Читать книгу Öine maandumispaik. Teine raamat - Carla Neggers - Страница 7

Kaks

Оглавление

Sarah Dunnemore toppis kaneelipulga jääkuubikute vahele ja apelsinilõigu oma magusa teepunši kõrgesse klaasi ning istus tagasi vanasse vitstest punutud kiiktooli oma perekonna 1918. aasta palkmaja esisel verandal. Õhk oli soe, polnud veel märkigi suve keskpaigas Tennesseesse saabuvast kuumusest ja niiskusest. Taevas oli pärast eilset vihma selge. Jõe poolt puhus mahe tuuleiil, tuues endaga kaasa nõrga roosilõhna.

Kusagil läheduses laulis pilalind.

Koju tulles oli Sarah harjutanud end mõttega olla halvimaks valmis. Läbitilkuv katus, niitmata muru, nahkhiired, hiired, halvaks läinud toit külmikus – tema vanemad olid Night’s Landingis viimati aprilli alguses, kuid nad ei pruukinud ilmtingimata neid asju tähele panna või korda teha. Kuid nad palkasid uue „aedniku“, nagu ta ema kinnisvarahaldurit nimetas, ning paistis, et tolle käes tööd laabusid. Ta ei olnud veel jalga lasknud, nagu oli mitu tema eelkäijat teinud, ning ta tegi oma tööd hästi. Sellel maikuu täiuslikul varasel pärastlõunal oli muru pügatud, lille- ja juurviljapeenrad olid tipp-topp korras ja maja heas seisukorras.

Dunnemore’id olid tulnud Cumberlandi jõe äärde kaheksateistkümnenda sajandi lõpus ja olid sellest ajast saadik seal elanud, mõnikord vaevu ots otsaga kokku tulles, teinekord jälle üsna hästi hakkama saades – alati seigeldes ja liiga noorelt surres.

Kui Sarah oli võtnud ühe lonksu teepunšist, otsustas ta, et ei joo tervet kannutäit üksinda ära. See oli isegi magusam, kui tal varasemast meeles oli. Viimati oli ta kodus jõulude ajal käinud, kuid teepunš oli suvenauding. Eelmisel suvel jõudis ta Night’s Landingisse ainult ühe korra, tormates sealt läbi nagu tuulispask, ja seepärast ei hõlmanud see külaskäik pärastlõunast laisklemist verandal.

Veranda jäi ühe hiiglasliku tammepuu varju, mille otsas tema ja ta vend Rob lastena ronimas käisid, kuid nüüd asusid isegi kõige madalamad oksad liiga kõrgel. Nad olid sinna puu otsa hiilinud ning luuranud vanaema Dunnemore’i ja oma isa järel, kes verandal poliitika üle vaidlesid, või oma ema järel, kui too oakaunu prõksuga avas ja omaette ümises, arvates, et on üksinda.

Sarah oli teepunši enda jaoks valmistanud, leotades teepakke vanaema vanas päikesetee pudelis, asetades selle tunniks ajaks välja verandale ja lisades seejärel sinna terve pika nimekirja jagu koostisosi: külmutatud apelsini- ja sidrunimahl, mündiekstrakt, vürtsid, suhkur. Ta teadis, et pole vaja neid sinna liiga palju sisse panna, muidu ta seda kraami ei joogi. Tal tekkis isu magusa teepunši järele üksnes siis, kui oma Tennessee kodus oli.

Tema sõbrad Šotimaal krimpsutasid nina, kui ta neile oma vanaema retsepti kirjeldas. „Kas sa raiskad selle peale korralikku teed?“

Noh, ei. Ta ei teinud seda. Ta kasutas kõige odavamaid teepakke, mis talle kätte sattusid.

Ta ei võtnud oma sõprade noomimist kuulda. See ei tähendanud, et nad poleks ise mõnda imelikku mugavustoitu eelistanud.

Ta veetis sügisel kaks nädalat Šotimaal ja siis töötas ta viimased kolm kuud pidevalt kohe järjest, täites – jah, see oli tema meelest see õige sõna – projektide jadas viimast projekti ühe suure pealkirja all: „Poe maja“. Kui kuivalt ja tavapäraselt see kõlas. Sellest hoolimata oli ta sellega hõivatud alates keskkoolist, kui ta veel isegi ei teadnud, mis asi see ajaloolise aja arheoloogia on.

