Читать книгу Öine maandumispaik. Teine raamat - Carla Neggers - Страница 6

Üheksakümne minuti pärast hakkas pressikonverents venima. Nate Winteri meelest oleks kogu selle kupatuse saanud ära mahutada kõige enam viieteistkümne minuti sisse. Anna teada erioperatsiooni töörühma tulemustest. Kirjelda üldjoontes selle tegevust tulevikus. Vasta küsimustele.

Valmis.

Kuid reporteritel oli eriline anne äsja küsitud küsimusi teisiti sõnastatuna uuesti küsida ja poliitikutel korrata sedasama, mida nad just öelnud olid. Ning FBI, USA föderaalse politseiteenistuse ja New Yorgi politseijaoskonna juhid arvasid, et osa aust peaks neile kuuluma. Ehk siiski väljateenitult, kuid Nate tahtis lihtsalt tööle naasta.

Ta lasi jalga Central Park Southi tänaval asuva peene hotelli esimese korruse umbsest koosolekuruumist – linnavalitsuse valik – ja suundus tänavale, tervitades rõõmuga New Yorgi kõledat tuulepuhangut.

Oli keskpäev. Liiklus ei sujunud. Mõned jalakäijad olid oma vihmavarjud avanud, kuigi tegelikult ei sadanud. Isegi ei tibutanud, vaid udutas. Inimesed igatsesid tõeliselt kevadise tuuleõhu järele – oli maikuu esimene nädal –, kuid tundus, nagu olnuks taas märtsikuu.

Rob Dunnemore, kolleeg ja paarimees, samuti USA föderaalametnik, seisis Nate’i kõrval ja tõmbus külma tõttu kõverasse. „Minu lõunapoolne veri protesteerib.“

Nate heitis oma nooremale kolleegile pilgu. Nad mõlemad kandsid parimaid tumedaid ülikondi, lisaks veel nende üheksamillimeetrised poolautomaadid, käerauad, ametimärgid – riistvara polnud nähtaval, ent Nate kahtles, kas neid ikka New Yorgi ärimeesteks peetaks. „Õhk tundub mulle mõnus.“

„Kindlasti. Võiksin kihla vedada, et seal, kust sa pärit oled, pole lumi veel ära sulanud.“

Cold Ridge New Hampshire’is, White Mountainsi südames. Nate ei olnud pärast oma õe Carine’i pulmi veebruaris kodus käinud. „Minu onu ütles, et mäeahelikul on veel lund. Orgudes on see juba ära sulanud.“

„Jäine põhjapoolne osa.“ Rob väristas liialdatult õlgu. Ta oli blond ja nägus ning tema lõunaosariiklase sarmile lisas värvi temast õhkuv oht, mis mõjus naistugitöötajatele vastupandamatult – ning rohkem kui ühele naispolitseiametnikule. „New York on minu jaoks piisavalt külm. Kuule, ma vajan hoopis kevade hõngu. Lähme vaatame, kuidas on lood Central Parki tulpidega.“

„Tulpidega?“ Dunnemore, mis pagana jama sa ajad?“

„Ma nägin Hollandis miljoneid tulpe, kui paar nädalat tagasi seal oma sugulastel külas käisin.“ Ta ei häbenenud oma naeratust. „Ma olen nüüd neisse lausa armunud.“

Enne, kui Nate midagi öelda jõudis, kasutas Dunnemore ära autode voolus tekkinud vahe ja jooksis üle Central Park Southi tänava. Nate, kes oli pikem ja kiitsakam, järgnes talle aeglasema sammuga, suutmata veel harjuda oma kolleegi laialdaste huvidega. Tal ei olnud aimugi, kuidas või miks Rob Dunnemore oli politseiteenistusse tööle tulnud, kuid tal polnud midagi selle vastu, et ta määrati tööle New Yorgi lõunapiirkonda. Dunnemore’id olid tuntud Tennessee perekond – Rob oli hariduse omandanud Nashville’i ja Washingtoni erakoolides ja lõpetanud Georgetowni ülikooli. Ta veetis aasta välismaal. Pariisis. Ta oli palju reisinud ning rääkis kuut või seitset keelt, kaasa arvatud araabia ja farsi keel. Varem või hiljem võtab keegi ta rajalt maha ja paneb luureteenistusse tööle.

