Читать книгу Lesk - Carla Neggers - Страница 6

Vihje oli jõudnud temani eelmisel õhtul üpris teatraalsel viisil.

Oli juuli teine laupäev, päev, mille Abigail ja Chris olid seitse aastat tagasi oma pulmapäevaks valinud. Abigail veetis selle päeva üksi nagu alati, ehkki tema sõbrad ja pereliikmed kutsusid teda grillipeole, õhtusöögile, kinno ja Red Soxi mängu vaatama.

Tema ema, firma advokaat, kellel oli võimukas abikaasa ja kes oli õppinud lõdvestuma, oli ükskord tütrele spaasse päevapileti ostnud. “Mine massööri vastuvõtule, lase endale pediküüri teha. Küll su enesetunne paraneb.”

Abigail polnud selles kuigi kindel olnud, ent Kathryn Marchil oli sellegipoolest õnnestunud oma lesestunud tütre näole naeratus tuua. Järelikult oli eesmärk saavutatud.

Ent Abigaili isa oli teistsugune inimene. Tema ei üritanud tütre meeleolu tolle pulma-aastapäeval kunagi tõsta, sest ta teadis, et ei saa sellega hakkama. Abigail oli talle seda öelnud.

“Kas Chris tapeti sinu pärast?”

“Abigail... ära...”

“On mul õigus?”

“Mina olen pruudi isa, muud mitte midagi.”

“Kas sa käskisid tal mesinädalate ajal midagi teha? Sina oled tema mõrvatoimikut näinud. Mis seal seisis? Mis sa mulle rääkimata jätad?”

Tegelikult polnud Chrisi toimikus midagi erilist. Vastasel juhul poleks tema mõrv lahendamata jäänud. Uurijad keeldusid pereliikmetele informatsiooni väljastamast – ja Abigail toiminuks nende asemel samamoodi. Kuid Maine’i osariigi politsei ja FBI ei varjanud tema eest midagi. Vaatamata sellele, et John March oli Föderaalse Juurdlusbüroo direktor, tarmukas ja omal jõul tippu tõusnud mees ning endine Bostoni politseinik, polnud tal seoses väimehe mõrvaga ühtki eelist.

Ta ei suutnud leida mõrtsukat sugugi hõlpsamini kui Abigail. Asitõendeid lihtsalt polnud. Ta ei osanud oma tütart isegi lohutada.

Tegelikult Abigail ei vajanudki lohutust. Enam mitte. Ta ootas lahendust.

Vastuseid.

Kuid juulikuu teisel laupäeval mõtles ta ainult mehele, keda oli armastanud, ja ajale, mis nad olid koos veetnud. Ta ei mõelnud Chrisile kui FBI eriagendile, kes mesinädalate ajal jõhkralt mõrvati. Samuti keeldus ta mõtlemast materjalidele, mis ta oli mehe surma asjaolude kohta kogunud.

Ta läks Newbury Streetile nende ühisesse lemmikrestorani ja istus akna juurde, kust paistsid õuelauad. Ta nägi soojal juulikuuõhtul väljas einestajaid ning möödujaid. Seal oli käest kinni hoidvaid noori armunuid ning jalutama tulnud vanapaare, kes tähistasid võib-olla pulma-aastapäeva.

Abigail ei tähistanud, kuid ta ka ei leinanud.

“Ma armastan sind, Abigail. Jään sind alati armastama.”

Ta tahtis ajas tagasi liikuda ja meest hoiatada: Ära armasta! Ära armasta mind! Armasta kedagi teist, kui elu sulle armas on, Chris.

Aga et see oli võimatu, siis tellis ta klaasitäie Pinot Noiri ja mõtles pulmalilledele – hortensiatele ning roosidele –, sillerdavale pärastlõunale Maine’is ja nägusale Christopher Browningile, kes ootas teda vanamoelises mereäärses võõrastemajas, vahekäigu lõpus murul, kus nad laulatati.

“Vabandage, proua? Kas teie olete detektiiv Browning?”