Perekond Poe saabus Cumberlandi jõe aladele mitte eriti palju hiljem kui Dunnemore’id. Sarah teadis nende perekonna ajalugu, nende asupaiga ajalugu – kodusõjaaegne maja jõe alamjooksul, maa, millele see oli ehitatud – paremini kui enda perekonna oma. Ta oli kirjutanud ajalehtedele artikleid, andnud intervjuusid ja teinud uurimistööd; ta oli asukohas arheoloogilisi väljakaevamisi organiseerinud; ta säilitas dokumente ja artefakte; ta kiskles stipendiumide pärast; ta aitas Poe maja kui ajaloolise paiga säilitamiseks luua sihtfondi, mis tegi koostööd osariigi- ja föderaalvalitsusega; ja nüüd oli ta teinud dokumentaalfilmi, mis viis selle perekonna tagasi oma Šotimaa juurte juurde.

Oli aeg edasi liikuda. Leida midagi muud, mida teha.

Tal ei olnud aimugi, mis see olla võiks, kuid ta tõrjus kõik mõtted võimalikest variantidest eemale, enne kui sellest saaks täielik kinnisidee, nagu see juhtus pikal koduteel Šotimaalt naastes. Mida ta võiks praegu hakata tegema? Täistööajaga õpetama? Mõnes sihtasutuses töötama? Muuseumis? Peaks uue projekti otsima?

Oma elu elama?

Sarah õngitses kaneelipulga klaasist välja ja lakkus selle otsa, vaadates laigulist varju tihedal rohelisel murul. Ta arutles, kas vanaisa, kes pruudi meelitamiseks selle palkmaja ehitas, ka kunagi seda ette kujutas, et tammid tõstavad veetaset jões ja toovad selle majaesisele verandale lähemale, kas ta kunagi kujutas endale ette, kui ilus lähiümbrus saja aasta pärast võiks olla – kas ta ka kunagi oletas, et tema perekond sellesse niivõrd kiindub. Sarah ei saanud teda iial tundma. Vanaisa sai vara traagiliselt surma, nagu seda oli enne teda nii paljude Dunnemore’idega juhtunud.

Kui Sarah veel väike tüdruk oli, uskus ta lugusid, et maja palgid tehti puudest, mis raiuti maha, paisati ümber või hävitati muul viisil, kui USA sõjaväe inseneride korpus tõkestas üleujutuste ärahoidmiseks ja hüdroelektrienergia tootmiseks Cumberlandi tammidega, kuni Sarah mõistis, et tammid ehitati majast aastakümneid hiljem.

Sagedamini, kui see Tennessee keskosas tavapärane oli, pajatati tema peres üliinnukalt lugusid, mis muutusid jutustamise käigus ülipikkadeks ja mida ilustati, et heast loost veelgi parem lugu saaks. Sarah oli veendunud, et see oli üks põhjus, miks tema isa säärane loomupärane diplomaat on. Isa ei uskunud tingimata kõike, mida talle räägiti, kuid samas ei mõistnud ta ka neid hukka õilsal eesmärgil tõe väänamise, liialduste, pisiparanduste tegemise ja muu sarnase eest. Stuart Dunnemore’ile oli see kõik täiesti normaalne.

Sarah’l ei olnud vähimatki kavatsust teha oma perekonna teaduslikust uurimisest oma karjääri järjekordne etapp. Piisas sellestki, et ta uuris oma Night’s Landingi naabreid, eriti kui viimane Poe oli äsja valitud Valgesse Majja. Sarah oli lubanud John Wesley Poe’le – president Poe’le –, et too saab esimesena näha Sarah’ dokumentaalfilmi, mis oli valmis, redigeeritud, lõpetatud. Kuid ta ei võinud paluda Sarah’l midagi muuta. Selline oli kokkulepe.

Kusagil läheduses laulis pilalind. Sarah naeratas, vaadates, kuidas üks paat rühib piki jõe järsku vastaskallast vastuvoolu ülespoole, ja jõi veel oma teed. Võib-olla see ikkagi polnudki liiga magus.

