Читать книгу Murelind - Camilla Lackberg - Страница 6

KEVADINE PÄIKE PAISTIS Tanumshede politseijaoskonna akendest sisse, paljastades halastamatult mustuse aknaruutudel. Talve määrdunud hallus kattis kirmena klaasi ja Patrik tundis, nagu oleks sama kirme katnud ka teda. Talv oli olnud raske. Elu koos lapsega oli tohutult lõbusam, kuid ka tohutult väsitavam, kui ta oleks osanud endale ette kujutada. Ja ehkki Majaga sujus kõik ladusamalt kui alguses, ei meeldinud Ericale endiselt koduperenaise elu. See teadmine piinas Patrikut tööl olles iga sekund ja minut. Pealegi oli kõik Annaga juhtunu nende õlule lisakoorma pannud.

Koputus uksepiidale katkestas tema mornid mõtted.

„Patrik? Meile teati, et on toimunud autoavarii. Ühe autoga, Sannäsi teel.”

„Okei,” ütles Patrik ja tõusis. „Kuule, kas mitte täna ei pidanud Ernsti järeltulija saabuma?”

„Täna jah,” ütles Annika. „Aga kell pole veel päriselt kaheksa.”

„Siis võtan kaasa Martini, muidu mõtlesin natuke aega koos temaga sõita, kuni ta kõigega harjub.”

„Ah nii. Mul on vaesekesest päris kahju,” ütles Annika.

„Sellepärast, et ta hakkab minuga sõitma?” küsis Patrik ja heitis naisele naljatlevalt pahura pilgu.

„Jah, loomulikult,” ütles Annika, „ma tean küll, kuidas sa autot juhid ... Aga kui tõsiselt rääkida, siis tal ei saa Mellbergiga kerge olema.”

„Olles lugenud tema CVd, arvan ma, et kui keegi suudab Mellbergiga hakkama saada, siis on see Hanna Kruse. Paistab olevat karm tüdruk, kui teenistuslehe ja heade iseloomustuste järgi otsustada.”

„Ainus konksuga asi paistab olevat, miks ta sel juhul Tanumshedesse tuleb ...”

„Sinu jutus võib tõetera olla,” ütles Patrik jopet selga tõmmates. „Küll ma küsin tema käest, miks ta oma väärtust alahindab, tulles tööle siia, karjääri mõttes tupikusse, ja meie, politseitöös amatööride sekka ...” Ta tegi Annikale silma ja see andis talle kerge laksu vastu õlga.

„Äh, tead ju küll, et ma ei mõelnud seda niiviisi.”

„Tean jah, ma ainult narrin sind ... Muide, kas sul on infot selle kohta, kuidas avariikoht välja näeb? Vigastatud? Surnud?”

„Avariist teataja sõnul paistab olevat autos ainult üks inimene. Ja tema on surnud.”

„Kurat võtaks. Ma lähen Martini järele ja siis sõidame kohapeale vaatama. Oleme kindlasti varsti tagasi. Sina võiksid senikaua Hannale meie ruume näidata.”

Samal hetkel kostis vastuvõtulauast naisehääl. „Halloo?”

„See ongi kindlasti tema,” ütles Annika ja hakkas ukse poole liikuma. Patrik, kes oli jaoskonna uue naissoost täienduse suhtes väga uudishimulik, järgnes talle.

Ta üllatus vastuvõtus seisvat ja neid ootavat naist nähes. Patrik ei teadnud õieti, mida ta oli oodanud, kuid võib-olla kedagi ... suuremat. Mitte just päris nii kenakest ... ja blondi. Naine ulatas käe algul Patrikule, siis Annikale ja ütles:

„Tere, mina olen Hanna Kruse. Ma hakkan tänasest siin tööle.”

Hääl vastas Patriku ootustele rohkem. Küllalt sügav ja otsustava kõlaga.

Lisaks viitas käepigistus paljudele jõusaalis veedetud tundidele ja Patrik revideeris järjest rohkem oma esmamuljet.

„Patrik Hedström. Ja see on Annika Jansson, jaoskonna tugisammas ...”

Hanna naeratas. „Naised eelpostil, kuigi siin on muidu täielik meeste keskkond, olen ma aru saanud. Vähemalt siiamaani.”

Annika naeris. „Jah, pean tunnistama, et on meeldiv nende seinte vahele leiduvale testosteroonile vastukaalu lisaks saada.”

PATRIK KATKESTAS NENDE kerge seltskondliku vestluse. „Te, naised, võite pärastpoole teineteisega rohkem tutvuda. Hanna, meile teatati just surmaga lõppenud autoavariist. Ma mõtlesin, et sa võiksid nüüd kohe minuga kaasa tulla. Saaksid oma esimesele siinsele tööpäevale kiirstardi.”

„Sobib,” ütles Hanna. „Kas ma saaksin ainult oma koti kuhugi ära panna?”

„Ma võin selle sinu kabinetti viia,” vastas Annika. „Ringkäigu võime teha siis, kui te tagasi tulete.”

„Tänan,” ütles Hanna ja kiirustas järele Patrikule, kes oli juba välisuksest välja minemas.

„Ja kuidas siis tunne on?” küsis Patrik, kui nad olid autosse istunud ja alustanud sõitu Sannäsi poole.

„Tänan küsimast, tunne on hea, aga uut tööd alustades on alati kerge närv sees.”

„CV järgi otsustades oled sa jõudnud juba üsna palju ringi kolida,” ütles Patrik.

„Jah, olen tahtnud hankida nii palju kogemusi kui võimalik,” vastas Hanna uudishimulikult aknast välja vaadates. „Rootsi eri osad, erineva suurusega teenistuspiirkonnad, you name it. Kõik, mis võiks laiendada minu kogemusi politseinikuna.”

„Aga milleks?” küsis Patrik edasi. „Mis on nii-öelda lõppeesmärk?”

Hanna naeratas. Naeratus oli sõbralik, kuid samal ajal äärmiselt otsustav. „Juhtiv ametikoht loomulikult. Mõnes suuremas politseiprefektuuris. Nii et ma käin igasugustel kursustel, laiendan oma kogemusi nii palju kui võimalik ja töötan nii kõvasti, kui suudan.”

„Kõlab nagu retsept edu saavutamiseks,” ütles Patrik naeratades, kuid talle vastu hoovav tohutu kogus ambitsioone pani ta samal ajal pisut ebamugavust tundma. Ta polnud millegi seesugusega harjunud.

„Loodetavasti,” ütles Hanna ikka mööduvat maastikku vaadeldes.

„Ja sina ise – kui kaua sa oled Tanumshedes töötanud?”

Oma pahameeleks kuulis Patrik naisele vastates oma hääles kübekest häbenemist.

„Öh ... tegelikult politseikoolist saadik.”

„Oi, mina poleks küll seda suutnud. See tähendab ju teiste sõnadega, et sulle peab siin väga meeldima? Minu eelseisva aja peale mõeldes on see paljutõotav ...” Ta naeris ja keeras pilgu Patriku poole.

„Jah, nii võiks seda tõlgendada küll. Aga paljuski on see harjumus ja mugavus. Ma olen siin üles kasvanud ja tunnen seda paika nagu oma viit sõrme. Ehkki ma ei ela enam Tanumshedes. Praegu elan ma Fjällbackas.”

„Jah, just, ma kuulsin, et sa oled abielus Erica Falckiga! Ma armastan tema raamatuid! See tähendab neid, mis on mõrvajuhtumitest. Pean tunnistama, et elulugusid pole ma lugenud ...”

„Sa ei pea häbenema. Paistab, et pool Rootsit on tema viimast raamatut lugenud, kui müüginumbrite järgi otsustada, aga suurem osa isegi ei tea, et ta on välja andnud viis Rootsi naiskirjanike biograafiat. Nendest müüs kõige paremini Karin Boye elulugu, ja seda trükiti minu meelest tervelt kaks tuhat eksemplari ... Muide, me pole veel abielus. Aga see juhtub varsti. Abiellume suvistelaupäeval.”

„Oo, palju õnne! Pulmad suvistepühade ajal on suurepärane mõte!”

„Jah, loodame seda ... Kuid ausalt öeldes tahaksin ma praegu parema meelega Las Vegasesse põgeneda, et kogu siginast-saginast pääseda. Mul polnud õrna aimugi, et abiellumine on nii tohutu ettevõtmine.”

Hanna naeris südamest. „Jah, kujutan ette ...”

„Aga sina oled ka abielus, nagu ma paberitest nägin. Kas teil polnud suurejoonelist kiriklikku pulma?”

Üle Hanna näo käis tume vari. Ta pööras pilgu kiiresti mujale ja pomises nii tasa, et Partik vaevu kuulis:

„Meie abiellusime ilmalikult. Aga seda lugu võime rääkida mõni teine kord. Paistab, et oleme kohale jõudnud.”

Nende ees kraavis seisis avarii teinud auto ja kaks päästjat lõikasid parasjagu katusesse avaust. Nad ei kiirustanud. Olles auto esiistmele vaadanud, mõistis Patrik, miks.

POLNUD JUHUS, ET koosolek toimus omavalitsuse hoone asemel tema kodus. Pärast kuudepikkust intensiivset renoveerimist oli maja – ehk pärl, nagu ta seda enamasti nimetas – nüüd vaatamiseks ja imetlemiseks valmis. See oli üks vanemaid ja suuremaid maju Grebbestadis ning oli vaja läinud üksjagu veenmist, et eelmised omanikud selle müüki paneksid. Nad olid vingunud, et see „on kuulunud perekonnale” ja „läheb edasi lastele ja lapselastele”, kuid vingumisest oli saanud pomin, mis oli asendunud rõõmsa mõminaga, vastavalt sellele, kuidas ta pakkumist tõstis. Ja nood kohalikud idioodid polnud isegi taibanud, et ta oli pakkunud tunduvalt vähem, kui ta oleks olnud nõus maksma. Nad polnud ju eluilmaski oma jalga siit välja saanud ja neil puudus teadmine asjade väärtusest – teadmine, mis saadakse siis, kui elatakse Stockholmis ja ollakse harjunud kinnisvaraturul valitsevate oludega. Pärast seda, kui ostmine õnneks läks, oli ta pannud silma pilgutamata veel kaks miljonit maja renoveerimise peale, ja nüüd demonstreeris ta uhkelt ülejäänud kommuuni juhtkonnale lõpptulemust.