Rob oli vaid neli kuud New Yorgis olnud, kuid märkas kõike. Pärast viit aastat ei pannud Nate enam ei müra ega prahti tähele. Linn meeldis talle, kuid ta ei loonud endale illusioone. Ta ei jää sinna. Käisid jutud, et ta paigutatakse ümber Virginiasse, USA föderaalse politseiteenistuse Arlingtoni peakorterisse. See oleks suur tõus karjääriredelil pärast enam kui tosina aasta pikkust korrakaitses töötamist.

Nad kõndisid Robiga Viienda avenüü ja 69. tänava treppidest alla ja jõudsid pargi kagunurka, kus tavapäraselt käis vilgas tegevus. Ent säärase kehva ilmaga oli seal vaikne, keskpäevane liiklus nende kohal jäi kaugele eemale ning nad oleksid sattunud justkui oaasi keset kõrghooneid ja miljoneid inimesi. Muru lokkas ja haljendas, pungad puudel paisusid ja õõtsusid vastu kõrget kallast piki aeda Central Park Southi tänaval ja kuulsat ellipsikujulist tiiki. Vihma tibas just parasjagu nii palju, et tiigi hallikarva veepinnale tibatillukesi mullikesi tekitada.

„Tulbid on midagi erilist, on ju?“ Rob kõndis piki tiigi ääres looklevat jalgrada. „Mu õde ütleb, et Tennessees on nende aeg juba läbi.“

„Jumal hoidku, Rob. Ma pean tööd tegema. Ma ei saa aega lillede vaatamise peale raisata.“

„Mis lahti? Kas siis meie, vintsked föderaalametnikud, ei võigi tulpe imetleda?“

Nate sundis end silmitsema tulbimerd teisel pool tiiki, paremal pool jalgrada oleval murukallakul. Tumeroosad, heleroosad, valged – nad lisasid mornile ilmale rõõmsaid värve. „No nii. Ma nautisin tulpe.“

„Millal tulbid New Hampshire’is õitsevad? Juulis?“

„Me oleme paar nädalat New Yorgist maas.“

Onu jutu järgi sel aastal tõenäoliselt rohkemgi kui paar nädalat. Isegi põhjaosariigi New Englandi tõeliselt karastunud elanikule, nagu seda on Gus Winter, oli see talv olnud pikk. Rohkem lund kui tavaliselt, rohkem päevi, mil kraadiklaas näitas külmakraade – ja keset seda kõike valentinipäeval peetud pulmad. Nate’i noorem õde Carine ja tema lapsepõlvesõber Tyler North abiellusid lõpuks. Nad oleksid peaaegu jõudnud altari ette eelmisel valentinipäeval, kuid jätsid pulmad viimasel minutil ära. Enne, kui nemad mõistusele tulid ja lõpuks abiellusid, jõudis Bostonis mõrv aset leida ja tuli võidelda ohtliku hullumeelsega kurikuulsas Cold Ridge’is White Mountainsis.

Möödunud oktoobris abiellus Nate’i teine noorem õde Antonia Hank Callahaniga, kes oli nüüd Massachusettsis nooremsenaator.

Keegi ei öelnud: „Kahega asi korras, ühel seisab veel ees,“ kuid Nate kuulis neid sõnu oma peas. Tal ei olnud mitte mingit kavatsust abielluda, kui ta veel endiselt tänavatel patrullib. Ta jäi väikse poisina orvuks. Talle meeldis, et tal ei olnud mitte kedagi, kes ta pärast muretseks, kui ta öösel hilja peale jäi. Naist, lapsi. Koera. Isegi kassi mitte.

Gus lasi tal vähemalt omaette olla. Tema onu oli nüüd viiekümnendates ning polnud kunagi abielus olnud. Ta oli ainult kahekümnene, kui tal tuli oma vennapoeg ja kaks vennatütart üles kasvatada pärast seda, kui nende vanemad jäid New Hampshire’i linnakese üle kõrguval samanimelisel mäeahelikul kaitseta külma kätte ja surid.

Nate lahkus Cold Ridge’ist kaheksateistaastaselt ega läinud enam üalgi sinna tagasi.

Ta ei läinud sinna enam kunagi.