Võib-olla, hoolimata sellest, et tal ei olnud eriti midagi teha, ei satu ta seekord jamadesse. Ta ei osanud suurt midagi peale hakata, kui tal aega volilt käes oli. Ta vihkas igavust. Talle meeldis iseseisvus, mida ta töö talle võimaldas, olles iseenda ülemus, muutes oma loomupärase impulsiivsuse pigem vooruseks kui vastutuseks. Osa tema parimatest töödest olid alanud tühja tuule tallamisega. Ent kui tal polnud midagi, millele keskenduda, kui tal polnud ühtegi pidepunkti, ei tulnud tema impulsiivsus talle alati kasuks. Üks kord üritas ta endale paati ehitada ja oleks peaaegu ära uppunud. Üks teine kord aga, kui ta oma kätt konnajahiga proovis, ilmus ta lagedale, sääred kaane täis. Siis oli veel üks kord, mil ta oma isemeelse tuju ajel Peruusse jõudis, kuid tal ei olnud seal olemiseks kaugeltki mitte piisavalt raha.

Ei mingeid armuafääre igatahes. Sarah oli selgeks saanud, et meestega ei tohi impulsiivne olla.

Telefon helises, katkestades Sarah’ mõtterännakud. Ta asetas oma klaasi vanale logisevale lauale ja sirutas käe igivana numbrikettaga raske telefoni järele, mis oli olnud verandal kasutamiseks nii kaua, kui ta mäletas. Ja jääb sinna vist igaveseks. Telefonifirma peaks tulema ja ütlema, et nad ei või seda kasutada.

Tõenäoliselt oli see advokaat. Neid inimesi oli vähe, kes teadsid, et ta kodus on. Vanemad? Kuid nemad on Amsterdamis. Rob? Aga tema on New Yorgis tööl – Sarah oli lubanud teda sinna varsti vaatama minna. Sarah’ Šoti sõbrad?

President? Ainult et Wes Poe ei helistanud just sageli.

Tegelikult ei teadnud mitte keegi tema Tennessee sõpradest ega sugulastest, et ta Night’s Landingis tagasi on. Ainult nädal oli möödunud – Sarah’ reisijärgne ajavahest tingitud väsimus hakkas taanduma.

Ta tõstis telefonitoru kõrva äärde, kuid tal ei lastud tere öelda. „Sarah.“ Ta tundis vaevu oma venna ära. „Jumal …“ Venna hääl oli nõrk ja ta hingeldas. Sarah hoidis telefonitoru tugevasti peos. „Rob? Mis lahti? Mida …“

„Ma sundisin Nate’i sulle helistama. Mina … neetud!“

„Kas sa oled New Yorgis?“ Sarah kuulis taustal sireene huilgamas ja inimesi kisendamas ning ta tundis, kuidas paanika võtab vähehaaval temas võimust.

„Rob, räägi minuga! Mis toimub? Kes on Nate?“

Üks paks kimalane maandus Sarah’ klaasi servale. Sarah ei suutnud hingata ega mõelda, kui ta oma venna vastust ootas.

„Mind tulistati. Minuga saab kõik korda.“

„Rob!“ Sarah kargas püsti. „Rob, kus sa oled? Mida ma teha saaksin?”

Telefonis kostis veel üks hääl. „Preili Dunnemore? Olen Nate Winter. Töötan teie vennaga koos. Kas olete kellegagi koos?“

„Ei. Ei, olen siin üksi. Rob …“

„Ta tahtis, et te kuuleksite seda uudist tema enda käest. Parameedik on praegu tema juures. Me peame minema hakkama. Ma helistan teile esimesel võimalusel, kui mul juba rohkem informatsiooni on.“

„Oodake – ärge pange toru ära! Kus teda tulistati? Kui halvad lood temaga on?“

„Ta sai kuuli vasakule poole ülakõhtu.“

Nate Winteri hääl oli ametlik ja ta kõneles ilma emotsioonideta, kuid Sarah luges sellest välja lisaks muudki. Valu ja õudu.

„Parameedikud juba tulevad mulle järele. Vabandust, ma pean nüüd minema. Me anname teile lisateavet. Luban seda.“

Mehe sõnad jõudsid Sarah’le kohale. „Kas teid ka tulistati? Mu jumal …“

Telefoniliin jäi tummaks.

Sarah’ käed värisesid nii väga, et tal oli raskusi telefonitoru käes hoidmisega. Kas Nate Winter oli samuti föderaalagent? Sarah teadis oma venna tööst väga vähe. Vend teadis tema tööst isegi veel vähem. Ajaloolise aja arheoloogia – vend võiks öelda, et ta isegi ei tea, mis see on. Traditsiooniline arheoloogia uurib eelajaloolisi inimesi ja kultuuri. Ajaloolise aja arheoloogia on arheoloogia alamdistsipliin, mis uurib inimesi ja kultuuri, mis eksisteerisid kirjapandud ajaloos.

