Читать книгу Külm ahelik. Esimene raamat - Carla Neggers - Страница 6

Esimest korda mitme nädala jooksul ei veetnud Carine oma lõunatundi, mõeldes metskalkunite pildistamisele aasal tema palkonni lähedal Cold Ridge’il. Süües tuunikalavõileiba, mille ta oli endale samal hommikul valmistanud ja kaasa pakkinud, jalutas ta läbi Boston Public Gardeni. Iga penn oli ülioluline, et ta saaks endale lubada nii oma palkmajakest New Hampshire’is kui korterit linnas. Mitte et see oleks olnud uhke korter. Mitte et ta saaks veel kunagi elada oma majakeses.

Viimased lehed, isegi Bostonis, olid värvi muutnud ja paljud olid juba maha langenud, tekitades päikeselisel pehmel novembrikuu pärastlõunal kiusatust. Carine mäletas tohutute lehehunnikute kokkuriisumist lapsena koos oma õe ja vennaga – ja Tyler Northiga – ja nendes kargamist, peitumist ja maadlemist.

Ty oleks ta ükskord peaaegu lämmatanud. Kahjuks ei olnud ta taibanud sellest mõelda kui hoiatusest. Ty käitus lihtsalt nagu Ty, katsetas piire.

Aga üheksa kuud, mis olid möödunud ajast, kui nende pulmad ära jäid, olid talle õpetanud, et ei tasu raisata oma aega, mõeldes endisele kihlatule ja sellele, kuidas asjad oleks võinud minna. Ta sööstis üle tiheda liiklusega Arlingtoni tänava ühte Prantsuse kohvikusse ja tuli caffè latte’ga uhkeldades uuesti välja. Muidugi oli õige, et ta võiks pildistada Cold Ridge’il metskalkuneid, punasaba-viusid, päikeseloojanguid mägedes, koskesid, kive või alpiaasasid, hoolimata sellest, et ta oli juba kuus kuud olnud Bostonis, kus ta oli vastu võtnud pikaajalise tööpakkumise pildistamaks maja renoveerimist.

Tegemist pole lihtsalt juhuslike renoveerimistööde pildistamisega, mõtles ta. Sterling ja Jodie Rancourt olid palganud ta pildistama oma Commonwealthi avenüül asuva ajaloolise vanamoelise härrastemaja vaevanõudvaid taastamis- ja uuendamistöid.

Carine ohkas ja limpsis Newbury tänava kõrgema klassi kaupluste ja salongide vaateakendesse vaadates oma latet. Aga Ty ronis muudkui tagasi tema mõtetesse. Juba siis, kui ta oli kuueaastasena poissi rehaga tagasi ajanud, ise suust lehti süljates, oli ta teadnud, et ei tohi ennast iialgi Tyga siduda. See kuueaastane tüdruk tema sees, kes teadis, et ei tohi uskuda midagi, mida too mees ütles, pidi meeleheitest karjuma, kui ta oli eelmisel talvel Tyd armastama hakanud.

Mees võis helikopterist välja hüpata, et päästa alla tulistatud lennuki meeskonda – polnud vahet, kus. Vaenlase tagalas, mäetipus, kõrbes või džunglis või ookeani kohal; lumes, kuumuses või vihma käes. Rahuaja võitlustes. Tal oli töö, mis vajas tegemist. Põnnama löömine ei kuulunud valikuvõimaluste hulka.

Mitte nagu siis, kui asi hakkas tüürima Carine’iga abiellumise suunas.

Carine polnud temaga rääkinud sestsaadik, kui mees tema onni uksele koputas ja teatas, et ei saa abielluda. Mees oli mõneks päevaks üksi mägedesse talvisele matkale läinud, selle üle elanud ja siis naasnud oma baasi. Carine oli kuulnud, et talle leiti rakendust teisel pool ookeani ja et ta osales ohtlikel lahingu-päästemissioonidel. CSARs – Combat Search and Rescue.

