Читать книгу Tooge mulle Ivy Pocketi pea - Caleb Krisp - Страница 7

„Peatu!” Mehe hääl oli sügav ja käskiv. „Peatu, ütlen ma!”

See oli naeruväärne. Miks ma oleksin pidanud seisma jääma, kui preili Alwaysi käsilane mind pimedal tänaval taga ajas? Palavik oli mu kehast teinud keeva katla, nahalt auras kuumust. Aga ma lisasin sammu ja keerasin ümber nurga. Kihutasin edasi mööda kitsast tänavat, möödusin rahvarikkast trahterist ja olin sunnitud majesteetlikult üle magava koera hüppama.

„Seis, Ivy!” hüüdis mees lühikeste ja kiirete hingetõmmete vahelt. „Ma ei soovi sulle haiget teha!”

„Jamajutt!” hõikasin vastu.

Hoolimata sellest, et olin kohe jäämas mingisse uhkesse haigusse, kappasin üle tee nagu täkk. Heitsin pilgu üle õla. Mees valges viskas kübara peast ja tormas minu poole kui härg. Nägin kerget naeratusevarju. See jõhkard lausa nautis kassi ja hiire mängu! Mina ei nautinud. Rinnus pitsitas valusalt, iga hingetõmme nõudis vaeva.

Tänava lõpus keerasin järsult vasakule. Leidsin end järsult tõusva tee alguses – mis oli hirmus. Aga ma jooksin edasi, möödudes eakast mehest, kes sikutas odavast pagaripoest käru välja. Silmanurgast märkasin, käru oli täis igasuguseid värskeid pirukaid. Mis andis mulle suurepärase idee.

Peatusin ja keerasin tagasi. Mees valges kihutas mäest üles minu poole.

„Kas ma tohin korraks käru laenata?” küsisin vanamehelt.

„Ei lähe läbi,” pomises ta vastuseks.

„Kohutavalt õilis sinust,” kostsin, lükkasin ta tee pealt eest ja krabasin käru.

„Appi!” kisendas mees. „Röövitakse!”

Pistsin jooksu ja lükkasin käru mäest alla. Otse valgesse riietatud mehe poole. Ta püüdis kõrvale põigata, aga tee oli liiga kitsas ja käru liiga lai. Nii sain käru täpselt kurikaelale otsa ajada. See lükkas ta vuhinal tagasi. Mees kukkus mütsti maha. Käru oli parajasti üsna heas hoos ja keeras imetabase vedamise tõttu otsa ümber ning paiskas kõik kuumad pirukad mehe toredale valgele pintsakule.

„Mu ülikond!” Siis ägas ta nagu mees, kes on just jäänud pirukakäru alla. „Mu selg!”