Читать книгу Kuidas olla naine - Caitlin Moran - Страница 1

PROLOOG
Maailma jubedaim sünnipäev

Оглавление

WOLVERHAMPTON, 5. APRILL 1988 Siin ma siis olen, oma kolmeteistkümnendal sünnipäeval. Ma jooksen. Jooksen kaakide eest.

“Poiss!”

“Mustlane!”

“Poiss!”

Ma põgenen kaakide eest meie maja lähedal asuval mänguväljakul. See on kaheksakümnendate lõpu tüüpiline briti mänguväljak. Siin ei ole selliseid asju nagu ohutud pinnakatted, ergonoomiline disain või − veel vähem − pingiliiste. Kogu ümbritsev koosneb betoonist, katkistest Corona limonaadi pudelitest ja umbrohust.

Ma jooksen ja olen täiesti üksi. Ma tunnen, kuidas hing mulle kurku kinni jääb, nagu oleksin haige. Ma olen niisuguseid loodusdokumentaale näinud küll. Ma saan väga hästi aru, mis siin praegu toimub. Mina etendan ilmselgelt karjast eraldatud nõrga antiloobi rolli. Kaagid on lõvid. Ma tean, et antiloobi jaoks ei saa olukord kunagi hästi lõppeda. Õige pea muutub mu roll millekski muuks, minust saab lõunasöök.

“Mustlane!”

Mul on jalas kummikud, peas haigekassast pärit sarvraamidega prillid, millega näen välja nagu Allan Bennett, ja seljas isa “Withnail”-stiilis armeemantel. Ma möönan, et ei näe välja kuigi naiselik. Walesi printsess Diana on naiselik. Kylie Minogue on naiselik. Mina olen … naiselikkuseta. Nii et ma mõistan kaakide segadust. Nad ei näe sedamoodi välja, et oleksid tegelenud ajaviiteks a) kultuurivähemuste ikonograafiaga või b) inspireerivate ja radikaalsete soostereotüüpe murdvate kujunditega. Ma kujutan ette, et kui Annie Lennox ja Boy George saates “Top of the Pops” üles astusid, olid kaagid neist väga segaduses. Kui neil poleks mu tagaajamisega nii palju tegemist, ütleksin ma neile midagi sel teemal. Võib-olla ütleksin ma, et olen lugenud kuulsa pükstega lesbi Radclyffe Halli raamatut “The Well of Loneliness” ja et nad peaksid avama oma meeled alternatiivsetele riietusviisidele. Või äkki mainiksin ka Chrissie Hynde’i. Tema kannab mehelikke lõikeid. Ja Caryn Franklin “The Clothes Show’s” näeb imeline välja! “Mustlane!”

Kaagid peatuvad hetkeks ja tunduvad aru pidavat. Ma aeglustan jooksu sörgiks, toetun ühele puule ja hingeldan kõvasti. Ma olen täiesti läbi. 83 kiloga ei ole ma loodud just kiireks põgenemiseks. Ma olen pigem Elmer Fudd kui Zola Budd. Rahulikumalt hingata püüdes mõtisklen ma oma olukorra üle.

Ma arvan, et oleks suurepärane, kui mul oleks koer. Üks hästitreenitud saksa lambakoer, kes neid poisse ründaks – peaaegu et brutaalselt. Loom, kes oleks omaniku hirmu ja ärevusega sünkroonis. Vaatlen oma saksa lambakoera Safranit 200 meetrit eemal. Ta vähkreb mõnuga rebasesita hunnikus ja raputab koibi rõõmsalt taeva poole. Koer paistab õnnelik. Tänane päev on tema jaoks tõeliselt korda läinud. See on olnud tavalisest palju pikem ja kiirem jalutuskäik. Kuigi minul tänane päev ilmselgelt kuigi hästi ei lähe, olen siiski üllatunud, kui kaagid hetkeks peatuvad ja pärast oma intiimset vestlust minu pihta kive loopima hakkavad. See tundub pisut ekstreemne. Ma jooksen edasi. “Te ei pea mu ahistamisega endale nii palju tüli tegema!” mõtlen nördinult. “Ma olin juba niigi üsna alistunud! Tõsiselt – “mustlase” juures olin ma teil peos.”

