Читать книгу Tooge mulle Ivy Pocketi pea - Caleb Krisp - Страница 6

„Ta hakkab ärkama.”

Hääl kostis ähmaselt ja väga kaugelt. Seega tegin näo, et ei kuule seda. Sest olin kusagil täiesti mujal. Hüppasin umbrohtunud ja metsalilli täis aias mängeldes kivilt kivile. Päike paistis mulle näkku. Mu jalad olid paljad. Ja võrdlemisi räpased. Mu käsivarred olid pliiatspeenikesed. Kõht korises näljast. Minu selja taga seisis tagasihoidlik valge õlgkatusega majake.

„Kähku, Henry, ulata mulle see lapp. Tal on kohutavalt kõrge palavik.”

Kuulsin, kuidas maja uks avanes. See heli täitis mu peadpööritava elevusega, kuigi ma ei mõistnud, miks. Aga teadsin, et pean nägema, kes sealt majast väljus. Seega keerasin ringi. Just siis, kui külm ja niiske lapp mu laubale latsatas. Rohkem polnud vajagi. Avasin silmad ning mind tervitas lahke ja õrn naeratus.

„Hakkasin juba mõtlema, et sa ei ärkagi üles.” Rääkija oli kõhna kahvatu näo ja õhukeste heledate juustega keskealine naine. „Kuidas sa ennast tunned?”

Läbi mu lihaste ja luude lainetas pidev valu.

„Kus ma olen?” uurisin.

„Harringtoni talus,” kostis hääl toa teisest otsast. Tõstsin pead ja nägin tumeda habeme ja taltsutamatu juuksepahmakaga pikka kasvu meest. Tagasihoidlikult sisustatud magamistoas ringi tammudes näis ta üsna morn.

„Minu nimi on Margaret,” tutvustas naine, „ja see on minu abikaasa Henry.”

„Kuidas ma siia sattusin?”

„See on väga hea küsimus,” ütles Henry. „Läksin pärast tormi põlde üle vaatama ja leidsin su kaevus ulpimas. Sa olid lõtv ja elutu… Olin kindel, et oled surnud.”

„Mis sinu nimi on?” küsis Margaret ja tupsutas jälle lapiga mu laupa.

„Esmeralda Cabbage.” Antud olukorras tundus see mõistlik.

„Mis sinuga juhtus, Esmeralda?” Margaret istus voodile minu kõrvale. „Kuidas sa niimoodi pooleldi uppunult meie kaevu sattusid?”

„Ja mis põllul toimus?” küsis mees. „Vili on maha trambitud, saak hukas – ma pole terve elu jooksul sellist asja näinud.”

„See on naljakas lugu.” Tõusin istuma ja peast keerles läbi pöörituselaine. Panin korraks silmad kinni, et tasakaalu tagasi saada. „Sain ühelt võluvalt ebardite rändtsirkuselt küüti. Peatusime teie talu lähedal, kui habemega naine pani plehku. Nagu arvata võite, oli konferansjee pööraselt vihane. Ta kamandas kahe peaga kääbuse ja kuus kõnelevat šimpansi põllule ja käskis naise tagasi tuua. Läksin neile appi, sest ma olen suurepärast sorti tüdruk, ning alla teie kaevu vaadates komistasin ja kukkusingi sinna sisse.”

Talumees ja tema naine vahetasid pilke.

„Ta pole veel terve,” ütles Margaret abikaasale.

Mis oli tõsi – aga üsna veider. Olin kindel, et ma lihtsalt ei saa haigeks jääda, sest olin ju poolsurnud ja üldse igas mõttes tähelepanuväärne. „Kui kaua ma olen siin olnud?”

„Kolm päeva.” Margaret tahtis vist veel midagi öelda. Aga selle asemel vaatas ta taas abikaasa poole. Mille peale mul tõmbus kõht veel enam krampi.

„Tol tormipäeval,” lausus Henry, „käisid mingid inimesed meie ukse taga otsimas ühte tüdrukut. Jooksikut, ütlesid nad.”

„Kui Henry siis kaevust sinu leidis,” ütles Margaret vaikselt, „arvasime, et sina oledki see, keda nad otsivad.”

„Need inimesed oli kangesti huvitatud, et sind tagasi saada,” lisas Henry, hoidudes mulle otsa vaatamast. „Eriti üks naisterahvas. Ta pakkus tasuks viiskümmend naela, kui me su leiame.”

Preili Always tuleb siia! Hüppasin voodist välja ja mu pea hakkas veel metsikumalt ringi käima kui varem.

