Читать книгу Külm ahelik. Esimene raamat - Carla Neggers - Страница 5

Carine Winter pakkis seljakotti peamise, mida matkal vaja, ja oma uue digikaamera, ning suundus metsa, linnast kirdesse jäävale lainjale maa-alale, kus kunagi olid olnud piimafarmid. Ta ei läinud üles mäeharjale. Orus oli vähese tuulega ere ja selge novembripäev, sooja oli kümne kraadi ringis, aga üleval Cold Ridge’il oli temperatuur allpool nulli, tuul oli puhanguti kakskümmend meetrit sekundis ja mäeaheliku nugaterav graniidist selgroog oli juba lume ning jääga kaetud.

Kui ta oli kolmeaastane, olid tema vanemad novembrikuus Cold Ridge’ile matkama läinud ja seal üleval surnud. Samal nädalal kolmkümmend aastat tagasi, aga Carine mäletas seda veel.

Tema onu Gus oli kuulunud otsingurühma, mis tolle vanema venna ja vennanaise leidis. Ta oli ise alles kahekümnene, polnud veel aastatki Vietnamist tagasi, aga ta oli võtnud Carine’i ja tema vanema õe ning venna enda kasvatada. Antonia oli siis ainult viiene, Nate seitsmeaastane.

Jah, mõtles Carine üle kivimüüri ronides, ta mäletas neist kohutavatest päevadest nii palju, ehkki ta oli olnud liiga noor, et päriselt aru saada, mis juhtunud oli. Gus oli järgmisel kevadel pärast õnnetust tema ja tema venna ning õe üles ahelikule viinud. Cold Ridge kõrgus ähvardavalt New Hampshire’i oru põhjapoolse otsa ja nende väikese samanimelise kodulinna kohal. Gus ütles, et nad ei tohi seda karta. Gusi vend oli olnud tuletõrjuja, tema vennanaine oli bioloogiaõpetaja, mõlemad kirglikud matkajad. Nad polnud hooletud ega kogenematud. Oru inimesed rääkisid ikka veel nende surmast. Vahet pole, et ilmaennustused olid nüüd täpsemad, matkariided ja varustus kõrgtehnoloogilisem – kui Cold Ridge sai hakkama Harry ja Jill Winteri tapmisega, võib see tappa kelle tahes.

Carine ootas, kuni ta oli jõudnud sügavale metsa, enne kui digikaamera välja võttis. Ta ei olnud veel kindel, kas kaamera meeldib talle. Aga ta ei suutnud täna tõsiselt fotografeerimisele keskenduda. Naise mõtted kaldusid tagasi mälestustele, poolikutele kujutluspiltidele tema vanematest, kahmasid kõigest, millest suutsid.

Gus, kellest oli saanud üks kõige lugupeetumaid rõivakaupmehi ja matkajuhte White Mountainsis, ei kiidaks heaks, et ta üksi matkama läks. See oli risk, mida ta endale lubas, ainus turvareegel, mida ta endal murda lubas.

Ta oli vallutanud kõik nelikümmend kaheksa White Mountainsi ühest kilomeetrist kõrgemat tippu. Seitse neist olid üle poolteise kilomeetri kõrged – Washington, Adams, Jefferson, Monroe, Madison, Lafayette ja Lincoln. 1916 meetri kõrgune Washingtoni tipp oli kõrgeim ja ka kuulsaim, see oli tuntud äärmiselt raskete tingimuste poolest, need olid terves maailmas ühed hullemad. Igal aastaajal võis juhtuda, et matkajad peavad selle paljal graniidist tipul seisma vastamisi tormitugevuste tuultega – Carine oli pidanud. Ilmastiku tõttu ei kasvanud White Mountainsis puud nii kõrgel kui läänes, puudepiir jäi üldiselt umbes 1400 meetri kõrgusele.

Räägiti, et abenakid, kohaliku indiaanihõimu esindajad, pidasid kõrgemaid mägesid pühaks ega roninud kunagi nende tippudesse. Carine ei teadnud, kas see vastas tõele, aga ta oli valmis seda uskuma.