„Ja siia lasksime tuua Inglismaalt trepi, mis sobib hästi kokku ajastule tüüpiliste detailidega. Jah, see polnud odav, taolisi treppe tehakse ainult viis tükki aastas, aga kui tahad saada kvaliteeti, siis see maksab. Lisaks on meil olnud lähedane koostöö Bohusläni maakonna muuseumiga, et mitte rikkuda maja hinge. Nii Viveca kui mina oleme väga hoolikad just ses osas, et maja saaks renoveeritud ettevaatlikult, et mitte rikkuda selle hinge. Meil on muide paar lisaeksemplari ajakirja Residence eelmisest numbrist, kus on meie renoveerimise tulemused dokumenteeritud, ja fotograaf ütles tegelikult, et ta pole kunagi varem nii maitsekat renoveerimist näinud. Nii et olge head, võtke üks eksemplar minema hakates kaasa. Saate seda kodus rahus ja vaikuses lehitseda. Ah jaa, ma peaksin ehk selgitama, et Residence on ajakiri, kus kirjutatakse ainult eksklusiivsetest kodudest, see pole nagu Kaunis Kodu, kus igaüks saab ennast näidata.” Ta naeris kergelt, näitamaks, kuivõrd absurdne on mõte, et tema ja ta naise kodu võiks esineda säärases ajakirjas.

„Aga võtame nüüd palun istet, et saaksime äriasjad käsile võtta!” Erling W. Larson osutas suure söögitoamööbli suunas, kuhu oli kaetud laud kohvijoomiseks. Sel ajal, kui tema maja näitas, oli tema naine vaikselt ringi liikunud ja laua katnud ning nüüd seisis ta vaikselt laua juures ja ootas, et nad istet võtaksid. Erling saatis tema poole tunnustava noogutuse. Ta oli kuldaväärt, see armas Viveca, teadis oma kohta ja oli suurepärane majaperenaine. Võib-olla vaiksevõitu ja mitte kuigi vilunud vestlemise kunstis, kuid parem omada naist, kes oskab vaikida, kui naist, kes vadistab igas olukorras – nii oli tal kombeks öelda.

„Ja mis mõtted teil selle uue epohhi kohta on, mille ees me nüüd seisame?” Nad olid lauda istunud ning Viveca käis ringi ja valas õrnadesse valgetesse tassidesse kohvi.

„Minu seisukohta sa tead,” ütles Uno Brorsson ja pani oma tassi neli tükki suhkrut. Erling vaatas teda vastikusega. Ta ei mõistnud mehi, kes oma kehast ja tervisest ei hoolinud. Tema ise tegi igal hommikul kümme kilomeetrit sörkjooksu ja lisaks ka mõned tagasihoidlikud tõsteharjutused. Kuid seda viimast teadis ainult Viveca.

„Jah, selles pole mingit kahtlust,” ütles Erling pisut teravamalt, kui oli kavatsenud. „Aga sul on olnud võimalus oma arvamus ka välja öelda, ja kui me nüüd oleme jõudnud üheskoos selle otsuseni, siis arvan mina igatahes, et arukam oleks ühineda ja teha kõik, mis võimalik. Sellest pole kasu, kui jätkame asja üle vaidlemist. Telemeeste tiim veereb täna kohale ja, noh, minu arvamus on teile teada. Mina isiklikult arvan, et see on parim, mis selle asula jaoks võis juhtuda. Vaadake vaid, millise hoogsa arengu on andnud varasemad hooajad neile paikadele, kus tegevus toimus. Åmål sai küll palju tähelepanu juba seoses Moodyssoni filmiga, kuid see polnud midagi, võrreldes selle tähelepanuga ajakirjanduse poolt, mille tõi Åmålile tõsielusari. Ja „Fucking Töreboda” tegi ju tolle koha tõesti üldtuntuks. Kujutage ette, et suur osa Rootsist istub nüüd „Fucking Tanumit” vaatama! Milline ainulaadne võimalus meie jaoks näidata oma väikest kõrvalist maanurka selle parimast küljest!”

„Parimast küljest,” turtsatas Uno. „Joomine ja seks ja lollakad tõsielusarjade tibid – kas me niiviisi tahamegi Tanumshedet näidata?”

„Noh, mina arvan igatahes, et see saab olema jube põnev!” ütles Gunilla Kjellin oma pisut kiledavõitu häälega võlutult ja välgutas Erlingi suunas silmi. Ta oli mehest väga sisse võetud. Jah, teda võinuks isegi armunuks nimetada, ehkki ta ise poleks seda küll kunagi tunnistanud. Erling polnud asjast siiski teadlik ja kasutas naise vaimustust selleks, et võita endale hääletamisel tema hääl kõigis asjades, mida ta soovis läbi viia.

„Jah, kuulake Gunillat! Sellises vaimus peaksime kõik algavat projekti tervitama! See on põnev seiklus, mis nüüd algab, ja hea juhus, mille peaksime tänuga vastu võtma!” Erling kasutas oma innustavat häält. Seda, millest tal oli suure kindlustushiiu juhiks oldud aastatel nii palju kasu olnud. Seda, mis oli pannud nii personali kui juhtkonna kuulama suure huviga kõike, mis tal öelda oli. Ta muutus alati nostalgiliseks, kui mõtles seal tulises õhkkonnas veedetud aastate peale. Kuid tänu taevale, ta oli õigel ajal kõrvale astunud. Võtnud oma auga välja teenitud raha ja öelnud aitäh – enne kui ajakirjanike ajujaht verejälje üles võttis ja tema vaeseid kolleege jahisaagina taga ajama hakkas, et need kukuksid ja saaksid lõhki kistud. Erling oli palju piinelnud oma otsuse pärast südamerabanduse järel eelpensionile minna, kuid see oli osutunud parimaks otsuseks, mille ta oli teinud.

„No nii, võtke palun saiakesi. Need on Elgi kondiitriärist.” Erling osutas käega vaagnatele, mis olid täis Viini saiu ja kaneelikukleid. Kõik küünitasid kuulekalt vaagnate poole ja tõstsid endale ette. Tema ise loobus. See, et ta oli saanud südamerabanduse, ehkki oli nii hoolikas toidu ja liikumise osas, oli tema soovi end hoida veelgi suurendanud.

„Kuidas me võimalike kahjudega teeme? Ma kuulsin, et Töreboda teenis sarja jooksul selle pealt palju. Kas hüvitamise eest seisab telefirma?”

Erling turtsatas kannatamatult selles suunas, kust küsimus tuli. Kommuuni noor majandusülem lausa pidi alati pisiasjadega ihnutsema, selle asemel et suurt pilti näha – the big picture, nagu tal oli kombeks öelda. Ja muide, mida kuradit teab tema majandusest? Alles vaevalt kolmkümmend täis, ja ta polnud ju kogu oma elu jooksulgi nii palju raha liigutanud kui see summa, mille kohta Erling oli oma headel aastatel aktsiaseltsis üheainsa päeva jooksul otsuseid langetanud. Ei, väikesed arveametnikud ei pakkunud talle kuigivõrd huvi. Ta pöördus kõnealuse arveametniku, Erik Bohlini poole ja ütles rõhutatult:

„Sellega pole meil praegu tarvis tegelda. Võrreldes suureneva turistide juurdevooluga, mis meile tulema hakkab, pole mõtet mõne purukslöödud akna pärast muretseda. Ja ma loodan ka, et politsei annab endast parima, et oma palk välja teenida, ja kontrollib olukorda.”

Ta laskis pilgul mõned sekundid igaühe peal puhata. Seda tehnikat oli ta varem edukalt kasutanud. Ja nii ka nüüd. Kõik vaatasid maha ja peitsid igasugused protestid kuhugi kaugele enda sisemusse, kuhu need kuulusid. Neil oli olnud nende võimalus, kuid nüüd oli hea demokraatliku tava järgi, hääletuse teel, otsus langetatud ja täna pidid telebussid koos osavõtjatega Tanumshedesse kohale veerema.

„Küllap läheb kõik hästi,” ütles Jörn Schuster. Ta polnud ikka veel toibunud faktist, et Erling oli üle võtnud kohaliku omavalitsuse juhi ametiposti, mis oli peaaegu viisteist aastat talle kuulunud.

Erling omalt poolt ei suutnud mõista, miks oli Jörn otsustanud juhatusse edasi jääda. Kui teda ennast oleks nii häbiväärselt maha hääletatud, oleks ta, saba jalge vahel, eemale tõmbunud. Aga kui Jörn tahtis end edasi alandada, siis palun. Oli teatud põhjusi, miks seda vana rebast alles hoida, olgugi et ta oli nüüd piltlikult väljendudes väsinud ja hambutu. Tal olid oma truud poolehoidjad ja nad olid rahulikud, kuni nägid, et Jörn on juhatuses tegev.

„Jah, aga paneme siis täna asja käima, nii et suitseb. Mina isiklikult tervitan meeskonda kell üks ja teie olete loomulikult teretulnud osalema. Muidu kohtume neljapäeval, meie korralisel koosolekul.” Erling tõusis, andes märku, et seltskonnal on aeg minema hakata.

Uno torises ära minnes ikka veel, kuid muidu arvas Erling, et tal oli õnnestunud väga hästi vägesid koondada. Asi lõhnas edu järele, ta tundis seda.

Ta läks rahulolevalt verandale ja süütas võidusigari. Söögisaalis koristas Viveca vaikides lauda.

„DA-DA-DA-DA.” MAJA ISTUS oma toolis ja lalises, vältides samal ajal suure osavusega lusikat, mida Erica püüdis talle suhu pista. Pärast mõningast sihtimist õnnestus Erical viimaks lusikatäis putru lapsele suhu saada, kuid rõõm jäi üürikeseks, sest Maja valis selle hetke, demonstreerimaks, et ta oskab auto häält teha. „Brrrrr,” ütles ta niisuguse sisseelamisega, et puder pritsis ühtlase kihina Erica näole.

„Neetud põngerjas,” ütles Erica tüdinult, kuid kahetses kohe oma sõnavalikut.

„Brrr,” ütles Maja rõõmsalt ja sellega õnnestus tal viimased pudrujäägid suust lauale saata.

„Neetud põngeljas,” ütles Adrian, mille peale vanem õde Emma teda kurjalt korrale kutsus.

„Ei tohi vanduda, Adrian!”

„Aga Ica ju vandus.”

„Aga vanduda ikkagi ei tohi, eks ju, tädi Erica, ei tohi ju?” Emma pani käed otsusekindlalt puusa ja vaatas nõudlikult Ericale otsa.

„Ei, selge see, et ei tohi. Minust oli väga rumal vanduda, Adrian.”