Sarah oli seda Robile kümneid kordi selgitanud.

Rob jälitas tagaotsitavaid. Relvastatud ja ohtlikke tagaotsitavaid. Nii palju Sarah teadis.

Kas üks nendest oligi Robi tulistanud?

Sarah’ hambad plagisesid ning ta lisas sammu. Ta ahmis õhku.

„Preili?“

Ethan Brooker, tema vanemate uus kinnisvarahaldur, jalutas aeglaselt veranda trepist üles ning tal oli ilmselt mure. Mehel olid üll tema tavapärased tunked ja Tennessee Titansi särk, tema tumedad juuksed olid kuklasse hobusesabasse seatud ning ta kandilist lõuga kattis vähemalt kahepäevane kasimatu habe. Ta oli päevitunud ja lihaseline ning tema toekal paremal käsivarrel oli musta värvi graafiline tätoveering.

„Preili Sarah, te ei näe eriti hea välja.“ Mees rääkis Texase lääneosa tugeva venitatud aktsendiga. „Kas ma saaksin midagi teie heaks teha?“

„Ma vajan …“ Sarah hingas veel korra sisse, kuid tundus, et tal jäi endiselt õhust puudu. Tundus, nagu oleks Sarah’ terve keha üritanud Robi kõnest saadud šokki endasse imeda. „Pean ootama telefonikõnet. Minu vend …“ Ta ei suutnud lõpetada, vaid üritas õhku oma kopsudesse tõmmata.

Veranda tumeroheliseks värvitud põrand kriiksus Ethani keharaskuse all. Ta oli aasta või paar vanem kui Sarah, kes oli kolmkümmend kaks, ning pikem. Kui Sarah’ vanemad olid mõneks päevaks koju tulnud, avastasid nad Ethani sadamasillal kala püüdmas. Loata sisenemine – tõsi. Aga mees selgitas, et oli äsja Nashville’i kolinud ja otsib tööd. Kuna nad olid kodukohta tulnud elutoa läbitilkuva lae ja käest ära aia pärast, pakkusid nad talle tööd. Sarah jõudis Night’s Landingisse tagasi nädala eest ning mees oli sest ajast saadik iga päev tublilt tööd teinud. Ta elas vanaema Dunnemore’i vanas aiamajas jõe lähedal, Dunnemore’ide ja Poe’de vahelisel metsaveerel.

Vanaema kaotas oma abikaasa õnnetuse tõttu metsalangetustöödel ja ühe poja Teises maailmasõjas. Vanaema ellujäänud poja esimene naine suri pärast pikka võitlust multiskleroosiga. Vanaema ehitas selle aiamaja enda jaoks pärast seda, kui ta käis peale, et ta poeg ja poja väga haige naine koliksid tema juurde elama. Sarah teadis lugu sellest, kuidas ta isa pärast oma naise surma siin, Night’s Landingis, peaaegu hääbus, kuni isa kohtas tema ema – kakskümmend kaks aastat isast noorem, noor ja energiline Betsy Quinlan, naine, kes oli isegi vanaema Dunnemore’i pannud uskuma, et too tõi Dunnemore’idele õnne.

Sarah tundis, kuidas tal süda sees võpatas.

Ei, mitte järjekordne Dunnemore’i tragöödia … mitte Rob …

„Kuidas teie vennal läheb, preili Sarah?“

Ethan oli eranditult alati viisakas ja aupaklik. Sarah kahtlustas, et mees on kantrimuusik, kes otsib Nashville’is oma suureks debüüdiks võimalust. Sarah oli kuulnud teda varahommikul ja hilisõhtul aiamaja verandal akustilist kitarri mängimas.

„Preili?“

„Rob – teda tulistati.“

Need sõnad tundusid nüüd, mil ta need ise välja ütles, vähem sürrealistlikud. Hammustades huulde, et pisaraid tagasi hoida, ja üritades rahulikult hingata, rääkis ta Ethanile oma venna telefonikõnest, mis oli tehtud New Yorgist, Nate Winterist ja tema lubadusest esimesel võimalusel helistada.