Ainult paar kivi tabavad mind ja ilmselgelt ei saa ma haiget: see mantel on läbi teinud sõja, ehk isegi kaks. Kruusakivid ei tee talle midagi. Ta on loodud granaatide jaoks.

Aga mõte on see, mis loeb. Kogu selle aja, mille nad minu peale kulutasid, oleksid nad võinud tegeleda mõne mõttekama toiminguga – nagu näiteks kummiliimi nuusutamine või tüdrukute moodi riides käivate tüdrukute näperdamine.

Just nagu mu mõtteid lugedes hakkavad kaagid minutipaari pärast minu vastu huvi kaotama. Tundub, et nüüdseks olen ma juba unustatud antiloop. Ma jooksen endiselt, aga nemad lihtsalt seisavad, aeg-ajalt peaaegu et suvaliselt mõnda kivi minu suunas visates, kuni olen nende raadiusest väljas. Räuskamist nad seevastu ei lõpeta.

“Igavene mehejunn!” karjub kõige suurem kaak kokkuvõtlikult mu eemalduvale seljale. “Igavene … lilla!”

Ma jõuan koju ja nutan välisukse ees trepil. Toas sees on tõesti liiga ülerahvastatud, et nutta. Ma olen seda proovinud – nuuksete vahepeal seletad nutu põhjust ühele ning kui oled umbes poole peale jõudnud, siseneb veel keegi ja tahab kuulda tervet lugu algusest peale, ning enne, kui ise arugi saad, oled kõige hullemat osa jutustanud kuus korda ja ennast sellisesse hüsteeriasse kruttinud, et luksud veel terve pärastlõuna.

Kui elad pisikeses majas viie noorema õe-vennaga, on päris kindlasti palju mõistlikum – ja palju kiirem – üksinda nutta.

Ma vaatan koera poole.

“Kui sa oleksid hea ja truu koer, lakuksid sa need pisarad mu näolt,” mõtlen ma.

Safran lakub selle asemel häälekalt oma jalgevahet.

Safran on meie uus koer – loll uus koer. Ta on ühtlasi ka üks kahtlane koer – mu isa hankis ta seda tüüpi tehinguga, mida ta aeg-ajalt Hollybushi pubis sõlmib, mis tähendab meie jaoks kahte tundi väljas kaubikus istumist, kuhu ta meile vahetevahel krõpse või pudeli kokat toob. Mingil hetkel tormab ta äkitselt kiirel sammul välja, kandes midagi kohatut, näiteks kruusakotti või betoonist ilma peata rebasekuju. “Seal sees läks pisut tõsiseks,” ütleb ta tavaliselt, enne kui täiskiirusel vihaselt kohalt tõmbab. Ükskord oli see kohatu asi, mida ta kandis, Safran, üheaastane saksa lambakoer. “Ta oli enne politseikoer,” ütles isa uhkelt koera meie juurde kaubiku tagaossa pannes, kus too viivitamatult kõik täis sittus. Edasised uuringud paljastasid, et kuigi ta tõesti oli olnud politseikoer, siis oli politseikoerte treenijail võtnud vaid nädala mõistmaks, et koer oli sügavate psüühiliste häiretega ja kartis:

1) valjusid helisid,

2) pimedat,

3) kõiki inimesi,

4) kõiki teisi koeri

5) ja kannatas stressiolukorras uriinipidamatuse all.

Sellegipoolest on ta minu koer ja sisuliselt ainus sõber, kes mul väljaspool veresugulussidemeid on. “Hoia ligi, vana sõber!” ütlen ma talle, nina varrukasse nuusates ja taas rõõmsaks muutuda otsustades. “Tänane saab olema tõeliselt märkimisväärne!” Nutmise lõpetanud, ronin ma üle tara ja sisenen tagaukse kaudu. Ema on köögis ja valmistab pidu ette. “Mine elutuppa!” ütleb ta. “Oota seal! Ja ÄRA KOOKI VAATA! See on üllatus!” Elutuba on mu õdesid-vendi täis. Nad on materialiseerunud maja igast toast ja nurgast. Aastal 1988 on meid kuus – kümnendi lõpuks juba kaheksa. Mu ema on justkui mõni

Fordi tehase tootmisliin, produtseerides kellavärgi täpsusega iga kahe aasta järel pisikese lärmaka beebi, kuni maja on lõhkemiseni täis.

