Читать книгу Peatage Ivy Pocket - Caleb Krisp - Страница 6

„No mis sul meile siis seekord on, Ivy?”

Patsutasin kleiditaskut. „„Õielehed tuules”. See on kohutavalt liigutav – puha surnult mahakukkumine ja soojas tuules minemahõljumine.”

Ezra Snagsby noogutas, nii et tema rasked lõualotid lehvisid imeliselt. „Väga hea.” Siis silmitses ta mind üsna murelikult oma taltsutamatu puhmas kulmupadriku alt. „Sa loed ette ikka nii, nagu on kirjas, eks, Ivy?”

„Jah, kullake. Viimse kui nürimeelse sõna.”

Ta noogutas uuesti, aga seekord ema Snagsbyle, kes oli kohutavalt väärikas. Isegi kui tõld sõitis läbi teeaugu ja me rappusime nagu kaltsunukud, ei liikunud ema Snagsby õieti tolligi.

„Pean luuletuse „Õielehed tuules” eest tänama preili Carnage’it,” laususin, siludes oma parimat sügavsinist kleiti (valge särbiga). „Ta võttis koha üle pärast härra Abercrombie haihtumist – meest nähti viimati kusagil kreeka müütide ja prantsuse ilukirjanduse riiulite vahel. Väga salapärane. Preili Carnage on olnud raamatukogus ainult mõned nädalad, aga juba minusse kohutavalt kiindunud.”

„Väga huvitav, Ivy,” märkis Ezra pikalt ohates. Ta toetas pea vastu tõllaseina. Rasked silmalaud suletud. Vanamees hakkas peaaegu kohe norskama.

„Kiiremini, kutsar,” müristas ema Snagsby, lüües päikesevarjuga vastu tõllalage. „Ega meil siin aastakaupa aega ei ole!”

Enne kui preili Frost mu kolm kuud tagasi Londonisse Snagsbyde juurde elama saatis, oli mul tütreks olemisega vähe kogemusi. Oma tõelisest emast ei mäletanud ma midagi. Teadsin ainult, et ta on surnud. Ja et preili Frost leidis mu üsna kogemata mingist jubedast majast, kerratõmbunult ema elutus süles. Aga selgub, et mul on loomulikku tütreannet.

„Sul on ju piits, mees – kasuta seda ometi!” kärkis ema Snagsby pead aknast välja pistes. „Või pean üles tulema ja seda ise tegema?”

Snagsbyd olid kütkestav paar. Mõlemad igivanad. Pead nagu pisut kloppida saanud melonid. Ühtemoodi küürud seljas. Aga imetabaselt armuküllased. Meeletult nunnud. Nende tütar Gretel käis Pariisis noorte daamide koolis, seega said nad mulle kuhjade viisi armastust jagada. Ütlen ausalt, mina olin nende silmatera. Nende päevi valgustav päike.

„Ära kõõrita, noor daam,” nähvas ema Snagsby. „Muidu näed välja nagu taskuvaras.”

Ema Snagsby külvas mind alati üle emalike nõuannete ja kiindumusekillukestega. Osutas, kuidas võiksin paremaks saada. Või olla veidi vähem hirmuäratav. Mis oli armas.

„Istu sirgelt,” kamandas ta. „Kui tüdrukut pole õnnistatud ilusate näojoonte ja võluvate juustega, peab ta kasutama muid oskusi – head rühti, peent vestlust, laitmatuid kombeid.”

„Ja sina kasutad neid väga efektselt, kullake,” ütlesin oma kõige mõistvama naeratusega. „Sinu helde puudrikasutus väärib imetlust. Kunagi varem pole nii vähesega nii palju korda saadetud.”

Ema Snagsby vangutas pead, justkui oleksin lootusetu tolvan. „Mida see preili Frost küll mõtles, kui su meie lävele heitis?”

„Preili Frost on lihtsalt ime,” vastasin. „Kuidagiviisi ta teadis, et me sobime täiuslikult.”

