Читать книгу Lihvi ja põgene - Carla Neggers - Страница 6

Len Wetherall nõjatus päikeselist külma keskdetsembri pärastlõunat nautides klubi Aquarian ees seljaga vastu elegantset sepis­võret. Ta armastas inimesi jälgida ning selleks ei olnud mingit paremat kohta kui New York. Siin võis ta vahelduseks ise jälgida; tema ise polnud alati see, keda uuriti. Kasvu oli tal veidi üle kahe meetri ja ta oli endine NBA² superstaar: mustanahaline, rikas ning võrratu maitse ja tohutu vastutuskoormaga. Ta teadis, et ta ei sulandu ei SoHo tänavail ega kuskil mujal eriti hästi rahva sekka. Kuid siin oli kõigil ükskõik.

Inimesed liikusid isegi linna kohta kiiresti. Len silmas pesukarunahast kasukas roosajuukselist naist ümber nurga tuhisemas ja hoogsalt edasi liikumas. Tal olid punased kootud kindad ja punased vinüülsaapad ning tema suu oli erkpunaseks värvitud. Ta silmad…

Len ajas end sirgu ja pani ühe oma kaamelivillast mantli nööbi kinni. Naise silmad olid tumedad smaragdrohelised ning ta tunneks need igal pool ära.

„J. J. Pepper.”

Naine naeratas Leni märgates, valged hambad erksate huulte taustal säramas. Isegi pärastlõunases järsus valguses olid ta silmad sama salapäraselt ahvatlevad nagu kõik muu tema juures. Naine tuli otse tema juurde, tõusis kikivarvule ning mees kummardus ja laksatas ta liialt meigitud põsele suudluse. Tema naine Merrie ei suutnud mõista, miks J. J. oma juukseid ja nägu niimoodi värvida tahtis. „Ta on kindlasti kogu selle värvilise juuksevahu all, mida ta kasutab, täiesti heleblond,” oli Merrie öelnud. „Ning ma võin kihla vedada, et ta nahk on täiuslik. Miks ta seda kõike niimoodi peita tahab?”

Tõepoolest – miks? Kuid Len oli õppinud J. J. Pepperile mitte liigseid küsimusi esitama. Naine heidaks talle lihtsalt oma tavalise kauge pilgu, justkui poleks nad samalt planeedilt, ning väldiks otsest vastamist. Mees oli temalt kord vanust küsinud ning J. J. oli kostnud: „Oh… kolmekümne ringis.” Justkui mõtleks ta seda välja. Värvilised juuksed, vanad rõivad, liiga kirev jumestus ning võltsjuveelid kuulusid kõik tema väljanägemise juurde. Ta tahtis, et teised inimesed teda niimoodi näeksid. Et nad näeksid täiskomplekti. Viieteistkümne Knicksis³ mängitud aasta jooksul olid kõik Lenile öelnud, millise mulje ta jätma peaks. Tema oli keerulisel moel õppinud lihtsalt edasi astuma ja olema see, kes ta on. J. J. õpib seda varem või hiljem samuti.

J. J. Pepper oli esimest korda Aquariani sisse sammunud kevadel. See asutus oli vaid aasta otsa avatud olnud ning juba oli see üks New Yorgi kõige moekamaid ööklubisid. Len avas klubi uksed üsna varsti pärast oma viimast hooaega Knicksi ründemängijana. Ta algne unistus oli olnud avada oma seksikas ja tahumatu ­imagoga džässiklubi, kuid kui tema korvpalliväljakul veedetud aastad ­polnud talle muud õpetanud, siis vähemalt seda küll, kes ta on… ning võib-olla veelgi märkimisväärsemana seda, kes ta pole. Seksikas ja tahumatu ei olnud tema stiil ning ka džässi koha pealt ei olnud ta purist⁴. Talle meeldis sellesse pisut poppi, veidi kerget rokki ja natuke lihtsat klassikat segada, muusikutele vabad käed anda ning lasta neil oma asja ajada. Len tahtis, et tema klubil oleks pisut elegantsi, et sel oleks teatud pitser. Kõrged laed. Ta tahtis, et see oleks säärane koht, kus inimesed saaksid hästi aega veeta, oma parimaid rõivaid kanda, olla kõige paremal moel nemad ise.