Kelneri pöördumine tõi ta mälestustemaailmast tagasi tegelikkusesse. “Miks te...”

“Teile on telefonikõne.”

Telefonikõne? Miks helistaja ei võinud talle sõnumit saata või mobiiltelefonile helistada? Ta piidles kelnerit. Noormees oli võõras. “Kellelt?”

“Ma ei tea, ma lihtsalt...” Kelner viipas baarileti suunas. “Keegi ulatas mulle telefoni ja ütles, et see on teile.”

“Hea küll, ärge kaugele minge, eks? Võimalik, et tahan teiega rääkida.”

Kelner noogutas ja eemaldus kiirelt.

Abigail tõstis telefoni kõrva juurde. “Jaa?”

“Palun vabandust, et ma teie õhtusööki segan,” sosistas keegi tundmatu. Abigail ei saanud aru, kas kõneleja on mees või naine. “Kas te joote oma abikaasa lemmikveini?”

“Kes räägib?”

“Pinot Noir, eks?“

Neetud! Abigail surus tunded tagaplaanile ja võttis oma politseitööoskuse ning kogemused appi. Lase tal rääkida. “Teil on õigus. Kas te olete siin? Võib-olla ühinete minuga?”

“Teinekord.”

“Kas te tundsite mu abikaasat?”

“Tss, kuulake! Teie abikaasa sai liiga palju teada, sealhulgas halba. Ta tuli ära koristada.” Sosin muutis sõnade tähenduse veelgi õõvastavamaks ning ähvardavamaks. “Tema surm polnud juhuslik vägivallaakt.”

“Kas võiksite täpsustada?”

“Te peate mind kuulama.” Helistaja rõhutas viimast sõna. “Mt. Desertil hakkab üht-teist juhtuma. Jälle.”

“Kas keegi on ohus?”

“Teie olete ainuke isik, keda mõrtsukas pelgab.”

“Kas te tahate öelda, et ma olen ohus?”

“Ma tahan öelda, et teie suudate vastused leida. Detektiiv.” Põgus vaikus. “Olete seitsme aasta jooksul kogemusi omandanud. Te pole kaotanud meelekindlust abikaasa mõrv lahendada. Ja mõrtsukas teab, et te ei peatu enne, kui olete seda teinud.”

Abigail tundis, kuidas tunded tahavad läbi professionaalsuse kilbi tungida. “Kuidas teie teate, mida mõrtsukas teab?”

“Ma pean lõpetama.”

“Oodake, te ütlesite, et üht-teist hakkab juhtuma. Mis täpsemalt?”

“Aitab.”

“Aga mida mu abikaasa teada sai? Mis see halb oli? Andke mulle vihje. Vastasel juhul katkestan kõne, jätkan veinijoomist ja õhtusöögi nautimist ning pean seda järjekordseks veidraks kõneks. Olen neid aastate jooksul ohtralt saanud.”

“Te olete seda kõnet tükk aega oodanud. Te teate seda.”

“Ärge...”

Klõps.

Ja oligi kõik. Kõne oli lõppenud. Abigail asetas telefoni lauale ja õngitses käekotist välja detektiivimärkmiku ning selle külge kinnitatud pastaka. Kelner, kes oli teda jälginud, naasis laua juurde, kuid Abigail tõstis tema vaigistamiseks käe ja pani terve telefonikõne sisu kirja.

Lõpetanud, sulges ta telefoniklapi, naaldus toolileenile ja silmitses poisikeseeas kelnerit. “Mis on teie nimi?” küsis ta.

“Trevor. Trevor Baynor.”

Abigail kirjutas noormehe aadressi ja telefoninumbri üles, sai teada, et tüüp töötab restoranis kakskümmend tundi nädalas ja ülejäänud osa ajast õpib Berklee muusikakolledžis džässi. Klaverit.

“Pean nüüd tööle naasma,” teatas kelner.

“Hästi. Aga kõigepealt öelge mulle, kes sellele kõnele vastas. Kas baaridaam?”

