Читать книгу Kuidas olla naine - Caitlin Moran - Страница 2

Niisiis, ma olin arvanud, et see on vabatahtlik. Ma teadsin, et naised veritsevad iga kuu, aga ma ei uskunud, et see ka minuga juhtub. Ma olin eeldanud − ehk puhtsüdamliku vastumeelsuse tõttu –, et minul on võimalik sellel eest põigelda. See ei tundu ausõna sugugi vajalik või lõbus ja ma ei näe mingit moodust, kuidas seda oma graafikusse mahutada.

“Ma lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu!” mõtlen ma endamisi rõõmsalt, tehes kümmet õhtust kõhulihaseharjutust. “Kapten Morani jaoks on side lõpp!”

Ma võtan oma “Selleks ajaks, kui olen 18” nimekirja väga tõsiselt. Minu kaalukaotuskampaania on jõudnud järgmisele tasemele – ma mitte lihtsalt ei väldi ingveriküpsiseid, vaid teen lisaks igal õhtul kümme kõhulihast ja kümme kätekõverdust. Meie majas ei ole ühtegi kogupikkuses peeglit, seega ei ole mul progressistõrnaaimugi, aga kujutanette, kuidas niisugunetreeninglaager mu jõuludeks winonaryderlikult sihvakaks muudab.

Nii ehk naa olin ma päevadest esimest korda kuulnud alles neli kuud tagasi. Mu ema polnud sellest meile kunagi rääkinud – “Ma arvasin, et saite “Moonlightingu” tõttu ise aru,” vastas ta aastaid hiljem ebamääraselt, kui talt selle kohta küsisin –, nii sain kogu menstruatsioonikupatusest teada alles siis, kui kogemata kodu juures heki seest kellegi mööduva tüdruku poolt sinna torgatud tampoonireklaami voldiku leidsin.

“Ma ei taha sellest rääkida,” ütleb Caz, kui ma voldikuga magamistuppa astun ja seda talle näidata üritan.

“Aga oled sa seda näinud?” küsin ma ta voodiotsale istudes. Caz tõmbub teise voodiserva. Talle ei meeldi lähedus. See muudab ta eriliselt äkiliseks. Meie sotsiaalmajas, kus on kolm magamistuba ja elab seitse inimest, on ta peaaegu alati vihane. “Vaata – see on emakas ja see on tupp ja need tampoonid paisuvad, et … urgu täita,” ütlen ma. Ma olen seda voldikut kõigest sirvinud. Kui täiesti aus olla, siis olen ma päris tõsiselt rabatud. Naissuguelundite ristlõige näeb välja komplitseeritud ja ebapraktiline – umbes nagu üks neist ülikallitest Rotastaki hamstripuuridest, kus tunnelid igas eri suunas jooksevad. Taas kord ei ole ma päris kindel, kas tahan sellest kõigest osa saada. Ma vist arvasin, et olen tehtud vaagnast kaelani ühtlasest lihast, mille küljes on seal kusagil neerud. Nagu vorst. Ma ei tea. Anatoomia ei ole mu tugevaid külgi. Mulle meeldivad 19. sajandi romantismiajastu romaanid, kus tütarlapsed minestavad vihma käes, ning Spike Milligani sõjamälestused. Kummaski neist ei käi menstruatsioon just kuigi tihti läbi. See kõik tundub natuke … tarbetu. “Ja see juhtub iga kuu,” ütlen ma Cazile. Nüüdseks on Caz riiete ja kummikutega sõna otseses mõttes teki alla pugenud. “Ma tahan, et sa ära läheksid,” ütleb sealt ta hääl. “Ma kujutlen, kuidas sa oled surnud. Ma ei suuda välja mõelda mitte midagi, millest tahaksin sinuga veel vähem rääkida kui menstruatsioonist.” Ma lohistan ennast minema.

“Nil desperandum!” ütlen ma endale. “Ikka leidub keegi kaastundliku kõrva ja lohutava jutuga, kelle juurde minna!” Loll uus koer on mu voodi all. Teises tänava otsas elav väike koer Oscar on ta tiineks teinud. Mitte keegi meist ei suuda päris täpselt hoomata, kuidas see juhtuda võis, kuna Oscar on üks neid pisikesi klähvivaid koeri, kes on ainult õige pisut kogukam kui suuremat sorti oakonserv, loll uus koer on aga täismõõtu saksa lambakoer.

“Ta pidi ilmselt maasse augu kaevama, et piisavalt madalale kükitada,” ütleb Caz tülgastusega. “Ta pidi selle järele hullumas olema. Su koer on hoor.”

“Minust saab peagi naine, koer,” ütlen ma koerale. Too lakub oma jalgevahet. Ma olen tähele pannud, et ta teeb seda alati, kui ma temaga räägin. Ma ei ole veel selgust saanud, mida ma sellest arvan, aga mulle tundub, et see teeb mind pisut kurvaks.