Suurem osa Cold Ridge’i rajast oli kõrgemal kui 1200 meetrit ja jättis matkajad puudepiirist kõrgemal valitsevate tingimuste kätte pikemaks ajaks, kui nad oleks pidanud viibima juhul, kui ronivad ainult ühe üksiku mäe tippu ja alla tagasi.

Aga täna leppis Carine endistel põllumaadel laiuva metsaga. Gus oli teda hoiatanud, et ta ei satuks Bobby Pouleti, karmidesse oludesse kolinud veidriku, kellele kuulusid mõned aakrid metsa kirdeservas, silma alla. Tegemist oli legendaarse ekstsentrikuga, kes oli ähvardanud maha lasta igaühe, kes söandab tungida tema maadele.

Carine pildistas kaljusid ja tumepunaseid tammelehti, vett, mis kitsas sängis kividel vahutas, tsuugasid, maha kukkunud, mädanevat jalakat ja mahajäetud roostes korstnaga jahipunkrit. Maa kuulus puidufirmale, mis rakendas õnneks matkajate suhtes laissez-faire’i – sekkumatuse suhtumist.

Ta peaaegu ei märganudki öökulli.

See oli hiigelsuur metskakk, kes istus liikumatult nagu kivikuju, tema neutraalsed värvid sulandusid novembri peamiselt hallidesse toonidesse, kui ta kõrgel raagus pöögi oksal istus.

Enne kui Carine jõudis kaamera tõsta, sööstis kakk oma oksalt minema ja lendas madalas kaares üle tema pea ning kadus vaateväljast.

Ta ohkas. Ta oli röövlindudest tehtud fotodega auhindu võitnud – ta oleks väga tahtnud sellest öökullist korralikku pilti saada. Teisest küljest ei olnud ta kindel, et tema digikaamera on ülesande kõrgusel.

Vali pauk purustas üksildase jääraku vaikuse.

Carine viskus kõhuli maha enne, kui jõudis mõista, mis heli see oli.

Püssipauk.

Kaamera oli tal käest lennanud ja maandunud kuivanud lehtedesse poole meetri kaugusel tema väljasirutatud käest. Tema seljakott oli tal seljas. Ja tema süda peksles ning kurgus nööris.

Neetud, mõtles ta. Kui lähedal see oli?

Need pidid olema jahimehed. Mitte vastutustundlikud jahimehed. Hullumeelsed jahimehed – tõprad, kes ei taibanud, mida nad teevad. Tulistada talle nii lähedal? Mida nad mõtlesid? Kas nad ei näinud teda? Ta oli oma villasele jakile ereoranži vesti peale tõmmanud. Ta teadis, et oli hirvede küttimise hooaeg, aga see oli esimene kord, kui jahimees oli tema läheduses tulistanud.

„Hei!“ ta tõstis karjumiseks pead, aga jäi kõhuli niiskele maapinnale, kõdunevate langenud lehtede sisse. „Lõpetage ära! Siin on inimesi!“

Nagu vastuseks kõlas kolm kiiret kõrvulukustavat pauku tema pea kohal. Kuulid vuhisesid mööda, peaaegu vilisedes. Üks neist tabas tamme paari meetri kaugusel temast paremal.

Kas need tüübid olid täielikud idioodid?

Ta oleks pidanud minema matkama White Mountainsi rahvusparki või ühte riigimetsadest, kus jahipidamine oli keelatud.

Kolme ja poole meetri kaugusel temast vasakul oli inimesekõrgune rahn. Kui need tüübid tulistamist ei lõpeta, peab ta varju otsima. Ta püsis madalal, korjas oma kaamera üles, ronis kiiresti rahnu taha ja püsis endiselt madalal ning surus selja vastu sakilist graniiti. Maapind oli siin märjem ja tema põlved ning istmik olid juba niisked. Külmad ja niisked tingimused tapavad. Alajahtumise tõttu suri White Mountainsis rohkem matkajaid kui ühelgi teisel põhjusel. See oli tapnud kolmkümmend aastat tagasi ka tema vanemad. Nad jäid ootamatu jäise vihma kätte ja neid mõjutas halb nähtavus. Nad kukkusid. Vigastatuna, suutmata edasi liikuda, suutmata ennast soojas hoida, polnud neil vähimatki võimalust.