Ta oli käinud ka humanitaarmissioonidel, ühel, kus ligipääsmatus piirkonnas raviti vigastatud naisi ja lapsi. Carine pidas lugu tööst, mida mees tegi, ja tasahilju oli tema vihkamine koos šokiga lahtunud. Need olid toimetulemiseks lihtsad emotsioonid – kui võrrelda neid valu ja häbitundega, mis olid järgnenud päevale, mil Ty ta maha jättis, käegakatsutava leinaga selle mehe kaotamise pärast, keda ta need mõned kuud, ehk koguni kogu oma elu, oli pidanud oma hingesugulaseks.

Isegi kui mees oli ära, meenutas kõik Cold Ridge’il teda. Ja, muidugi, kui ta sai puhkust, kui ta sai mõneks päevaks töölt eemale, siis oli ta seal.

Suve alguses teadis Carine, et pidi oma elu tükid kokku korjama ja midagi muutma, otsima uusi võimalusi, avardama horisonti – mitte et ta oleks kogu aeg nii tundnud. Mõnikord, isegi nüüd, tundis ta, nagu lakuks ikka veel oma haavu, jookseks ikka veel ära enese ja elu eest, mida ta tahtis elada.

Aga mitte täna – täna oli imeline hilissuvine päev, täiuslikult sobiv selleks, et mitte mõelda Cold Ridge’ile ja Tyler Northile. Nii palju kui see temasse puutus, oli ta mehe uuesti kõrvale heitnud, nagu ta alati oli teinud. Ta oli mehe kätte oma elu usaldanud – kes seda ei teeks? Aga ta ei tee enam kunagi seda viga, et usaldab teda kogu südamest.

Gus oli püüdnud talle seda pärast metsas toimunud tulistamisjuhtumit eelmise aasta novembris öelda. „Sa võid tema kätte oma elu usaldada, Carine, aga pagan võtku, ta murrab lõpuks su südame.“

Ta oli arvanud, et onu lihtsalt muretses tema pärast. Inimesed kippusid tema pärast muretsema. Ta ei olnud karm šerif nagu tema vend ega kõikenäinud kirurg nagu tema õde – inimesed pidasid teda perekonna tundlikuks hingeks, loodusfotograafiks, kes polnud kunagi päriselt kodunt lahkunud.

Noh, nüüd oli ta seda teinud.

Ta lõpetas oma caffè latte ja otsustas minna tagasi Commonwealthi avenüüle Rancourtide maja juurde, ehkki tal polnud mingeid konkreetseid ajapiiranguid. Rancourtid ei olnud teda juhuslikult palganud. Nemad ei olnud tema horisondi avardamise kava osa. Nad olid ta palganud, Carine teadis seda, seepärast, et ta oli Cold Ridge’ilt, nende kolme mehe sõber, kes olid nad aasta varem päästnud. Hank Callahan ja Antonia olid hakanud Bostonis käima kohtamas pärast nende esimest kohtumist Carine’i onnis. Hank oli nüüd tema õemees. Nädal tagasi olid Massachusettsi valijad teinud temast senaatori. Kuivõrd Ty oli Hanki sõber ja Antonia oli kirglikult lojaalne, kannatas nende suhe pärast Carine’i ärajäänud pulmi. Siis jäi Antonia koos vägivaldse jälitajaga lõksu saarele Codi neeme juures ja orkaaniga, mis pidi mere üle kallaste paiskama; ja Hank pidi minema teda päästma ning see lõpetas kõik kahtlused, mis neist kummalgi olid. Meedia ja valijad võtsid selle loo huviga vastu. Aga kõigile oli selge, et kui Hank Schelter Islandile suundus, ei mõelnud ta teiste arvamusele.

Ei, arvas Carine, tal polnud illusioone. Nii palju kui nad talle ka meeldisid, olid Sterling ja Jodie Rancourtil omad põhjused paluda teda seda tööd tegema.