Kelner noogutas. “Tema nimi on Lori.”

“Mida ta ütles, kui teile telefoni ulatas?”

“Ta ütles... ma ei mäleta.”

“Proovige meelde tuletada.”

Nooruk torkas käe oma paksudesse blondidesse juustesse. “Ta palus mul telefoniga teie juurde tulla ja öelda, et teile on kõne.”

“Kuidas ta mu nime teadis?”

“Ma oletan, et helistaja ütles.”

“Selles restoranis on sadakond inimest, Trevor. Kuidas Lori teadis, et just mina olen detektiiv Browning?”

“Mnjah.” Kelner muigas põgusalt. “Sellele ma ei mõelnudki. Ta ütles mulle lauanumbri, ulatas telefoni ja oletas, et see olete teie. Ta ei tunne teid.“

“Kas te nägite kedagi telefoniga rääkimas, kui ma toru otsas olin?”

Trevori silmad läksid üllatusest või hirmust suureks. “Ei, see tähendab, et ma ei märganud. Ma ei vaadanud ringi. Inimesed räägivad kogu aeg mobiiltelefoniga.”

“Hea küll. Aitäh, Trevor.” Abigail tõusis. “Lähen ja räägin ise Loriga. Ärge visake mu veini minema. Ma pole veel õhtusöögist loobunud.”

Lori oli varastes neljakümnendates sale, musta riietatud naine, kes ei teadnud rohkem kui Trevor. Helistaja oli temaga samuti sosinal kõnelnud. “Arvasin, et tal on lihtsalt hääl ära. Kurguvähk, kõripõletik või midagi taolist.”

“Kas see oli mees või naine?”

“Ei oska öelda. Kas te siis ei teagi?” Baaridaam kortsutas kulmu ja must silmalainer muutis tema välimuse dramaatiliseks, ent pesukarulikuks. “Võib-olla peaksin juhataja kutsuma.”

“Jah, see oleks tore. Aga üks hetk. Niikaua, kuni teie mälu on värske, tahaksin kuulda, mida helistaja täpselt ütles.”

“Täpselt? Noh, ma võtsin toru ja ütlesin halloo. Eelistan mitteametlikku pöördumist. Liinil olev isik soovis rääkida Abigail Browningiga. Detektiiv Browningiga. See olete teie, eks?”

“Jätkake, palun.”

“Küsisin, kas ta helistab ikka õigel numbril ja tema kostis: “Detektiiv einestab üksi. Tal on lühikesed tumedad juuksed.”” Lori kehitas õlgu ja eemaldus läikivast tumedast baariletist. “Vaatasin ringi ja ennäe! Seal te olitegi.”

“Ja edasi?”

“Teatasin helistajale, et märkasin teid ja ulatasin telefoni Trevorile.”

Varsti ilmus välja restorani juhataja, üliviisakas mustas ülikonnas keskealine mees, kes tundis huvi, milles asi. Abigail laskis Loril juhtunut selgitada ja uuris mõlema nägusid, veendumaks, et kumbki pole asjaga seotud. Kuid nii juhataja kui ka baaridaam paistsid ühtviisi teadmatuses olevat. Nad ei tundnud helistajat ega olnud raha, naeratuste või armastuse nimel kokku leppinud, et annavad talle märku, kui Abigail restorani saabub.

Ja restorani telefonil puudus numbrinäidu seadeldis.

Abigail helistas oma partnerile Lucas Jonesile, sest too oli temast kogenum – ehkki mitte küll nii kogenud kui Bob O’Reilly ja Scoop Wisdom – ega elanud tema majas. Meest oodates lükkas ta veiniklaasi kõrvale, näris sooja leivapoolikut ja vahtis aknast välja Newbury Streetile, kus jalutas käsikäes üks noorpaar. Naise abielusõrmus kiiskas tänavavalguses.