„Kui kahju, preili Sarah! Kohutavalt kahju!“

Mees raputas pead ja hingas kuuldavalt välja, justkui tahtnuks oma pinget maandada. „Kes küll tahaks niimoodi neid kahte tulistada?“

„Rob on USA föderaalametnik. Neid nimetatakse föderaalagentideks. Ma ei teadnud seda, kui ta sellele tööle läks. Politseiülem juhib iga linnaosa – nemad ei ole föderaalametnikud. President nimetab nad ametisse. Mina …“ Sarah ei teadnud, mida öelda. „Ma ei teagi, mida Rob tegi.“

„Föderaalametnikel on Nashville’is arvatavasti kontor. Nad saadavad kellegi siia. Sina lihtsalt istu vagusi.“ Ethan kõneles enesekindlalt, kui ta oma tagataskust suure pleekinud punase taskurätiku välja tõmbas ja sellega oma sõrmevahesid ja küünealuseid mullast ja õlist puhastas. „Sina oled sellel maal oma venna lähim sugulane, on ju? Föderaalametnikud kannavad sinu eest hoolt.“

Sarah’l hakkas kõhus keerama. „Minu vanemad. Nemad on Amsterdamis. Oh, jumal küll! Kes neile küll ütleb?“

„Las politseiametnikud teevad seda. Sul ei ole veel piisavalt informatsiooni. Kui sa praegu helistada proovid, siis lihtsalt hirmutad nad ära. Ilmaasjata ehk.“

Ethani tasakaalukas olek aitas Sarah’l enesevalitsust tagasi saada. Sarah’l oli tunne, justkui miski rõhuks ta rinda – tal mattis hinge – ning ta pidi diafragma abil hingama. Ta luges neljani, kui nina kaudu sisse hingas, siis aga suu kaudu välja hingates kaheksani.

„Rob suutis kõnelda,“ lausus ta. „See on hea märk, või mis sina arvad?“

„Ärgem rutakem ette. Ehk peaksid sisse minema ja endale pisut vett näo peale piserdama? Mind aitab see alati, kui mul on tunne, et maapind mu jalge all on kõikuma löönud.“

Külm vesi. Sarah mõtles endamisi, et kas ta nägi välja, nagu hakkaks minestama.

„Niisiis,“ ütles Ethan rahulikult. „Ma lähen õue ja koristan seal ära. Siis tulen siia tagasi ja olen sinu juures, kuni föderaalametnikud siia jõuavad, või see föderaalagent, kellega sa rääkisid, helistab uuesti.“

„Sa arvad, et ta ei helista, on ju?“

„Kui ka teda tulistati, siis mitte, preili. Arstid ja FBI võtavad nad oma hoole alla. Üks samm korraga, nõus?“

Sarah noogutas. „Aitäh. Me oleme Robiga kaksikud. Kas sa teadsid seda?“

„Jah, ma arvan, et sinu ema rääkis seda mulle, preili.“

„Ema oleks äärepealt surnud, kui ta meid sünnitas.“

Väidetavalt. See oleks järjekordselt pikendanud Dunnemore’ide needuste jada. Ehkki Betsy Quinlan ei olnud Dunnemore’idega veresuguluses, sobis ta hästi sellesse erilisse Dunnemore’ide traditsiooni ritta. Isegi üheksateistkümnendast sajandist pärit kirjad ja päevikud, mille Sarah oma Poe-uurimustöös oli paljastanud, mainisid Dunnemore’e ja nende draama- ja seiklusjanu. Nad olid langetanud nii palju halbu, romantilisi ja ebapraktilisi otsuseid, mis viisid katastroofini – just seda oli nende isa näinud Robi otsuses hakata föderaalametnikuks. Halb otsus, mis võis viia katastroofini.

Kuid Sarah ei teadnud, miks ta mainis, et nende ema oli sünnitusel peaaegu surnud – miks ta isegi mõtles sellele.

Ethan ei kommenteerinud, vaid kõndis mööda veranda treppi alla tagasi selliste kaalutletud sammudega, nagu tema oleks need mõtted Sarah’le pähe pannud. Mees peatus, vaadates üles Sarah’ poole, justkui veendudes, et Sarah ei ole enesevalitsust kaotanud selle mõne sekundi jooksul, mil mees seljaga tema poole oli. Sarah ei suutnud naeratada. Ta ei saanud mehe rahustamiseks mitte midagi teha.