Selle vastusega rahule jäädes jätkas Emma oma hapupiima söömist. Erica vaatas teda armastaval, ent ühtlasi murelikul pilgul. Tüdruk oli sunnitud nii kiiresti suureks saama. Mõnikord käitus ta Adrianiga rohkem nagu ema kui vanem õde. Anna tundus seda mitte märkavat, kuid Erica nägi seda lihtsalt liiga hästi. Ta teadis ju omast käest, mis tunne on see roll päris noores eas oma õlule võtta.

Ja nüüd oli ta jälle sealsamas – emaks oma õele. Samal ajal kui ta oli ema Majale ning mingisugune lisaema Emmale ja Adrianile, oodates, et Anna oma poolunest ärkaks. Erica heitis pilgu ülakorruse poole ja hakkas laual olevat segadust koristama. Kuid üleval oli vaikne. Anna ärkas harva enne ühtteist ja Erica laskis tal magada. Ta ei teadnud, mida muud ta peaks tegema.

„Ma ei taha täna lasteaeda minna,” kuulutas Adrian ja tegi niisuguse näo, mis ütles täiesti selgelt, et proovitagu vaid teda selleks sundida.

„Muidugi lähed sa lasteaeda, Adrian,” ütles Emma ja pani jälle käed puusa. Erica teadis, et kohe võib puhkeda nääklus, ning katkestas selle, ja sel ajal, kui ta üritas kuidagi korrastada oma kaheksakuist tütart, ütles ta: „Emma, mine ja pane endale õueriided selga. Adrian, ma ei jaksa täna sellest rääkida. Sa lähed koos Emmaga lasteaeda, siin pole midagi vaielda.”

Adrian avas suu, et protestima hakata, kuid miski tädi pilgus ütles talle, et täna hommikul oleks tal parem sõna kuulata, ja ta läks tema kohta ebatavalise leplikkusega esikusse.

„No nii, pane nüüd tossud jalga.” Erica pani Adrianile tossud valmis, kuid poiss raputas ainult ägedasti pead.

„Ma ei oska, sa pead mind aitama.”

„Muidugi oskad, lasteaias sa ju paned ise tossud jalga.”

„Ei, ma ei oska. Ma olen väike,” lisas poiss kindluse mõttes.

Erica ohkas ja pani Maja maha. Tüdruk hakkas juba enne seda minema roomama, kui ta käed ja põlved põrandat puudutasid. Ta oli varakult roomama hakanud ja nüüd jõudnud sel alal meistriklassi.

„Maja, kullake, oota,” ütles Erica, püüdes samal ajal Adrianile tossu jalga tõmmata. Maja otsustas siiski seda tungivat palvet eirata ja siirdus rõõmsalt avastusretkele. Erica tundis, kuidas higi hakkas mööda selga ja käsivarsi alla voolama.

„Ma võin Maja ära tuua,” ütles Emma teenistusvalmilt ja võttis Ericalt saamata jäänud vastust nõusolekuna. Varsti tuli ta kergelt ähkides tagasi, kandes Majat, kes väänles tema süles nagu tõrkuv kassipoeg. Erica nägi, et tütre nägu oli omandamas niisugust punast värvust, mis harilikult hoiatas, et kohe hakkab ta kõripõhjast karjuma, ja kiirustas teda enda sülle võtma. Seejärel ajas ta lapsed uksest välja auto poole. Pagan, kuidas ta neid hommikuid vihkas.

„Kähku autosse, nüüd on meil kiire. Me jääme jälle hiljaks ja teate küll, mida kasvataja Ewa sellest arvab.”

„Talle see ei meeldi,” ütles Emma murelikult pead vangutades.

„Ei, talle see tõesti ei meeldi,” ütles Erica ja kinnitas Maja turvahälli.

„Ma tahan ees istuda,” teatas Adrian. Ta pani käed vihaselt rinnale risti ja valmistus võitluseks. Kuid nüüd oli Erica kannatusel lõpp.

„Istu oma tooli,” möirgas ta ja tundis teatavat rahuldust, kui nägi, kuidas poiss sama hästi kui lendas üles oma istmele. Emma istus oma kohal taga keskel ja pani endale ise turvavöö peale. Pisut liiga tormakate liigutustega kinnitas Erica Adriani, kuid peatus, kui tundis äkitselt oma põsel väikest lapsekätt.

„Ma almastan sind, Ica,” ütles Adrian ja püüdis teha ennast nii armsaks, kui vaid oskas. Kahtlemata oli see katse pugeda, aga see mõjus iga kord. Erica tundis, kuidas süda läks soojaks. Ta kummardus ja andis poisile suure musi.

Enne sissesõiduteelt välja tagurdamist heitis ta mureliku pilgu Anna magamistoa akna poole. Ruloo oli endiselt alla tõmmatud.

JONNA PANI OTSAESISE vastu jahedat bussiakent ja vaatas mööduvat maastikku. Teda täitis suur ükskõiksus. Nagu alati. Ta venitas kampsunivarrukaid, nii et need ulatusid pikalt üle käte. Aastatega oli see muutunud sundkäitumiseks. Ta mõtles imestamisi, mida ta siin teeb. Kuidas ta oli kõige selle sisse sattunud? Miks oldi nii vaimustatud tema elu ja argipäeva jälgimisest? Jonna ei saanud sellest tegelikult aru. Ühe katkise, teistest erineva, üksildase, ennast lõikuva tüdruku elu. Aga võib-olla oli just sellepärast hääletatud „Majas” tema saatessejäämise poolt, nädal nädala järel. Sest üle riigi leidus nii palju temasuguseid tüdrukuid. Tüdrukuid, kes näljaselt tundsid temas ära iseennast, kui ta pidevalt sattus vastasseisu teiste osavõtjatega, kui ta seisis nuttes vannitoas ja lõikas oma käsivarred žiletiga ribadeks, kui temast kiirgus nii palju jõuetust ja meeleheidet, et teised „Maja” osavõtjad tõmbusid temast eemale, nagu oleks ta nakatunud marutõppe. Võib-olla just sellepärast.

„Issssand, kui põnev! Mõelda vaid, et me saime veel ühe võimaluse!” Jonna kuulis Barbie hääles pingsat ootust, kuid ei teinud sellest välja. Ainuüksi tema nimi ajas Jonnat öökima. Ent ajalehed armastasid seda. BB-Barbie mõjus pealkirjades tohutult hästi. Aga tema õige nimi oli Lillemor Persson. Selle oli üks kõmulehtedest välja tuhninud. Nad olid leidnud temast ka vanu pilte, sellest ajast, kui ta oli liiga suurte prillidega väike kõhn pruunipäine tüdruk. Mitte kõige vähematki sarnane selle silikoonist punnis blondi pommiga, kes ta oli täna. Jonna oli pilte nähes kõvasti naerda saanud. Nad olid ühe eksemplari ajalehte „Majja” sisse toimetanud. Kuid Barbie oli nutnud. Hiljem oli ta ajalehe ära põletanud.

„Vaata kui palju rahvast!” Barbie osutas erutatult rahvahulgale platsi ääres, kuhu buss paistis suunduvat. „Saad sa aru, Jonna, kõik on siin meie pärast, meie pärast, saad sa aru?” Ta suutis hädavaevu rahulikult istuda ja Jonna heitis talle põlgliku pilgu. Seejärel pani ta endale MP3-mängija klapid pähe ja sulges silmad.

PATRIK KÕNDIS AEGLASELT ümber auto. See oli sõitnud järsust kallakust alla vastu puud. Esiots oli tugevasti kortsus, aga muidu oli auto puutumata. Selle kiirus ei saanud olla kuigi suur.

„Paistab, et juht on paiskunud vastu rooli. Usun, et see ongi surma põhjus,” ütles Hanna juhiistme kõrval kükitades.

„Jätame selle lahkaja otsustada, arvan ma,” ütles Patrik ja kuulis, et see kõlas pisut teravamalt, kui ta oli kavatsenud. „Ma mõtlen lihtsalt, et ...”

„Pole midagi,” ütles Hanna ja tegi käega tõrjuva liigutuse. „See oli rumal kommentaar. Siitpeale piirdun vaatlemisega, mitte ei tee järeldusi – veel,” lisas ta.

Patrik oli teinud ringi ümber auto ja kükitas nüüd Hanna kõrvale. Juhiistmepoolne uks oli pärani lahti ja hukkunu endiselt istmel, ikka veel turvavööga kinnitatud, pea toetatud vastu rooli. Veri oli jooksnud piki nägu ja osa oli tilkunud põrandale.

Äkki kuulsid nad, kuidas nende taga hakkas üks tehnikuist kaamerat plõksutama, et õnnetuskohta jäädvustada.

„Kas me oleme ees?” küsis Patrik ringi keerates.

„Ei, meil on juba enamik vajalikke pilte tehtud. Nüüd tahtsime ohvri sirgemasse asendisse tõsta ja teda pildistada. Kas see sobib? Kas olete näinud, mida teil siiamaani oli tarvis näha?”

„Oleme või, Hanna?” küsis Patrik, püüdes kolleegi töösse kaasata. Kindlasti polnud kerge uue inimesena tööle hakata ja ta kavatses anda endast parima, et see Hanna jaoks lihtsamaks teha.

„Jah, usun küll.” Nad mõlemad Patrikuga tõusid püsti ja astusid kõrvale, et tehnik ligi pääseks. Mees võttis ettevaatlikult ohvri õlgadest kinni ja toetas tema pea tahapoole, vastu peatuge. Alles nüüd nägid nad, et see oli naine. Lühikesed juuksed ja sooneutraalsed riided olid põhjuseks, miks nad esialgu olid teda meheks pidanud, ent nägu näitas selgesti, et hukkunu oli neljakümnendates aastates naine.

„See on Marit,” ütles Patrik.

„Marit?” ütles Hanna küsivalt.

„Tal on Affärsvägenil väike pood. Müüb teed, kohvi, šokolaadi ja muud taolist.”

„Kas tal perekond on?” Hanna hääl kõlas pisut kummaliselt, kui ta küsimuse esitas, ja Patrik heitis talle kiire pilgu. Aga naine nägi välja nagu tavaliselt, nii et ilmselt oli Patrik seda endale ainult ette kujutanud.

„Ma tegelikult ei teagi. Peame selle välja uurima.”

Tehnik oli nüüd pildistamisega valmis ja tõmbus tagasi. Patrik astus sammu ettepoole ja Hanna tegi sedasama.