Caz – minust kaks aastat noorem nihilistlik punapea – lamab üle terve diivani. Ta ei liiguta ennast, kui ma sisse astun. Mul ei ole kuskil mujal istuda.

“HMKHMM!” ütlen ma oma revääril asuvale märgile osutades. Sellel on kirjas “Mul on SÜNNIPÄEV!!!!”. Ma olen nutmise juba unustanud. Liigun eluga edasi.

“See saab kuue tunni pärast läbi,” ütleb ta tuhmilt ja liikumatult. “Miks ei võiks me selle paroodiaga kohe lõppu teha?”

“Vaid kuus tundi LUSTI veel!” ütlen ma. “Kuus tundi SÜNNIPÄEVALUSTI. Kes TEAB, mis juhtuda võib! See koht on ju siiski HULLUMAJA!”

Ma olen üldiselt piiritult positiivne. Minus on alaarenenu pulbitsevat lõbusust. Mu eilne päevikusissekanne oli “Tõstsin fritteri teisele tööpinnale – see näeb FANTASTILINE välja!”.

Minu lemmikpaika maailmas – Aberystwythi lõunaranda – jookseb reovee äravoolutoru.

Ma tõepoolest usun, et uus loll koer on meie vana koer reinkarneerununa – mis sellest, et uus koer sündis kaks aastat enne vana koera surma.

“Aga need on ju Sparky silmad!” ütlen ma uue lolli koera poole vaadates. “Sparky EI JÄTNUD MEID KUNAGI!”

Põlglikult silmi pööritades annab Caz mulle oma kaardi. See on pilt minust, kus ta on mu nina joonistanud nii, et see võtab enda alla umbes kaks kolmandikku mu peast.

“Mäletad, sa lubasid kaheksateistkümnendal sünnipäeval välja kolida, et ma su toa endale saaksin,” on selle sisse kirjutatud. “Ainult viis aastat veel! Kui sa just enne seda ei sure! Armastusega Caz.”

Weena on üheksane – ka tema kaardi sisu põhineb minu väljakolimisel ja oma magamistoa temale loovutamisel. Tema kaardil ütlevad seda aga robotid, mis muudab asja vähem isiklikuks. Vaba ruum on meie majas tõepoolest kõrges hinnas, millest kõneleb ka fakt, et mul ei ole endiselt kuskil istuda. Olen juba oma venna Eddie otsa istumas, kui ema siseneb, hoides käes taldrikut põlevate küünaldega. “Palju õnne SULLE!” laulavad kõik. “LOOMAAIAS käisime. Seal oli üks PAKS AHV – väga sinu SARNANE!” Ema kükitab põrandal minu juurde ja hoiab taldrikut mu ees. “Puhu ära ja soovi midagi,” ütleb ta rõõmsalt.

“See ei ole ju kook,” ütlen mina. “See on baguette.”

“Philadelphiaga täidetud!” vastab ema reipalt.

“See on baguette,” kordan ma. “Ja siin on ainult seitse küünalt.” “Sa oled niikuinii koogi jaoks liiga vana,” vastab ema küünlaid ise ära puhudes. “Ja küünlad loevad igaüks kahe aasta eest!” “See oleks siis neliteist.”

“Ära ole nii pirtsakas!”

Ma söön oma sünnipäeva-baguette’i. See on suurepärane. Ma jumaldan Philadelphiat. Suurepärane Philadelphia! Nii mõnus! Nii kreemine!