“Ma leidsin ühe voldiku, mis ütleb, et mul hakkavad varsti päevad,” jätkan. “Kui nüüd aus olla, koer, siis ma olen pisut mures. Ma kardan, et see on valus.”

Ma vaatan koerale silma. Ta on loll nagu lauajalg. Tema silmis on universumitäis tühjust.

Ma tõusen püsti.

“Ma lähen ja räägin emaga,” seletan. Koer jääb voodi alla ja tundub koeraksolemise pärast närviline olevat nagu tavaliselt.

Ma taban ema vetsus. Ta on kaheksandat kuud rase ja püüab aastast magavat Cherylit süles hoides kuidagi pissida.

Ma istun vanniäärele.

“Ema?”

Mingil põhjusel on mul tunne, et tohin küsida sellel teemal ainult ühe küsimuse. Üksainus võimalus menstruaaltsüklivestluseks.

“Jah?” Kuigi ta magavat beebit süles hoides pissib, sorteerib ta samal ajal mustapesukorvist valgeid esemeid välja.

“Tead küll, mu päevad?” sosistan ma.

“Jah?”

“Kas see on valus?”

Ema mõtleb hetke.

“Jah,” ütleb ta lõpuks. “Aga sellest pole midagi.”

Siis hakkab beebi nutma, nii et ta ei jõua seletada, miks sellest midagi pole. See jääbki seletamata.

Kolm nädalat hiljem algavad mul päevad. Ma leian, et see on sügavalt rõõmutu sündmus. Nad algavad autos teel keskraamatukokku, mis asub linnas, ja ma pean pool tundi teaduskirjanduse riiulite vahel ringi jalutama lootusega, et midagi pole näha, enne kui isa meid koju tagasi sõidutab. “Mul algasid esimesed päevad, väkk,” kirjutan päevikusse.

“Ma ei usu, et näiteks Judy Garlandil kunagi päevi oleks olnud,” ütlen ma hiljem samal õhtul õnnetult koerale. Vaatan ennast väikeses käsipeeglis nutmas. “Või Cyd Charisse’il. Või Gene Kellyl.” Pakk sidemeid, mida ema vannitoas ukse taga hoiab, on nüüd ka minu oma. Ma tunnen kurblikku kadedust nooremate õdede vastu, kes veel ei ole kogu asja segatud. Sidemed on paksud ja odavad – aluspükste sisse kinnitatult tunduvad nad justkui madrats jalge vahel. “Mul oleks nagu madrats jalge vahel,” ütlen ma Cazile.

Me mängime Sindy-nukkudega. Neli tundi hiljem tapab Cazi nukk Bonnie salaja kõik kruiisilaeval viibijad. Minu Sindy, Layla, püüab seda müsteeriumi lahendada. Ühe jalaga Action Man Bernard käib nende mõlemaga korraga kohtamas. Me vaidleme pidevalt, kummale Bernard kuulub, kuigi õigupoolest on ta Eddie oma. Kumbki meist ei taha, et tema Sindy peaks vallaline olema. “Vastik kõva madrats,” kordan ma. “Nagu “Printsess herneteras”.” “Kui kaua need kestavad?” tahab Caz teada.

Kümme minutit hiljem oleme kümme sidet ühiselamu stiilis laiali laotanud ja Sindyd nende peale magama pannud. “Kas pole mitte õnnelik juhus!” ütlen. “Nagu siis, kui avastasime, et Brüsseli kapsad on täpselt nagu Sindy-kapsad. Vot, Caz, see on menstruatsiooni puhul see tore asi!” Et sidemed on odavad, räbalduvad nad kõndides mu jalge vahel ning muutuvad ebaefektiivseks ja hakkavad lekkima.

Ma loobun päevade ajal kõndimisest. Mu esimesed päevad kestavad kolm kuud. Ma arvan, et see on täiesti normaalne. Ma minestan üsna regulaarselt. Ma kaotan nii palju verd, et mu sõrme- ja varbaküüned muutuvad kahvatusiniseks. Emale ma sellest ei räägi, sest olen oma küsimuse päevade kohta juba ära küsinud. Nüüd peab nendega lihtsalt hakkama saama.

Veri linadel on masendav – mitte dramaatiliselt punane nagu mõrv, vaid tüütult pruun nagu õnnetus. See näeb välja, justkui ma roostetaksin seestpoolt ja hakkaksin katki minema. Ennetamaks igal hommikul käsitsi linade pesemist, topin ma oma aluspüksid lisaks kasutule sidemele paksult vetsupaberit täis ja püüan lamada terve öö nii paigal kui võimalik. Mõnikord tuleb sealt suuri vereklompe, mis näevad välja nagu toores maks. Ma oletan, et tegemist on mu emaka vooderdusega, mis sealt tollipaksuste tükkidena maha koorub, ja et täpselt nii koeline üks menstruatsioon olema peabki. See kõik lisab sünget aimdust, et midagi on kohutavalt valesti, aga juba selle mainimine on mängureeglitega vastuolus. Mõtlen päris tihti kõigile neile naistele, kes läbi ajaloo on pidanud niisugusest metsikust pasamerest vaid räbalate ja külma vee abil välja ujuma.