„Pisut külma vett näo peale, preili Sarah,“ kordas ta. „See aitab. Olen mõne minuti pärast tagasi.“

Sarah’l õnnestus putukavõrguga uks lahti tõmmata ja astuda eeskotta, mille tahutud palkseinad olid tihendatud valge takuga ja kus oli vana mööbel ja narmendavad, lõimeni kulunud käsitöövaibad ning seina katvad raamitud fotod. Tema pilk maandus ühel vanaema Dunnemore’i ovaalsel portreel, millel too oli kaheksakümneaastane, seljas kameeprossiga roosa sviiter – naine, kes oli pidanud üle elama nii palju kurbust ja tragöödiat, kuid kes sellest hoolimata jäi tugevaks ega kaotanud usku. Sarah jooksis kööki tagasi ja keeras vana kraani lahti.

„Mind tulistati. Minuga saab kõik korda.“

Nuttes pritsis ta endale külma vett näkku ja palvetas, et need ei jääks venna viimasteks sõnadeks talle.

Tund aega pärast seda, kui Sarah’ venda Central Parkis tulistati, saabus kaks föderaalametnikku valitsuse musta autoga Dunnemore’ide maja juurde.

Nad tulid ümber maja eesmise veranda juurde, mis andis Ethan Brookerile võimaluse soovida Sarah’le „õnn kaasa!“, paluda tervitada naise venda ja tagauksest välja lipsata.

Mees ei pidanud vajalikuks ennast paarile födekale tutvustada.

Muidu ilus Sarah nägi kohutav välja. Kahvatu, hirmunud, šoki ja pisarate tõttu näost laiguline. Teine föderaalametnik, keda koos Sarah’ vennaga tulistati – Nate Winter –, ei olnud uuesti helistanud. Mõistetav. Kaabeltelevisiooni uudistekanalid teatasid, et mõlemat, nii teda kui ka Rob Dunnemore’i opereeriti. Winteri seisund oli stabiilne. Rob Dunnemore’i oma aga kriitiline ja ebastabiilne.

Kui ajakirjanikud õigesti aru said. Oli palju segadust ja ametnikud ei andnud palju teavet.

Ethan oli veennud Sarah’t, et too televiisori kinni keeraks. Nii CNN, MSNBC kui ka FOX tegid loost otseülekandeid helikopterikaadritega Central Parkist ja snaipri tabamiseks korraldatud politseioperatsioonist. Nad kaasasid eksperte rääkima sellest, milline inimene sellist asja teeks, ja selgitama, mida kujutab endast USA föderaalne politseiteenistus. Nad kordasid videolõiku pressikonverentsist, mis oli eelnenud laskmisele ning kus oli näha Nate Winterit ja Rob Dunnemore’i linnapea taga seismas, USA föderaalpolitsei piirkonnaülemat, föderaalpolitsei peadirektorit, FBI eest vastutavat direktori abi ja NYPD volinikku – osariigi, föderaalsete ja kohalike erinevate õiguskaitseametnike muljet avaldav kogunemine.

Winter oli pikk, sihvakas ja igati asjalik.

Dunnemore nägi välja nagu korporatsioonipoiss.

Iga kord, kui Sarah nägi videolõiku oma vennast, muutus ta järjest kahvatumaks.

FBI, NYPD ja USA föderaalpolitsei ühine pressikonverents oli kavandatud õhtul hilisemaks kellaajaks ja Ethan kahtlustas, et seal ei räägita inimestele midagi. Födekad hoiavad kõik enda teada, kui kahte nende hulgast on äsja päise päeva ajal Central Parkis kõmmutatud.

Kõik uudistekanalid lubasid edastada otsepildis kõiki infotunde haiglast, kus nendele kahele föderaalagendile arstiabi osutati. Kui Ethan oma aiamaja suunas kõndis, jäi ta födekate nägemisulatusest nii verandalt kui ka akendest vaadates välja. Mahe tuul oli paisunud tugevaks tuuleks, kandes endas niiskust ja mullalõhna. Ethan sisenes vaikselt tagauksest. Maja oli ehitatud samasugustest konarlikest palkidest nagu peahoonegi ja selles oli vanadaamilikku hõngu.