„Aga meie küll midagi sellist ei tee,” rahustas Margaret ja aitas mul jalule jääda. „Isegi mitte terve maailma raha eest. Me ei jäänud selle naise pisaraid ja lubadusi uskuma. Eks ole, Henry?”

Aga Henry ei vastanud. Selle asemel osutas ta mu rinnale.

„See kee, mis sul kaelas on – see näeb õige kallis välja.”

Sirutasin instinktiivselt käe Kellateemandi järele – see oli öösärgi all endiselt alles. „Habemega naise kingitus,” ütlesin. „Väga ilus, aga väärtusetu.”

Talumees noogutas. „Need inimesed, kes sind otsivad – kas nad on halvad?”

Leidsin, et kõige parem on tõtt rääkida. „Jah. Väga halvad.”

„Siis on mul kahju, Esmeralda.”

Margaret lendas kähku mehe kõrvale.. „Mille pärast kahju?”

Vali kolkimine majauksele andis vastuse.

Margaret ahhetas. „Henry, mida sa teinud oled?”

Uksele hakati veel kõvemini prõmmima.

„Viiskümmend naela on ikkagi viiskümmend naela, Margaret, ja pool saaki on hukas.” Henry vangutas alandlikult pead. „Anna andeks, aga mis mul üle jäi?”

„Oleksid võinud oma pudrumulgu kinni hoida, poolearuline ahnepäits,” väitsin karmilt.

Vastu ust taoti juba kohutavalt ja ma olin kindel, et varsti annab see järele.

„Ütlen neile, et eksisin,” arvas Henry.

„Ole siin, Esmeralda,” käskis Margaret. „Sinuga ei juhtu midagi halba. Me saadame need inimesed minema.”

Vaeseke oli lahke küll, kuid nõdra aruga! Talumees ja tema naine kiirustasid toast välja ja panid ukse kinni. Sikutasin juba öösärgi seljast ja sirutasin käe kleidi järele (see oli kenasti toolile kokku volditud). Kleiti üle pea tõmmates kuulsin ukse tagant tohutut saginat.

„Kaduge mul tee pealt eest, või te veel kahetsete!” See oli preili Alwaysi jõhkra käsilasmuti hääl. „Kus ta on?”

„Meie juures teda pole!” teatas Margaret julgelt.

Olin juba pooleldi aknast väljas, kui kuulsin Margareti kiljumist. Siis mööbli kukkumise mürtsatusi. Seejärel murti väikese magamistoa uks lahti. Heitsin jalad üle aknalaua ja hüppasin.

Jalgadest käis läbi valuhoog, kui lillepeenrasse maandusin. Talumaja asus väikesel lagendikul, seega oli nisupõld ainus põgenemisvõimalus. Aga ma teadsin, et mul ei jätku jõudu neil eest ära joota.

„Võtke ta kinni!” müristas käsilasmutt magamistoa aknast.

„Kaugele ta ei pääse,” karjus mees vastu.

Vaatasin taha ja nägin, et maja nurga tagant tuleb metsiku jooksuga kutsar. Kihutasin üle õue, higi näolt tilkumas. Ja märkasin kurikaela vankrit. See seisis tühjalt, kaks hobust krõmpsutasid rahulolevalt rohtu.

„Jätke tüdruk rahule!” kuulsin Margareti hüüdu.

„Kähku, Flanders!” röökis käsilaseit. „Ära lase teda minema!”

Hüppasin vankrisse. Haarasin ohjad. Laksasin nendega kõvasti hobustele vastu selga. Kui rattad hakkasid ringi käima, ilmus kutsar korraga minu kõrvale. Ta haaras käsipuust ja asus üles ronima. Seega võtsin hobusepiitsa ja virutasin talle vihaselt vastu kätt. Mees vingatas nagu eksinud lambuke, lasi käsipuust lahti ja prantsatas maha.

Hobused juba galopeerisid. Pühkisin näolt higi ja keerasin vankri peateele. Heitsin pidevalt pilke selja taha. Kartsin, et preili Always on lähedal. Aga ma ei näinud temast mingit märki.

Kui vanker sillutamata teed mööda edasi kihutas, püüdsin rahuneda. Mõelda selgesti ja mida kõike veel. Pidin jõudma Londonisse. Et vabastada Anastasia Lashwoodist. Minema Prospa House’i ja tooma Rebecca koju. Järgmine tund möödus aeglaselt, mõtted olid endiselt puntras. Tee venis lõputult. Kontides kolistas valu. Kui kaugel London veel on? Tundide kaugusel? Päevade? Nädalate?