“Mõni ime, et naised on nii kaua meeste võimu all olnud,” arutlen vannitoas aluspükse harja ja tõrvaseebiga küürides. “Kuivanud vere puuvillasest riidest välja pesemine on jube töö. Me olime enne pesumasina leiutamist hõõrumisega liiga ametis, et hääletamise eest võidelda.”

Kuigi Caz on minust kaks aastat noorem, algavad temal päevad ainult kuus kuud minust hiljem – siis, kui nad minul teist korda algavad. Kui kõik teised magavad, tuleb ta nuttes mu magamistuppa ja sosistab need hirmsad sõnad: “Mul hakkasid päevad.”

Ma näitan talle, kus sidemed vannitoas asuvad, ja seletan, mida teha.

“Pane see oma aluspükste sisse ja ära kolm kuud kõnni,” ütlen. “See on lihtne.” “Kas see on valus?” küsib ta suurte silmadega.

“Jah,” vastan täiskasvanulikult ja suursuguselt. “Aga sellest pole midagi.” “Kuidas sellest midagi pole?”

“Ma ei tea.”

“Miks sa siis ütled nii?”

“Ma ei tea.”

“Jeesus! Miks sa üldse midagi ütled? Kogu see jama, mida sa suust välja ajad.” Cazil tekivad kohutavad krambid – ta veedab oma päevad vannitoas, kardinad ette tõmmatud, ümbritsetud kuumaveepudelitest, ja karjudes “Käi perse!” igaühele, kes püüab ruumi siseneda. Et ema on hipi, siis ei usu ta valuvaigistitesse ja sunnib meid otsima abi taimsetest vahenditest. Me loeme kuskilt, et salvei peaks aitama, ning istume nuttes voodil, ajades peotäite kaupa sibula-salveitäidist sisse. Me ei suuda kumbki uskuda, et peame seda veel kolmkümmend aastat taluma. “Ma niikuinii ei taha lapsi,” ütleb Caz. “Nii et mul ei ole sellest kõigest mitte mingit kasu. Ma tahan, et kogu mu paljunemiselundkond eemaldataks ja asendataks asenduskopsudega juhuks, kui ma peaksin suitsetama hakkama. Ma tahan seda võimalust. See on täiesti mõttetu.” Niisuguses pöördepunktis ei tundu olevat midagi, mis räägiks naiseksolemise poolt. Suguhormoonid on väiksed värdjad, mis muutsid mind elavast lapsest veritsevaks, nutvaks, minestavaks pesunaiseks. Need hormoonid ei pane mind ennast naisena tundma: igal ööl, kui ma kurnatuna voodis laman, näeb mu aluspükstest pungitav side välja nagu riist. Ma tõmban kurvalt riided seljast ja võtan sahtlist öösärgi. Kui ma ümber pööran, on koer voodi alt välja hiilinud ja hakanud mu verist sidet sööma. Terve põrand on kaetud pisikeste punaste puuvillatükikestega ja tema suust ripuvad mu aluspüksid. Ta vaatab mind meeleheitlikult.

“Appi – su koer on lesbivampiir,” ütleb Caz oma voodist ja pöörab magamiseks teise külje.

Ma lähen püksikuid päästma ja minestan.

Kogu selle hormonaalse sünguse keskele saabub üle mägede kannuste kõlinal ja pagunite kiisates lõpuks siiski päästev ratsavägi: mu roheline raamatukogukaart. Nüüd, kui olen kolmeteistkümneaastane, saan ma raamatukogust täiskasvanute raamatuid ilma, et peaksin selleks vanemate kaarte laenama. See tähendab, et ma saan enda valdusesse salajasi raamatuid. Räpaseid raamatuid. Raamatuid, milles räägitakse seksist.

“Ma näen viimasel ajal sihukesi unenägusid,” räägin ma koerale raamatukogu poole jalutades. Raamatukogu asub Rohelise lõpus. See on hiiglaslik ja kõle rohuväli, kus peab kaakide suhtes pidevalt valvel olema. Sellest lihtsalt külma kõhuga üle jalutada ei anna, siis oleksid liiga nähtav. Peab hoidma välimisse serva, majade lähedale, et äkkrünnaku korral oleks su peksmine majaelanikele ka binokleid välja võtmata ilusti nähtav.

“Unenägusid … meestest,” jätkan. Ma vaatan koera poole. Koer vaatab vastu. Mulle tundub, et ta väärib teada tõde selle kohta, mis tegelikult toimub. Ma võlgnen talle vähemalt niigi palju.

“Ma olen Chevy Chase’isse armunud,” teavitan koera äkilise rõõmupurske ajel. “Ma nägin teda Paul Simoni “Call Me Al” videos nende 1986. aasta Warner Brosi “Graceland” albumilt ja ma ei suuda mõelda muule kui temale. Ma nägin und, kus ta mind suudles ja ta suu tundus nii erutav. Ma palun isa, et me reedel videolaenutusest “The Three Amigos” võtaksime.