Ta jalutas rahulikult, kiirustamata. Tema juuksed olid korralikult kinni pandud, ta kandis teksaseid, musta rullkraega kampsunit, nööpidega jakki ja veekindlaid madalaid saapaid – mugavaid riideid, mis võimaldasid tal redelitest üles ja alla ronida, turnida üle mööblikaitsete ja tööriistade ja materjalihunnikute, teha, mida ta iganes tegema pidi, et saada just seda pilti, mida ta saada tahtis. Ta oli harjunud mägedes ronima ja sirutama üle kaljuservade, et saada õiget valgust, värvi ja kompositsiooni. Maja renoveerimisel esitatavad nõudmised ei tundunud talle liiga karmid. Oli olnud vaikne hommik, ta polnud kaamerat isegi kotist välja võtnud ja oli selle Rancourtide majja jätnud, kuni ta lõunal käib. Ta kasutas täna oma digikaamerat, Jodie Rancourti nõudmisel – Jodie tahtis saada paremini aru digikaamera ja filmi erinevustest.

Särav must sportauto peatus tema kõrval ja Louis Sanborn, samuti hiljuti Rancourtide juurde tööle võetud mees, keris akna alla ning välgutas talle oma tapvat naeratust. „Hei, preili Fotograaf, kas vajate küüti suure maja juurde?“

Carine naeris. „Tänan pakkumast, härra Turvamees.“ Louis oli pikk ja, hoolimata enneaegu hallinevatest pudeliharja meenutavatest juustest, tegelikult noorem, kui ta välja nägi, arvatavasti parasjagu aasta või kaks Carine’ist vanem. Rancourtid olid palganud ta kaks nädalat tagasi oma turvaülema assistendiks. „Ma jalutan hea meelega. Selliseid päevi nagu täna ei ole palju jäänud. Väljas on ilus.“

„Ainult teiesuguste graniidipeade arvates.“

„Sooja on üle kümne kraadi!“

„Seda ma räägingi. Kas oli meeldiv lõuna?“

„Suurepärane lõuna.“

„Minul ka. Näeme Commonwealthi avenüül.“

Tema auto liitus uuesti Newbury tänava liiklusega. Carine läks edasi piki Exeteri tänavat ja keeras siis Commonwealthi avenüüle. Oma kaubandustänava ja väärikate vanamoeliste hoonetega oli see Bostoni Black Bay iseloomulik tänav, see kõik oli merelt tagasi nõutud maa, mis oli olnud vee all – sellest ka paiga nimi.

Endiselt kiirustamata istus ta poetänaval pingile, see tänav oli kuulus oma varaste kevadiste magnooliate poolest, mis olid praeguseks ammu läinud. Väike laps ajas maast lendu tuviparve ja Carine püüdis mitte mõelda lastele, kelle ta oleks pidanud Tyga saama, aga siiski tundis ta viivuks kahetsustorget. Lapse ema kahmas tollest kinni ja viskas ta üles kargesse novembriõhku ning pani siis tagasi tema kärru. Laps ei olnud sellega rahul ja hakkas jalgadega vehkima ja karjuma. Ta tahtis veel tuvisid taga ajada. Kaks kuud tagasi – kuu aega tagasi – oleks see vaatepilt Carine’i nutma ajanud, aga nüüd ta naeratas. Olen edusamme teinud, mõtles ta.

Ta kõndis piki läänesuunalist teed ajaloolise tellisfassaadiga härrastemaja suunas, mille Rancourtid olid ära napsanud niipea kui see kaheksateist kuud tagasi müügile tuli. See oli haruldane leid. Selle pikaajaline omanik, nüüdseks surnud, polnud iialgi seda korteriteks kohandanud, tegelikult oli ta maja õige vähe remontinud – maja oli suures osas selline, nagu ta oli ehitatud. Lehtpuidust põrandad, kaunistatud simsid, marmorist kaminad, lühtrid, seinavooderdised, sisseehitatud mööbel. Suurem osa viimasest kaheksateistkümnest kuust oli arhitektide tiimil, konservaatoritel, sisekujundajatel ja ehitusettevõtjatel kulunud õige, teostamist vääriva plaani väljamõtlemisele.