Ema Snagsby vangutas jälle pead. Kahtlemata püüdis ta takistada rõõmupisaraid, mis ähvardasid tema väikestest nööpsilmadest välja purskuda ja meid kõiki ära uputada. Snagsbyd ei maininud preili Frosti peaaegu kunagi. Nad tundsid teda ainult põgusalt. Arvasid, et ta on mingi rändguvernant. Kusagilt oli preili Frost teada saanud, et nad on huvitatud tütrest. Snagsbyd ei küsinud kunagi, kust ma preili Frosti tunnen ja mida ma tegin Butterfield Parkis. Õigupoolest ei huvitanud Snagsbysid karvavõrdki, mis elu ma enne nende juurde saabumist elasin.

„Sea oma pats korda,” käskis ema Snagsby. „Su juuksed näevad välja, nagu oleksid tormi kätte sattunud.”

„Ja see on üsna tõsi,” ütlesin juuksed korrastama asudes. „Kui ma olin täna hommikul väljas, et piima ja leiba osta, sulle hommikusöögiks peekonit tuua ja kingad parandusse viia, tuli äärmiselt metsik tuulehoog. Nägin, kuidas tuul tõstis lendu puuviljakaupmehe ja virutas ta vastu lähedal asuvat vankrit. Vaene mees purunes kolmeks tükiks. Äärmiselt traagiline.”

„Täielik jama,” urises ema Snagsby.

„Mitte sellele mehele, kullake,” märkisin tõsiselt. „Ja mõtle vaid tema naisele ja nende üheteistkümnele lapsele.”

Snagsbyd ei teadnud midagi Kellateemandist. Mul oli koletu kiusatus neile rääkida – see saladus oli korraga nii oivaline kui ka kohutav, aga olin andnud preili Frostile lubaduse. Pealegi olid Snagsbyd lihtsad inimesed. Lapsemeelsed. Tarkust sama palju kui munapudrul. Nad kohkuksid, kui kuuleksid, et mul on kaelas hindamatu ja surmav kee.

„Ega see pole mingi lõbusõit pargis,” möirgas vana kits. „Pane hoogu juurde!”

Meil oli justkui kuhugi kiire. Ja kõik surma nimel. Minu parim sinine kleit. Luuletus taskus. Mõõdulint Ezra kondise kaela ümber. Snagsbyd teenisid elatist puusärkide valmistamisega – Snagsby Säästumatused oli õitsev ettevõte, mille omapäraks olid helded allahindlused mõõdu järgi valmistatud kirstu tellijatele.

„Ärasaatmisruum oli täna hommikul jubedas seisukorras,” sõnas ema Snagsby ja vaatas mind emaliku kiindumusega. „Kui saame selle asja nüüd aetud, küürid seal seni, kuni kõik särab. Kas on arusaadav, noor daam?”

„Raske öelda, kullake,” vastasin talle. „Sa kipud üsna palju mõmisema – minu meelest on kergem ette kujutada, mida sa ütlesid, ja siis selle järgi tegutseda.”

Enne kui ema Snagsby jõudis rõõmust plahvatada, jäi tõld äkitselt seisma. Ezra paiskus ettepoole, nii et tema kondine keha vajus mu jalge ette hunnikusse. Vaene mehike ärkas ehmatusega ja ägas otsekohe valust. Ta haaras seljast ja ajas ennast aeglaselt püsti.

„Liiguta ennast, Ezra. Meil pole siin õhtuni aega,” nähvas tema naine, piiludes välja masendavate majade rea poole.

„Kui selg teeb häda, siis tean suurepärast rohtu,” laususin, kui tõllauks avanes. „Pole vaja muud kui tassitäis rasva, lõngakera, kolm porgandit ja põldhiir.”

Ezra pugistas naerda, mis oli küll kohutavalt tarbetu. Ema Snagsby pööritas silmi ja lükkas abikaasa tõllast välja. Siis vaatas ta mulle otsa.

„See on surija maja,” teatas ta tõsiselt, „nii et sa tead täpselt, millist käitumist sinult oodatakse. „Ära jää jalgu, kuni sind vaja pole, ja tee, mis vaja, kui sind kutsutakse. Selge?”

Noogutasin pead.

Ema Snagsby astus tõllast välja ja mina ruttasin talle järele.

„Taevale tänu, et te siin olete!”