Ettepanek laenutusest “The Three Amigos” võtta saab olema julge käik, sest praegusel hetkel on selleks broneeritud hoopis “Howard the Duck”. Ma pean valmistuma rohkeks lobitööks, aga see on seda väärt. Koerale ma seda veel öelnud ei ole, aga mõte Chevy Chase’iga suudlemisest erutas mind sedavõrd, et kuulasin eile lugu “Call Me Al” järjest kuusteist korda, kujutledes, kuidas ta Paul Simoni bassisoolo ajal mu nägu puudutab. Chevy ajab mu nii kuumaks. Ma olen isegi kujutlenud, mida ma talle esimese asjana ütleksin – midagi, mis ta südame hetkega vallutab. “Chevy Chase?” küsin talt peol, mis sarnaneb väga neile, mida ma “Dünastias” näinud olen. “Ega Cannock Chase juhuslikult teie sugulane ei ole?” Cannock Chase on koht Staffordi lähedal. Los Angeleses sündinud filmitäht ja koomik Chevy nii mõistaks kui ka jumaldaks seda nalja. Loomulikult olen ma ka varem armunud olnud. Noh, korra. See ei edenenud kuigi hästi. Seitsmeselt nägin ma ühte episoodi sarjast “Buck Rodgers” ja armusin sellesse topakasse Ameerika kosmosekauboisse, kes nii ilmselgelt oli San Holo koopia, et nad oleksid võinud sama hästi talle ka San Holo nimeks panna ja ta Bewchaccaga kosmoselaeva Millennium Falconile sõitma panna. Kui senitundmatud armuhormoonid – buckneesium ja rogertoniin – minust üle uhasid, avastasin ma, mis armastus on, ja sain aru, et see tähendab lihtsalt suurt … huvi. Suuremat, kui olin iial varem millegi vastu tundunud. Ma olin huvitatud absoluutselt kõigest Buckiga seonduvast. Juba ainuüksi tema näo vaatamine oli huvitav. Kuidas ta ukse kõrval seisis − huvitav. Mil viisil ta ilmselgelt kerget plastikust laserrelva niiviisi hoidis, et see väga raske tunduks − huvitav. Ja sarja muusika kannab sellist talumatut kogust iha ja buckrogerslikkust, et – veel 28 aastat hiljem – tunnen ma seda kuuldes endiselt igatsust. Endastmõistetavalt olid need tunded suured, millega mul toime tuli tulla, ja seega tegin ma sama mis alati, kui toimus midagi tähtsat. Ma krabasin Cazi – tol ajal viiese – kinni ja tirisin ta endaga koos boileriruumi. Umbes nagu Mitfordidel tavaks oli – ainult nende oma oli tõenäoliselt tunduvalt suurem ega haisenud sigaretisuitsu, hiiresita ja peeru järele.

“Caz,” ütlesin ma ust nii kõvasti kinni tõmmates, kui tähendusrikka häälega suutsin. “Mul on üks imeline uudis.”

Ma peatusin hetkeks ja jõllitasin talle otsa.

“Ma … olen Buck Rodgersisse ARMUNUD. Ära emale ütle.”

Caz noogutas.

Koorem langes mu südamelt, ma avasin ukse ja lubasin Cazil lahkuda. Vaatasin, kuidas ta trepimademeni jõudis ja seejärel alla läks. Kuulsin, kuidas ta elutoa ukse avas.

“Emme. Cate on Buck Rodgersisse armunud,” ütles ta.

Selsamal hetkel − kui alandus mind kuuma tuhana põletas − sain ma aru, et armastus on agoonia, et kõik armumised peavad jääma saladuseks ja et Caz on ebausaldusväärne nõrganärviline lirva.

Kõigist neist teadmistest oli mul hiljem kõvasti kasu. Sel päeval boileriruumis istudes õppisin ma tõesti palju. Ja vaid kakskümmend minutit hiljem toppisin ma juba külmutatud herneid Cazi padjapüüri, sosistades pahaendeliselt: “Kui sõda, siis sõda.”

Nii pikalt kõik armastusega seotud tunded endas tapnud, muudab puberteediea hormoonide pealetung nende edasise ignoreerimise võimatuks. See kolmeteistaastane patsidega tüdruk, kes mööda Rohelise serva kõndides oma tiine koeraga juttu ajab, on tegelikult ihast hullumas.

“Ma laenutan “Fletchi” romaaniversiooni,” räägin ma koerale. “Fletch” oli üks tavaline tolle aja film, milles Chevy Chase mängis. “Selle kaanel on Chevy pilt ja ma kavatsen seda vaadata ja siis selle oma armuraamatusse kopeerida.”