Võimatu teada. Endalegi märkamatult olin juhtinud vankri teeserva ja peatanud selle paju all. Ohjad olid käes lõtvunud. Mul olid silmad kinni. Kõigest hetkeks. Mu ainus soov oli puhata. Lühike, nauditav puhkus.

„Kas sinuga on kõik korras?”

Ärkasin võpatades. „Kuidas, palun?”

„Ma küsisin, kas kõik on korras?”

„Jah, kullake, täiesti korras.”

Minu kõrval oli peatunud puu- ja juurviljakorve täis laotud vanker. Kutsar oli naeruväärselt punaste põskedega tüse naine. „Ei paista küll sedamoodi,” märkis ta. „Õigupoolest näed välja, nagu oleks sul sent surmale võlgu.”

„Ah, kõigest nohu.” Viipasin käega tee poole. „Lase nüüd jalga.”

„Kuhu sa teel oled?”

„Londonisse.”

Naine mühatas. „Sinna on kenakesti maad.”

„Kus ma siis täpselt olen?”

„Winchesteris,” kostis vastus. „Miks sa üldse sedasi üksinda Londonisse lähed?”

„Vanaema jäi haigeks,” vastasin kiiresti. „Elevant ajas ta peatänaval alla – ta on täiesti tükkideks, vaene kullake. Lähen tema eest hoolitsema.” Heitsin pilgu naise köögiviljaküllusele ja mulle tuli vaimustav mõte. „Kas sa lähed turule?”

„Lähen küll.”

„Kas seal turul vankreid ja hobuseid ka müüakse?”

„Vahel ikka.”

Pühkisin kleidivarrukaga niisket otsaesist. „Suurepärane. Näita teed.”

Naine kehitas õlgu, andis hobusele piitsa ja hakkas liikuma – mina tihedasti kannul. Turg oli lühikese sõidu kaugusel kohe külaväljaku juures. Plats oli paksult täis kärusid ja lette, kust müüdi puu- ja juurvilja, mune ja lihakäntsakaid. Lisaks veel igasuguseid potte, panne ja riistu. Turu kaugemas otsas olid posti külge köidetud mõned tööhobused, juures silt, et ostetakse hobuseid, üks nael tükk. Nii et sinna ma suundusingi.

Mulle turgatas pähe, et ma ei jaksa terve tee Londonisse vankrit juhtida. Ja olin mures, et võin kusagil preili Alwaysi otsa sattuda. Seega pidin valima teise võimaluse – mugav rongisõit tundus just sobiv.

Nii ma läksingi hobuseparisniku juurde, kes sildi all hambaid torkis, ning pakkusin talle vankrit ja kaht hobust. See vihaleajav mees suhtus minu pakkumisse üsna kahtlustavalt. Uuris pikalt üksikasju.

Rõhutasin, kui heas seisus on hobused ja et mu ühe jalaga isa lubas mul kaupa teha. Kauplesime mõnda aega (tema esimene pakkumine oli kuritegelikult väike), enne kui jõudsime kokkuleppele – viis naela kogu kupatuse eest.

„Mul on üks tingimus,” lisasin rahatähti taskusse toppides. „Vajan küüti lähimasse rongijaama.”

Lõime käed ja asusime kohe teele.

Oli juba pime, kui rong Waterloo jaama sisse sõitis. Olin terve tee Londonisse maganud esimese klassi mugavuses. Aga ma ei tundnud end ärgates värskena. Pea lõhkus. Kogu keha valutas. Ühel hetkel olin kuum, järgmisel üdini külmunud.

Kiirustasin jaamast minema ja jõudsin gaasilaternate all õhetavale elava liiklusega tänavale. Kerge uduvihm pani tänavakivid helkima. Igas suunas kiirustas inimesi. Vaatasin tõlda otsides ringi ja märkasin teisel pool teed tänavapoissi – tal oli seljas punane lapitud jakk ja ta paistis tundvat minu vastu kohutavalt suurt huvi. No selles polnud midagi rabavat. Nurga tagant ilmus nähtavale tõld ja ma viipasin sellele.

„Kuhu, preili?” küsis kutsar.

„Winslow Streetile,” vastasin ja ronisin peale.

„See pole just kena linnaosa.” Kutsar liigutas mütsi, et pead kratsida. „Olete ikka kindel?”

„Winslow Streetile,” kordasin. „Ja tehke kiiresti.”