„Ole ettevaatlik, ära midagi puutu,” ütles Patrik automaatselt. Enne kui Hanna jõudis vastata, jätkas ta: „Vabanda, ma unustan kogu aeg, et sa oled uus ainult meie juures, mitte politseinikuna. Palun ole minuga kannatlik,” ütles ta kohmetult.

„Ära ole nii ülitundlik,” naeris tema uus kolleeg. „Niiii õrnake ma ka ei ole.”

Patrik hakkas samuti naerma, kergendatult. Ta polnud mõistnud, kui harjunud ta oli töötama inimestega, keda hästi tundis; inimestega, kellest ta teadis, kuidas nad töötavad. On kindlasti kasulik natuke värsket verd juurde saada. Pealegi oli ju Ernstiga võrreldes ükskõik kes teine kasudega kaup. See, et mees oli eelmisel sügisel pärast – leebelt väljendudes – omavolitsemist töölt vallandatud, see oli, jah, ei midagi muud kui ime!

„Noh, mida sa näed?” küsis Patrik ja kallutas end ettepoole, Mariti näo juurde.

„Mitte niipalju mida ma näen, vaid mida haistan.” Hanna hingas paar korda läbi nina sisse. „Siin lausa haiseb viina järele. Ta oli ilmselt silmini täis, kui teelt välja sõitis.”

„Jah, paistab kahtlemata nii,” ütles Patrik. Ta hääl kõlas pisut mõtlikult. Murelik korts laubal, kiikas ta autosse sisse. Seal polnud näha midagi tavatut. Üks kommipaber põrandal, tühi plastist kokakoolapudel, paberileht, mis näis olevat raamatust välja rebitud, ja siis tühi viinapudel, kaasreisija pool, põranda kõige kaugemas nurgas.

„Tundub, et see asi pole kuigi keeruline. Ühe auto avarii purjus juhiga.” Hanna taganes paar sammu ja näis valmistuvat ärasõiduks. Kiirabiauto oli valmis laipa minema viima ja neil polnud enam suurt midagi teha.

Patrik vaatas ohvri nägu veelgi lähemalt. Uuris hoolikalt vigastusi tema näos. Seal oli midagi, mis ei tundunud päris õige.

„Kas ma võin vere ära pühkida?” küsis ta ühelt tehnikult, kes pakkis varustust kokku.

„Jah, võib vast küll, meil on kõik dokumenteeritud. Võtke, mul on lapp.” Tehnik ulatas Patrikule valge riidetüki ja see noogutas tänuks. Ettevaatlikult, peaaegu õrnalt pühkis ta ära vere, mis oli pärit peamiselt laubahaavast. Naise silmad olid lahti ja enne uurimise jätkamist vajutas ta need nimetissõrmedega korralikult kinni. Vere all oli nägu täis haavu ja siniseid plekke. Rool oli näkku täie jõuga sisse löönud, sest auto oli vanem mudel, ilma turvapadjata.

„Kas te ei saaks veel mõned fotod teha?” küsis ta mehelt, kelle käest oli lapi saanud. Tehnik üksnes noogutas ja võttis kaamera. Kiiresti tegi ta veel mõned pildid ja vaatas siis küsivalt Patrikule otsa.

„See on kõik,” ütles Patrik ja läks eemale Hanna juurde, kes paistis olevat hämmelduses.

„Mis see oli, mida sa nägid?” küsis ta.

„Ma ei tea,” vastas Patrik ausalt. „On lihtsalt midagi, mis ... ma ei tea ...” Ta lõi käega. „Ah, see pole kindlasti midagi. Sõidame nüüd tagasi, et teised saaksid siin oma töö lõpetada.”

Nad istusid autosse ja sõitsid Tanumshede poole. Terve tagasitee oli auto täis kummalist vaikust. Ja selles vaikuses nõudis miski visalt Patriku tähelepanu. Ta lihtsalt ei teadnud, mis see oli.

BERTIL MELLBERGI SÜDA tundus kummaliselt kerge. Niisugune tunne oli tal vaid siis, kui ta veetis aega Simoniga, pojaga, kelle olemasolust ta polnud viisteist aastat isegi teadnud. Kahjuks ei käinud Simon tal kuigi tihti külas, aga ta ikkagi käis ja mingisugune suhe oli neil õnnestunud luua. See polnud ülevoolavalt südamlik, väliselt ei olnud see kuigi nähtav ja elas õige varjatud elu. Ent see oli olemas.

Praegune raskesti seletatav tunne oli tingitud sellest, et laupäeval oli juhtunud temaga midagi märkimisväärset. Pärast kuid kestnud nuiamist ja sundimist hea sõbra Steni poolt – või pigem ainsa sõbra, ja ehk võis tedagi nimetada pigem tuttavaks –, oli ta nõustunud temaga Munkedali tantsupeole kaasa minema. Kuigi Mellberg pidas ennast suurepäraseks tantsijaks, oli sellest palju aastaid möödas, kui ta oli sagedasti tantsusaale külastanud, ja tantsupidu maal – see tundus mingil moel nagu ... tuttidega põlvikud ja polka. Aga Sten käis seal regulaarselt ja lõpuks oli tal õnnestunud Mellbergi veenda, et need tantsupeod ei pakkunud mitte ainult sedasorti muusikat, mida nende põlvkonna inimesed hindasid, vaid olid ka suurepärased jahimaad. „Nad istuvad seal reas ja lihtsalt ootavad, et nad üles nopitaks,” oli Sten seda väljendanud. Mellberg ei saanud eitada, et see kõlas hästi; naisterahvastest oli viimastel aastatel pisut puudus olnud, nii et muidugi tahtis ta pisikest väheke luhvtitada. Kuid tema skepsis tulenes sellest, et ta kujutas endale väga hästi ette, mis sorti naisterahvaid neil tantsupidudel leidus. Meeleheitel koledad vanad öökullid, kes himustasid rohkem mõnele hea pensioniga vanamehele küüned lõplikult sisse lüüa kui niisama väheke voodilinade vahel nahistada. Aga kui ta midagi oskas, siis oli see abiellumishimulistest mooridest vabanemine, oli ta arutlenud, nii et viimaks oli ta otsustanud kaasa sõita ja jahiõnne proovida. Kindluse mõttes oli ta parema ülikonna selga pannud ja piserdanud siia-sinna natuke head lõhna. Ning Sten oli läbi astunud ja nad olid enne teeleasumist üht-teist hinge alla võtnud. Sten oli taibanud neile küüdi korraldada ja seega polnud neil vaja kainuse pärast muretseda. Mitte et Mellberg muidu selle pärast liigselt muretsenud oleks, aga poleks ju tore olnud, kui ta oleks purjuspäi juhtimisega vahele jäänud. Pärast intsidenti Ernstiga hoidis juhtkond tal silma peal, mistõttu tuli korralikult käituda. Või vähemalt lasta välja paista, et ta käitub korralikult. See, mida nad ei teadnud, ei saanud neid ka murelikuks teha ...

Niisiis polnud Mellbergil ettevalmistustest hoolimata suuremaid ootusi, kui ta astus avarasse saali, kus tants juba täie hooga käis. Ja tema eelarvamused leidsidki kinnitust. Ainult tema enda vanused vanamoorid, kuhu ta ka ei vaadanud. Selles oli ta laulja Uffe Lundelliga täiesti sama meelt: kes kurat tahaks keskealist, kortsus ja lõtva keha enda kõrvale voodisse, kui saadaval on nii palju prinki, kena ja noort. Mellberg oli sunnitud, tõsi küll, möönma, et Uffel oli sel rindel pisut rohkem edu kui temal endal. Tänu kogu sellele rokitähevärgile. Paganama ebaõiglane.

Ta pidi just minema joogitagavara täiendama, kui kuulis, et keegi kõnetas teda.

„Milline koht. Seisad siin ja tunned end vanana.”

„Jah, mina olen siin hoolimata sellest, et ma ei tahtnud tulla,” vastas Mellberg ja heitis pilgu naisele, kes oli tema kõrvale tulnud.

„Sama siin. Bodil vedas mind siia,” ütles naine, osutades ühele daamile, kes oli juba põrandal ja vihtus tantsida.

„Minu puhul oli see Sten,” ütles Mellberg, viidates samuti tantsupõranda poole.

„Mina olen Rose-Marie,” ütles naine ja ulatas käe.

„Bertil,” vastas Mellberg.

Samal sekundil, kui tema peopesa puudutas naise oma, muutus tema elu. Oma kuuekümne kolme eluaasta jooksul oli ta kogenud iha, kiima ja kanget himu mõne naise suhtes, keda oli kohanud. Aga mitte kunagi varem polnud ta armunud. Nüüd tabas see teda seda suurema jõuga. Ta vaatas naist imestusega. Mellbergi objektiivne mina registreeris, et naine oli 60ndates, pikkus 160 cm, kenade ümarustega, reipalt punaseks toonitud lühikeste juustega ja rõõmsa naeratusega. Kuid tema subjektiivne mina nägi vaid silmi. Need olid sinised, vaatasid teda uudishimulikult ja erksalt ning ta tundis, kuidas upub neisse. Täpselt nagu võis lugeda halvasti kirjutatud kioskiromaanidest.

Seejärel oli õhtu möödunud liiga kiiresti. Nad olid tantsinud, juttu ajanud, Mellberg oli naisele juua toonud, tema jaoks tooli välja tõmmanud. Kõik see ei kuulunud päris kindlasti tema tavalisse repertuaari. Ent tol õhtul polnud miski tavaline.

Kui nad lahku läksid, oli ta tundnud end korraga kohmaka ja tühjana. Ta lihtsalt pidi naist uuesti nägema. Ja nüüd istus ta esmaspäeva hommikul töö juures ning tundis end nagu koolipoiss. Tema ees kirjutuslaual oli paberitükk naise nimega, telefoninumber kohe selle alla kirjutatud.

Ta vaatas paberikest, hingas sügavalt sisse ja valis numbri.

NAD OLID JÄLLE tülitsenud. Mitmes kord see juba oli, seda ta ei teadnud. Liiga palju kordi oli tülitsemisest saanud lausa verbaalne poksimatš. Ja mõlemad olid, nagu ikka, kaitsnud oma seisukohti. Kerstin tahtis, et nad sellest ka teistele räägiksid. Marit tahtis asja jätkuvalt salajas hoida.

„Kas sa häbened mind – meid?” oli Kerstin karjunud. Ja Marit oli, nagu palju kordi varemgi, pööranud pilgu ära, vältides talle silma vaatamist. Sest just täpselt selles oligi probleem. Nad armastasid teineteist ja Marit häbenes seda.