Armuraamat on viimase aja leiutis. Tekst kaanel ütleb küll “inspiratsiooniraamat”, aga tegelikult on tegu armuraamatuga. Senimaani on seal üheksa Yorki hertsoginna pilti ja üks väga pisike Konn Kermiti pilt, mille ma Radio Timesist lõikasin. Ma jumaldan Yorki hertsoginnat. Aastal 1988 on ta väga paks, aga abielus printsiga. Tema sisendab mulle parema tuleviku lootust. Mu edasised plaanid romaaniga “Fletch” on täpselt paigas. Koju jõudes pakin ma selle vesti sisse ja peidan ta oma pesusahtli tagaossa, et vanemad seda ei leiaks. On äärmiselt oluline, et mu vanemad ei arvaks, et inimestesse armun, sest sel juhul võivad nad märgata, et hakkan suureks saama, ning seda püüan ma saladuses hoida. Mul on tunne, et muidu võiks midagi juhtuda. Raamatukogus käib “Fletchi” romaaniversiooni leidmine kergelt. Selle kaanel on Chevyst rahuldustpakkuvalt suur foto – selle armsa näo mahajoonistamiseks kulub mul küll korralik jupp pliiatsit. Peaaegu sellele mõtlemata lisan laenutamiseks letile veel ka Jilly Cooperi “Ratsanikud.” Selle esikaanel on hobune. Mulle meeldivad hobused. Kuulen, kuidas koer väljas kiunub. Ma sidusin ta puu külge, aga tal on kombeks rabeleda ja ennast rihmaga natuke pooma hakata. Küllap on viimane aeg koer sealt lahti võtta, enne kui tal hing lõplikult kinni jääb.

Kolm tundi hiljem ei suuda ma uskuda, mida loen. Kohe esimesel täiskasvanute raamatute laenamise päeval olen sattunud puhta kulla otsa. Puhta räpase kulla otsa. Jilly Cooperi “Ratsanikud” on rohkemat, kui ma oleksin iial osanud loota – iga nurga peal tissid, riistad ja keppimine. Selgest taevast kukkuvad kliitorid. Poole meetri sügavused tagumikud. Nibude, suhuvõtmiste ja keelekate orkaan.

Mõned osad on segadusseajavad – Cooper viitab pidevalt ühe kangelanna “põõsale” ja kuni 130. leheküljeni ei ole ma lõpuni kindel, kas jutt ei käi mitte taimestikust. Ja mul ei ole õrna aimugi, mis asi võiks olla kunnilingus – päris kindlasti ei saa seda endale lubada keegi Wolverhamptonist. Ja ma olen kindel, et seda pole saadaval isegi Birminghamis. Päris kindlasti on see mingi Londoni värk.

Kui aga see kõrvale jätta, on ilma igasuguse kahtluseta tegemist erutuse piibliga, räpasuse Rosetta kiviga: võtmetekstiga, mille abil on võimalik tõlkida minu uusi ja ebatavalisi tundeid väljenditeks nagu “neli järjestikkust aastat agressiivset ja pealesunnitud masturbatsiooni”.

Esimesel korral, kui seda proovin – keset viiendat peatükki –, võtab orgasmini jõudmine kakskümmend minutit. Ma õigupoolest ei tea, mida teen – raamatus “kaevuvad” inimesed “märgadesse põõsastesse”, kuni juhtub midagi imelist. Ma liigun – keel suurest keskendumisest hammaste vahelt väljas – seal ringi ja katsetan otsustavalt kõike selles täiesti tundmatus kohas, mis mul on olnud viimased kolmteist aastat.

Kui ma viimaks lõpuni jõuan, viskun higiselt, surmväsinuna ja valutava käega selili, elevusest täiesti arust ära. Ma tunnen end imeliselt. Selline tunne võiks olla Fonziel, kui ta tuppa astudes “Heeeeei!” ütleb, või Yorki hertsoginnal, kui Andrew teda suudleb. See on kuidagi puhas ja kerge ja rõõmus tunne. Ma tunnen end keset neid kirsiõisi ja tähesära – kõrvad kumisemas, hingamine ikka veel katkendlik – natuke ilusana.

Päevikusse ei saa ma juhtunust kirjutada – teineteise päevikute lugemise sõda Cazi ja minu vahel on kestnud juba aastaid. Vahel, kui mõni sissekanne temas erilist vastikust või ärritust tekitab, kirjutab ta sinna juurde kommentaariks “Sa oled nii haletsusväärne”.

Aga sellegipoolest reedab toon, millega ma ülejäänud päeva kohta sissekandeid teen, mõneti mu äärmuslikke tundeid.

“Ema ostis taignapintsli! KUI VAJALIK! Juustuvõileivad tee kõrvale – niiiiiiii maitsev. Isa ütles, et me võime küll filmi “The Three Amigos” laenutada − JUHUUUUUUU!!!”