Samal õhtul – voodis, mida ma jagan kolmeaastase õe Prinniega – teen ma päevikusse järgmise sissekande. “Mu kolmeteistkümnes sünnipäev!!!!” kirjutan ma. “Puder hommikuks, vorstid ja friikad õhtuks, baguette tee juurde. Sain kokku 20 naela. Neli kaarti ja kaks kirja. Homme saan rohelise (teismeliste) raamatukogukaardi!!!!! Mees kõrvalmajast küsis, kas me tahame mõnda tooli, mis ta muidu välja viskab. Me ütlesime JAH!!!!” Ma vahin sissekannet terve minuti. Mõtlen, et peaksin vist kõik üles kirjutama. Ma ei saa ju halbu asju välja jätta.

“Ühed poisid karjusid õues ebaviisakaid asju,” kirjutan ma aeglaselt, “sest nende nokud hakkavad suureks kasvama.”

Ma olen puberteedi kohta piisavalt lugenud, et teada, kuidas kasvav seksuaaliha võib teismelisi poisse tüdrukute suhtes tihti julmalt käituma panna.

Ka tean ma seda, et käesoleval juhul ei olnud tegemist allasurutud ihaga, mis neid poisse mulle kruusa järele loopima pani, kui ma mäest üles jooksin – aga ma ei taha, et mu päevik mind haletseks. Päevikul on tarvis teada vaid nii palju, et, minul oli olukorras filosoofiline eelis. Päevik on vaid mu hiilgehetkedeks.

Ma jõllitan oma kolmeteistkümnenda sünnipäeva sissekannet. Soovimatu selguse hetk uhab minust üle. “Siin ma nüüd olen,” mõtlen ma, “jagamas voodit mudilasega, seljas isa vana termopidžaama. Ma olen kolmteist aastat vana, ma kaalun 83 kilo, mul ei ole raha, mul ei ole sõpru ja kui poisid mind näevad, loobivad nad minu pihta kruusakive. Täna on mu sünnipäev ja ma läksin voodisse kell 19.15.”

Pööran päevikus viimase lehekülje. See on koht, kus asuvad mu nn pikaajalised projektid. Näiteks “Minu halvad küljed”.

Minu halvad küljed

1) Ma söön liiga palju

2) Ma ei tee trenni

3) Ootamatud vihapursked

4) Kõige kaotamine

“Minu halvad küljed” olid kirjutatud vana-aastaõhtul. Kuu hiljem olen lisanud raporti progressi kohta:

1) Ma ei söö enam ingveriküpsiseid

2) Käin iga päev koeraga jalutamas

3) Püüan

4) Püüan

Kõige selle alla tõmban ma joone ja kirjutan uue nimekirja.

Selleks ajaks, kui olen 18

1) Võtan kaalust alla

2) Mul on ilusad riided

3) Mul on sõbrad

4) Treenin korralikult koera

5) Kõrvaaugud?

Oh jumal. Mul ei ole õrna aimugi. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas minust iial naine võiks saada.

Kui Simone de Beauvoir ütles: “Naiseks ei sünnita, naiseks saadakse,” ei teadnud ta veel pooltki. Nende kahekümne kahe aasta jooksul, mis eraldavad mind mu kolmeteistkümnendast sünnipäevast, olen muutunud naiseks olemise suhtes palju positiivsemaks – kui aus olla, läksid asjad tunduvalt ülesmäge õigupoolest siis, kui sain võltsitud isikutunnistuse, läpaka ja ilusa pluusi –, aga nii mitmeski mõttes ei ole võimalik teha ühele lapsele julmemat ja kohatumat kingitust kui östrogeen ning suur paar tisse. Kui keegi oleks minult enne sünnipäeva küsinud, oleksin valinud arvatavasti pigem raamatu- või riidepoe kinkekaardi. Tol ajal oli mul – nagu näha võite – õdede-vendadega kaklemise, koera treenimise ja MGMi klassikaliste muusikalide vaatamisega liiga palju tegemist, et mõelda naiseks saamisele, kuni lõpuks sundis mu ajuripats mind selleks ise. Naiseks saamine oli natuke nagu kuulsaks saamine. Erinevalt tavapärasest heatahtlikust ignoreerimisest, millega lapsed iga päev kokku puutuvad, on teismeline tüdruk äkitselt teiste jaoks paeluv ja teda pommitatakse küsimustega nagu: Mis suurus sa oled? Kas sa oled seda juba teinud? Kas sa tahad minuga magada? Kas sul isikutunnistus on? Kas sa sellest mahvi tahad? Kas sul on keegi? Kes on su eeskujud? Kas sa raseerid ennast sealt? Milline porno sulle meeldib? Kas sa tahaksid abielluda? Millal sa lapsi tahad? Kas sa oled feminist? Kas sa just flirtisid selle mehega? Mida sa teha tahad? KES SA OLED?

