Читать книгу Murelind - Camilla Lackberg - Страница 5

Kõige paremini mäletas ta naise lõhnaõli. Seda, mida ta hoidis vannitoas. Lillakalt helkivat pudelikest magusa raske lõhnaga. Täiskasvanuna oli ta ühest parfümeeriakauplusest otsinud, kuni leidis täpselt üles, milline see oli. Ta oli natuke naernud, kui nägi nime: Poison.

Naisel oli olnud kombeks pihustada seda randmetele, hõõrudes seejärel nendega kaela, seelikut kandes ka pahkluid.

Tema arvates oli see nii ilus. Naise õrnad kõhnad randmed graatsiliselt teineteist puudutamas. Lõhn levis toas naise ümber ja tema igatses alati silmapilku, mil see talle hästi lähedale tuli, kui naine kummardus ja teda suudles. Alati suule. Alati nii põgusalt, et ta mõnikord imestas, kas suudlus oli tõeline või oli ta sellest vaid unistanud.

„Hoolitse oma õe eest,” ütles naine alati, enne kui uksest välja läks – või pigem lendas.

Hiljem ei suutnud ta kunagi meenutada, kas ta oli vastanud valjusti või ainult noogutanud.