J. J.-d esimest korda nähes ei uskunud mees, et too tema klubisse sobib. Naine kandis üht oma tavalist pöörast kostüümi: kolmekümnendate stiilis kleiti ja arvukalt võltsjuveele… ning ta oli end kabinetklaveri taha sisse seadnud nii, nagu mõtleks ta, et kurat, ma kuulun siia. Just sellel hetkel oli mees taibanud, et naine tõesti sobib, hoolimata ta hulludest lavendlikarva juustest ja Leni tundest, et naine pole päriselt tema klassist.

Naine oli mängima hakanud, seejärel mõne sekundi pärast lõpetanud ning tema poole pöördunud: „Kas sa tead, et sellel klaveril on halb bass?”

„Jah,” oli ta ükskõikselt sõnanud.

„Täna saan ma hakkama, aga sa peaksid laskma selle üle vaadata.”

„Muidugi, lapsuke. Ma asun kohe asja kallale.”

Enne, kui mees naise pisikese istmiku pingilt lahti tõmmata jõudis, hakkas too mängima. Siis ei tahtnud mees teda enam peatada. Ta vaid seisis seal ja kuulas. Naise tehnika oli võrratu. Ta ei olnud kunagi kuulnud seda klaverit säärast häält tegemas, neetud halb bass või mitte. Kuid naine ei andnud alla, ta pidas kõikidest päheõpitud nootidest täpselt kinni. Mees tundis naise sees peituvat midagi muud… midagi, mis väljapääsemist ootas. Ning ta tahtis kohal olla, kui see vallandub. See võtaks seinad värisema.

Naine mängis kolm pala ja lõpetas. Ta pöördus pingil ümber ning vaatas kohtuotsust oodates mehe poole. Ta ei tundunud kartvat ega närviline olevat. Lenile tundus, et kui ta ütleks naisele, et see ei sobi, kehitakse tüdruk vaid oma kenasid ümaraid õlgu ja kõnniks puutumatu egoga minema.

„Pole paha, J. J.” Ta arvas, et tegu on valenimega. Kes paneks sääraste silmadega lapsele sellise nime – J. J.?” Ta ei uskunud ka Pepperit.

„Tänan,” lausus naine viisakalt, kuid mitte toonil, mida oleks võinud kergendustundeks pidada. Naine teadis isegi, et ta on hea.

„Sa pead end vabaks laskma, oma tegevusse energiat panema.”

Naine kortsutas oma ploomikarva huuli prunditades kulmu. „Sa pead silmas, et improviseerima?”

„Jah, improviseerima.” Len juurdles, millesse ta end küll segab? Kuid siis kuulis ta end ütlemas: „Sa võid varasele rahvale mängida ja kui soovid, siis ka mõne lantši ajal. Ma otsin ka kedagi, kes võtaks pühapäevased ennelõunad… kui sa huvitatud oled. Mõnikord kutsume me klassikalist muusikat mängiva pianisti. Oskad sa midagi ka Bachilt või Beethovenilt?”

„Ma eelistan džäss- ja popmuusika juurde jääda. Millal sa tahad, et ma alustaksin?”

„Homme õhtul.”

„Homme õhtul ma ei saa.”

„Ei saa?”

„Mul on üks varem kokkulepitud asi ees.”

„Kas sa mängid mõnes teises klubis?”

„Ei.”

Naine ei kavatsenud selgitada. „Kuidas pühapäevaga oleks?”

„Sa tahad, et ma alustaksin ennelõunaga?”

„Jah. Sa pole Earl Hines⁵, tüdruk.”

Tema kõrged armsad valged põsed muutusid punaseks. „Olgu, härra…”

Naine oli ta neetud nime ära unustanud. „Wetherall,” meenutas mees ilmetult. „Len Wetherall.”

Naine ei olnud temast kunagi kuulnud. J. J.-l läks kaks nädalat aega, enne kui ta välja mõtles, kes mees on. Ta kohmas siis Lenile, et vaatab hokit, mitte korvpalli. Len oli vestlusesse pillanud Wayne Gretzky⁶ nime, kuid tüdruk päris vaid: „Kes?” See oli veel üks väike ebakõla, mis kõik naise suurele rasvasele valekobakale lisandusid, kuid Len oli otsustanud, et kui J. J. Pepper peaks kunagi tahtma suud puhtaks rääkida, siis ta kuulab ta ära.

Selle ajani laseb ta naisel olla see, kes too iganes olla tahab.

„Tere, nunnupõsk,” venitas ta nüüd aeglaselt naeratades. Naise silmad olid säravalt kullakarvaliseks meigitud. „Tore sind näha. Kuidas Uus-Meremaa oli?”