Proua Blackhorn oli imestusväärne olevus – ümara kõhu, paksude põskede ja halva hingeõhuga. Aga tõeliselt muljetavaldav oli see, mis tal peas oli. Hiilgav pahmakas kuldseid lokke, mis langesid laubale, kui ta sekeldas abikaasa haigevoodi ümber. Naine muudkui rapsas peaga juukseid näolt ära.

„Ma lugesin minuteid!” hüüatas ta ja juhatas meid pimendatud magamiskambrisse, pigistades peos täiesti kuiva taskurätti. „Vaest härra Blackhorni pole siin ilmas enam kauaks. Arst ütleb, et tema süda on lõpuks alla andnud. Olen ööd ja päevad tema eest hoolitsenud – ta kutsub mind ingliks.”

„Rohkem ikka saatanaks!” käratas surev mees, kergitades padjalt kahkjat pead. „Olen määratud surema siin räpases voodis, mis on kirpe täis ja mügarlik, aga sina kulutad minu raha toretsevate lintide ja tobedate lokkide peale.”

Ezra võttis mõõdulindi kaelast ja alustas oma hirmsa ülesandega härra Blackhorn üle mõõta.

„Kuss, mu kallis,” rahustas proua Blackhorn ja kattis abikaasa pea märja lapiga. „Teate, ta sonib palavikus. Ma armastan teda aegade lõpuni, nagu võitegi arvata, aga kui ta on läinud, on minu meelest õige hellitada ennast mõne peenema asjaga, näiteks lasta seada oma kauneid juukseid ja teha muud sellist.” Ta silitas oma kiharaid, otsekui oleksid need puhtast kullast. „Lokid on muidugi loomulikud.”

Hakkasin naerma. Üsna valjusti. Proua Blackhorn keeras ringi, et mind jõllitada. Aga juuksekuhil mitte. Naise vaimustavalt ümmargune nägu kadus lihtsalt sassis lokipuhma taha. Sel ajal, kui vaene olend soengut taastas, tiris ema Snagsby mind surivoodi poole.

„Noor daam valis luuletuse, mis pakub ehk veidi lohutust, härra Blackhorn,” kuulutas ta valjusti. „See on teenus, mida me nüüd pakume kõigile klientidele ja täiesti tasuta.”

Härra Blackhorn tõmbas lapi näolt ära. Voodi kõrval olev küünal heitis tema nahale võikaid varje. Tal olid sisselangenud põsed. Hallid vuntsid. Aga silmis välgatas säde. „Kas ma pole veel küllalt kannatanud?”

Tema naine keeras uuesti ringi ja vaatas leinaliselt mehe poole. „See lohutab George’i õde, kui ma kirjutan talle, et viimased sõnad, mida tema vend kuulis, olid kaunid luuleread. Lase käia, tüdruk.”

„Viimased sõnad?” turtsus härra Blackhorn. „Ma pole ju veel surnud, Martha, nii et käsi neil paganama kirstumeistritel uttu tõmmata! Tunnen ennast hoopis paremini kui viimasel ajal.”

„Ei tunne sa midagi!” pragas naine ägedalt. „Sa oled suremas, George, lõpeta võitlemine.” Ta tupsutas silmi, tema rind tõusis ja vajus. „Ma tahan lihtsalt, et mu kallis abikaasa saaks rahu.”

Ema Snagsby noogutas mulle, ma õngitsesin luuletuse taskust välja ja hakkasin lugema.

Kui närtsib minu ainus arm kesk valgust hääbuvat,

ma tean, et tema hingest saavad õielehed tuules.

Kord igas elus saabub talv, ta vastu me ei saa,

siis surmale me allume kui õielehed tuules.^[1.]

See oli jube luuletus. Igav, tüütu ja trööstitu. Lausa peletislik! Sellepärast jätkasin niimoodi.

Proua Blackhorn vannub, et ta armastus on jääv,

ja kuigi püüab vaene lehm, me pisaraid ei näe.

Proua Blackhorn ahmis õhku ja tõstis käe suu ette. Härra Blackhorn hakkas heameelest naerma ja plaksutas käsi. Mis oli kohutavalt paljulubav!

Ma jätkasin.

Härra Blackhorn rahu saab ja pole kirpudele purra,

uue paruka saab naine pärast Torssismoka surma.