Järgmise paari nädala jooksul saab minust erakordselt osav masturbeerija. Aeg ja vaev, mis ma selle alla panen, on fenomenaalsed. Võrgutan ennast mitmes eri kohas – elutoas, köögis, tagaaias. Seistes, toolil istudes, kõhuli lamades ja vasaku käega – ma tahan, et asi püsiks värske. Ma olen iseenda hooliv ja fantaasiarikas armuke. Mõnel pärastlõunal lukustan ma end vannituppa ning tulen tunde ja tunde ja tunde – kuni mu sõrmeotsad on krimpsus, nagu oleksin vannis käinud. See uus hobi on fantastiline. See ei maksa midagi. Ma ei pea majast väljuma ja see ei tee mind paksuks. Mind huvitab, kas kõik teavad seda. Võib-olla kui kõik teaksid, tuleks revolutsioon! Ma ei suuda oodata, millal sellest kõigile rääkida saan, aga ma ei räägi sellest kunagi kellelegi, sest see on maailma suurim saladus. Isegi veel salajasem kui päevad või tõsiasi, et mul on tagumiku peal vinnid. Loomulikult räägin koerale ning tema, nagu ikka, lakub oma jalgevahet – mis tundub küll asjakohane, aga siiski mitte piisav. Mul on vaja suuremat paljastust. Ma pean tegema seda, mida alati. “Kui sa tahad tulla ja rääkida, kui väga sulle ennast rahuldada meeldib,” − Cazi pilk on väga sarnane Zodiga, kui tal “Superman” II-s silmadest laserid välja tungivad − “siis pean ma tõesti jumala poole palvetama, et sa järgneva nelja sekundi jooksul sureksid. Ma ei taha sellest mitte kunagi mitte midagi teada.” Ma pööran ümber, lähen tagasi oma tuppa ja avan “Ratsanikud” uuesti leheküljelt 113. Liimiköide on sealt murenenud, nii et raamat avaneb selle koha pealt juba täitsa loomulikult.

Billy viib Jane’i Sinikellukese laande – kus nõgesed on piprased ja niisked ning augustikuu ajab oma asju aeglaselt – ning ma hulbin taas kaugele.

Koer voodi all kiunub.

Järgmise mõne aasta jooksul saab masturbatsioonist aeganõudev, aga rahuldustpakkuv hobi. Kuigi saan – paari nädala pärast – teada, et seda kutsutakse masturbatsiooniks, ei kutsu ma ise seda iialgi nii. “Masturbatsioon” kõlab liialt nagu “perturbatsioon” (segadus, häiritus), aga selle tulemus on hoopis vägagi rahustav. “Käsikiimlus” on samavõrra sobimatu – see kõlab nagu käepideme keeramine või raske ja keerulise masina kasutamine, mille jaoks on vaja ketiõli panna ja karjuda.

See, mida mina teen, on täiesti vastandlik, unenäoline, õrn ja pehme – välja arvatud juhud, mil mu küüned on nii pikad, et ma endale viga teen ja valu tõttu mõned päevad iseenda lähenemiskatseid tõrjuma pean. Ma mõtlen sellest lihtsalt kui “sellest” – ja õige pea vajab “see” rohkemat kui “Ratsanikke”, kui tahes revolutsiooniliseks raamat “selle” juures ka osutunud pole.

Ma hakkan tegema sama, mida teeb terve mu põlvkond – viimane põlvkond enne tasuta online-pornograafiat, mida jagatakse umbes samamoodi, nagu jagas leiboristlik partei sõjajärgsel ajal laiali piima ja prille. Ma hakkan lugema Radio Timesi, et saada räpaste telesaadete jälile.

Nagu ma sarnaselt miljonite teiste kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse noorukitega peagi avastan, on parimad roppuseallikad jagatud võrdselt BBC 2 “stiilsete filmide ja draamade” ning Kanal 4 hilisõhtuste “noorteprogrammide” vahel”. Telekavast tuleb otsida kindlaid märksõnu. “Jenny Agutter” on üks tähtsamaid. Agutteri nimi on kindel roppusekuulutaja. “Logan’s Run”, “An American Werewolf in London”, “Walkabout” – sama hästi võiks nende filmide nimi olla “Näpukas”: kuhu iganes Agutter ilmus, sinna tekkisid hingeldamisega helindatud rinnad, kaelanäksimised ja reiekrabamised. Isegi filmis “The Railway Children” – armsas koguperefilmis “The Railway Children” – lõpetab ta sellega, et lehvitab aurupahvakute ja pidurite krigina saatel tunnelist väljuvale rongitäiele jahmatanud viktoriaanlikele härrasmeestele aluspesuga. Ta just nagu ise nõuaks seda kõike. Ma vaatan hilisõhtul maha keeratud häälega, kuidas Jenny Agutter filmis “An American Werewolf in London” aeglaselt ja näljaselt duši all David Naughtoni õlga hammustab ning mõtlen, kuidas ka mulle meeldiks kedagi süüa – isegi kui hiljem ilmneks, et see keegi on libahunt ja ta minu ees tänaval paha koera kombel maha lastaks. Ma olen valmis aktsepteerima nii armastuse paremaid kui ka halvemaid külgi. Ma tean, et see ei saa lihtne olema. Mitmed lood plaadil “Graceland” räägivad sama. Istun hilja õhtul vaesterajoonis ja vaatan Agutterit. Me ei otsi aga ainult teda. “Hämar lugu seksuaalsest reetmisest” kuulutab kavas kindlasti head – “Sense of Guilt” (Häbitunne) ja “Blackeyes” (Mustsilm) on tulvil hetki, mil ma pean kiirelt üle terve toa jooksma ja näppu off-nupul hoidma juhuks, kui ema peaks sisse tulema ja nägema mind sobimatuid asju vaatamas. See kõik on väga sobimatu. Käed libisevad mustade liibuvate pluuside alla. Mustsilma tahetakse uputada. Seks tundub millegi kohutavalt keerulise ja närvesöövana, aga vähemalt näen ma suudlemist ja natuke rindu. Kui ma vaatan, kuidas Trevor Eve “Sense of Guiltis” punapäist teismelist võrgutab, tahaksin öelda Cazile – kes on samuti punapea –, et olen leidnud talle Woody Woodpeckeri ja muusikali “Annie” punapäise orvust peategelase Annie asemele lõpuks uue eeskuju, aga nädal tagasi oli meil järgmine vestlus:

MINA: “Arva, mis eile juhtus!”

CAZ: “Ma olen otsustanud, mida ma sünnipäevaks tahan. Et sa ei räägiks minuga enam.”

Vaid ühelainsal juhul ei ole seks häbiväärne ega toimu sugulisel teel, vaid on lihtsalt imeline. Sarjas “The Chamomile Lawn” (“Kummelimuru”) mürgeldab Jennifer Ehle’i tegelaskuju mööda sõjaaegset Londonit, kümmeldes erakordselt nauditavas pidude, šampanja, ohjeldamatu liiderlikkuse ja keppimise atmosfääris. Seal on üks stseen, mis näib täiskasvanuks pürgimisel tipp: tsinkvannis lamades korraldab Ehle musta plastikust telefoniga eraelu.

“London on suurepärane!” trillerdab ta šikilt, juuksed kuklani niisked, silmad šampanjast juba kiiskavad. “Siin on NII palju piiiidhusid!”

Tema tissid hulbivad rahulikus täiuslikkuses veepinnal nagu delikatess-saared. Nibud roosad kui hiireninad. Hiljem riietatakse need roosasse siidi ja jalutatakse välja rõdule, et suitsetada mingi kena noormehe seltskonnas, kes igatseb neid puudutada. Jennifer Ehle kummeli-tissid muutsid tisside omamise perspektiivi kõige lahedamaks asjaks maailmas. Ma vaatan neid üksi pimedas elutoas istudes. Minu tissid ei näe vannis sellised välja. Mul ei ole tegelikult aimugi, millised nad vannis välja näevad, sest ma katan nad alati flanellrätikuga juhuks, kui keegi peaks uksest sisse tormama ja neid nägema. Vannitoa uks ei käi ikka veel lukku.

“Mõni lastest võib end ju kogemata sinna sisse lukustada ja uppuda,” väidab ema samal ajal, kui ma aluspükse jalast võtmata vanni ronin.

Ja siis, aastal 1990, näitab Kanal 4 biograafilist filmi “Wish You Were Here” noore Cynthia Payne’i elust, millest saab minu suure ilmutuse hetk. Oh, Emily Lloyd filmis “Wish You Were Here”! Minu porno-Biitel! Minu kepi-Dickens! Esimene tegelane, kes on minu vanuses ja sarnase taustaga – teismeline, töölisklass − ega võta seksi kui midagi tumedat ja hukatavat, vaid tobedat ja naljakat, umbes sama tõsiseltvõetavalt kui sigareti suitsetamine (mida ma ei ole veel teinud, aga plaanin) või jalgrattasõit (mida ma ükskord proovisin; kukkusin, aga pole hullu).

Istun elutoas üksinda tekki mähitult ja hetke lemmiksnäkki süües – juustupulgakomm: tükk juustu kahvli otsas – ning vaatan päranisilmi stseeni, millel saab põhinema peaaegu terve mu seksuaal-persona. Cynthia kõlvatu onu viib ta kuuri, kus hakkab pärast lühikest petting’ut teda seina najal keppima. Tüdrukul on seljas puuvillane kehasseõmmeldud 1950. aastate stiilis kahar kleit ja põlvini ihuvärvi sukad ning silmad laineriga ääristatud. Samal ajal kui mees ennastunustavalt mõmiseb, närib tema nätsu ja sosistab: “Sa vana. Räpane. Reo.” Kümme minutit hiljem on ta juba mere ääres, topib kleidi otsapidi aluspükstesse ja hüüab hüsteeriliselt naerdes möödujatele: “Minge persse!” Eurotrash koos üleseksualiseeritud friik-show’liku labasusega – maailma suurimate rindadega naine Lolo Ferrari trampliinil hüppamas; dildode ja anaaltappidega transvestiidid; rakmetesse pandud värdjad imemas tolmu igavlevate Hollandi koduperenaiste korterites – see on umbkaudne kogusumma seksist, mida ma kaheksateistkümneaastaseks saamiseni näen. Kokku ehk kümme minutit – komplekt kunstipäraseid, kummalisi ja vahel brutaalseid vinjette, mis ma kokku seon ja oma seksuaalse fantaasia vundamendiks laon. Kordumakippuvate unenägude kõrval San Holost ja Aslanist (mille ma ise välja mõtlen – ma ei raiska aega niisama) on see esimene, toores aga tõene täiskasvanukssaamise andur: seks, iha, soov saada orgasmi. Miski, mis juhiks mind õiges suunas. Ja tundub, et see viib – lõpuks – mingil moel – ma ei tea, kuidas – ja ainult siis, kui hoolega õppetundidest osa võtan – mu õige riietumiseni, korrektse eneseväljenduseni, ajendab mind majast väljuma ja leidma selle, mis iganes mind ees ootab.