Abigail tahtis naise õlale koputada ja küsida, mida too teeks, kui mees, keda ta armastab, tapetaks mesinädalate neljandal päeval ja veel seitse aastat hiljem poleks tema mõrvaloosse selgust saabunud ning mõrtsukas oleks vabaduses.

Kas ta lamaks öösiti ärkvel ja muretseks sellepärast, et tabamata mõrtsukas võib veel kedagi tappa või on seda juba teinud?

Kas ta loeks ajalehest ja vaataks televiisorist mõrvauudiseid ning juurdleks, kas sama inimene võis tappa tema abikaasa? Kas ta kahtleks selles, et on teinud, töötanud, võidelnud ja palvetanud piisavalt, et mõrtsukat leida?

Või suudaks ta mehe surma unustada ja normaalse eluga edasi minna?

Ent paarike kadus vaateväljalt ja samal hetkel saabus Lucas. Lucas oli hilistes kolmekümnendates ja mitte eriti nägus. Tema naine töötas õiguskaitseorganites ja tal oli väike poeg – normaalne elu. Mees istus teisele poole lauda. “Mis juhtus, Abigail?”

“Ilmselt mitte midagi,” vastas naine ja jutustas Lucasele telefonikõnest.

Järgmisel päeval põletas ta oma päevikud ja koostas Maine’i-sõidu plaani.

Kui päevikud olid põletatud ja tuhk kohvipurki puistatud, sõitis Abigail Massachusettsi kuldse kupliga valitsushoone juurde ja parkis auto Boston Commoni pargi lähedale telliskivist linnamaja ette. Tema sõrmed lõhnasid ikka veel süütevedeliku järele. Elegantsel majal olid mustad aknaluugid ja messingkaunistustega särav tumepunane eesuks. Uksetrepi kummalgi küljel oli piisavalt ruumi rododendronile ja mõnele igihaljale põõsale.

Uksekella kohal oli tagasihoidlik silt: Dorothy Garrisoni sihtasutus. Pühapäeva tõttu oli kontor suletud.

“Doe” nagu perekond Dorothyt kutsus, oli uppunud Maine’is juba neljateistkümneaastasena. Owen Garrison oli tol ajal üheteistkümnene ja nägi õe uppumist pealt, olles võimetu midagi ette võtma, kui too libastus ja kaljult alla kukkus, suhteliselt lähedal paigale, kust leiti kaheksateist aastat hiljem Chrisi surnukeha.

Abigail uudistas laitmatult puhtaid kõrgeid aknaid, õhulisi tüllkardinaid ja raskeid eesriideid, mis andsid hoonele vanamoeliselt ametliku välimuse, kontrastina füüsilisele, halastamatule ja tänamatule tööle, mida Owen katastroofide korral tegi. Kolm aastat tagasi oli mees asutanud mittetulundusühingu Kiirpäästjad, mis saatis kahekümne nelja tunni jooksul ükskõik missuguse katastroofi sündmuspaigale terves maailmas, oli see siis inimeste poolt põhjustatud või looduslik, korraliku väljaõppega ja hästivarustatud vabatahtlikud päästetöötajad.

Vabatahtlikud polnud spontaansed ega reageerinud olukordadele, millega kohalikud organisatsioonid omal jõul toime tulid. Nad moodustasid osa riiklike ja rahvusvaheliste hädaabitöötajate keerukast võrgustikust. Orkaanid, maavärinad, hiidlained, üleujutused, tulekahjud, tornaadod, mudalihked, pommitamised – kui inimesed olid kadunud, lõksus, minema pühitud või mõnes muus hädaolukorras, millest neid tuli päästa, olid Owen ja tema meeskond alati platsis.

Abigail tõmbas sõrmedega üle külma musta raudaia. Kui Edgar Garrison oli sajandi eest Bostonisse unelmate maja ostnud, oli ta siis osanud aimata, et tema lapselapselaps hakkab helikopteri küljes kõlkuma ja üleujutuse piirkondades majakatustelt meeleheitel ellu­jääjaid korjama või kokkuvarisenud hoone rusudes kaevama, et lõksu jäänud kuueaastane laps päästa?