„Lõpeta jalamaid!” sisistas ema Snagsby. Ta pöördus proua Blackhorni poole. „Ma palun väga vabandust selle tüdruku pärast. Teda on hoiatatud, et ta ise värsse välja ei mõtleks.”

„Minu meelest oli see suurepärane,” kuulutas härra Blackhorn.

Tema naine oli vajunud voodile ja kriiskas minu suunas midagi üsna ebasõbralikku. Ema Snagsby püüdis teda lohutada, samal ajal juhatas Ezra mu toa nurgas oleva tooli juurde. „Istu siin, Ivy,” käskis ta, „kuni me lõpetame.”

Kui proua Blackhorn jättis vigisemise, läks ta toast välja ennast värskendama ja parukat otseks seadma. Tuppa tuli teenijatüdruk, kes tõi Snagsbydele kannutäie teed ja mulle klaasi sooja piima. Üldiselt ma vihkan sooja piima. Jäle kraam. Aga millegipärast nõudis ema Snagsby, et ma selle ära jooksin, kuni tema ja Ezra toimetavad viimase osa igast haigevoodikülastusest – arutavad läbi kirstu puudutavad üksikasjad ja mida kõike veel.

„Häbi sulle,” pragas ema Snagsby mulle piimaklaasi ulatades. „Sinu käitumine on andestamatu. Joo piima ja hoia keel hammaste taga.”

Sedakorda tegin, nagu kästud. „Ärka üles.”

Ma värisesin. Või tegelikult oli kellegi käsi mul õlast haaranud ja raputas seda.

„Ärka üles, ütlen ma sulle.” See oli ema Snagsby. „Ärka jalamaid üles!”

Avasin silmad. Tundsin rinnus põletust. Vaatasin ringi ja pilgutasin ägedasti. Siis haigutasin nagu lapsuke ja ringutasin käsi. Kulus mõni hetk, enne kui mõistsin, kus ma olen. Härra Blackhorni sünges magamistoas. Ainult et see polnud enam härra Blackhorni tuba. Sest mees oli surnud. Elutut keha kattis lina. Naine nuttis tema kõrval ehtsaid pisaraid.

„Aga ma arvasin … Härra Blackhorn väitis ju, et tunneb ennast paremini,” ütlesin vaikselt.

„Ta eksis,” teatas ema Snagsby.

„Kui kaua ma magasin?”

„Küllaltki kaua,” kostis ema Snagsby ja võttis minu kõrvalt laualt tühja klaasi. „See hakkab sul juba harjumuseks saama, noor daam. Kas sa öösel ei magagi?”

„Ma magan nagu nott, kullake,” ütlesin ja tõusin püsti. Pea käis ägedasti ringi ja ma istusin uuesti. Viimaste kuude jooksul olin mitu korda niimoodi unne vajunud. Kohe pärast peaaegu kadunukese voodi juures luuletuse lugemist. Mis oli veider. Ja veel üks asi. Mu rind tundus kohutavalt kuum. Tõstsin käe südame juurde. Aga mitte rind ei kuumanud. Hoopis Kellateemant. Olin kindel, et asjal on täiesti mõistlik seletus. Ma ei suutnud ainult välja mõelda, milline just.

Ezra läks jalgu lohistades proua Blackhorni juurde ja avaldas kaastunnet.

Aga ema Snagsby mitte. Ta ulatas proua Blackhornile ostumüügi lepingu. „Minu mehed tulevad tunni aja jooksul surnukehale järele.” Tema toon leinava lesega rääkides oli jahe ja asjalik. „Surm tegutseb kiiresti, proua Blackhorn, seega ma ei soovita surilina alla vaadata. Mäletage abikaasat sellisena, nagu ta oli, ja Snagsby matusebüroo hoolitseb ülejäänu eest.”

Proua Blackhorn noogutas vaikides pead.

„Ta on rahu leidnud,” lausus Ezra. „See peaks lohutust pakkuma.”

Ema Snagsby haaras päikesevarju ning viipas Ezrale ja mulle.

„Lähme,” ütles ta juba ukse poole sammudes. „Siin on meie töö tehtud.”

1 Selle ja järgmised luuletused tõlkinud Martiina Viil. [ ↵ ]