Mis kõik on naeruväärsed küsimused, mida esitada kolmeteistkümneaastasele lihtsalt seetõttu, et ta vajab nüüdsest rinnahoidjat. Nad oleks sama hästi võinud seda mu koeralt küsida. Mul ei olnud õrna aimugi.

Aga – nagu sõjatsooni jäetud sõdur – pidin midagi välja mõtlema ja kiiresti. On vaja maad kuulata. On vaja koostada plaan. On vaja panna paika eesmärgid ja siis lihtsalt tegutseda. Sest kui hormoonid kord kohale jõuavad, ei saa neid enam kuidagi takistada. Nagu ma kiirelt avastasin, oled sa justkui raketti vangi jäänud ahv, viitsütiku detail. Väljapääsuplaani ei ole. Sa ei saa seda kõike peatada – kui tahes tihti sa ka ei soovi, et saaksid. See jama tuleb, tahad sa seda või ei.

Muidugi on ka neid, kes püüavad seda peatada: teismelised tüdrukud, kes proovivad endale aega võita, taandarenedes agressiivselt viieaastasteks ning muutudes kinnisideeliseks plikalikkuse ja roosa suhtes. Täites voodeid kaisukarudega, et oleks selge, et seksi jaoks seal ruumi ei ole. Rääkides titakeeles, et neilt ei küsitaks täiskasvanulikke küsimusi. Koolis võisin ma näha, kuidas mõned minuealistest ei valinud mitte aktiivselt naiseks olemise – sirge seljaga iseenda saatuse üle otsustamise −, vaid printsessitee, oodates, millal keegi nad leiab ja naiseks võtab. Kuigi loomulikult ei analüüsinud ma seda niimoodi. Panin lihtsalt tähele, et Katie Parkes veetis kõik matemaatikatunnid tintekaga sõrmenukkidele südameid joonistades ja neid David Morleyle näidates, kes õigupoolest oleks pidanud oma seksuaalse erutuse esimest põnevust tundma hoopis minu eeskujulikult pikka võrrandit vaadates. Ja kõige vähemtoimivamas otsas olid loomulikult kamikaze-tüdrukud, kes kuulutasid ajuripatsile sõja, püüdes alistada teda näljutamisega või ajada ta segadusse kas anoreksia või buliimia abil.

Iseendaga sõdimisel on aga see jama, et isegi, kui võidad, siis tegelikult kaotad. Ühel hetkel, armilise ja vaevatuna, pead sa kas aktsepteerima, et sinust saab naine, et sa oled naine, või sa sured. Puberteedi brutaalne põhitõde on see, et tegemist on tihtipeale pika, valuliku enesekurnamise aktsiooniga. Need ennast vigastavad tüdrukud, žiletilõigete muster kätel ja reitel, tuletavad lihtsalt meelde, et nende keha on lahingutander. Kui sul ei ole žileti jaoks piisavalt julgust, ajab asja ära tätoveering või isegi tavalise kõrvarõngapüstoli välkkiire klõpsatus. Seal. Seal sa siis oled. Sa oled paigaldanud kehale tunnusmärgi, et ennast tagasi võita, et endale meelde tuletada, kus sa oled. Kuskil. Kuskil seal sees. Täpselt nagu loterii võitmise või kuulsaks saamisega, ei ole vaatamata panuste erinevusele naiseks saamiseks mingit juhendit. Jumal teab, et kolmeteistaastasena püüdsin ma kuskilt midagi sellist leida. Sa võid küll lugeda teiste inimeste kogemusi – nagu võiks proovida eksamiks ette spikerdada −, kuid minu jaoks oli juba see iseenesest problemaatiline. Võib lugeda lugusid naiste kohta läbi terve ajaloo, kes – hoolimata kõigist tingimustest – said naisekssaamisega küll õigesti hakkama, kuid olid sellegipoolest kompromiteeritud, õnnetud, kammitsais või hävitatud, sest ühiskond nende ümber oli ikka veel vale. Näita mõnele tüdrukule teerajajaist kangelasi – Sylvia Plath, Dorothy Parker, Frida Kahlo, Cleopatra, Boudicca, Jeanne d’Arc – ja näitad talle pahatihti naist, kes tallati põrmu. Raskelt kätte võidetud triumfe võidakse täielikult eirata, kui elad õhkkonnas, kus sinu võite nähakse kui midagi ähvardavat, sündsusetut, ebameeldivat või – teismelise tüdruku jaoks kõige olulisem – lihtsalt mittelahedat. Väga vähesed tüdrukud valiksid selle, et neil on – oma hiilgavalt targa üdini välja – küll õigus, aga nad on üksi.

