Читать книгу Peatage Ivy Pocket - Caleb Krisp - Страница 8

3

Asetasin raamatud pikale lugemislauale, mille ääres istus terve parv hoolitsemata välimusega ajalooprofessoreid, ja vahtisin Matildat mõistmatult. Olen kindel, et nägin oivaliselt rabatud välja. „Mida imet sa ometi siin teed?”

Tüdruk põrnitses mind tigedalt oma tumeda tuka alt. „See pole küll sinu asi, aga ema ja mina oleme Londonis, et Butterfield Parkist pääseda – me lihtsalt ei suutnud seda enam hetkegi kauem välja kannatada.”

Noogutasin ja minus kerkis kurbus. „Sa igatsed Rebeccat.”

„Rebeccat?” Matilda kortsutas kulmu. Siis ohkas. „Ah see.

Jah, kohutavalt kurb lugu muidugi, aga inimesi sureb iga päev ja selles pole midagi häbiväärset. Tegelikult muutis elu talumatuks minu sünnipäevaball ja me mõlemad teame, kelle süü see on, eks ole, Pocket?”

„Sa ei tohi ennast süüdistada, kullake,” ütlesin ma.

„Mina?” turtsatas Matilda jalgu trampides (mille peale sai talle ajalooprofessoritelt osaks kõvasti halvakspanevaid pilke). „Sina oled süüdi, Pocket! Peaksin sul kaela kahekorra käänama! Milline idioot küll kukub kroonlühtri küljest sünnipäevatordi sisse? Nüüd naerab mind tagaselja terve krahvkond.”

„Ma tunnistan, et võisin põhjustada kerge segaduse, aga just see tegigi sinu peo nii eriliseks. Sellega on seotud miski, mida raha eest osta ei saa – avalik häbi.”

Tüdruku silmad läksid pilukile. „Kuulan sind.”

„No asi on tegelikult väga lihtne. Sinu sünnipäevaballist räägitakse veel aastakümneid. Olen peaaegu kindel, et see pole viimane pidu, kus südantlõhestavalt ilus tüdruk kukub suurest kõrgusest sünnipäevatordi sisse, aga esimene igal juhul ja see muudab peo kohutavalt ainulaadseks.”

Matilda pilk hakkas vilama. „Ma ju näen, kuidas nad sosistavad, kui ma külasse lähen. Jah, nad vahivad ja klatšivad, sest minu sünnipäevaball oli kõige põnevam asi, mis nende üksluises elus üldse kunagi on juhtunud.”

Raputasin pead. „Olen peaaegu kindel, et nad vahivad ja klatšivad, sest sa oled jubedalt ebameeldiv. Aga sinu sünnipäevaballi ei unusta nad niipeagi ja see on ju ainus asi, mis loeb?”

Ajalooprofessorid osutasid nüüd juba avalikult meie poole ja pomisesid üksteisele midagi. Rääkimisele ei vaadatud lugemissaalis hea pilguga. Ja kuna raamatukogu oli pelgupaik, kuhu matuste ja surivoodite eest pakku minna, haarasin Matildal käsivarrest ja tegin kiiresti sääred.

Kui me peatrepist alla läksime, pani keskpäevane päike võimsa maja kiviseinad värelema ja maapinna kalliskividena sädelema. Matilda torises midagi selle kohta, et peab emaga lähedal asuvas hotellis kokku saama, et lõunat süüa.

„Kas leedi Elizabeth on koos teiega?” küsisin ma.

Matilda peatus alumisel trepiastmel. „Vanaema ütles, et ta pole nii terve, et reisida – aga ma ei usu teda.”

See andis mulle võimaluse esitada küsimus, mis tegi mulle kõvasti muret. „Kuidas ta ennast tunneb?”

„Täiesti murtud,” kostis nõrk vastus. Siis tuli teravus Matilda häälde tagasi. „Butterfield Park on külalistele suletud ja vanaema ei võta vastu mitte kedagi peale oma arsti. Ema ütleb, et vanaema on kurb, aga minu arvates on ta lihtsalt isekas. Mu nõbu on läinud ja tagasi ta ei tule – kas me peame siis kõik igavesti mustas ja langetatud päi ringi käima?”