„Ma leidsin kontpuid, kui aprillis kodus käisin,“ lausus Rob oma sõbraliku lõunapiirkonna aktsendiga. „Siin kontpuid eriti ei kohta.“

„Dunnemore? Kas sa kavatsedki nüüd kogu pärastlõuna neist pagana lilledest pajatada?“

„Kontpuu on üks õitsev puu …“

„Ma tean. Jäta mind rahule.“

„Sa pead Nashville’i tulema. Mu õde …“

Rob võpatas äkki, tema keha jõnksatas taha- ja ülespoole, tema põlved kangestusid, kui ta haaras kõhu ülaosa vasakult poolt kinni ja vandus. „Kurat! Nate … raisk …“

Nate tõmbas oma Heckler & Kochi välja, ent ütles endamisi, et Robil võib lihtsalt seljalihaste spasm olla või ta sai südameinfarkti. See mees ei vannu peaaegu kunagi. Midagi pidi viltu olema. Äkki mesilasehammustus? Kas ta on allergiline?

Rob astus taarudes sammukese tahapoole, tema ülikond läks eest lahti.

Veri.

See immitses ta sõrmede vahelt välja ja valgus üle kogu ta valge särgi vasaku külje ülemises osas laiali.

Palju verd.

„Mind tulistati,“ lausus Rob maha vajudes.

Nate haaras vasaku käega tema vöökoha ümbert kinni, hoides HK-d endiselt paremas käes, ja lasi pilgul otsivalt ringi käia ning silmas teisel pool jalgteed üht kivirahnu tiigi lähedal maast kõrgumas.

Tulistaja – kus pagan ta oli?

Rob üritas oma jalgu liigutada, kuid Nate enam-vähem lohistas teda rahnu suunas ning taipas siis, et ta polnud mingit tulistamist kuulnud. Ilmselt ei olnud ka keegi teine seda kuulnud. Kaks eakat poekottidega naist, üks keskealine mees mööda jalgrada sörkimas, pargitööline tulpide tarastatud ala kõige kaugemas nurgas. Nad kõik olid potentsiaalsed sihtmärgid.

„Heitke pikali!“ röögatas Nate. „Föderaalametnikud. Heitke pikali! Otsekohe!”

Pargitööline viskus pikemalt mõtlemata pikali maha. Naised ja sörkjooksu tegija olid algul segaduses, siis aga talitasid samamoodi, kattes oma pead kätega, ja jäid vait ega iitsatanudki.

Kivirahnud tundusid olevat miljoni kilomeetri kaugusel. Nate’il polnud aimugi, kustkohast see lask oli tulnud. Viiendalt avenüült? Central Park Southi tänavalt? Taimepuhmad piki tiigi kallast pakkusid tulistajale mitmeid kohti, kuhu varjuda.

Väljaõppinud snaiper võis olla sadade meetrite kaugusel.

Kuul oli rebestanud Nate’i õlavart. Ta teadis otsekohe, mida see tähendas. Ta vandus, ent ei lasknud ei Robist ega oma poolautomaadist lahti.

Päris kindlasti ei mingeid püssilaske. Ta oleks lasku kuulnud isegi läbi tänavamüra.

See sitapea kasutas summutit.

„Suru haava peale,“ ütles ta Robile. „Ära anna alla. Kuuled sa? Ma hangin sulle abi.“

Aga enne, kui Nate end jalule ajas, sõitis nende poole New Yorgi ratsapolitseinik. „Mis …“

„Snaiper,“ ütles Nate, kuulamata küsimust lõpuni. „Tule oma hobuse seljast maha, enne kui …“

Tal polnud vaja lauset lõpetada. Ratsapolitseinik nägi Robi verist rinnaesist ja tema ametimärki vööl ning tuli hobuse seljast maha, edastades oma raadio kaudu appikutse. Föderaalpolitseiametnikke tulistati. Snaiper Central Parki tiigi läheduses.

Nate teadis, et ratsavägi jõuab sinna sekundite jooksul.

Noor New Yorgi ratsapolitseinik oli rahulik ja roomas rahnude poole. „Mõlemad saite pihta?“

Nate noogutas. „Me oleme föderaalametnikud. Laskja kasutas summutit.“

„Selge. Olge rahulikult.“

Rob oigas, tema käsivars vajus haava pealt ära. Nate läks talle appi, avaldades oma käega haavale survet, nagu ta oli esmaabikoolitusel õppinud. Nüüd tundis ta ka omaenda valu. Tema pintsak oli katki rebenenud ja verine selle koha pealt, kust kuul oli kangast läbi kihutanud. Mis kaliibriga? Kus see värdjas on, kes teda tulistas?

Kes on järgmine?

Ratsapolitseinik kisendas pealtvaatajatele käsklusi. Sireenid. Palju sireene nende kohal huilgamas. Nate vaatas tuhandete tulpide poole, mis kaunistasid sombust maastikku.

Mis pagan oli just äsja juhtunud?