Algul oli Kerstin endale sisendanud, et see ei ole kuigi oluline. Tähtis oli, et nad olid teineteist leidnud. Et nad olid pärast seda, kui olid nii elu kui inimeste käest tõsiselt klohmida saanud ja see oli nende hingele viga teinud, tõesti teineteist leidnud. Mis tähtsus oli sel juhul armastatu sool? Mis rolli mängis see, mida teised inimesed arvasid? Kuid Marit ei näinud seda niimoodi. Ta polnud valmis seadma end ümbruskonna arvamuste ja eelarvamuste märklauaks ning tahtis, et kõik jääks nii, nagu oli olnud neli aastat. Et nad jätkaksid kooselu armastajatena, kuid teeskleksid teiste jaoks, et on lihtsalt sõbrannad, kes majanduslikel põhjustel ja mugavuse pärast korterit jagavad.

„Kuidas sa võid sellest nii palju hoolida, mida inimesed ütlevad?” oli Kerstin öelnud eileõhtuse tüli ajal. Marit oli nutnud – nagu alati, kui nad tülis olid. Ja nagu tavaliselt, kasvatas see Kerstini viha veelgi suuremaks. Pisarad olid nagu kütuseks saladuse tekitatud müüri taga kerkinud vihale. Ta vihkas seda, et ajas Mariti nutma. Vihkas, et ümbritsev maailm ja asjaolud ajasid teda solvama inimest, keda ta kõige rohkem armastas.

„Mõtle, kuidas see Sofiele mõjuks, kui asi välja tuleks!”

„Sofie on palju tugevam, kui sa arvad! Ära kasuta teda oma arguse vabanduseks!”

„Mis sa arvad, kui tugev võib olla üks viieteistaastane, kui teda narritakse sellepärast, et ta ema on lesbi? Kas sa ei saa aru, milline põrgu tal sellest koolis tuleks? Ma ei saa talle niimoodi teha!” Mariti nutt oli moondanud ta näo inetuks maskiks.

„Kas sa ausalt öeldes ei arva, et Sofie on juba kõigest aru saanud? Usud sa tõesti, et me petame ta ära ainult sellega, et sa neil nädalatel, kui ta meie juures on, kolid elutuppa ja me käime kodus ringi ja etendame mingisugust näitemängu? Tead, Sofie on ammu kõike taibanud! Ja kui mina oleksin tema nahas, siis häbeneksin ma rohkem ema, kes on valmis elama oma elu mingis kuradima vales ainult sellepärast, et inimesed midagi ei räägiks! Seda ma häbeneksin!”

Selleks ajaks oli Kerstin karjunud juba nii valjusti, et hääl katkes. Marit oli talle otsa vaadanud oma haavunud ilmel, mida Kerstin oli aastate jooksul vihkama õppinud, ja ta teadis ka kogemuse põhjal, mis sellele järgneb. Ja nii oligi. Marit oli järsku lauast püsti tõusnud ja endale nuuksudes jope selga tõmmanud.

„Lase muidugi jalga, kurat võtaks! Seda teed sa ju alati! Lase aga jalga! Ja seekord pole sul tarvis tagasi tulla!”

Kui uks Mariti järel kinni langes, oli Kerstin köögilaua taha istunud. Hingamine oli sügav ja kiire ning oli tunne, nagu ta oleks jooksnud. Ja teatavas mõttes ta oligi. Jooksnud selle elu järele, mida ta neile mõlemale soovis, kuid mida Mariti hirm ei lasknud neil saada. Ja esmakordselt oli ta öeldut tõsiselt mõelnud. Miski tema sees ütles talle, et ta varsti enam ei jaksa.

Kuid nüüd, järgmisel hommikul, oli see tunne asendunud sügava, näriva murega. Ta oli terve öö üleval istunud. Oodanud, et uks avaneb; lootnud kuulda tuttavaid samme parketil; oodanud, et saaks kallistada, lohutada ja andeks paluda. Kuid Marit ei tulnudki koju. Ja autovõtmed olid kadunud, seda oli Kerstin öösel kontrollinud. Kus kurat ta on? Kas midagi on juhtunud? Kas ta sõitis oma endise mehe, Sofie isa juurde? Või oli ta sõitnud koguni ema juurde Oslosse?

Kerstin tõstis sõrmede värisedes toru hargilt ja hakkas helistama.

„MIDA SEE TEIE arvates tähendab turisminduse jaoks Tanumi kommuunis?” Ajalehe Bohusläningen reporteril olid plokk ja pliiats valmis ning ta ootas, et saaks vastuse kirja panna.

„Palju. Lihtsalt palju. Viie nädala jooksul saadetakse iga päev Tanumshedest eetrisse pooletunnine telesaade ja seesugust turundusvõimalust pole see maakoht küll kunagi näinud!” Erling muheles. Vana rahvamaja ette oli kogunenud sarjast osavõtjate bussi ootama arvukas publik. Enamasti teismelised, kes, õhinas viimaks ometi oma iidoleid elusuuruses näha, suutsid hädavaevu rahulikult seista.

„Aga kas sellel ei või olla vastupidine efekt? Ma pean silmas, et varasematel hooaegadel on tegemist olnud pigem kaklemise, seksi ja joomisega, ning see on küll vaevalt sõnum, mida tahetakse turistidele edastada?”

Erling vaatas reporterit pisut ärritunult. Et inimesed võivad ka kogu aeg nii paganama negatiivsed olla! Tal oli sellest juba kohaliku omavalitsuse juhtkonnas küllalt saanud ja nüüd hakkab kohalik ajakirjandus sama joru ajama.

„Jah, aga kas te siis pole kuulnud väljendit „igasugune tähelepanu on hea”? Ja kui aus olla, siis elatakse ju Tanumshedes küllaltki kiratsevat elu – üleriigiliselt vaadates. Seoses „Fucking Tanumiga” see nüüd muutub.”

„Teatavasti,” alustas reporter, kuid kannatuse kaotanud Erling katkestas teda.

„Mul pole praegu kahjuks aega rohkem kommentaare anda, pean vastuvõtukomitees olema.” Ta keeras kannal ringi ja hakkas sammuma bussi poole, mis oli just parkinud. Noorukid tunglesid ootusärevalt bussiukse ees, oodates erutatud pilkudega, et see avaneks. Nende nägemine tugevdas Erlingi arvamust, et just seda nende asula vajabki. Nüüd saab Tanumshede üldtuntuks.

Kui bussiuks sahinal avanes, astus sealt kõigepealt maha neljakümnendates aastates mees. Teismeliste pettunud pilgud andsid mõista, et ta ei olnud üks osavõtjaist. Erling polnud jälginud ühtki paljudest eetris olnud tõsielusarjadest, nii et tal polnud aimugi, keda või mida ta peaks ootama.

„Erling W. Larson,” ütles ta ja ulatas käe, manades samal ajal näole oma kõige võitvama naeratuse. Kaamerad klõpsusid.

„Fredrik Rehn,” ütles mees pakutud kätt vastu võttes. „Me oleme telefoni teel vestelnud, mina olen selle tsirkuse produtsent.” Nüüd naeratasid mõlemad.

„Olete südamest teretulnud Tanumshedesse. Siinse paiga nimel tahaksin öelda, et me oleme väga rõõmsad ja uhked selle üle, et te siia tulite, ning ootame pikisilmi seda väga põnevat hooaega.”

„Tänan, tänan. Jah, meil on suured lootused. Kahe eduka hooaja järel tunneme end väga turvaliselt, me teame, et see on edukas formaat ja ootame väga meie head koostööd. Aga ärgem laskem noorsugu kauem oodata,” ütles Fredrik ja naeratas oma säravvalgete hammaste välkudes lootusrikka publikumi poole. „Siit nad tulevad, „Fucking Tanumi” osalised: „Suure venna” Barbie, „Suure venna” Jonna, „Robinsonide” Calle, „Baari” Tina, „Robinsonide” Uffe ja viimasena, kuid sama olulisena „Farmi” Mehmet.”

Üksteise järel väljusid osavõtjad bussist ja puhkes täielik paanika. Rahvas karjus, näidati näpuga ja trügiti ettepoole, et neid puudutada või paluda autogramme. Kaameramehed olid juba tööle hakanud ja filmisid täie hooga. Erling jälgis rahulolevalt, kuid pisut hämmeldunult seda eksalteeritud reaktsiooni, mille osavõtjate saabumine põhjustas. Ta pidi tahtmatult imestama, kuidas küll lood tänapäeva noorusega sellised olla said. Kuidas võis see tattnokkade ja kaltsukubude punt säärast hüsteeriat põhjustada? Nojah, ega tal polnud tarviski seda mõista – tähtis oli nii hästi kui võimalik see tähelepanu ära kasutada, mille saatesari Tanumshede suhtes tekitas. Ja kui ta siis selle koha suureks heategijaks osutub, kui teda lõpuks tõesti edu saadab, siis on see loomulikult meeldiv kõrvalnähtus.

„No nii, nüüd peame selle siin katkestama. Teil tuleb rohkesti võimalusi osavõtjatega kohtuda, nad elavad ikkagi viis nädalat siin.” Fredrik peletas need eemale, kes ikka veel bussi ümber tunglesid. „Nüüd tuleb anda osavõtjatele võimalus end sisse seada ja pisut puhata. Aga järgmisel nädalal panete ju teleri käima? Esmaspäeval kell 19.00, siis läheb lahti!” Ta tõstis mõlema käe pöidlad püsti ja tulistas välja veel ühe ebaloomuliku naeratuse.

Noored tõmbusid vastumeelselt tagasi, suurem osa liikus põhikooli poole, kuid üks pisem salk paistis arvavat, et see on suurepärane võimalus tänaseks õppetöö peale käega lüüa, ja lonkis kooli asemel Hedemyrsi kaubamaja poole.

„Jah, see siin ennustab vaieldamatult head,” ütles Fredrik, pannes käed Barbie ja Jonna õlgadele. „Mis te ütlete, kids, kas olete valmis alustama?”

„Absoluutselt,” ütles Barbie silmi välgutades. Kogu möll oli talle adrenaliinilaksu andnud nagu tavaliselt ja ta lausa keksis ühe koha peal.

„Ja sina, Jonna, kuidas tunne on?”

„Hea,” pomises tüdruk. „Aga nüüd oleks tore asjad lahti pakkida või nii.”