Hetkeks nägi naine välja nii, nagu ei teaks ta, millest mees räägib… nagu oleks ta unustanud, et kõndis neli kuud varem mehe juurest minema, et Uus-Meremaale kaljuronimist harrastama minna. Siis tuli talle kõik meelde ning ta naeris. „Uus-Meremaa oli võrratu.”

Len oleks teda sama palju uskunud, kui tüdruk oleks öelnud, et käis Jakutskis. „Kas sa mulle lamba tõid?”

„Postkaarte.”

Kust ta postkaardid sai? Kindlasti mitte Uus-Meremaalt. „Oled sa valmis mängima?”

Naine naeratas talle laialt ning sedakorda peegeldus selles kergen­dus­­tunne. „Muidugi.”

„Kobi siis sisse. Uus-Meremaast võid sa mulle hiljem rääkida.”

„Rõõmuga.”

Helk tema silmis ütles mehele, et naine tundis end talle valetades suurepäraselt. Kuid sees ootasid teda hilise pärastlõuna publik ning klaver ja ta tundus mõlema nägemise üle rõõmus olevat.

Hollandlane suitsetas üksi 81. tänaval Central Park Westi pargipoolsel küljel seistes sigarit. Temast üle tee oli ühe nurga peal laiutav loodusloomuuseum, teisel nurgal aga mainekas Beresfordi kortermaja. Oma vaatekohalt nägi ta Beresfordi kahte 81. tänaval asuvat sissepääsu ning samuti seda, mis asus Central Park Westil. Iga sissepääsu juures olid ametipostil rohelistes kuldpalmikutega kaunistatud livreedes uksehoidjad. See ei pannud Hendrik de Geeri muretsema – kui vaja, saab ta neist mööda. Praegusel hetkel ta vaid jälgis.

Ta nägi pesukarunahast kasukas naist 81. tänaval – laial, läbi pargi lõikaval vilka liiklusega tänaval – kollasest taksost välja astumas. Naine ütles midagi ühele uksehoidjatest ning ta lubati sisse. Tema juuksed olid roosakasblondid. Esiteks oli Hendrik arvanud, et see on päikesevalguse trikk, kuid varsti taipas ta, et eksib, ning et naise juuksed on tõepoolest roosad. Naine oli Beresfordist mõni tund varem lahkunud. Hollandlane oli teda külma käes suitsetades oodanud. Ta pidi teda veel kord nägema, et kindel olla.

Nüüd oli ta veendunud. See naine on Juliana Fall. Hendrik oli näinud tema naeratust ja ta silmi. See ei saanud olla keegi teine.

Korraga maitses ta sigar kirbelt. See oli Havanna sigar – tema ainus veidrus. Esimese sigari andis talle poisikesena Johannes Peperkamp ning ta oli suitsust köhinud ja oksendanud ning häbistanud end vanema sõbra ees, kellele ta nii väga muljet tahtis avaldada. Hendrik oli sellest ajast alates ammu lõpetanud muretsemise kellelegi mulje avaldamise pärast. Teda huvitas ainult ellujäämine. Ta hindas inimesi ja olukordi kiirelt ja täpselt ning see võime oli tal aastate jooksul aidanud elus püsida. Vanemaks jäädes leidis ta end oma instinktidest järjest sõltuvamaks muutuvat. Ta ei saanud enam loota füüsilisele jõule või noorusea kiirusele – või oma valgenevate blondide juuste ja ajahambast karmistunud kortsuva nahaga välimusele. Seevastu olid tal kogemused. Instinktid.

Tema instinktid käskisid tal nüüd põgeneda. Ta peaks vaid kaduma, nagu ta oli minevikus palju kordi teinud. See oli tema eriline anne. Ta saaks sellega hakkama.

Hollandlane viskas sigari maha ja kustutas selle saapakontsaga. Seejärel pöördus ta ümber ja sammus läbi kivivärava parki. Olgu neetud mu instinktid, mõtles ta.

Juliana Fall, alias J. J. Pepper lasi kuumal veel viimased roosa vahu jäänused oma juustest välja uhtuda ning talle tundus, nagu peseks vihm temast osakese maha. Sa pole J. J.! Jah, kuid kas siis J. J. polegi tõeline? Kas polnud Len just J. J.-d põsele suudelnud ja kas polnud Aquariani publik J. J.-le plaksutanud?