Carine meenutas endale, et tal olid vahetusriided seljakotis. Toit. Vesi. Esmaabikomplekt. Liigendnuga, taskulamp, kaart, kompass, veekindlad tikud. Tema riided olid tehtud vetthülgavast materjalist, mis aitavad teda soojas hoida isegi siis, kui ta märjaks saab.

Kivirahn kaitseb teda kuulide eest.

Mets jäi vaikseks. Nii palju kui tema teadis, olid nad – või tema, kuivõrd seal võis olla ka ainult üks inimene – teel tema poole jõesängi, et vabandust paluda ja kontrollida, kas temaga on kõik korras. Tõenäolisem oli, et nad tegid putket ja lootsid, et ta neid ei näinud.

Järgmised kolm kiiresti üksteise järel tulistatud lasku põrkasid talle varju pakkuvalt rahnult tagasi, lüües kivi küljest kamakaid ja kilde lahti. Carine kisendas, ehmunult, frustreeritult, vihaselt. Ja nüüd ka hirmunult.

Kivikild rahnu küljest tabas teda vastu otsaesist ja tema suu klõpsatas kinni.

Püha jumal, nad sihtisid teda?

Kas nad püüdsid teda tappa?

Ta tõmbas ennast kerra, põlved vastu rinda, käed ümber pahkluude. Veri tilkus tema laubalt randmele. Ta ei tundnud vigastusest põhjustatud valu, aga tema süda peksis ja kõrvadel oli püssipaukudest valus. Ta ei suutnud mõelda. Taas katkestasid vaikuse kiiresti üksteisele järgnevad lasud.

Kas nad laevad uuesti püsse? Tulevad teda otsima? Mida?

Ta püüdis oma hingamist kontrolli alla saada, lootis, et laskjad ei kuule teda. Aga mis mõtet sel oli? Nüüd, kui ta oli karjunud, pidid nad teadma, et ta on kivirahnu taga.

Nad olid seda teadnud juba enne, kui nad seda sihtisid.

Ta ei saanud jääda sinna, kus ta oli.

Madal mäehari kõrgus viieteistkümne meetri kõrgusel tema kohal. Kui ta saaks mäest üles, võiks ta teisele poole mäeharja lipsata ja peita ennast puude ning kivide vahel, otsida teed tagasi auto juurde, kutsuda politsei.

Kui tulistajad püüavad talle järgneda, siis ta vähemalt näeks neid mäeharjal.

Näeks neid ja teeks mida?

Ta tõrjus selle mõtte kõrvale. Ta mõtleb sellele hiljem. Kas ta peaks tõusma ja jooksma? Küürutama? Või peaks ta roomama? Kõhuli üles mäkke kihutama? Ei mingit roomamist. Ta oleks oma oranži vestiga nagu tohutu helendav tõuk. Võtta see ära? Ei – pole aega.

Ta jätab seljakoti selga. See võib kuuli peatada või seda aeglustada.

Või peaks ta paigale jääma? Lootma, et nad ei ole teda ikkagi näinud?

Iga rakk tema kehas, ellujäämisinstinkt, mis tal oli, kinnitas talle, et kui ta paigale jääb, saab ta surma.

Ta valis välja suurimad puud, mis jäid tema rahnu ja mäeharja vahele: segu igihaljastest ja lehtpuudest, mille lehed olid aastaaja tõttu juba langenud. See oli New Hampshire. Graniidiosariik.

Ta hingas sisse, visualiseeris oma täpse teekonna, kummardus nagu sprinter ja väljahingamisel sööstis mäest üles. Ta sukeldus tsuuga taha, mis oli otse tema rahnu juures, jooksis siis diagonaalis vahtra juurde, siksakitas järgmise tsuuga juurde ja kihutas seejärel üle aheliku harja. Ta kiirustas allamäge ritvu meenutavate lehtedeta noorte võsude puhmast läbi, kui jäärakus teisel pool aheliku harja laksatasid veel kolm lasku.