Nii et kuigi “Kuidas olla naine” on lugu kõigist neist kordadest, mil mina – teadmatuses, ette valmistamata ja täielikul eksiteel selles, kuidas pontšot õigesti “välja kanda” – 21. sajandil naiseks olemisega puusse panin, ei tundu kogemusest lihtne aruandmine enam piisav. Jah, ühe vanamoelise feministi kõrgendatud teadlikkusel on siiski veel tohutu väärtus. Sest kui asi puudutab aborti, ilukirurgiat, sünnitust, emadust, seksi, armastust, tööd, misogüüniat, hirmu või lihtsalt iseendaks jäämist, ei räägi naised siiani tihti teineteisele tõtt muidu kui hästi purjus peaga. Ehk viitab pideva meediatähelepanu orbiidis olev naiste joomarlus lihtsalt tänapäeva naiste püüdele omavahel suhelda. Või sellele, et Sancerre’i veinid on hirmus maitsvad. Kui aus olla, siis panustaksin mõlemale väitele.

Ehkki selle üle arutlemine, mida naiseksolemine tegelikult tähendab – mitte mida me teeskleme selle olevat –, on äärmiselt vajalik, siis lisaks on meil tarvis pisut ka analüüsivat ja argumenteerivat “seda peaks muutma” värki. Teate küll, feminismi.

See on koht, kus põrkume teise probleemiga. Võiks ju arvata, et feminism katab kõik need teemad. Aga feminism, olles seal, kus ta hetkel seisab, noo … ta seisab. Ta on paigale tardunud. Ma olen viimaste aastate jooksul oma küsimustega moodsa feminismi poole pöördudes tõdenud ikka ja jälle, et ajaloo kunagi kõige põnevam, sütitavam ja efektiivsem revolutsioon on taandunud vaid üha vaiksemaks jäävale arutelule mõnekümne feminismialase akadeemilise kraadiga inimese vahel raamatutes, mida loevad ainult feminismialase akadeemilise kraadiga inimesed ja mille üle arutletakse kell üksteist õhtul kanalil BBC 4. Miks see mind häirib:

1. Feminism on liiga oluline, et selle üle arutleks ainult vastava kraadiga inimesed.

2. Mis minusse puutub, siis minul ei ole feminismi alal kraadi, aga jumal küll, feminism on niivõrd tõsine, tähtis ja pakiline, et on jõudnud kätte aeg, mil tema eest võitleks üks muretu südame ja kohutava õigekirjaga meelelahutusajakirja kolumnist ja poole kohaga telekriitik. Kui miski on põnev ja lõbus, tahan ma sellest osa saada, mitte lihtsalt kõrvalt vaadata. Ka minul on midagi öelda! Camille Paglia on Lady Gagat TÄIESTI VALESTI tõlgendanud! Feministlik organisatsioon Objekt on segi, kui asi puudutab pornograafiat! Mu kangelanna Germaine Greer on transseksuaalide suhtes täielik rassist! Ja mitte keegi ei võta käsile ajakirja OK!, 600 naela maksvaid käekotte, tillukesi püksikuid, paljaks raseeritud häbemepiirkonda, idiootlikke pulmaeelseid tüdrukuteõhtuid või Katie Price’i.