„Selle ajame korda, kullakene,” ütles Fredrik ja pigistas tugevamini tema õlgu. „Peaasi et te end hästi tunneksite, tead ju küll.” Ta pöördus Erlingi poole.

„Kas elamisega on kõik korras?”

„Aga loomulikult.” Erling näitas käega ühe vanemat sorti punase maja suunas, mis asus neist vaid viiekümne meetri kaugusel. „Nad hakkavad elama rahvamajas. Me paigutasime sinna voodid ja nii edasi, ja ma usun, et teile meeldib.”

„Whatever, kui seal ainult alkoholi on, siis magan ma kus tahes.” Ütlejaks oli Farmi-Mehmet ning kommentaari saatsid ülejäänute itsitamine ja nõustuvad noogutused. Tasuta alkohol oli nende osavõtu üheks tingimuseks. See ja seksivõimalused, mis tuntusega kaasas käivad.

„Rahu, Mehmet,” ütles Fredrik naeratades. „On olemas korralik baar kõigega, mida soovite. Paar kasti õlut ka, ja seda tuleb juurde, kui otsa saab. Me hoolitseme teie eest, kas tead.” Ta hakkas käsi tõstma, et panna seekord käed Mehmeti ja Uffe õlgadele, kuid need vingerdasid sujuvalt kõrvale. Nad olid mehe varakult sildistanud täielikuks pedeks ja neil polnud üldse huvi mingi lillaga mehkeldada, see pidi mehele kuradima selgeks saama. Ehkki see oli tasakaalu hoidmiseks kitsas köis, sest samal ajal tuli ju produtsendiga häid suhteid hoida, selle nõuande olid nad saanud eelmiste hooaegade osavõtjatelt. Produtsent otsustas, kes saab kõige rohkem eetriaega ja kes kõige vähem, ning ekraanil olemise aeg oli ainus, mis arvesse läks. Oksendamine või põrandale urineerimine või enda muidu lollikstegemine – see ei tähendanud absoluutselt mitte midagi.

Sellest polnud Erlingil aimugi. Ta polnud kunagi kuulnud staar-baarmenitest või kõvast töörabamisest sigala teenistuses, mida nõuti, et end tõsielusarja tähena rambivalguses hoida. Ei, teda huvitas vaid hoogne areng, mis saab osaks Tanumile. Ja see, et temast räägitakse kui mehest, tänu kellele see toimus.

ERICA OLI JUBA lõunat söönud, kui Anna magamistoast alla tuli. Ent kuigi kell oli üks läbi, paistis, nagu ta poleks silmatäitki maganud. Anna oli alati olnud kleenuke, kuid nüüd oli ta nii kõhn, et Erical oli mõnikord teda nähes soov kohkunult õhku ahmida.

„Mis kell on?” küsis Anna kergelt väriseval häälel. Ta istus laua taha ja võttis tassi, mille Erica talle ulatas.

„Veerand kaks.”

„Da-daa,” ütles Maja ja lehvitas vaimustunult Anna poole, püüdes tema tähelepanu võita. Anna ei pannud seda tähelegi.

„Shit, ma magasin üle kella ühe. Miks sa mind ei äratanud?” küsis Anna ja rüüpas kuuma kohvi.

„Ah, ma ei teadnud, mida sa tahad, et ma teeksin. Paistab, et sul on vaja magada,” ütles Erica ettevaatlikult ja istus samuti köögilaua äärde.

Tema ja Anna vahekord oli juba ammust ajast niisugune, et Erica pidi sõnu valima, ja pärast seda, mis juhtus Lucasega, polnud asi paremaks muutunud. Juba ainuüksi see, et nad Annaga elasid jälle sama katuse all, mõjus nii, et nad libisesid samadesse mustritesse, millest väljasaamiseks nad mõlemad olid võidelnud. Erica langes õe suhtes automaatselt oma sisseharjunud emarolli, samas kui Anna paistis vaevlevat kahe soovi vahel: lasta enda eest hoolitseda või mässu tõsta. Viimastel kuudel oli kodus valitsenud rusutud õhkkond, kus palju välja ütlemata asju rippus õhus, oodates õiget juhust põhjalikuks arutamiseks. Kuid kuna Anna oli endiselt mingisuguses šokiseisundis, millest ta ei paistnud suutvat välja saada, käis Erica ringi kikivarvul, kartes paaniliselt öelda või teha valesid asju.

„Lapsed? Kas nad said lasteaeda, nagu pidid?”

„Jah, see läks suurepäraselt,” ütles Erica, jättes teadlikult välja Adriani väikese etteaste. Annal oli praegu lastega nii vähe kannatlikkust. Suurem osa praktilistest toimetustest jäi Erica õlule, ja niipea kui lapsed kasvõi natukegi tülitsesid, läks Anna ära ja laskis Erical asjaga tegelda. Anna oli nagu kuivaks väänatud kalts, käis jõuetult jalgu lohistades ringi ja püüdis leida seda, mis teda kunagi oli püsti hoidnud. Erica oli sügavalt, sügavalt mures.

„Anna, ära nüüd ärritu, aga kas sa ei peaks kellegagi rääkima? Me saime ju ühe psühholoogi nime, kes pidi täiesti suurepärane olema, ja ma usun, et see võiks ...”

Anna katkestas teda järsult. „Ei, ütlen ma. Ma pean selle ise lahendama. See on minu viga, ma tapsin inimese. Ma ei oska täiesti võõrale inimesele kurta, ma pean selle ise läbi töötama.” Kohvitassi hoidev käsi oli nii kõvasti tassi ümber, et sõrmenukid läksid valgeks.

„Anna, ma tean, et me oleme sellest tuhat korda rääkinud, aga ma ütlen veel kord: sa ei mõrvanud Lucast, sa tapsid ta enesekaitseks. Ja sa ei kaitsnud mitte ainult ennast, vaid ka lapsi. Keegi ei kahelnud selles, sind tunnistati ju täiesti süütuks. Ta oleks sinu ära tapnud, Anna, küsimus oli, kas sina või Lucas.”

Anna näolihased tõmblesid kergelt, kui Erica rääkis, ja Maja, kes tundis õhus pinget, hakkas oma toolis nihelema.

„Ma – ei – suuda – sellest – rääkida,” ütles Anna kokku pigistatud hammaste vahelt. „Ma lähen üles ja heidan jälle pikali. Kas tood lapsed ära?” Ta tõusis ja jättis Erica üksinda kööki.

„Jah, ma toon lapsed ära,” ütles Erica ja tundis, kuidas laugude taga hakkas pisaratest kipitama. Varsti ta enam ei jaksa. Keegi peab midagi tegema.

Siis aga tuli talle üks mõte. Ta tõstis toru ja valis mälu järgi numbri. See oli proovimist väärt.

HANNA LÄKS KOHE oma uude kabinetti ja hakkas end sisse seadma. Patrik suundus edasi Martin Molini väikese pugeriku juurde ja koputas ettevaatlikult uksele.

„Sisse.”

Patrik astus tuppa ja istus harjunud kombel Martini kirjutuslaua ees olevale toolile. Nad töötasid palju koos ja veetsid hulga aega teineteise kabineti toolidel.

„Ma kuulsin, et te käisite avariipaigas. Surnuid ka oli?”

„Jah, juht. Ühe autoga avarii. Ja ma tundsin juhi ära. See on Marit, kellel on pood Affärsvägenil.”

„Oh kurat küll,” ütles Martin ohates. „Nii kuradi mõttetu. Kas ta oli metskitse eest kõrvale pööranud või midagi taolist?”

Patrik kõhkles. „Tehnikud olid seal, nii et nende raport koos lahanguprotokolliga annab kindlasti lõpliku vastuse. Aga auto lausa haises alkoholist.”

„Oh kurat küll,” ütles Martin teist korda. „Teiste sõnadega – roolijoodik. Ehkki ma ei usu, et ta oleks kunagi varem selle küüsis olnud. See võis olla esimene kord, kui ta purjuspäi sõitis, või siis pole ta lihtsalt varem vahele jäänud.”

„Jaah,” ütles Patrik kõhklevalt. „Nii võib see ju olla.”

„Aga?” urgitses Martin ja panid käed kukla taha. Tema punased juuksed särasid valgete käte taustal. „Ma kuulen, et on midagi, mis sind murelikuks teeb. Nüüdseks tunnen ma sind nii hästi küll, et tean, kui miski on valesti.”

„Äh, ma ei tea,” ütles Patrik, „Mul pole midagi konkreetset. Lihtsalt oli midagi, mis tundus ... vale; midagi, millele ma pihta ei saa.”

„Sinu kõhutunne on ju tavaliselt õige,” ütles Martin toolil kiikudes murelikult. „Aga praegusel hetkel on ilmselt parem oodata, mida ekspertiisil öelda on. Kohe, kui tehnikud ja lahkaja on asja vaadanud, saame rohkem teada. Võib-olla saavad nemad aru, miks miski tundus mõistatuslik.”

„Jah, sul on õigus,” ütles Patrik ja kratsis mõtlikult pead. „Aga ... ei, sul on õigus, pole mingit mõtet spekuleerida, enne kui me pole rohkem teada saanud. Nüüd tuleb keskenduda sellele, mida me saaksime teha. Ja kahjuks tähendab see praegu, et tuleb sõita Mariti omakseid informeerima. Kas sa tead, kas tal perekond on?”

Martin kibrutas laupa. „Tal on teismeline tütar, nagu ma tean, ja ta jagab korterit ühe sõbrannaga. Taolise elukorralduse kohta on natuke sosistatud, aga ma ei tea ...”

Patrik ohkas. „Me peame lihtsalt tema juurde koju sõitma ja püüdma tunnetada, kuidas asi on.”

Mõni minut hiljem koputasid nad Mariti korteri uksele. Telefoniraamatust kontrollimine oli näidanud, et ta elas korrusmajas mõnesaja meetri kaugusel politseijaoskonnast. Nii Patrik kui Martin hingasid raskelt. See siin oli kõige vihatum tööülesanne politseiniku ametis. Alles teiselt poolt ust samme kuuldes mõistsid nad, et see polnud sugugi endastmõistetav, et sellisel pärastlõunasel ajal keegi kodus on.

Ukse avanud naine teadis otsekohe, milles asi. Seda nägid Martin ja Patrik kahvatuvalgest toonist, mille tema näovärv omandas, ja viisist, kuidas õlad alistunult alla langesid.

„Asi on Maritis, eks? Midagi on juhtunud?” Naise hääl värises, kuid ta astus kõrvale, et Patrik ja Martin esikusse lasta.