Vihin, raksatus tema pea kohal.

Jeesus!

Nad sihtisid teda.

Küürutav kuju hüppas välja vasakut kätt asuva jändriku männi tagant, kahmas tugeva käega ümber tema piha, kattis tema suu palja käega ja sööstis koos temaga tagasi puu taha.

„Carine, kullake, see olen mina. Tyler North. Ära karju.“

Ta võttis käe ära ja istus tema kõrvale maha, ning Carine põrkus temast eemale, ehkki mitte päriselt tema haardeulatusest välja. „Kas sina lasid minu pihta? Sa lollpea.“

„Tasa. See polnud mina.“

Naine pilgutas silmi, nagu ei pruugiks mees olla tõeline, aga toetus endiselt vastu meest, kelle keha oli soe ja tugev. Tyler... Tyler North. Mees oli äärmiselt pinges ja keskendunud. Valmis võitlema, mõtles Carine uut hirmusööstu tundes. Mees oli langevarjur, õhuvägede päästja. Langevarjurid olid otsingu- ja päästespetsialistid, kes läksid järele pilootidele, kes olid vaenlase tagalas alla tulistatud. Carine ja Ty tundsid teineteist sestsaadik, kui nad olid päris väikesed. Ta oli kuulnud, et ta oli Cold Ridge’i koju puhkusele tulnud – võib-olla sihtisid tulistajad teda.

Ta püüdis hirmu ja segadust tõrjuda. Ta oli pildistanud, tegelnud oma asjadega. Siis hakkas keegi tema pihta laskma. Nüüd oli ta siin, puu taga koos Ty Northiga. „Kust... kust sa välja ilmusid?“

„Ma olen paari semuga matkamas. Me nägime su autot ja mõtlesime, et lööksime lõunasöögi ajaks kampa. Arvasime, et sul on paremat toitu.“ Ta kortsutas Carine’i poole kulmu, lükkas tolle juuksed laubalt kõrvale ja paljastas haava ning Carine’ile meenus, et mehe päästetöötaja oskuste hulka kuulusid ka meditsiiniteadmised, mis ületasid parameediku omi. „Sind tabas lendav kivikild?“

„Ma usun küll. Ty, ma ei tea, kas nad sihtisid sind...“

„Ärme praegu selle pärast muretseme. Su haav ei ole kuigi hull. Kas tahad siit pääseda?“

Ta noogutas ja mõtles, et pidi välja nägema nagu maniakk. Nägu verine, oksaraod juustes. Püksisääred läbimärjad ja porised. Tal oli külm, aga alajahtumisest oli ta kaugel.

Ty võttis tema seljakoti ja viskas selle enda õlale. „Me jookseme siksakitades mäest alla, just nagu sa üles tulid. See oli hästi tehtud. Hank Callahan ja Manny Carrera on seal, ära neid nähes ehmata.“

Hank Callahan oli erru läinud õhuväepiloot ja Manny Carrera oli samuti langevarjur, vanemseersant nagu Northgi. Carine teadis neid mõlemat nende varasematest külastustest Cold Ridge’ile. „Hüva.“

„Olgu. Sul on kõik kaasas? Kui sa oled uimane, võin ma sind kanda...“

„Ma saan hakkama.“

North naeratas talle ootamatult. „Sul on kõige ilusamad silmad. Miks me kunagi kohtamas käinud ei ole?“

„Mida?“

Kui väga see küsimus teda ka üllatanud ei olnud, oli mees suutnud tungida läbi hirmust, millest Carine paistis olevat läbi imbunud, ja kui Ty tema käe võttis, jooksis ta koos temaga kõhklemata, kasutades puid ja kivirahne varjumiseks, siksakitades allamäge ja ühest väikesest ümmargusest mäest üles. Nad sukeldusid kivimüüri taha lehtedega kaetud languse kohal, mida ta varem pildistanud oli. Carine hingeldas raskelt, tema pea valutas hirmust ja valust, haav tema laubal hakkas teda nüüd häirima. Nad jõudsid suurele teele lähemale. Tema auto. Koht, kus ta saab politseisse helistada. Tal oli mobiil seljakotis, aga siin polnud levi.