Ja need peaks käsile võtma. Neid peaks takistama rugby-stiilis, näoli mutta ja kõva kisa saatel. Traditsiooniline feminism ütleks siinkohal, et need ei ole tähtsad teemad ning peaksime keskenduma suurtele asjadele nagu ebavõrdsed palgad, naiste ümberlõikamine kolmanda maailma riikides ja koduvägivald. Mis on, ilmselgelt, pakilised, rõvedad ja väärad ning maailm ei saa enesele julgelt silma vaadata enne, kui nendega on lõpp.

Samas on kõik need pisemad, lollimad, ilmselgemad igapäevaprobleemid naiseksolemise juures nii mõneski mõttes naiste hingerahule täpselt sama kahjulikud. See on nn katkise akna filosoofia naiste ebavõrdsuse võtmes. Kui katkise akna teooria järgi jätta tühjalt seisvas majas üks katkine aken tähelepanuta ja parandamata, on ülimalt tõenäoline, et vandaalid lõhuvad veel mõne akna. Lõpuks murravad nad majja sisse, teevad seal lõket või võtavad terve maja üle.

Samamoodi on juhul, kui naiste häbemekarvu peetakse inetuks ning kuulsaid ja mõjukaid naisi liiga paks, peenike või halvasti riides olemise pärast pidevalt häbimärgistatakse; lõpuks tungivad inimesed naiste sisse ja süütavad neisse lõkked. Naised võetakse üle. Ilmselgelt ei ole selline asjade käik tervitatav. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina ei tahaks ühel hommikul ärgates esikust karja oportuniste leida.

Kui Rudy Giuliani 1993. aastal New Yorgi linnapeaks sai, viis tema usk katkise akna teooriasse rakendama nulltolerantsi poliitikat. Kuritegevuse protsent kukkus järgnevad kümme aastat dramaatiliselt ja tähelepanuväärselt.

Minul isiklikult on tunne, et on saabunud aeg, kus naised oma elu suhtes katkise akna teooriat ja nulltolerantsi rakendaksid – ma tahan nulltolerantsi kogu sellele patriarhaalsele pasale. Ja patriarhaalse katkise akna pasa peal nulltolerantsi rakendamise puhul on lahe see, et 21. sajandil ei ole meil enam vaja protestimarsse nullsuuruses modellide, naeruväärse pornograafia, sületantsuklubide ja Botoxi vastu. Me ei pea märatsema ega näljastreiki korraldama. Ei ole mingit vajadust hobuse ega isegi mitte eesli alla viskuda. Me peame teemale vaid umbes minuti silma vaatama, pilgutamata, ja seejärel naerma puhkema. Me näeme naerdes oivalised välja. Me meeldime inimestele, kui nad näevad meid vallandamas lõõgastunud naerukihinat.

Tõenäoliselt ei meeldi me neile samavõrd, kui käime ringi, lüües rusikat lauale ja urisedes “URR! URR! Jah, just NIISUGUNE see ongi! KÄI PERSE, patriarhaat!” ning toppides endale krõpse suhu, aga ikkagi.

Ma ei tea, kas enam on üldse kohane rääkida feminismilainetest, aga minu tähelepanekute kohaselt peaks järgmine laine olema viies ning ma kahtlustan, et umbes viienda laine juures ei ole enam mõtet viidata igale neist eraldi, vaid võib rääkida lihtsalt saabuvast tõusust.

Kui aga feminismi viies laine peaks saabuma, siis ma loodan, et see erineb eelmistest selle poolest, et naised vastanduvad tänapäevasele naiseks olemise kohmakusele, ebaloogilisusele ja lollusele mitte selle peale karjudes, seda seesmiselt blokeerides või selle üle näägeldes, vaid lihtsalt selle poole näpuga näidates ja “HAA!” öeldes. Nii et jah. Kui viies laine on tulemas, siis see siin on minupoolne panus. Minu tagasihoidlik panus. Suhteliselt laiahaardeline jutustus igast juhtumisest, mil mul ei olnud suurt − või paljudel juhtudel üldse mingit − aimu … kuidas olla naine.

Kuidas olla naine

Подняться наверх