päev või paar hiljem, ikka ringi jalutades, kohtas ta ühel järsul kitsal metrootrepil, mis viis Rue de Rennes’ile, karja lapsi, kes tema ümber tantsisklesid, patsutasid teda käsivarrele, õlale, seljale, röökisid ja nuiasid raha. Üks neist hoidis ta näo ees ajalehte, justkui oleks seal midagi, mida ta peaks lugema. Ta andis neile paar münti ja läinud nad olidki, jättes ta imestama, mis see siis nüüd oli – kuni ta taipas kontrollida oma rahakotti ning seegi oli läinud.

Otse Saint-Sulpice’i väljakul räpases politseijaoskonnas tegi ta avalduse oma kaotuse kohta. „Les Yugoslavs,” kõlas tülpinud vastus. Need olid linna äärde püsti löödud laagrite mustlaslapsed, kelle nende vanemad või muud käsutajad olid saatnud tegutsema, teades et tollased Prantsuse seadused ei lubanud politseil lapsi vahistada.

Ajaks, mil Sam oli avalduse esitanud (mis ei olnud vajalik, nagu talle öeldi, mitte politseile, kes teadis kurjategijaid hästi, kuid ei saanud nende peatamiseks eriti midagi teha, vaid tema kindlustusnõude jaoks) ja kabinetist väljus, oli ooteruum täitunud inimestega, kes tahtsid teha avalduse sellesama rikkumise kohta. Väike kamp tantsisklevaid lapsvargaid oli pühkinud läbi quartier’, näpates rahakotte, raha ja pisiasju, ning seejärel kadunud linnast välja Boule Miche’i. Samil oli läinud raha ja juhiluba. See oli pigem tüütu kui katastroof, sest pass ja reisitšekid olid kohvris alles. Ent selle ajel peatus ta hetkeks ja küsis endalt, mida ta seal teeb, ning seisis silmitsi tõigaga, et Simone’i ei olnud, et ta ei suuda teda leida ega näe teda enam kunagi. Suvi oli lõppemas ning ühtäkki tundus, et Ü. K. hakkas samuti läbi saama: oli aeg koju minna.

Nende kahe vabaduseaasta jooksul oli Sam proovinud kätt kirjutamises – õigupoolest oli ta kirjutanud terve romaani, põneviku, millele pani pealkirjaks „Olgu neetud su silmad”. Ju üritas ta leida midagi, mis võiks viia ta eemale õigusteadusest, mis oli kunagi talle tundunud nii kütkestav, aga nüüd hakkas näima piiratud ja igav. Toona ei olnud „loova kirjutamise” kursusi. Inimesed, kes kirjutada tahtsid, lihtsalt ostsid paberit ja kaasaskantava kirjutusmasina ning asusid asja kallale. Nii tegi ka Sam. Tema kirjutusmasinaks oli sinine Olivetti ning ta tegutses selle kallal vaheldumisi Islingtonis ja haagissuvilaga teel olles. Ta kiindus „Olgu neetud su silmadesse” mitte seetõttu, et ta pidas seda tingimata väga heaks raamatuks, vaid kuna see tõi talle meelde töötamise kaunites kohtades – Lõuna-Prantsusmaa oliivisaludes, maakohtade rongijaamades piiniate all, Itaalias merevaatega viinamäel. Ükskõik, kuidas see teistele mõjus, autori jaoks äratas raamat ellu stseene ja aroome, millel ei olnud midagi pistmist loos toimuvaga, vaid mis tärkasid lugude kirjutamise keskkonnast.

Ühe viimase asjana sel sügisel, nendel viimastel Londonikuudel pidi ta endale agendi otsima. Selleks sai üks veidrikust napsulembene tüüp, sel alal uus, aga kes lubas asja ette võtta. Kaks päeva enne, kui Sam Heathrow’st San Francisco kaudu Aucklandi lendas, oli leping valmis ja nad kirjutasid sellele alla.

Tagasi Uus-Meremaal, pooleldi erutusest näha kodu kui võõrast maad, pooleldi hirmunud selle kohatisest toorusest, asus Sam tegema seda, mida ikka tehakse, kui ollakse noor, haritud ja uusmeremaalane. Lühidalt, ta armus Ngaio-nimelisse tüdrukusse, abiellus temaga, nad said kaks poega, ta töötas, säästis raha, ostis maja…

Kõik need sammud viisid tavapärase eduka keskklassi viisipärasesse ellu. Nii pidi elu käima. See oli õige. Vanemad olid temaga rahul, tööandja (ta tegutses äriõiguse alal) soosis ja edutas teda. Tema rahulolematus sumbus, igavus oli leige, igatahes mitte äärmuslik. London jäi tema jaoks meenutama nooruse vabameelseid aegu nagu, ta oletas, tema isa põlvkond mäletas Teist maailmasõda.