Nende kõrval kahisesid lehed ja Hank Callahan liitus nendega, ta naeratas Carine’ile korraks. Ta oli kandilise lõua ja siniste silmadega, silmapaistva välimusega, tema tumedates juustes oli halli. Temas ei olnud sugugi sellist kompaktset, terjerile omast ebaühtlust nagu kollakaspruunide juustega Tyler Northis.

„Jeesus, Ty,“ ütles Hank madalal häälel, „ta on viga saanud...“

„Temaga on korras.“

„Ma pidin hirmu pärast püksi tegema! Need värdjad sihtisid mind!“ Carine ei tõstnud häält, aga ta ei olnud rahulik. „Tõprad. Jahimehed...“

Hank raputas pead ja Ty ütles: „Need ei olnud jahimehed. Jahimees ei tulista järjest kolme lasku vastu kivi, isegi kui ta kasutab poolautomaatset vintpüssi. Need sitapead teadsid, et sa seal oled, Carine.“

„Mind? Aga ma ei ole midagi teinud...“

„Kas sa nägid kedagi?“ küsis Hank. „Oskad sa arvata, kui palju neid seal on?“

„Ei, pole aimugi.“ Tema hambad lõgisesid, aga ta süüdistas külma, mitte seda, mida Ty öelnud oli. „Seal on üks vana jahionn üsna lähedal kohale, kus kuulid lendama hakkasid. Mulle paistis, et see on maha jäetud. Ma pildistasin seda. Võib-olla kellelegi see ei meeldinud.“

„Ma arvasin, et sa pildistad linde,“ ütles North kõvera naeratusega.

„Ma olen tuntud lindudest tehtud fotodega.“ Lapsena uskus ta, et võib näha oma vanemaid inglitena lendamas Cold Ridge’i kohal koos mõne kulli või kotkaga. Ty tavatses teda selle pärast pilgata. „Ma lihtsalt katsetasin oma uut digikaamerat.“

Aga ta hingas kiiresti – liiga kiiresti – ja Ty pani oma käe viivuks tema suu peale. „Lõpeta. Hoia korraks hinge kinni, enne kui sa endale hingeldamisega liiga teed.“

Carine tundis juba, et ta pea käis veidi ringi, ja ta tegi, nagu Ty oli soovitanud. Ta märkas mehe silmade rohelist värvi. See ei olnud hea enne. Ta ei olnud mehe juures varem mitte midagi märganud. Ta ei suutnud meenutada, millal ta viimati mehega kohtunud oli. Neljanda juuli ilutulestiku ajal? Nad olid naabrid, aga nägid teineteist harva. Ty ema oli kolinud orgu vahetult enne Ty sündimist ja ostnud 1817. aastal ehitatud telliskivimaja, mille Abraham Winter, esimene Cold Ridge’i Winteritest, oli taverniks ehitanud. Ta ema oli ennast Saskiaks nimetanud, aga keegi ei uskunud, et see oli tema tõeline nimi. Kui tal oli abikaasa, ei rääkinud ta temast kunagi. Ta kudus ja maalis, aga ei olnud just kõige tähelepanelikum ema. Ty oli üsna omapäi üles kasvanud. Juba väikese poisina võis ta tundide kaupa mägedes uidata, enne kui ema märkas, et ta läinud on. Ta suri nelja aasta eest ja jättis Tyle maja ning viiskümmend aakrit metsa ja aasa. Kõik uskusid, et ta müüb selle maha, aga ta ei müünud, ehkki, arvestades tema sõjaväelasekarjääri nõudmisi, ei olnud ta seal kandis just palju.