J. J. oli olemas. Ta polnud ehk päris normaalne, kuid ta oli olemas. Tal oli isegi Juliana avaras elegantses korteris terve omaette magamistuba. See oli sisustatud 20. aastate stiilis ning kapp ja kummutisahtlid olid täis vanu riideid ja kahe maailmasõja vahelisest perioodist pärinevaid ehteid. Selline oli J. J. träni. Julianat nähti harva kandmas midagi muud kui tippmoeloojate viimaste kollektsioonide mudeleid.

Duši alt välja astudes mässis Juliana end hiiglaslikku pehmesse valgesse vannilinasse ning kuivatas rätikuga juukseid. Ta nägi peeglis jälle välja nagu tema ise – blondide juuste ja kahvatu nahaga, igati nagu maailmakuulus kontsertpianist. Kuid tema peas ümisesid Duke Ellingtoni⁷, Earl Hinesi ja Eubie Blake’i⁸ muusika akordid. Tema sügisene Euroopa turnee (ta ei olnud jalgagi Uus-Meremaale tõstnud) oleks pidanud J. J. Pepperi tema närvisüsteemist välja ajama ja hävitama, sest J. J. ei olnud osa temast, vaid miski, mis Julianat valdas.

Vähemalt nii ta endale ütles. Kuid kakskümmend neli tundi pärast Pariisist naasmist ja endiselt ajavahe all kannatades riietus ta rohelisse kolmekümnendate aastate stiilis satiinkleiti ning suundus Aquariani poole. Ta oli oodanud, lootnud… kartnud, et Len käsib tal jalga lasta. Kuid mees ei olnud seda teinud. Len oli tal mängida käskinud. Ja, taeva nimel, seda ta tegigi!

Tal oli tore olnud.

Kuradi tore.

J. J. Pepper oli tagasi ning Juliana Fall ei teadnud, mida tema suhtes ette võtta. Lenile tõtt rääkida? Endale tõtt rääkida? Et tema, Juliana Fall, ongi see roosajuukseline ja vabameelne džässi mängiv J. J. Pepper?

Naine läks oma magamistuppa tagasi ja pani selga lihtsa valge Calvin Kleini särgi, sirge musta villaseseeliku ja vaarikakarva villase jaki. J. J. vaarikavärvi saapad oleks selle riietuse juurde hästi sobinud, kuid selle asemel valis ta hoopis mustad Itaalia saapad ning jättis pesukarunahast kasuka musta kašmiirmantli kasuks kõrvale. Täna õhtustab ta koos Shujiga ning kui on üldse olemas säärast asja, mida Eric Shuji Shizumi kunagi ei mõistaks, on see J. J. Pepper. Shuji oli fenomenaalne pianist: metsik, kirglik, kannatamatu geenius, kes oma vaimustavate esinemistega publiku suisa ära kurnas. Ta oli neljakümne kaheksa aastane ja oma pika karjääri jooksul oli ta endale ainult ühe õpilase võtnud: Juliana Falli.

„Ja kui ta J. J. kohta teada saab,” ütles Juliana lifti oodates endale valjusti, „lööb ta su pea ühe oma ehtsa Jaapani lühimõõgaga otsast.”

Mees oli teda sellega ähvardanud palju vähemtõsiste sõnakuulmatuste pärast kui inkognito SoHo ööklubis džässi­mängi­mine.

Poolel teel fuajeesse meenus Julianale, et ta kannab ikka veel J. J. kirevat võltskiviga sõrmust. Ta napsas selle sõrmest, kukutas käekotti ja püüdis unustada.

De Geer kõndis läbi Central Parki, tegemata välja järjest langevast temperatuurist ja kergest lumesajust. Lapsed möödusid temast naerdes, käes plastjubinad, mida nüüd kelkudena kasutati; ta ei teinud ka neist välja. Ta läks üle Viienda avenüü, piki Ida 79. tänavat Madisonini ja veel mitu kvartalit edasi, kuni ta jõudis väikese valgeks värvitud aknaraamidega pagaripoeni. Selle šokolaadi ja pisikeste kingipakkidega täidetud Hollandi puukingade väljapanek jättis mulje, nagu oleks jõuluvana seal juba käinud. Sint Nicolaas. Hendrik ei olnud tema peale aastaid mõelnud.

Sildil oli lihtsas Delfti stiilis kiri: Catharina Pagaripood. Holland­­lane jäi selle akende ees seisma. Väikesed glasuursiniste linadega kaetud ümmargused lauad olid kliente täis… Naervaid, õnnelikke kliente, kes ahmisid sisse kakaod, hõbepotitäite kaupa kohvi, portse­lan­­kannude viisi teed, rasvaseid kreemikukleid, täius­likke kooke ja kandikute viisi keekse, pisikesi võileivakesi, erinevaid moose ja juustusid. Klaasvitriinid olid täis häid asju, mida koju kaasa osta, ning naeratavad valgetes põlledes ettekandjad sagisid klientide vahel.