Aeg-ajalt, pikkade vaheaegade tagant, saatis tema agent sõna „Olgu neetud su silmade” saatuse kohta järjekordse kirjastaja juures. Üks leidis, et ta peaks välja võtma terve Pariisi osa, teine arvas, et Pariisi osa on paljutõotav ning seda tuleb laiendada, kolmas nägi sügavamaid tasandeid, mis muudavad „Olgu neetud su silmad” põnevikust mitmekihiliseks romaaniks, kuid selleks peaks ta raamatu täielikult ümber kirjutama. Mõni lükkas teose otsemaid tagasi, aga kunagi ei kulunud otsuse teatavaks tegemiseks alla poole aasta (sedagi agendi pealekäimisel ja Sami survel). Viis aastat pärast tema naasmist Uus-Meremaale lakkas „tagasiside” (nagu seda algselt nimetama hakati) üldse. Kaks või kolm aastat hiljem kuulas Sam jälle maad ning talle öeldi, et mesilased olid tema agendi Kesk-Ameerikas surnuks nõelanud. Agentuuris ei teadnud tema käsikirja saatusest keegi midagi. Eeldatavalt pidi see olema talle postiga tagasi saadetud, aga kohale ei jõudnudki. Selleks ajaks oli Sam end ärijuristina sisse töötanud, tegi Aucklandis karjääri ja kavatses osta paadi.

Kahekümne aasta pärast sai see eluetapp läbi: lahkuminekule järgnes lahutus, süütunne (jah, ta tundis end süüdi), maja kirjutamine Ngaio ja poiste nimele, loobumine turvalisest töökohast, naasmine Londonisse uut elu otsima, passiga seonduvate formaalsuste lahendamine – selle aasta oma elust oleks ta tahtnud unustada. Valusad mälupildid sellest tabasid teda nõrkushetkil, eriti kell kolm öösel pärast alkoholiga liialdamist. Mõnikord, kambas oma Oxfordi sõprade Charlesi ja Githaga, nimetas ta naljatades seda oma siniseks perioodiks – „nagu Picassol, ainult tumedam”. Ta üritas seda aastat vaadelda, kui seda üldse kuidagi vaatlema pidi, oma vabanemise ajana. Köidikute lõhkumine on alati valus, aga need tuli lõhkuda – seda ütles ta öösel kella kolmesele pimedusele. Ta üritas olla Edith Piaf ega kahetseda midagi, koguni laulis seda pala11 endamisi hämaras, oodates kõnniteeserval järgmist autot, järgmist musta tiksuvat taksot Gloucester Terrace’il.

Seda kõike – muundumise valu, perekonnast ja sõpradest lahkuminekut, hirmuäratavat avastust, et ta peab kõigega ise hakkama saama (ehk siis poes käima, süüa tegema, koristama, pesema, triikima, samuti töötama) – läbis mingi habras meeliülendav sähvatus. Oli teinegi, sama õhkõrn lootusekiir – ehkki ta ei teadnud, mis lootust see kiir talle andis.

Esimesel kolmel-neljal nädalal Londonis tabas teda ängi, enesesüüdistuste ja kahetsuse laviin, mistõttu, teadmata, et ees on paremad ajad, võinuks ta vabalt alla anda ja koju naasta. Ta oli leidnud ajutise töökoha valdkonnas, mida nimetati „dokumentatsiooniks” New Zealand House’is Haymarketil ja otsis õigusalast tööd, mis vastaks tema kvalifikatsioonile, kui nägi kuulutust ja kandideeris ametikohale Interbank America Londoni harus. Nad tahtsid juristi just sellise ärilise taustaga, nagu tal oli, ning kuulutus kubises tavalistest jubedatest imperatiividest, mida varjati sõbralike ennustuste taha: „Te hakkate töötama suurklientide maaklerteenuste ja finantsgruppide aktsiatega… Te hakkate pidama läbirääkimisi müügitingimuste üle ja tegema koostööd eri jurisdiktsioonide reguleerijatega… Te loote lähedased töösuhted aktsiamaaklerite ja juhtkonnaga…”

Toimus rida tööintervjuid, ükski neist ei tõotanud selget edu ega kuulutanud ka läbikukkumist. Ta oli järjekordselt tagasi kutsutud, vähemalt näiliselt tähtsale vestlusele Reuben Levesoniga, mehega, kellest saaks töölevõtmise korral tema ülemus.