Carine’i töö remonditööde fotograafina võis vabalt kesta terve talve ja jätta talle endiselt aega, et tegelda teiste projektidega. Ta oli sellega tegelnud kuus nädalat. Tööd teha oli mõnel päeval kohutavalt raske, kuna maja oli inimesi paksult täis. Siis kadusid kõik ja mitte midagi ei juhtunud terve hommiku, terve pärastlõuna, isegi terve nädala. See jättis talle vaba aega, mida ta võis kasutada paremini, tehes midagi tulemuslikumat kui piimakohvide joomine ja vaateakende imetlemine. Ta märkas, et Louis Sanborni auto oli pargitud maja ette, ja naeratas pead raputades. Otsigu Louis pealegi sobivaid paiku parkimiseks – Carine ei saanud sellega iialgi hakkama ja kasutas linnas peaaegu alati ühistransporti või käis jala.

Sel ajal kui ta lõunal käis, oli keegi eestrepile välja pannud poti kollaste krüsanteemidega; sepistatud terasest käsipuu oli tema käe all külm, kui ta ronis trepist üles tohutu tumeda puitukse juurde. See oli paokil, ta lükkas seda õlaga ning sisenes ja viskas otsekohe oma kohvitassi inetusse plastist prügikasti otse ukse kõrval. Lai elegantne trepp viis viiekorruselise hoone teisele korrusele. Ta ei olnud iialgi varem üheski sellises paigas käinud. Mitte miski siin ei meenutanud talle tema väikest palkidest onni, kus robustne redel viis üles pööningule.

„Halloo!“ hüüdis ta. „Kas siin on keegi?“

Tema sammud kajasid keskse vestibüüli kirsipuidust põrandal, mis oli aja jooksul tumedaks tõmbunud. Temast vasakut kätt oli esinduslik külalistuba marmorist kamina ja kristall-lühtriga, pärast seda oli üks väiksem tuba ja raamatukogu. Teisel korrusel oli koguni elegantne ballisaal. Rancourtid olid lubanud kutsuda ka tema, kui nad seal esimese balli korraldavad, nad pilkasid teda, et loodavad teda kandvat litritega kleiti.

Ta võttis oma fotoaparaadi vestibüüli külmalt vanamoeliselt radiaatorilt. Siin pidi keegi olema. Keegi ei jätaks ust lahti, kui maja on tühi.

„Louis? Kus sa oled? Mina siin, Carine.“

Mees võis olla ülakorrusel, arvas Carine ja viskas kaamerakoti üle õla. Ta oli eeldanud, et töölised on sel pärastlõunal siin, aga ta ei jälginud nende tulemisi ja minemisi kuigi hoolikalt. Kui ta pööras pilgu tagasi peasissepääsu poole, jäi talle miski raamatukogus silma. Ta polnud kindel, mis – miski oli paigast ära. Valesti.

Ta hingas pindmiselt sisse ja tundis, nagu mingi jõud, mis on temast tugevam, sunniks teda astuma sammu lähemale ja piiluma läbi kahepoolse ukse ava. Taastamistööd ei olnud raamatukogus veel alanud. Endiselt olid käimas pingsad vaidlused selle üle, kas tasus kopeerida selle kollaseks tõmbunud tapeeti, tõenäoliselt originaali.

Carine puudutas puidust simssi ja ütles endale, et see oli ilmselt olnud lihtsalt vari või mingi riidekangas. Siis hüppas ta tagasi ja hingas järsku sisse, tema mõistus tõrkus vastu võtmast seda, mida ta silmad nägid – mees näoli põrandal maas. Louis. Ta tundis ära mehe tumeda ülikonna, tema harjasjuuksed. Ta sööstis ettepoole, aga peatus järsult, peaaegu instinktiivselt.

Loik midagi tumedat, mingi vedelik, valgus tasapisi tema poole. Ta seisis liikumatult, keeldudes leppimast sellega, mida nägi.