„Jah, meil on kahjuks halbu uudiseid. Marit Kaspersen sattus autoavariisse. Ta ... hukkus,” ütles Patrik vaikselt. Naine seisis nende ees täiesti liikumatult. Nagu oleks ta sellesse asendisse külmunud ega suudaks sundida end signaale ajust lihastesse saatma. Selle asemel oli aju hõivatud just saadud info töötlemisega.

„Kas te kohvi soovite?” ütles ta viimaks ja liikus nende vastust ära ootamata robotlike liigutustega köögi poole.

„Kas on kedagi, kellele me võiksime helistada?” küsis Martin. Naine paistis olevat šokis. Tema pruunid juuksed olid praktilises paažisoengus ja ta pani neid kogu aeg kõrva taha. Ta oli väga sale, jalas teksad ja seljas tüüpiline kootud Norra kampsun, ilusa keerulise mustri ja suurte kunstipäraste hõbepannaldega.

Kerstin raputas pead. „Ei, mul pole kedagi. Kedagi peale ... Mariti. Ja Sofie muidugi. Aga tema on oma isa juures.”

„Sofie – see on Mariti tütar?” küsis Patrik ja raputas pead, kui Kerstin, olles kolme tassi kohvi valanud, tõstis küsivalt üles piimapaki.

„Jah, ta on viisteist. See nädal on Ola nädal. Ühe nädala elab ta Mariti ja minu juures, järgmise Ola juures Fjällbackas.”

„Te olite Maritiga lähedased sõbrannad?” Patrik tundis end pisut ebamugavalt viisi pärast, kuidas ta küsimuse esitas, ent ta ei teadnud, kuidas teemale läheneda. Vastust oodates võttis ta lonksu kohvi. See oli hea ja kange, täpselt nagu talle meeldis.

Kerstini sunnitud naeratus näitas, et ta teab, mida Patrik küsib. Naise silmad täitusid pisaratega, kui ta ütles: „Me olime sõbrannad neil nädalail, kui Sofie siin elas, kuid armastajad neil nädalail, kui ta oli Ola juures. Sellepärast me ...” Hääl murdus ja pisarad hakkasid mööda põski alla jooksma. Ta nuttis natuke, kuid pingutas siis, et hääl jälle kontrolli alla saada, ja jätkas: „Sellepärast me eile õhtul tülitsesimegi. Sajandat korda. Marit tahtis kapis edasi olla, mina aga olin seal lämbumas ja tahtsin välja. Ta tõi põhjuseks Sofie, kuid see oli vaid ettekääne. Tema ise polnud valmis juttude ja pilkude objektiks saama. Ma püüdsin talle selgitada, et neist ei pääse ta niikuinii. Praegu räägitakse ja vaadatakse ju samuti. Ja isegi kui alguses oleks päris palju klatšitud, kui oleksime oma suhte avalikuks teinud, siis arvan mina kindlalt, et hiljem oleks see vähenenud. Kuid Marit ei julgenud seda kuulda võtta. Ta oli nii palju aastaid elanud tavalist keskmise rootslase elu: mees ja laps, maja ja puhkused haagissuvilas ning muu selline, ja selle, et ta võiks midagi tunda naiste vastu, oli ta kaugele oma salasoppidesse ära peitnud. Aga kui me kohtusime, siis langesid justkui kõik tükid oma kohale. Vähemalt nii ta seda mulle kirjeldas. Ta jõudis otsusele, mida teha: jättis Ola maha ja kolis minu juurde. Kuid ta ei julgenud siiski selle eest seista. Ja sellepärast me eile tülitsesimegi.” Kerstin küünitas salvrätikut võtma ja nuuskas häälekalt nina.

„Mis kell ta välja läks?” küsis Patrik.

„Kaheksa paiku. Veerand üheksa, arvan ma. Ma sain aru, et midagi on juhtunud. Ta poleks kunagi öö otsa ära olnud. Aga ei julge ju kohe politseisse helistama hakata. Ma mõtlesin, et ehk ta sõitis kellegi poole või oli väljas ja kõndis kogu öö ringi või ... ei, ma ei tea, mida ma tegelikult mõtlesin. Kui te tulite, olin ma just hakanud haiglatesse helistama. Kui ma sealt poleks teda leidnud, oleksin teile helistanud.”

Nutust oli nina jälle vesiseks läinud ja ta pidi veel kord nuuskama. Patrik nägi, kuidas naises segunesid lein, valu ja iseendale tehtud etteheited, ning soovis, et oleks midagi, mida ta saaks öelda, mis vähemalt etteheitedki ära võtaks. Kuid selle asemel oli ta sunnitud asja vaid hullemaks tegema.

„Me ...” Ta kõhkles viivu, siis köhatas ja jätkas: „Me kahtlustame, et ta oli avarii ajal tugevas alkoholijoobes. Kas tal oli ... millegagi probleeme?”

Ta jõi veel lonksu kohvi ja soovis sekundiks, et ta oleks kusagil mujal, kusagil kaugel. Mitte siin, mitte selles köögis neid küsimusi esitamas ja seda leina nägemas. Kerstin vaatas talle imestunult otsa.

„Marit ei tarvitanud üldse alkoholi. Vähemalt mitte sel ajal, kui mina teda tundsin, ja seda on üle nelja aasta. Talle ei meeldinud alkoholi maitse, nagu ta ütles, ja ta ei joonud isegi siidrit.”

Patrik vaatas tähendusrikkal ilmel Martini poole. Veel üks kummaline detail, mis lisandus tollele seletamatule asjale, mida ta oli tundnud paar tundi varem avariikohal.

„Ja te olete selles täiesti kindel?” Küsimus kõlas rumalalt, sest naine oli sellele ju juba vastanud, kuid miski ei tohtinud jääda ebaselgeks.

„Jah, täiesti! Ma pole kunagi, mitte kunagi näinud teda midagi alkohoolset joomas, ei õlut, veini ega midagi muud taolist, ja kujutada ette, et ta oleks joonud ja siis rooli istunud ... ei, see kõlab täiesti absurdselt. Ma ei mõista ...” Kerstin vaatas segaduses kord Patriku, kord Martini poole. Selles puudus justkui igasugune mõte. Marit ei joonud, see lihtsalt oli nii.

„Kust me võiksime tema tütre leida? Kas teil on Mariti eksabikaasa aadress?” küsis Martin, võttes välja ploki ja pastaka.

„Ta elab Fjällbackas Kullenområdeti piirkonnas. Siin on täpne aadress.” Naine võttis teadetetahvlilt ühe lipiku ja ulatas Martinile. Ta tundus endiselt segaduses olevat ja saadud kummaline info oli hetkeks nutu lõpetanud.

„Ja te ei taha siis, et me kellelegi helistaksime?” küsis Patrik lauast tõustes.

„Ei. Ma ... Kõige parema meelega tahaksin ma nüüd üksi olla.”

„Hästi. Aga helistage, kui midagi on.” Patrik ulatas talle oma kaardi. Vahetult enne seda, kui korteri uks tema ja Martini järel sulgus, pöördus ta tagasi vaatama. Kerstin istus ikka veel köögilaua taga. Täiesti liikumatult.

„ANNIKA! KAS UUS tüdruk on juba tulnud?” Mellberg hõikas küsimuse koridori.

„Jaa!” hõikas Annika vastu, vaevumata vastuvõtulaua tagant lahkuma.

„Kus ta siis on?” jätkus valjuhäälne vestlus Mellbergi poolt.

„Siin,” vastas üks naisehääl ja sekund hiljem ilmus koridori Hanna.

„Ah nii. Noh, kui sa pole liiga hõivatud, siis võibolla sooviksid tulla end mulle tutvustama,” ütles Mellberg hapult. „Tavaliselt on kombeks, et esimene asi, mida uuel töökohal tehakse, on see, et tullakse ja tutvustatakse end uuele ülemusele.”

„Palun väga vabandust,” ütles Hanna tõsiselt ja läks väljasirutatud käega Mellbergi poole. „Kohe, kui ma tulin, võttis Patrik Hedström mind väljakutsele kaasa ja ma just jõudsin tagasi. Plaanisin loomulikult sinu juurde tulla. Jah, alustuseks pean ütlema, et olen kuulnud väga palju head siinse töö kohta. Viimaste aastate mõrvajuurdlustest olete auga välja tulnud ja palju on räägitud sellest, et teil peab siin fantastiline juhtimine olema, kui nii väike jaoskond on suutnud nii eeskujulikult nende juurdlustega hakkama saada.”

Ta surus tugevasti Mellbergi kätt ja mees vaatas talle kahtlustavalt otsa, et kindlaks teha, kas tema äsja öeldud sõnades oli ehk mingisugust irooniat. Kuid naise pilk oli tõsine ja Mellberg otsustas kiiresti kiituse koos naha ja karvadega alla neelata. Võib-olla polegi nii paha, kui siin mõni univormis naisterahvas on. Silmale ilus vaadata on ta ka. Pisut liiga kleenuke tema maitse jaoks, aga mitte paha, üldsegi mitte paha. Kuigi pärast vestlust, mis tal oli olnud hommikupoolikul ja mis nii õnnestunult lõppes, oli ta sunnitud tunnistama, et ei tundnud kena naist nähes enam kõhus tavapärast kõditavat tunnet. Tema suureks imestuseks liikusid ta mõtted hoopis Rose-Marie sooja hääle peale ja rõõmu peale, millega naine oli nõustunud õhtusöögile tulema.

„Aga me ei saa ometi siin koridoris seista,” ütles ta, viies vastumeelselt mõtted tollelt meeldivalt telefonikõnelt eemale. „Lähme minu kabinetti, istume ja ajame natuke juttu.”

Hanna järgnes talle kabinetti ja võttis tema vastas istet.

„Nii et sa oled jõudnud siin juba tegutsema hakata?”

„Jah, nagu öeldud, võttis komissar Hedström mind avariipaika kaasa. Ühe autoga avarii. Kahjuks surmaga lõppenud.”

„Jah, seda juhtub vahetevahel.”

„Meie esialgse hinnangu põhjal on see seotud alkoholiga. Juht lausa haises viina järele.”

„Kurat võtaks. Mis Patrik ütles, kas see oli keegi, kellega me oleme sellega seoses varem kokku puutunud?”

„Ei paistnud sedamoodi. Ta tundis tegelikult ohvri ära. Üks naine, kellel on pood Affärsgatanil. Marit, nii ta minu meelest ütles.”