Ta lahkus Gloucester Terrace’ilt päikesepaistel ja väljus pikal eskalaatoril uuest Canary Wharfi jaamast (massiivne ja ilus, iidsetele katedraalide tänapäeva vaste) tänavale, avastades end mustast taevast alla langevas paduvihmas. Selle lühikese ajaga, mis tal Interbank America hoonesse jõudmiseks kulus, sai ta läbimärjaks.

Boss, kes tundus Samist kümme aastat noorem, sirutas käe. „Reuben Leveson – Reuben,” ja nad surusid kätt. „Ma ütlen teile Samuel, kui sobib.”

„Sam.”

„Sam? Veel parem. Võtke istet.”

Ta läks korraks välja ja naasis rätikuga. „Võtke. Te näete välja nagu uppunud part.”

Sam kuivatas end vilkalt ja krabistas dokumente otsides portfellis.

„Ärge nende pärast muretsege. Kohvi?”

Nad viibisid külaliste vastuvõturuumis, kus olid mugavad Skandinaavia toolid ja madalad lauad, väike turge näitav ekraan ja suurem telekonverentside jaoks ning aken maalilise vaatega väljakule. Nad rääkisid veidi aega olmeteemadel, kuidas Londonis korterit leida, kuidas Sam siia üldse sattus – kas ta oli siin esimest korda, ja sellest, kuidas linn tema meelest kahekümne aastaga muutunud on. Sam oletas, et sel hetkel uuriti, milline ta töökaaslasena olla võiks, mitte kui asjatundlik ta oma erialal on. Kuna talle Reuben Leveson meeldis, tundis ta end vabalt ja lootis, et ta jätab endast soodsa mulje.

„Te huvitate meid kui ärijurist,” ütles Leveson. „Tegeleksite peamiselt lepingutega. Teie tööintervjuud läksid hästi.”

„Kas tõesti?”

„Teie meelest siis mitte?”

„Ma ei olnud kindel. See on küll hea uudis.”

„Ei, need läksid hästi.” Ta heitis pilgu paberikuhjale. „Teie soovitajad nimetavad teid ülipõhjalikuks.”

„Mul on hea meel.”

„Kas neil on õigus?”

„Jah, kardan küll.”

„Tähendab… mida?”

„Lihtsalt halb nali tegelikult. Ülipõhjalik on igava sünonüüm. Võib olla.”

„Kas te olete valmis olema igav?”

„Jah, olen.”

„Kas te olete näinud maaklerite korruseid?”

Sam ei olnud ning nüüd neid talle näidati – või pigem, näidati ühte, aktsiate korrust, kus kaubeldi aktsiate ja derivatiividega. Kaks ülejäänud korrust, võlakirjade ja toormete omad, nägid välja üsna sarnased.

Korrus oligi üks suur põrand – terve hoone tasand ilma igasuguste vaheseinteta, avar kui jalgpalliväljak ja täidetud lauaridadega. Iga laua taga istus aktsiamaakler ja jõllitas Bloombergi ekraane, vähemalt kolme, vahel lausa viite. Seintel rippuvad kellad näitasid eri ajavöönditesse kuuluvate maailma suurturgude aegu New Yorgis, Tokyos, Hongkongis, Sydneys. Hooti tekkis korruse mõnes osas elevus, kaks-kolm inimest seisis ühe töötaja taha, kõik silmitsesid ekraani, mujal istusid aktsiamaaklerid, kes enamjaolt tundusid Samile olevat väga noored, lobisedes oma kohtadel.

Sami tutvustati Tom Rolandile, kes oli teistest paar aastat vanem, pärit veel sellest ajast, mil korrus oli tähendanud tohutut ruumi täis numbreid hõikuvaid, märguandeid viipavaid ja telefoni röökivaid inimesi.