Veri.

See valgus kitsaste laudadega põranda pragudesse. See kattis Louisi väljasirutatud kätt.

Appi...

Ta ei suutnud rääkida. Tema suu avanes, aga sealt ei tulnud ühtki häält.

Tema juuksed... tema käsi... veres...

„Oh jumal, oh jumal – Louis!“ Carine hüppas ettepoole ja hüüdis üle oma õla: „Appi! Tulge appi, inimene on viga saanud!“

Ta vaatas, et ei astuks verre. See polnud lihtne – seda oli nii palju. Louis... ta ei saa olla surnud. Ma just nägin teda!

Tema esmaabioskused olid algelised. Ta ei olnud kiirabiarst nagu ta õde ega korralikult koolitatud lahinguparameedik nagu North ja Manny Carrera. Aga neid ei olnud siin ja ta sundis ennast Louis Sanborni kõrvale põlvitama, oma hirmu ning paanikat kontrolli all hoidma, ning puudutas kahe sõrmega mehe kaelaarterit. Oli ju see, kas polnud? Arterid tuksuvad koos südamega. Veenid ei tuksu. Et teada, kas mehe pulss lööb, pidi ta arteri leidma.

Pulssi ei olnud, verd oli liiga palju.

„Louis. Oh jumal!“

Ta vaatas tühjas ruumis ringi, tema hääl kajas selles vastu, kui ta uuesti abi järele hüüdis. Kas mees oli komistanud ja millegi terava otsa kukkunud – valesse kohta jäetud peitli või sae või millegi taolise otsa? Mehe kuue selg oli puutumata. Verd ei olnud, riie oli terve. Mis vigastus tal ka ei olnud, see pidi olema kõhu pool. Aga Carine ei julgenud meest ümber keerata, teda rohkem puudutada.

Ta tõusis värisedes. Mitte keegi ei olnud tema appihüüdudele vastanud. Louis Sanborn oli surnud. Ta oli üksi. Tema olukord jõudis lühikeste teadlikkuseplahvatustega temani, nagu ta ei suudaks kõike korraga vastu võtta.

Hei, preili Fotograaf, kas vajate küüti suure maja juurde?

Mis siis, kui ta oleks pakkumise vastu võtnud? Kas ta oleks võinud mehe elu päästa? Või oleks ta ise ka surnud?

Kuidas oli mees surma saanud?

Mis siis, kui see ei olnud õnnetus?

See ei olnud õnnetus. Ta teadis, et ei olnud.

Ta jooksis vestibüüli poole, kaamerakott peksis vastu tema puusa. Kus tema mobiil oli? Ta pidi helistama politseisse, kiirabisse. Ta kaevas oma jaki taskus, leidis telefoni, aga ei suutnud seda käes hoida ja pillas selle ennast ehmatades puidust põrandale. Ta õngitses selle, teel vestibüüli vaevu peatudes, maast üles.

Eesuks oli pärani lahti. Ta arvas, et oli selle lõunalt tulles kinni pannud. Kas siin oli veel keegi?

Ta tundis külma novembriõhku.

„Appi!“

Ta vaatas oma mobiili ja sai aru, et see polnud sisse lülitatud. Ta vajutas sisselülitamise nuppu ja jooksis eestrepile, ajas ümber poti krüsanteemidega ja lootis, et tänaval keegi kuuleb teda. Ta kiirustas trepist alla laiale kõnniteele. Ta kutsub politsei, peatab mööduva auto.

Korraga oli seal Manny Carrera, nagu oleks Carine ta enda jaoks esile mananud. Mees oli temaga kuu aega tagasi Hanki ja Antonia pulmas tantsinud ja rõõmsalt pakkunud, et lõikab Tyl munad maha, kui teda järgmine kord näeb.

„See on Louis... ta...“ Ta ei saanud sõnu suust välja. Ta on... oh jumal...“

Manny tõmbas ta enda embusse. „Ma tean,“ ütles ta. „Ma tean.“