Raske öelda. Niipalju kui Abigail teadis, olid Garrisonide sugu­võsa liikmed üpris ettearvamatud. Ent kõik selle pere mehed olid nägusad. Tõtt-öelda koguni ülinägusad. Ta oli näinud pilte vanast Edgarist, rahajõmmist ja innukast kõnnumaaelanikust, kes oli Rockefellerite ja teiste rikkuritest suvitajatega kampa löönud ning suurema osa Maine’is asuvast Mount Deserti saarest rahvus­pargiks kujundanud. Tulemus oli üpris meeldiv, ehkki pisut igav. Tema poja Brennani hea välimus oli mahedam, rafineeritum. Brennan oli üllatanud peret sellega, et abiellus endast kakskümmend aastat noorema Texase kaunitariga, kes tegeles metssigade laskmisega.

Nüüdseks kaheksakümne kahe aastane Polly Garrison suutis ikka veel ajakirjandust köita. Nende poeg, samuti Edgar, oli tasase loomuga, kuid jahmatavalt nägus nagu tema isa ja vanaisa. Edgar ja tema abikaasa rajasidki oma tütre mälestuseks sihtasutuse ja paigutasid selle peakontori pärast saatuslikku õnnetust oma Bostoni majja. Nad ise kolisid Texasesse ja kasvatasid Oweni seal üles.

Owen polnud maheda ega rafineeritud välimusega ega isegi mitte klassikaline iludus, kuid nägi kahtlemata hea välja.

Ja tema oli ainuke Garrison, kes veel Maine’is tegutses.

Oweni perekond oli müünud oma Mt. Deserti saarel asuva maja Jason Cooperile, kellel oli ka Somesi väina ääres kena häärber. Jasoni noorem poolvend, tuntud Washingtoni konsultant, veetis aastas viis kuud vanas Garrisonide majas. Samuti tuntud amatöör-maastikukujundaja Ellis Cooper oli rajanud hoovi muljetavaldava aia. Abigaili ründamise päeval ja õhtul, mil Chris tapeti, pidas Ellis parajasti selles majas pidu. Ka Abigail ja Chris olid olnud kutsutud, kuid nad olid eelistanud mitte minna.

Pärast sissemurdmist, kui Abigail oli teel haiglasse ülevaatusele, oli Chris hetkeks peole läinud. Abigail teadis, et mees oli sealt kallaletungijat otsinud. Kuid pidu oli ära vajunud ja mingil seletamatul põhjusel oli Chris sattunud Ellise kukekannuste ning rooside alla kivisele veepiirile, kust Owen Garrison järgmise päeva varahommikul tema surnukeha leidis.

Garrisonid ja Cooperid asetasid Abigaili keerulise dilemma ette. Nemad olid tundnud Chrisi ja tema vanaisa märksa kauem kui Abigail. Neil oli olnud kahe Browningi elule nii otsene kui ka kaudne mõju. Chrisi vanaisa Will Browning oli kolinud endisesse Garrisonide majavalvuri hurtsikusse pärast seda, kui oli aidanud kustutada tulekahju, mis hävitas Garrisonide algse maja, vanema Edgari au ja uhkuse. Politsei arvates oli Chrisi tapja end varemetes varjanud.

Ja Abigail uskus juba ammu, et Doe Garrisoni traagiline hukkumine ning abitus, mida viieteistkümneaastane Chris oli pärast sõbra ja naabri kaotust tundnud, olid innustanud meest FBI-sse astuma.

Et välja selgitada, mis ja miks Chrisiga oli juhtunud ning kes oli ta tapnud, pidas Abigail vajalikuks mõista oma mehe suhteid rikaste sõprade ja naabritega Mt. Deserti saarel.