Hank Callahan niheles. „Ma ei tea, kuidas teie, aga mina tahaksin enda ja püssidega tüüpide vahele mitmemiilise vahemaa tekitada.“

Carine rahustas oma hingamist. „Aga teie kolmas sõber, Manny...“

„Ära Carrera pärast muretse,“ ütles Ty. Tema oskab ise enda eest hoolitseda. Kustkaudu on siit kõige parem jalga lasta?“

„Me võiksime minna piki kivimüüri. Jahionni lähedal on vana metsaveotee...“

Ty raputas pead. „Kui tulistajad kasutasid jahionni, siis tulevad nad sealtkaudu. Neil on ilmselt mingid sõidukid.“

Carine mõtles viivuks. „Siis peaks me minema piki jõe kallast. See pole otsetee, aga viib meid meie autode juurde.“

„Kui hästi me näha oleme?“

„Tulistaja seisukohast? Ma ei oska seda hinnata. Ma tean lihtsalt, et see on kiireim tee siit minema.“

„Kiire on hea,“ ütles Callahan.

Ty noogutas ja tegi siis Carine’ile silma. „Olgu, kullake, me läheme sinu valitud teed.“

Carine ei mäletanud, et Ty oleks teda enne tänast kunagi kullakeseks nimetanud.

Kolmkümmend minutit hiljem, jõudes killustikuga kaetud parkimisplatsile, kuulsid nad enda selja taga plahvatust, sellest suunast, kus oli jahionn ja tulistajad. Puude kohale kerkis must suits.

Hank vilistas. „Huvitav, kes kurat need tüübid on.“

Ühe poolkuivanud valge männi tagant ilmus Manny Carrera. Ta pidi tulema üsna lähedal nende kannul, aga Carine polnud midagi kuulnud. Ta oli samuti langevarjur, tumedajuukseline ja tumedasilmne Texase sõnn.

„Tore,“ ütles Ty. „Mitte sind ei lastud õhku. Jahionn?“

„Mina arvaks nii.“ Manny rääkis rahulikult, plahvatustest ja püssilaskudest metsas ilmselt ei piisanud, et teda – või Northi või Callahani – närvi ajada. „Seal oli kaks püssimeest, vähemalt üks oli jahionnis. Ma ei saanud neile piisavalt lähedale, et neid korralikult kirjeldada.“

„Mul on binokkel, mida ma oleks võinud sulle laenata,“ ütles Carine.

Mees naeratas talle. „Aga nad tulistasid sind, lapsuke.“

„Mitte tingimata just mind...“

„Jah. Sind. Nad lihtsalt ei tahtnud sind tappa. Hirmutada, hirmust halvata, võib-olla. Muidu poleks nad mööda lasknud, mitte nii mitu korda. Nad kasutasid optilise sihikuga poolautomaatseid vintpüsse.“ Tema hääletoon oli objektiivne, ta lihtsalt nimetas fakte, aga tema silmad puhkasid naisel ja tema pilk muutus veidi leebemaks. „Palun vabandust. See ei olnud juhus. See ei olnud kiivakiskunud märkilaskmine. Nad ei ajanud sind hirvega segamini.“

„Ma saan aru.“ Ta püüdis oma surmalähedase kogemuse suhtes olla sama emotsioonitu nagu need kolm meest, aga talle meenus üha, kuidas ta oli kivirahnu taga kägaras, kuulis laske ja tundis, kuidas kivikild tema pead tabas. Kuulid olid lennanud tema, mitte nende poole. „Võib-olla nägid nad mind pildistamas, aga...“ ta hingas sügavalt sisse: „... minu jaoks oli see lihtsalt jahionn.“

„Sellest on praegu küll,“ ütles Ty. „Me võime hiljem oletamist jätkata. Kas sul on mobiil kaasas?“

Carine noogutas. „Ma pole kindel, et siin on levi.“

Ta võttis Tylt oma seljakoti ja otsis mobiili välja, aga ta oli pärast omapäi ringi trampimist, kuulide eest põiklemist, puude ja kivide taha sööstmist ja kahe sõjaväelase seltsis läbi metsa lidumist täiesti kurnatud. Ta vajutas valet nuppu ja pillas telefoni peaaegu maha.