„Sa siiski igatsed Rebecca järele … on ju nii?”

Matilda vaatas meist eemal laiuvate parkide poole. „Kas see on ikka veel sinu käes?”

„Mis asi?”

„Kaelakee.”

„Ah see. Kusagil see mul on.”

„Ema meelest see kivi tappiski Rebecca, aga mis sina arvad, Pocket?”

Mu suust pääses naerulagin (lootsin, et see kõlab ikka usutavalt). „Kes seda enne kuulnud on, et teemant tapab kellegi ära?”

„Miks sa seda siis maha ei müü?” küsis Matilda, heites pilgu minu nirule põllele ja tallanaeltega saabastele. „Kui sa ostaksid uued riided ja teeksid ennast korda, võiks keegi sind isegi oma perekonda tahta.”

Kehitasin õlgu. „Mul juba on üks selline pere.”

„Tõesti?”

„Oo jaa. Armas abielupaar. Edukas äri. Ilus maja. Nad lausa lämmatavad mind armastuse ja kiindumusega, nii et pean sõna tõsises mõttes õhku ahmima. Mul on isegi vanem õde. Gretel on praegu Pariisis noorte daamide koolis ja ma eeldan, et ema Snagsby saadab minu ka sinna, kui ma täisealiseks saan.”

Matilda rubiinpunaseid huuli kõverdas riukalik naeratus. „Sul on siis päris hästi läinud?”

„Lausa suurepäraselt, kullake. Ma ei saaks õnnelikum ollagi.”

Siis kõndis Matilda minema. Ütlemata isegi head aega.

„Ehk jooksime koos teed?” hõikasin talle järele. „Või läheksime Hyde Parki jalutama? Mul on muidugi hirmuäratavalt palju tegemist, aga järgmised seitse-kaheksa nädalat on just juhtumisi vabad!”

Matilda ei keeranud isegi ringi. „Ei usu, Pocket.”

Kodutee oli üsna troostitu. Mõtlesin niigi Rebeccast peaaegu iga päev – aga nüüd, pärast Matildaga kohtumist meenus mulle kõik taas viimse võika üksikasjani. Rebecca surm oli nii jube. Ta tahtis ju ainult näha uuesti oma ema. Sellepärast ta panigi Kellateemandi kaela. Aga preili Frost tegi selgeks, et Rebecca hing toimetati Prospasse ja isegi surmas ei saa ema ja tütar enam kokku. Teadmine, et mina olin toonud selle neetud kaelakee Butterfield Parki, tõmbas mul kõhu sellisesse krampi, mis kunagi ära ei kao. Mul oli endast nii kahju, et ma peaaegu kõndisin suisa mööda vanast naisest, kes keset kõnniteed valjusti nuttis. Tema pitstanu alt paistsid valged juuksed. Meelekohas oli sinikas. Silmad ähmased. Ja ta oli üsna surnud.

Kurnatud olevus hakkas kisendama, kui ma küsisin, mis viga on.

„Sa siis kuuled mind?” nuttis ta. „Ma ju rääkisin proua Dentoniga kõrvalmajast ja toidupoes preili Wilcoxiga, kuid nemad vaatasid minust otse läbi! Aga sina näed mind.” Ta ringutas käsi taeva poole. „Olgu tähed tänatud! Ma arvasin, et olen surnud!”

„Oledki. Täiesti kutu.”

Naine ahhetas. Vaatas mind üsna kahtlevalt. „Kuidas sa selles nii kindel oled?”

Vaatasin alla maapinnale ja osutasin tema jalgadele. „Sa ju hõljud, kullake.”

Kummitus vaatas alla ja nägi, et ta tõepoolest heljus munakivide kohal. „Vaat kus lops,” pomises ta. „Viimane asi, mida mäletan, on see, et ma astusin tooli peale, et ulataks ülemiselt riiulilt marineeritud heeringat võtma. Oi, mulle maitseb marineeritud heeringas nii väga.”