Erksates toonides lõngadest käsitsi heegeldatud tuniistehnikas esemed, lauakestel linikud, roosade plaatidega vannituba. Kui Betsy Dunnemore oleks talle maja näidanud, oleks naine selgitanud, et tema ämm ehitas selle maja endale pärast seda, kui ta nõudis, et poeg elaks peahoones, kui ta oma esimese naisega, kes oli suremas, Night’s Landingisse naasis. Isegi pärast minia surma jäi vanaema Dunnemore, nagu kõik teda tundsid, aiamajja edasi kuni oma surmani viisteist aastat tagasi.

Majas oli väike köök, kaks tillukest magamistuba ja eesruum ning väike veranda, vaatega jõele.

Ethani meelest oleks ta väga hästi võinud ka telgis elada.

Kalapaat, milles kaks vanameest teineteisega valjusti rääkisid, rühkis vastuvoolu ja Ethan pidi võitlema tungiga leida endale ka üks paat ja lasta Night’s Landingist jalga. Charlene oleks tahtnud, et ta seda teeks. Mine oma eluga edasi. Sa ei saa muuta seda, mis juhtus.

Charlene’i ei saaks lollitada ja panna uskuma, et Ethan ajas taga õiglust. See oli kättemaks. Tema enese süüst vabastamine. Ta tõmbus eesaknast eemale. Charlene’ile oleks siin väga meeldinud. Ta polnud kunagi ahnepäits olnud: ta rääkis sõjaväest äratulekust ja maakohas väikeses paigas elamisest ja paari lapse saamisest. Ethan oli see, kes ei olnud valmis taanduma. Veel paar aastat, Char. Veel paar.

Naine ei rääkinud sellest aastaid, kuni ta viimast korda selle teema üles võttis.

Sellest polnud kuid möödunud.

Ainult päevi.

Ja Ethan ei olnud temaga, kui ta suri. Kui ta mõrvati. Ethan haaras aiakäärid, mille ta enne köögilauale viskas, ja läks uuesti välja. Ta ei teadnud aiandusest nii palju, nagu ta oli Stuart ja Betsy Dunnemore’ile väitnud, kuid nad ei oleks kunagi vaevunud tema teadmisi lilledest, puudest ja põõsastest proovile panema ega isegi tema valskusega saadud soovituskirju kontrollima. Ethan kindlustas, et temast paistis välja tööka vana kooli mehe relvituks tegev pool, nii et nad lõidki sellele käega.

Ta oli pärit Texase lääneosast, aga ülejäänu oli puhas väljamõeldis.

Peitnud end seedripuu taha, jälgis ta, kuidas kaks föderaalametnikku tagaukse kaudu lahkusid, üks neist kandis väikest kohvrit, arvatavasti Sarah’ oma. Ent selle asemel, et neile järele minna, tuli Sarah välja verandale ja sörkis trepist alla ning üle õue aiamaja juurde. „Ethan?“ Sarah’ hääl kõlas pingutatult, kuid tasakaalukamalt. „Ethan, ma lähen New Yorki Robi vaatama. Kus …“

Ethan astus oma peidupaigast välja. „See on hea, preili.“

Sarah tahtnuks naeratada. „Sul oli õigus, kui ütlesid, et föderaalametnikud kannavad mu eest hoolt.”

Ma ei tea, kui kauaks ma ära jään. Arvan, et vähemalt paariks päevaks.“

„Lihtsalt mine ja ära muretse siinsete asjade pärast.““

Näis, et Sarah tundis kergendust, justkui oleks ta oodanud, et mees mured hajutab.

„Ma jätsin oma mobiiltelefoni numbri külmkapi peale, juhul kui tahad minuga ühendust võtta. Sul oli õigus ka selles suhtes, et föderaalametnikud võtavad mu vanematega ühendust. Nad just äsja helistasid. Nad ootavad lihtsalt ära, kuni Robile on operatsioon tehtud ja neil on rohkem informatsiooni, enne kui nad otsustavad, mida teha.“

Kui palju informatsiooni nad siis vajasid? Nende poega tulistati. Teda opereeriti. Ethani meelest peaksid nad oma tagumikud lennuki peale vedama.

Kuid Stuart Dunnemore tegi tähtsat tööd. Ta pidas Amsterdamis läbirääkimisi ülemaailmse rahu või millegi muu taolise üle. Ja ta oli vana. Palju vanem kui tema naine – kaheksakümmend või selle lähedal. Selles eas ei ole lihtne kõike sinnapaika jätta ja lennata üle Atlandi ookeani. Isegi hädaolukorras mitte.