Oweni värvikas vanaema Polly Garrison sattus sinna viimasel ajal harva. Viis aastat tagasi oli Abigail ühel kuumal juulikuu pärastlõunal Pollyle Texasesse, Austinisse külla läinud. Ta oli imestanud, kui lihtsas ja klassikalises majas vanaproua elas. Samuti mäletas ta sealseid lõhnu ja õrna juga veevoolikust, mis tema pahkluid pritsis.

Hõbedajuukseline ja rabav Polly avas isiklikult ukse.

“Abigail? Ma ei teadnudki, et oled Austinis.”

“Palun vabandust, et ma teid häirin, proua Garrison. Kas teil on minut aega rääkida? Mind huvitab teie perekonna läbisaamine Cooperitega.”

Polly armsad hallid silmad peatusid Abigailil. “Miks?”

“Uudishimust.”

Vanaproua naeratas. “Uudishimu teeb sinust hea politseiniku. Olen kindel, et ühel päeval saab sust detektiiv.”

“Võimalik. Siin on palav. Kas teil ei teki vahel kiusatust suve Maine’is veeta?”

“Kiusatus tekib sageli, kuid mälestused...” Polly ohkas kergelt. “Käin aeg-ajalt pojapojal külas. See pole mulle lihtne, kuid Owen... on ebaõnnega leppinud.”

See polnud eriline üllatus. “Te pole Austinist pärit.”

“Tulin Lääne-Texasest. Pärast abiellumist kolisime abikaasaga siia. Hoidsime Maine’i ja Bostoni maju aastaid alles. Viimaks võttis meie poeg Bostoni maja üle, kuid temagi elab praegu siin.”

“Teie pojatütre pärast.”

Polly Garrisoni pilk muutus häguseks. “Jah, Doe pärast.”

“Cooperid ostsid teie maja Mt. Deserti saarel pärast tema uppumist.”

“Just nii.”

“Aga te hoidsite maatüki alles ja mõne aja pärast ehitas Owen sinna oma maja.”

“Owenil oli kahju Maine’ist lõplikult lahkuda. Tema arvates olnuks see Doe reetmine. Ta oli kõigest üheteistkümneaastane, kui me Doe kaotasime.”

“Seda on raske ette kujutada.”

“Meil samuti.”

“Aga ta peab Austinit oma koduks?”

“Ma pole kindel, et ta ühtki paika koduks peab. Abigail...” Vanaproua sirutas käe. “Kullake, me mõistame su soovi vastuseid leida, kuid kas sa ei arva, et Chris sooviks, et sa oleksid õnnelik?”

“Ma olengi õnnelik. Aga ma tahan teada, kes mu mehe tappis.”

Beacon Streetil vurasid autod ja Boston Commoni pargis kilkasid lapsed. Abigail märkas, et mälestustetulv, juulikuine kuumus ja teadlikkus sellest, mida ta kavatseb teha, pitsitavad tema kõri.

Pärast jutuajamist Polly Garrisoniga, kes ei paljastanud kuigi palju oma pere läbisaamise kohta Cooperitega, oli Abigail tagasihoidlikku motelli naasnud ja duši alla läinud. Tema juuksed olid tol ajal pikad ja tilkusid liibuvale särgile, mille ta oli selga tõmmanud, kui Owen tema numbritoa ukse taha ilmus.

Äsja sõjaväest vabanenud mees oli karm, tahumatu ja pahane.

“Sa pole oma pädevusalas, kordnik Browning. Ja sa pole detektiiv.”

“Kui nutikas sa oled.“

“Järgmine kord, kui sul tekib tahtmine mu vanaemale tema surnud pojatütre kohta küsimusi esitada, jäta see tegemata. Tule parem minu jutule.”

Abigail ei vaevunud ennast kaitsma, vaid osutas viiesentimeetrisele armile mehe silma all. “Kust sa selle said? Kas päästemissioonilt?“

“Baarikaklusest.”

Lahkudes tasus Owen Abigaili motelliarve. Naine sai sellest teada alles järgmisel päeval, kui hakkas Bostonisse sõitmiseks asju pakkima. Owen ei teinud seda lahkusest, vaid andis niiviisi mõista, et Abigail on tema territooriumil ja hindab oma võimeid üle.