Tol perioodil soovin ma, et näeksin rohkem seksi. Ma tahan rohkem pornot, kui suudan ühe võileiva tegemise jooksul oma peast läbi lasta. Hilisematel aastatel juurdub minus usk, et see ei olnudki nii paha seksuaalkasvatus. Vabalt kättesaadav 21. sajandi hardcore-pornograafia lahvatab meeste ja naiste seksuaalfantaasias nagu antibiootikum, tappes kogu saladuslikkuse, ebakindluse ja kahtlused – nii head kui ka halvad.

Vahepeal olen ma leidnud aga selle. Selle siiani ühe ja ainsa hea asja naiseksolemise juures, milleks on orgasmi saamine.

Kakskümmend kaks aastat hiljem hulbin ma ühel tegevusetul õhtul internetis ja otsin pornot. Ma tean, mis mulle meeldib – kolmekad, karjumine, “Narnia kroonikate” hiiglaslikud müütilised lõvid − ja piisavalt otsides leiab nad kõik üles, tõesõna. Peaaegu ei olegi võimalik mõelda välja midagi seksuaalset, mis poleks piisavalt täpselt sõnastatud guugeldamise abil kümne minutiga leitav.

Aga on üks asi – üks endastmõistetav imeline asi –, mida ei ole võimalik leida. Miski on kõigi nende MILF-ide ja DILF-ide ja BDSM-ide ja A2A-de vahelt silmatorkavalt puudu. On üks asi, mida ma ei suudagi leida, kui tahes paljusid veebilehti ma ka ei vaataks või kui mitu korda ma krediitkaardi detaile sisse ka ei toksiks. See on see üks asi, mis läitis lõkendama mu viha kogu pornotööstuse vastu; tulen selle juurde hiljem tagasi.

Teisest küljest on üks asi, mida on sama silmatorkavalt liiga palju – miski, mis täidab terve Youporn’i ja Redtube’i ja wank.net’i ääreni. Miski, mida on internetis varuks lõputult, lehekülg lehekülje, klipp klipi järel, mitte ükski neist pikem kui kuus minutit – keskmine aeg, mis kulub mehel ejakuleerimiseks. 21. sajandi heteroseksuaalne porno on selline:

Elas kord üks pikkade küünte ja kohutavalt maitsetu riietusstiiliga tüdruk, kes istus diivanil, püüdes mõjuda seksikalt, aga nägi tegelikult välja, nagu oleks talle just meenunud hiiglaslik maksmata parkimistrahv. Ta võib vahel pisut kõõrdi vaadata olenevalt sellest, kui suurt rinnahoidjat ta kannab.

Siseneb mees, kelle kõnnak on natuke kummaline, nagu kannaks ta enda ees nähtamatut aiatooli. Seda selle pärast, et tal on ebatavaliselt suur peenis, mis on erekteerunud ja püüab leida ruumist kõige vähem seksist huvituvat eset.

Akna ja vaasi kõrvale jätnud, leiab riist lõpuks diivanil istuva tüdruku päris asjaliku olevat.

Samal ajal, kui too huvitult huuli lakub, kummardub mees tema poole ja – millegipärast – kaalub käega tüdruku vasakut rinda. Sellega paistab ta seksuaalselt mingi piiri ületavat, sest 30 sekundit hiljem kepitakse tüdrukut juba ebamugava nurga all ning seejärel, tundub, et valulikult, ka anaalselt. Tavaliselt käivad selle osa juurde mõned laksud tagumikule või juustest tirimine – mis iganes võiks sobida kokku vähem kui viieminutilise kahe kaameraga tehtud ülesvõttega.

Kogu ettevõtmine lõppeb sellega, et mees tuleb tüdrukule räpakalt näkku, justkui püüaks ta mõne telemängu ülesandes suvaliselt kuklit glasuurida.

Lõpp.

Loomulikult on lool erinevaid versioone – võib-olla lõpetavad tema peale korraga kaks tüüpi või äkki on tüdrukul samaväärselt halvastiriietuv pistodalaadsete küüntega sõbratar, kellele suuseksi tegemist ta ebausutava lesbiseksi kujutamiseks põgusalt imiteerib – ja loomulikult on saadaval lõpututes