Ethan ei mõistnud teda hukka. Ta ei teadnud, millist rolli olid Dunnemore’id tema naise surmas mänginud, ta teadis vaid seda, et Char oli kohtunud nendega Amsterdamis kaks päeva enne seda, kui ta tapeti. Ethan ei olnud isegi kindel, kas Hollandi ametivõimud teavad. Või kas see on oluline. Dunnemore’id pöördusid Ameerika Ühendriikidesse tagasi päev pärast Charlene’iga kohtumist, päev enne tema tapmist. See oli kaheksa kuud tagasi. Ethan saabus aprilli alguses Night’s Landingisse, et nendega tuttavaks saada. Ta saavutas selle, et nad võtsid ta tööle.

Ta ei vaevunud varjunime kasutama. Dunnemore’idest ei paistnud kuidagi välja, et Brooker on nimi, mida nad peaksid teadma. Võib-olla oli Charlene kasutanud nendega suhtlemisel varjunime? Võib-olla nad ei mäleta Charlene’i nime? Nad läksid veebruaris Amsterdami tagasi ja üürisid kanali ääres korteri. Kui nad aprillis lühikeseks ajaks kodukohta naasid ja siis Ethani tööle võtsid, pidi see neile meelerahu pakkuma, kuna nad viibisid kodust eemal – neil ei olnud lihtne Night’s Landingis käia, et kontrollida, kas seal on kõik korras. Võib-olla nad ei teadnud Charlene’i surmast.

Pärast Tennesseesse saabumist sai Ethan teada, et Ameerika Ühendriikide president on perekonnasõber, kes kasvas nende naabruses üles. Tal polnud aimugi, kas see oli kuidagi Charlene’i surmaga seotud või mida ta teeks, kui salateenistus otsustaks Dunnemore’ide uut aednikku kontrollida.

Ta otsis ka läbi iga sentimeetri Dunnemore’ide majas.

Ta naeratas Sarah’le julgustavalt. „Ma hoolitsen sinu äraoleku ajal selle paiga eest. Sina lihtsalt kanna hoolt iseenda ja oma venna eest.“

„Aitäh, Ethan! Pole ime, et minu vanemad olid vaimustuses, kui sa nõustusid siin töötama. Aitäh kõige eest!“

Ethan ei tundnud pisematki süütunnet. Kui teda hakkas Dunnemore’ide ninapidivedamise pärast süütunne vaevama, pidi ta vaid silme ette manama pildi oma naisest, kui too iseenda vereloigus lamas. Neil ei saa enam mingit eraelu olema. Ega vaikset maakohta. Lapsi. Charlene’i mõrva uurimine oli olnud nagu pidev peaga vastu seina jooksmine. Nädalate kaupa ei saanud Ethan midagi uut teada. Vahepeal kasutas ta oma allikaid, oma meetodeid. Nende abil oli ta jõudnud Dunnemore’ide juurde Night’s Landingisse.

Ta ei oodanud, et Rob Dunnemore’i New Yorgis tulistatakse.

Kes? Kes seda tegi? Kas tulistamine oli mingit moodi Chari mõrvaga seotud?

Ta kuulis Charlene’i häält. Ethan, sa haarad õlekõrrest. Las ametivõimud teevad oma tööd. See, mis juhtus Charlene Brookeriga Amsterdamis, ja see, mis juhtus pärastlõunal Rob Dunnemore’i ja Nate Winteriga New Yorgis, ei pidanud ilmtingimata omavahel seotud olema.

Ethan jälgis, kuidas födekate sedaan mööda pikka ja kurvilist sissesõiduteed minema sõitis.

No-noh. Ta ei uskunud juhustesse. Mingi seos pidi seal olema.

Ta näpistas valgete õitega põõsalt ühe kuivanud oksa ära. Arvatavasti rododendron. Ta polnud kindel. Mõni aednik!

Ta ei olnud uurija ei loomu poolest ega ka mitte väljaõppinud. Ta oli otsimise ja hävitamise spetsialist. Tema naine oli strateeg, mõtleja, analüütik.

Naine oleks tahtnud, et ta helistab politseile, kui mõrvari leiab.

Kuid Ethanil oli tunne, et ta ei tee seda.

Öine maandumispaik. Teine raamat

Подняться наверх