Kuid Abigailil oli ükspuha. Oli siis ja oli ka praegu.

“Mt. Desertil hakkab üht-teist juhtuma. Jälle.”

Kui see oli tõsi, kas siis Garrisonid ja Cooperid olid asjaga seotud? Tal polnud aimugi, aga ta kavatses välja uurida.

Koju jõudnud, võttis ta külmkapist Otter Creeki kuuese õllepaki, soojendas mikrolaineahjus popkorni, teritas kolm pliiatsit, avas kolm uut märkmepaberite pakki ja tõstis kõik vajaliku oma väikesele köögilauale.

Seejärel helistas ta ülemistele naabritele ja kutsus nad külla.

Scoop Wisdom oli raseeritud pea ja metsikult ohjeldamatu käitumisega, kuid ta oli kodustanud kaks hulkuvat kassi. Abigail ei uskunud, et inimene, kes peab kasse, võiks eriti hirmuäratav olla.

Sinistes ja kollastes toonides rõõmsavärviline köök, õlu ja popkorn ei avaldanud kummalegi mehele erilist muljet.

“Ma vajan teie abi,” teatas Abigail.

Scoop tõmbas silmad vidukile. Bob kortsutas lihtsalt kulmu.

Abigail tõmbas sõrmedega läbi oma lühikeste lokkide. “Sain eile õhtul telefonikõne.”

Bob turtsatas. “Oli ka aeg tõega lagedale tulla.”

“Mida? Kas Lucas rääkis sulle? Millal?”

Scoop avas õllepudeli ja rüüpas pika sõõmu. “Ta helistas mulle, kui oli teel restorani sinuga kohtuma. Mina võtsin Bobiga ühendust.”

“Ja kumbki teist ei maininud seda poole sõnagagi? Lucas, teie kaks...”

“Me ei topi oma nina võõrastesse asjadesse,” ütles Bob.

Abigail puhkes naerma. “Te olete detektiivid ja topite oma nina vahetpidamata võõrastesse asjadesse.” Kuid mitte tema omadesse. “Hea küll. Oleksite pidanud seda minult kuulma. Mul oli vaja end täna koguda. Päevikute põletamisest oli abi.”

Scoop kortsutas kulmu. “Sa põletasid päevikuid?”

“Need polnud asitõendid.” Abigail kehitas õlgu. “Päevikupidamine aitas mul negatiivsetest emotsioonidest vabaneda.”

“Ah soo, olgu pealegi.” Scoop, keda üksikasjad ilmselgelt ei huvitanud, osutas õllepudeliga toimikukuhja poole. “Kas kõik need sisaldavad sinu kogutud informatsiooni su abikaasa mõrva kohta?”

“Need on mu märkmed, ajaleheartiklid, fotod ja visandid. Kõik, mida suutsin kokku ajada, ilma et kellelegi varba peale astuksin.”

Bob haaras samuti õllepudeli. “Kas sa Maine’i politseile telefonikõnest teatasid?”

“Jah.”

“Mida nad ütlesid?”

“See ei avaldanud neile erilist muljet, kuid nad uurivad asja.”

“Aga su paps?”

Abigail põrnitses toimikute kuhja. Ta polnud palunud isal neid läbi vaadata. Isa polnud ettepanekut teinud, sest ta ei tahtnud, et tütar omal käel Chrisi mõrva uuriks. “Ei, ma pole temaga rääkinud.”

Scoop istus laua äärde ja kergitas üht toimikut.

Abigail neelatas. “Sellest on tükk aega möödas. Juhtum on üpris aegunud.”

“Noh, anname sellele veidi särtsu ja vaatame, mis juhtub.”

“Poisid... kas olete ikka kindlad?”

Bob pani käe Abigaili õlale. “See on sinu otsustada, lapsuke.” Ta tegi naisele silma. “Igal juhul pole sa üksi.”