„Ah sa pagan ...” ütles Mellberg ja kratsis paljale pealaele keerutatud juuste seest mõtlikult pead. „Marit? Seda poleks ma kunagi uskunud.” Ta köhatas. „Aga loodetavasti pääsesid sa oma esimesel tööpäeval vähemalt omastele teatamisest?”

„Jah,” ütles Hanna oma kingi vaadates. „Patrik ja üks natuke noorem punapäine mees läksid sinna.”

„See on Martin Molin,” ütles Mellberg. „Kas Patrik ei tutvustanud teid?”

„Ei, küllap ta unustas. Kindlasti olid ta mõtted selle juures, mida nad tegema läksid.”

„Hmm,” vastas Mellberg. Järgnes pikk vaikus. Seejärel ta köhatas.

„Jah, aga olgu siis. Tere tulemast Tanumshede politseijaoskonda. Loodetavasti hakkab sulle siin meeldima. Kuidas sa oma elamise oled korraldanud?”

„Me, see tähendab mina ja mu mees Lars, üürisime endale maja kohe kiriku vastas. Kolisime tegelikult sisse nädal aega tagasi ja oleme püüdnud seal korda luua, nii hästi kui võimalik. Üürisime möbleeritult, aga tahame teha selle kodusemaks.”

„Ja sinu mees? Millega tema tegeleb? Kas tema on ka siin tööd leidnud?”

„Veel mitte,” ütles Hanna ja lõi pilgu maha. Käed liikusid süles rahutult.

Mellberg turtsatas sisimas kergelt. Ah nii, ta on abielus ühe sihukesega. Töötu vennikesega, kes laseb ennast naisel üleval pidada. Jajah, mõned on endale asjad ära korraldanud.

„Lars on psühholoog,” ütles Hanna, nagu oleks kuulnud, mida Mellberg mõtles. „Ta otsib, aga siin kandis pole turg psühholoogide jaoks kuigi suur. Nii et kuni ta midagi leiab, töötab ta raamatu kallal. Erialase raamatu. Ja mõned tunnid nädalas hakkab ta töötama „Fucking Tanumi” osavõtjate psühholoogina.”

„Ah nii,” ütles Mellberg toonil, mis näitas, et ta oli juba kaotanud huvi selle vastu, millega mees tegeleb.

„Jah, aga veel kord tere tulemast siia.” Ta tõusis, andmaks märku, et nüüd, kui viisakused on vahetatud, võib naine lahkuda.

„Tänan,” ütles Hanna.

„Pane palun uks enda järel kinni,” ütles Mellberg. Lühikese sekundi vältel arvas ta nägevat naise huultel lõbusat naeratust. Aga kindlasti ta eksis. Naine paistis tundvat suurt austust tema ja ta töö suhtes. Seda oli ta ju sama hästi kui öelnud, ja hea inimestetundjana oskas Mellberg vahet teha, kas ollakse siiras või mitte. Ja Hanna oli täiesti kindlalt siiras.

„KUIDAS LÄKS?” KÜSIS Annika sosinal, kui Hanna mõned sekundid hiljem tema tuppa tuli.

„Oh jah,” ütles Hanna täpselt selle lõbusa naeratusega, mida Mellberg kujutles end mitte nägevat. „Üks tõeline ... karakter on see seal,” ütles ta pead vangutades.

„Karakter. Jah, võib vast nii öelda küll,” ütles Annika naerdes. „Paistab igatahes, et sa oskad temaga ümber käia. Minu nõuanne on, et ära lase tal endale pähe istuda. Kui ta arvab, et saab sinu seljas sõita, siis on asi mokas.”

„Ma olen varem nii mõndagi Mellbergi kohanud, nii et ma tean, kuidas temaga ümber käia,” ütles Hanna ja Annikal polnud mingit kahtlust, et ta mõtles seda, mida ütles. „Meelita teda natuke, teeskle, et teed täpselt seda, mida ta ütleb, aga siis tee seda, mida ise õigemaks pead. Kui tulemus on hea, siis teeb ta hiljem näo, et see oli algusest peale tema idee – on mul õigus?”

„Sa tabasid just naelapea pihta, täpselt nii õnnestub Bertil Mellbergi käe all edukalt töötada,” ütles Annika ja läks tagasi vastuvõttu oma töölaua taha. Selle naise pärast polnud tal tarvis muretseda. Oskab ennast maksma panna, on üks pagana tark ja sitke tegelane. Saab olema nauding näha, kuidas ta Mellbergi käsile võtab.

DAN KORJAS TÜDRUKUTE toas kurvalt asju kokku. Nad olid taas kord jätnud oma toa maha niisugusena, et see nägi välja, nagu oleks seal pisemat sorti pomm plahvatanud. Ta teadis, et peaks paremini oskama neid enda järelt koristama panna, kuid nendega koosoldud aeg oli nii väärtuslik. Tüdrukud olid tema juures igal teisel nädalavahetusel ja ta tahtis sellest ajast kõik võimaliku välja pigistada, mitte raisata seda virisemise ja tülitsemise peale. Ta teadis, et see on vale, et ta peaks vastutama ka nende kasvatamise eest, mitte seda ainult Pernilla peale jätma, ent nädalavahetused möödusid nii kiiresti ja ka aastad näisid mööduvat hirmuäratava kiirusega. Belinda oli jõudnud juba kuusteist saada ja oli peaaegu täiskasvanu, ning Malin, kes oli kümme, ja Lisen, kes oli seitse, kasvasid nii kiiresti, et mõnikord tundus, nagu ei jõuaks ta sammu pidada. Kolm aastat pärast lahutust rõhus süütunne endiselt raske kivimürakana tema rinda. Kui ta poleks toda saatuslikku viga teinud, poleks tal tarvis siin tühjusest kajavas majas tüdrukute riideid ja mänguasju koristada. Võib-olla oli viga ka siia Falkedaleni majja elama jääda. Pernilla oli ju kolinud Munkedali, kus tema enda perekond oli lähedal. Kuid Dan oli tahtnud, et tüdrukud ei peaks lisaks ka oma kodumaja kaotama. Nii ta siis tegi tööd, hoidis kokku ja võitles, et tüdrukud saaksid neil nädalavahetustel, kui nad tema juures olid, end kodus tunda. Ehkki varsti polnud see enam võimalik. Majaga seotud kulud olid hakanud tal üle jõu käima. Kõige rohkem poole aasta pärast on ta sunnitud otsuse langetama. Ta istus raskelt Malini voodile ja toetas pea kätele.

Teda äratas mõtisklustest telefonihelin. Ta sirutas end Malini voodil olevat telefoni võtma.

„Dan kuuleb. – Oi, tere, Erica. – Jah, pisut raske on. Tüdrukud sõitsid eile õhtul ära. – Jah, ma tean, nad tulevad nädala pärast jälle. Lihtsalt tundub, et sinnani on nii pikk aeg. Ja mis siis sinul südame peal on?”

Ta kuulas suure huviga. Murelik korts, mis oli laubal juba enne vastamist, muutus veelgi sügavamaks.

„Kas asi on nii halb? Kui on midagi, mida ma saaksin teha, siis ütle ainult.”

Ta kuulas veel hetk aega, kui Erica rääkis. Kõhklevalt ütles ta: „Jah, seda ma saaksin teha küll. Kindlasti. Kui sa usud, et sellest võiks abi olla? – Okei, ma tulen siis kohe.”

Dan pani toru hargile ja jäi natukeseks istuma, väga mõtlikult. Ta ei teadnud, kas suudab tõesti millegagi abiks olla, aga kui abipalujaks oli Erica, ei kõhelnud ta appi minemast. Kunagi kaua aega tagasi olid nad olnud paar, kuid nüüd juba palju aastaid lähedased sõbrad. Erica oli ka aidanud teda Pernillast lahutamise ajal ja tema oli Erica heaks kõigeks valmis. Ka Patrikust oli saanud lähedane sõber ja Dan oli nende kodus sagedane külaline.

Ta pani üleriided selga ja tagurdas auto välja. Erica juurde jõudmiseks kulus vaid paar minutit.

Erica avas esimese koputuse peale. „Tere, tule sisse,” ütles ta ja kallistas teda.

„Tere, kus Maja on?” Dan vaatas õhinal ringi, otsides last, kellest oli saanud tema lemmikbeebi. Talle meeldis väga mõelda, et ka Maja vaatab teda iseäranis hea pilguga.

„Ta magab. Sorry.” Erica naeris. Ta teadis, et see väike sarmikas südametemurdja on tal pikalt eest ära saanud.

„Noh, eks ma pean siis püüdma toime tulla, ilma et saaksin tema kukalt nuusutada.”

„Ära ütle nii, ta ärkab kindlasti natukese aja pärast üles. Aga tule sisse. Anna on üleval magamistoas voodis.” Erica osutas ülakorruse poole.

„Sa arvad siis, et see on hea mõte?” ütles Dan murelikult. „Võib-olla pole tal lusti. Võib-olla ta isegi vihastab?”

„Ära ütle, et sinusugusel suurel ja tugeval mehel lähevad ühe väikese naise viha ees põlved nõrgaks,” naljatas Erica, vaadates üles Dani poole, kes pakkus vaieldamatult muljetavaldavat vaatepilti. „Ja ma ei taha ainult sellepärast, et ma nii ütlen, kuulda veel kord juttu sellest, et Maria arvates olid sa niiii Dolph Lundgreni moodi. Kui mõelda, et tema arvates on E-Type’i nimi päriselt E-Type, siis mina sinu asemel teda vabatahtlikult ei tsiteeriks.”

„Aga ma olen ju üsnagi tema moodi, on ju?” Dan võttis sisse edvistava poosi, kuid hakkas siis naerma. „Ei, küllap sul on õigus. Ja minu beibepäevad on täitsa kindlalt möödas. Pidin selle lihtsalt endast välja elama ...”

„Jah, me Patrikuga ootame mõlemad, et kohtuksime mõne sinu tüdruksõbraga, kellega oleks võimalik vestelda.”

„Sa mõtled selles kodus valitsevat kõrget intellektuaalset taset silmas pidades ... Muide, kuidas „Paradise Hotelil” nüüd läheb? Kas sinu lemmikud on alles? Kes finaali jõuab? Sina kui truu vaataja oskad kindlasti minu teadmisi värskendada ses osas, mis selles kõrgkultuurilises sarjas, mis sinu teadmistejanulisele ajule väljakutseid esitab, juhtunud on. Ja Patrik – tema oskab kindlasti rääkida, millised on seisud Rootsi jalgpallimeistrivõistlustel? See on ju kõrgema taseme matemaatika.”