Esimest korda tundis Hendrik de Geer enam kui neljakümne aasta jooksul pakitsevat nostalgiat. Ta pidi isegi pilgutama, et kuumad pisarad minema peletada – tema! Üks paarike kiirustas temast mööda ning kui nad pagaripoe ukse avasid, kuulis ta väikest kellukest tilisemas ning tundis kaneeli, pähklisegu, aniisi, või ja värske kohvi lõhna. Seda oli peaaegu rohkem, kui ta taluda suutis. Need olid tema noorusaja lõhnad ning emotsioonid lämmatasid teda, kuna ta ei suutnud mälestusi maha suruda.

Ta ei astunud sisse, vaid surus oma külmad käed odava mantli taskutesse ja põrnitses aknast sisse, jälgides, kuidas paarike on hädas sellega, millist kooki valida. Šokolaadi- või keedukreemiga? Oleks tema valikud nii tühised.

Klaasvitriini taha ilmus naine ning hetkeks arvas Hendrik, et särav naeratus oli talle mõeldud. Catharina… tahtis ta naisele hüüda.

Kuid tema nägemine teeks naisele vaid valu ning Hendrik astus tahapoole, et ta meest tänaval üksinda pimeduses seismas ei näeks. Catharina rääkis paarikesega juttu ja Hendrik silmitses teda, imetledes seda, kui vähe naine muutunud oli. Isegi nüüd, hilistes viiekümnendates, oli naise juures midagi haaravalt värsket ja süütut. Tema pehmed valkjad blondid juuksed olid pealaele palmitsetud nagu mõnel ammuse aja Hollandi kuningannal, kuid ilma kuningannaliku ülbuseta, ning põlle all kandis ta türkiisivärvi kootud kleiti. Tal oli tugev lõug ja nina – peaaegu liiga tugev –, kuid tema tumerohelised silmad olid ümmargused ja sulnid ning täpselt sellised, nagu Hendrik mäletas.

Catharina aitas paarikesel šokolaadikoogi välja valida ja pakkis selle ise ära. Kui hollandlane paari lahkumisest tekkinud väikese uksekella tilinat kuulis, oli ta juba poole kvartali kaugusel.

Valikud. Mis rumalus see nende valikute kohta oli? Tal ei olnud mingit valikut. Nagu alati, peab ta lihtsalt tegema seda, mis tuleb ära teha.

Eric Shuji Shizumi süütas kohvi kõrvale sigareti – see oli halb märk. Ta oli kuratlikult nägus, sale mees, kellel olid teravad näojooned, pikemapoolsed ja õhukesed mustad juuksed, milles oli pisut halli, ning uurivad mustad silmad. Ta oli oma sirgjoonelisuse poolest kurikuulus. San Franciscos sündinud mees oli sansei – kolmanda põlvkonna Ameerika jaapanlane. Kuid tema esimesed mälestused pärinesid Wyomingi kontsentratsioonilaagrist – seda ei arutanud ta mitte kunagi ega lubanud kunagi ka oma kontserdi­kavade märkmetesse trükkida. Ta oleks võinud tosin korda abielluda, kuid klaver oli see, mis ta hinge valdas ja tema elu elas – ning mõnede meelest ka Juliana Fall. Nainegi oli neid kuulujutte kuulnud, kuid oli need alati kõrvale heitnud. Ta tundis Shujit vähemalt sama hästi, kui too teda tundis, ning mis tahes neid möödunud kahekümne aasta jooksul ka kokku ei köitnud, polnud see kindlasti seks ega romantika. Nende suhe oli heitlik ja määratlematu. Omal moel olid nad teineteisele pühendunud, kuid kumbi ei olnud avaldanud vähimatki soovi abielluda – ei teine­teisega ega ka kellegi teisega. Shuji ei olnud enam ametlikult tema õpetaja, kuid naist kirjeldati endiselt tihti tema ainsa õpilasena ning Juliana lootis jätkuvalt tema nõu ja juhatuse peale. Ta oletas, et vajab ikka mehe heakskiitu ning lisaks mõistis mees rahvus­vahelise kunstnikukuulsuse nõudmisi paremini kui enamik teisi. Ometi ei häirinud elukutsest tingitud eraldatus Shujit kunagi nii nagu Julianat. Mees oli rahul tundide kaupa klaveri taga istumisega, oma tööga päev päeva järel, kuu kuu järel, aasta aasta järel üksi olemisega. Ta tundis vähe kaasa oma ainsa õpilase vajadusele aeg-ajalt inimestega koos olla.