„Ma olen üsna kindel, et sa kukkusid tooli pealt maha, lõid pea ära ja surid kohe.”

Kummitus ahhetas taas. Keeras ringi. Peatus siis. Ta näis üsna rusutud. Osutas taeva poole. „Ma kujutlesin alati, et kui mu aeg kätte jõuab, lähen sinna üles.”

„Ma pole küll mingi ekspert, aga näib, et mõnel hingel kulub selleks rohkem aega kui teistel. Lõpuks näed mingisugust valgust. See on vaimustavalt soe ja kutsuv. Mine selle poole ja ma arvan, et sa leiad, mida otsid – aga senini võiksid näiteks teatris käia.”

Kummitusele näis see mõte väga meeldivat ja ta kiirustas minema, tähevalgusest saba järel. Läksin oma teed edasi, tänav oli täis kõiksugu kaubitsejaid ja müütajaid, kes vaidlesid ostjatega õunte, leiva ja lillede hinna üle. Vaatasin kella – Snagsbyd pidid varsti Ezra õe juurest tagasi jõudma – ja ma polnud veel ühtegi tööd ära teinud. Seega otsustasin, et tasub minna otseteed pidi.

Astusin kõnniteelt maha, et hakata üle tee minema, kui otse minu poole tormas tõld. Ma peatusin. Astusin tagasi. Kui ma ootasin, et tõld mööduks, eksis mu pilk teisele poole teed. Siis ma teda nägingi. Tema vaatas mind ka. Jõllitas aplalt. Tema raevukas pilk puuris minu silmi. Otsekui hägus kihutas tõld mööda, nii et mind tabas näkku äge tuulepuhang. Pilgutasin silmi. Siis uurisin meeleheitlikult vastaskõnniteed.

Aga preili Always oli jäljetult kadunud.

Mu magamistoa uks oli öösel lukus. Väljastpoolt. Seda tehti minu kaitsmiseks. Ilmselt kubises Paddington kurjategijatest – röövlitest, lapseröövijaist, mõrtsukatest. Kõik äsja lapsendatud tütrele väga ebameeldivad ja ohtlikud. Seega pandi mind luku taha. Ema Snagsby kandis võtit kaelas. Teine võti oli proua Dickensi vööl rippuvas võtmekimbus.

Sel õhtul saadeti mind oma tuppa ilma õhtusöögita. Karistuseks tegemata majapidamistööde pärast. Mind see ei häirinud. Mul oli niigi küllalt muresid. Preili Always. Olin näinud teisel pool teed preili Alwaysi. Mis ime läbi ta mind ometi üles oli leidnud? Kas ta teadis, kus ma elan? Kas ta tuleb mulle järele?

Kuulsin võtme keeramist lukuaugus. Uks avanes ja kandikut kandes astus sisse proua Dickens. Kandikul oli neli kartulit, veerand kõrvitsat ja lõik šokolaadikooki. Õnnistagu jumal proua Dickensit! Ta oli juba aegade algusest peale Snagsbyde juures töötanud ja oli sobivalt priske. Nägu nagu morsal. Jõi kui kala. Aga paksude põskede ja punase nina taga oli peidus kuldne süda.

„Ma oletan, et sul on kõht tühi, piiga,” ütles proua Dickens ja pani kandiku käest. Ta vaatas toas ringi ja vangutas pead. „Küsin ehk proua Snagsbylt, kas me võiksime panna akna ette ilusad kardinad ja su voodile erksa katte. Sinuvanusel tüdrukul on veidi värve vaja.”

Minu magamistuba oli maja tagaosas kolmandal korrusel. Väike voodi, tool, kummut ja lihtne laud, selle peal seisis lömmis hõbekell, mille olin Rebecca magamistoast kaasa võtnud. No täpselt selline tuba, mida armastatud uus tütar võikski oodata. Tõsi küll, teisel korrusel otse Snagsbyde toa kõrval oli väga ilus magamistuba. Seal oli erkpunane tapeet, marmorkamin, uhke metallvoodi ja toa juures oli ka riietusruum. Aga see kõik kuulus Gretelile. Ja sinna sisse ei lubatud mitte kedagi.