Sõidu ajal pöördusid mu mõtted ülesande juurde tagasi. Miss Alwaysi jutu järgi oli Winslow Street ainus koht, kust ma pääsesin Prospa House’i – ja just seal hoitigi Rebeccat. Selles hirmsas majas olid vangis kõik süütud hinged, kes olid pannud kaela Kellateemandi. Ja neid kasutati tohterdajatena, et ravida katku, mis oli märatsenud Prospas juba sajandeid.

Patsutasin kleidi all rippuvat Kellateemanti. Hoolimata sellest, kui sandisti ma ennast tundsin, olin nii elevil mõttest, et varsti näen Rebeccat. Kuigi ma polnud täiesti kindel, kuidas ma ta Propa House’ist välja saan, teadsin, et seekord ei lahku ma sealt maailmast ilma temata.

Kutsar lasi mind välja tänava otsas. Koht oli just nii trööstitu ja rõhutud, nagu ma mäletasin. Pikk rida tumedaid hooneid, trellitatud aknad, kooruv värv. Laternatest langevad väikesed gaasivalguse laigud ei saanud kuidagi selle paiga sünguse vastu. Näha polnud kedagi, ainult üks tõld sõitis mööda.

Kõndisin nii kiiresti, kui mu valutavad jalad lubasid, ja mõtlesin kogu aeg Rebeccast. Ootasin hetke, mil kivi süttib ellu. Läksin üle tee ja kiirustasin oma sihtkohta – selle tühja ala poole kingavabriku ja hüljatud kostimaja vahel. Kunagi oli seal seisnud mingi hoone, aga praegu polnud sellest järel muud, kui tellisehunnikud ja tükike seina. Eesuks ja raam selle ümber. Tuhmunud messingtahvel.

See oligi koht, kus minu ette oli kerkinud Prospa House.

„Rebecca,” sosistasin. „Ma tulen, kullake.”

Hoidsin sõpra oma mõtete keskmes. Ja Prospa House’i ka. Ootasin, et õhku täidaks sumin nagu hoovus. Ootasin, et Kellateemant läheks mu naha vastas kuumaks ja hakkaks valgust kiirgama. Ootasin, et Winslow Street väänduks ja sulaks nagu lõuendilt maha voolav märg värv.

Aga seda ei juhtunud. Kivi jäi külmaks. Ainus kuumus õhkus mu palavikulisest ihust. Seisin seal väga pikka aega, tahtes, et teemant teeks oma tööd. Kaelakee polnud kunagi varem mind hätta jätnud. Võtsin kivi kleidi alt välja ja uurisin seda ootusärevalt. Aga ei näinud muud kui pimestavat kalliskivi, mis sädeles laternavalgel. Ei kuumust. Ei valgust. Ei elu.

Miks kivi enam ei toiminud? Kas võis olla, et olin selle ära kulutanud? Ei, preili Frost polnud kunagi millestki niisugusest rääkinud. Pea lõhkus ja terve keha valutas. Mulle tuli pähe, et võib-olla on sel saladusel midagi pistmist minu haigusega. Võibolla pidin olema terve ja tugev, et Kellateemant ärkaks ellu ja aitaks pääseda Prospasse.

Raske südamega vantsisin kingavabriku juurde ja istusin ukseavasse. See sobis puhkamiseks sama hästi kui iga muu koht. Mu ümber tuhises külm tuul. Haarasin kätega põlvedest ja püüdsin hammaste plagisemisest võitu saada. Olukord polnud kaugeltki ideaalne, seda ei saanud salata. Aga olin kindel, et hommikul on lood paremad. Enamasti ju on. Kellateemant hakkab taas tööle. Peab hakkama.

Need mõtted olid sama meeldivad kui soe päike. Aga ei kestnud kaua. Olin teda juba märganud. Ta seisis teisel pool teed. See poiss rongijaamast. See, kellel oli punane lapitud jakk. Ja ta polnud üksi. Tema kõrval seisis mees, kellel oli seljas peen valge ülikond ja peas torukübar. Ta ulatas tänavapoisile mõne penni. Poiss läks oma saagiga minema. Siis pööras hästiriietatud mees tähelepanu minule.

„Sinu otsimisega on kõvasti tegemist olnud, Ivy Pocket,” hõikas mees valges ja kergitas ametlikul moel kübarat. „Mul on uudiseid vanalt sõbralt.”

Vanalt sõbralt? Mu veri jäätus. Ta on kindlasti keegi preili Alwaysi löömameestest. Kurikael kiirendas sõiduteele astudes sammu. Hüppasin valutavatest kontidest välja tegemata jalule ja panin mööda Winslow Streeti jooksu.