North võttis selle vaikides tema käest ja raputas pead. „Levi ei ole. Hank ja Manny, võtke minu kastikas. Mina lähen Carine’iga.“ Ta pöördus naise poole ja silmitses teda kaalutlevalt. „Kas sa suudad juhtida või tahad, et mina seda teeks?“

„Ma suudan juhtida.“

Mobiililevi ei olnud – seal polnud ka maju –, kuni nad jõudsid väikese järveni, mis sundis Cold Ridge’i linnakesest põhja suunduvat teed väikest kaart tegema. Isegi siis sai Ty vaevu dispetšerile mõned sõnad öeldud, kui levi jälle kadus.

Ta vajutas telefoni kinni ja vaatas Carine’i poole. „Ma räägin tõsiselt,“ ütles ta. „Miks me kunagi kohtamas pole käinud?“

Carine suutis naeratada. „Sest ma olen sind alati vihanud.“

Mees naeratas talle. „Ei, sa ei ole.“

Ja Carine kaotas kontrolli. Siis, sel hetkel, seal.

Selleks ajaks kui osariigi ja kohalikud politseinikud sündmuspaigale jõudsid, oli jahionn maani maha põlenud ja laskjad olid läinud. Kui uskuda paljude seadusesilmade arvamust, oli Carine ilmselt komistanud salakaubavedajate otsa, keda politsei juba silmas pidas, aga ei suutnud tuvastada. Nad vedasid narkootikume, relvi ja inimesi Kanadasse ja sealt välja ning olid, vähima kahtluseta, väga ohtlikud.

Kõik nõustusid, et tal oli tõepoolest vedanud, et teda ei tapetud.

Isegi kui pildid, mis ta jahionnist teinud oli, olid põhjuseks, miks tulistajad ta sihikule võtsid, ei öelnud need pildid talle midagi. Ta printis need oma väikeses palkmajas välja, kuni tema ja ta militaarne trio politsei saabumist ootasid. Nad olid tulnud ja läinud, ning võtnud mälukaardi enda kätte. Väljatrükid olid tal endiselt alles. Roostes korstnaga jahipunker metsas. Tema pilgule paistis see täiesti süütu.

Ty puhastas ja ravis haava tema laubal. Carine, teadlikuna oma reaktsioonist mehele, teades, et kuidagi oli kõik nende vahel muutunud, vältis tema pilku. Ta oli meest tundnud kogu igaviku. Ta oli alati Carine’ile närvidele käinud. Ta oli Carine’i puu otsast alla lükanud. Ta oli lõiganud läbi köie, mille otsas rippus Carine’i autorehvist tehtud kiik. Nüüd tekitas ta Carine’is kihelust. See pidi olema adrenaliin – mingisugune traumajärgne reaktsioon, otsustas naine.

Hank ja Manny tegid tema ahju tule. Hank, nagu ta teada sai, oli just teatanud, et kandideerib musta hobusena esimest korda Massachusettsis senaatoriks. Ta oli endine õhujõudude päästekopteri juht, erumajor, kes oli sattunud üleriigilise tähelepanu alla oma viimasel missioonil aasta tagasi, kui ta päästis kalamehed, kelle paat oli ümber läinud.

Nii kõigutamatu, kui ta ka metsas ei olnud, ei öelnud Hank praktiliselt sõnagi sellest hetkest, kui Antonia Winter oma õe majja saabus. See tõi Carine’i näole naeratuse. Tema õde oli Bostonis kiirabihaigla kirurg, aga ta oli tulnud Cold Ridge’i nende vanemate surma kolmekümnenda aastapäeva puhul. Ta oli paar tolli Carine’ist lühem, tema kollakaspruunid juuksed olid veidi heledamad, aga Gus ütles, et mõlemal tema vennatütrel olid nende ema sinised silmad.