„Tom on veidrik,” selgitas Reuben, kui nad edasi läksid. „Tema vanuses ei peaks keegi enam aktsiatega kauplema. See on tervisele kahjulik. Aga ta ei taha siit edasi liikuda ja temaga on seotud mingi ebausk. Mul on tunne, et juhtkond arvab, et kui nad ta vastutahtsi teise kohta üle viivad, variseb terve süsteem kokku. Väljaspool kontorit on ta luuletaja – räägitakse, et päris hea. Siin on ta ettevaatlik, ent kindel – ei eksi kunagi.”

Ning alles Samile lifte näidates küsis Reuben: „Millal te tahaksite alustada?”

*

Simone’i esimese abielu jooksul sündis kaks last – Leticia (Letty), keda peeti Gustavi omaks, ja Marie, kes kahtlemata oligi Gustavi oma. Nende abielu mõranedes tunnistas Letty emale, et ei ole end iial Gustavi tütrena tundnud. Vastus oli ootamatu, ent mitte vastumeelne. „Sa tunned nii,” vastas Simone, „sest sa ei olegi tema tütar. Su isa on üks mees, kellesse ma Londonis armusin – uusmeremaalane.”

Simone abiellus uuesti ja sai veel ühe lapse, Hélène’i. Kolm tütart kolmelt isalt. Uus perekond elas otse Uzèsi linna serval, Nîmes’ist põhjas ja Avignonist läänes. Lettyle meeldis seal ning talle meeldis ka tema uus kasuisa Georges Clairmont, Saint-Maximini külakooli õpetaja. Aga mõte otsida ühel päeval üles oma tõeline isa ja kohtuda temaga, uusmeremaalase Sam Nolaga, oli idanema pandud. Meditsiiniõpingute järel Pariisi Ülikoolis läks ta residentuuri Londonisse Great Ormond Streeti lastehaiglasse ja sai pühendada enamuse vabast ajast oma „pärisisa” (nagu London õpetas teda ütlema) otsingutele. Päästearmee abiga sai ta jälile, et Sam on kolinud Londonist Aucklandi ja siis Londonisse tagasi. Nüüd uskus ta, et neil on määratud kohtuda – otsekui selle vältimatus johtuks mitte tema tahtest, vaid tähtedest.

Letty uuris välja, et Sam töötab Canary Wharfil Interbank Americas, ning sai teada, mida ta seal teeb. Ta läks vaatama seda hoonet ebaharilikus, Thatcheri ajal ja pärast seda kerkinud kandis, mis meenutas killukest Manhattanist või Chicagost, mille kraana oli üles tõstnud ja tervikuna, pilvelõhkujate ja kõige muuga tükkis Londoni Docklandsi maha pannud. Ta jälgis, kuidas töötajaid sisse-välja saalivad. Kord jälitas ta meest, kelle uskus olevat Sam Nola, ja seisis täiskiilutud Jubilee liini metroos tema kõrval. Ta järgnes Baker Streetil väljunud mehele Circle’i liini peatuseni ning jälgis teda järgmisse rongi rüsimas, kuid ise rohkem talle järele ei läinud. Tema meelest nägi mees kena välja. Kui see ikka oli tema isa, oleks Letty tahtnud teda tundma õppida ning ennast talle tutvustada.

Jõulud lähenesid. Tavaliselt veetis Letty need kodus perega, ent nüüd ei vaielnud ta vastu, nähes oma nime nende töötajate nimekirjas, kes peavad haiglasse tööle jääma. Jõuluvalve sisaldas pikki öötunde tööl, kui samas ei toimunud seal eriti midagi. Ühel noist öist asus ta visandama kirja Sam Nolale. Ta kirjutas hoolega, ja kirjutas jälle ümber. Oli tähtis, et kiri isa eemale ei peletaks.

Jõulud olid Samile halb aeg, hullem, kui ta endale seda teadvustada julges. Päevad muutusid lühemaks, kõikjal särasid lambid ja Regent Streetil riputati üles kaunistused. Ta rääkis sõpradele lähedal ja kaugel, kui väga ta armastab neid Inglise jõule – tõelisi jõule. See vastas pooleldi tõele, aga ta pidi seda üha korrutama, et võidelda üksildusega ja vältida kõige selle teadvustamist, millest ta puudust tundis. Jah, jõulud olid siin tõelised sel moel, nagu need lõunapoolkera suvel kunagi olla ei saaks, aga teda ründasid mälestused jõuludest Northlandi rannas, detsembripäiksest liival ning ookeani kohale sirutuvatest ja veepinnale punaseid tolmukaid puistavatest pōhutukawa