Antonia vaatas üle Ty töö Carine’i laubaga ja kuulutas selle rahuldavaks. Ty pööritas silmi. Antonia oli keskendunud, andekas ja kõva töörügaja, aga kui ta ka märkas Hanki reaktsiooni endale, ei reetnud ta seda kuidagi.

Gus saabus mõne minuti pärast ja kihutas kõik õhujõudude tüübid välja ning põrnitses mornilt, kui North Carine’ile silma tegi ja lubas teda hiljem vaatama tulla. Antonial lubas Gus jääda.

Nende onu oli viiekümnene, tema tumedad juuksed olid nüüd suuremalt jaolt hallid, aga ta oli sama rännuhimuline ja heas vormis kui alati. Peale töö rõivakaupmehena ja matkarühmade juhtimise White Mountainsis, korraldas ta ka mägironimise, talvise telkimise ja mägedest päästmise töötubasid. Tema eesmärk, Carine teadis seda, oli vähendada tõenäosust, et keegi peaks veel kunagi surema nii, nagu surid tema vend ja vennanaine. Aga inimesi hukkus ikka. Peaaegu igal aastal sai keegi mägedes surma.

Ta tõi ahju jaoks rohkem puid ja käis peale, et Carine istuks tule lähedale ja jutustaks talle ning õele kõigest.

Ta tegigi seda, välja arvatud see osa, kus Ty ütles, et tal on ilusad silmad.

Gus tahtis, et Carine läheks koos temaga tagasi linna, aga Antonia pakkus, et jääb Carine’i juurde tema väikesesse palkmajja. Nende vend, šerif New Yorgis, helistas ja nõustus üldise hinnanguga, et tulistajad ei olnud mööda lasknud. Kui nad oleks tahtnud teda tappa, oleks ta surnud. „Püsi mõned päevad varjus, eks?“

Kui Antonia ei kuulnud, küsis Carine Nate’ilt, mis too arvab, kui ta läheks Tyler Northiga kohtama.

„Kas ta kutsus sind?“

„Ei.“

„Tänan jumalat väikeste teenete eest.“

Järgmisel päeval juhtus selline asi, et Ty ja tema sõbrad pidid päästma üht Massachusettsi paarikest, kes jäi Cold Ridge’ile lõksu. Sterling ja Jodie Rancourt olid hiljuti ostnud maja ühe tibatillukese raskesti ligipääsetava tee juurde ja läksid oma esimesele matkale mäeharjale, nemad olid plaaninud selle lihtsa pärastlõunase ekskursioonina. Selle asemel pidid nad võitlema kõvema tuule, madalamate temperatuuride ja raskema maastikuga, kui olid oodanud. Ty, Hank ja Manny, kes olid ilmastikuoludeks valmis, aitasid neil pääseda allapoole puudepiiri, kus kohalike vabatahtlike päästemeeskond nad vastu võttis.

Jodie Rancourt oli pahkluu välja väänanud ja nii tema kui ka tema abikaasa olid alajahtumise varases faasis, neil oli oht jääda ööks mäele. Arvestades nende olematut kogemust ja karme tingimusi, oleks nad võinud kergesti surra, kui kolm õhujõudude meest ei oleks õigel hetkel välja ilmunud.

Sündmusterohke nädalavahetus White Mountainsis.

Pärast seda kui Manny läks tagasi oma õhujõudude baasi ja Hank oma senati kampaaniat vedama, jäid Ty ja Carine üksi oma kõrvalisele teele Cold Ridge’i varjus.

Gus tajus, mis oli juhtumas, ja astus läbi, et öelda Carine’ile, et ta on peast põrunud, kui teeb tegemist Tyler Northiga.

Carine ei kuulanud.

Tema onu hoiatus oli jäänud hiljaks. Kaugelt liiga hiljaks. Carine oli armunud.

Tema ja Ty määrasid valentinipäeva oma pulmapäevaks.

Nädal enne seda, kui nad pidid altari ette astuma, ilmus Ty tema onni ja ütles, et see jääb ära.

Ta ei saanud seda teha.

Lase Tyler North oma ellu.

Kirjuta Tyler North välja.

Nii kiiresti käiski.