Mees puhus tiku ära ja pillas selle tuhatoosi, hingates välja mürgise suitsupilve. „Juliana,” lausus ta, „me peame rääkima.”

Naise süda peksis. Ta on J. J. kohta teada saanud! Kuid see oli võimatu. Shuji poleks kindlasti suutnud õhtusööki lõpetada, kui ta oleks teadnud, et naine samal pärastlõunal SoHo klubis Mose Allisoni⁹ muusikat mängis. Ta oleks kohe lihanoaga naisele kallale läinud. „Millest?” päris Juliana.

„Mis sinuga toimub?”

„Minuga? Ma tulin just väsitavalt Euroopa turneelt tagasi ja laupäeva õhtul mängin ma Lincolni keskuses oma selle aasta sajanda kontserdi. See on lahti.” Shuji hoidis sigaretti sisse ­tõmbamata suunurgas. Nad olid tillukeses võtke-enda-veinid-kaasa tüüpi Itaalia restoranis Upper West Side’il, kohe Broadway lähistel. See polnud eriti toretsev koht ning kui keegi kaasõhtustajatest kaks maailmakuulsat muusikut ka ära tundsid, siis jätsid nad paari rahule. Juliana jõi kofeiinivaba piimakohvi, lootes, et see avaldab veinile, toidule ja ajavahele vastumõju, nii et ta saab koju minna ja vaadata läbi Beethoveni klaverikontserdi, mida ta kahe päeva pärast esitama pidi.

„Ning pärast seda kontserti?” päris Shuji. „Mis edasi?”

„Ma lähen umbes nädalaks ajaks Vermonti ärateenitud puhkusele ning siis tulen ma tagasi ja veedan järgmised paar kuud tööd tehes ja plaadistades. Mul pole kuni kevadeni ühtegi kontserti. Ma võtsin neid sellel aastal vähemaks. Shuji, sa tead seda kõike, nii et kuhu sa sihid?”

„Ära mine Vermonti,” lausus mees.

„Mida?”

„Sa kuulsid mind. Ära mine.”

„Shuji, mul on puhkust vaja. Kurat, ma olen puhkuse ära teeninud!”

„Sa pead töötama.”

„Ma töötan kogu aeg. Ma olen neli kuud teel olnud…”

„Pianistiks olemise tõeline töö on harjutamisruumis, mitte kontserdilaval. Juliana, sa oled viimase paari aasta jooksul tapvas tempos tegutsenud. Ma tean seda. Ja sa tead, et ma toetan mõtet võtta aastas ette vähem kui sada kontserti. Kuid ma pole Vermonti minemise poolt, vähemalt mitte kohe praegu. Sul on vaja uuesti harjutusruumi põnevust tunda ja nii ruttu kui võimalik.”

„Jumala pärast, Shuji, ma olen ainult ühe nädala ära!”

Shuji tõmbas oma sigaretist sügava mahvi, hoidis hetkeks suitsu kopsudes ja hingas siis välja. Juliana köhis ja jõi veidi oma piimakohvi, kuid mees ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Nagu tavaliselt, oli ta täielikult oma mõtetesse süüvinud. Abielus olles peaksime me vastu kaks nädalat, mõtles Juliana.

„Pianist ei oota puhkust, kus pole klaverit,” sõnas mees.

Neetud, mõtles Juliana, kuid hoidis end vaos. Talle kuulus pisike vana maja Edela-Vermontis, Cape Codis, Batten Killi jõe ääres. Talvel meeldis talle selle mantelkorstnaga kaminas tuld teha. Ta istus siis tule ääres, vana tekk sülle laotatud, ja luges raamatuid. Ning ei mõelnud muusika peale. Oli tõsi, et Vermontis pole klaverit. Tal polnud isegi muusikakeskust. Tal oli vaikus.

„Shuji,” ütles naine ettevaatlikult, taltsutades oma kannatamatust. „Mina pole sina. Mul on seda puhkust tarvis ning ma lähen sinna.”

„See oleks viga.”

„Miks see Vermonti minek äkki viga on? Ma ju ei tee seda esimest korda.”

„Juliana, ma olin Kopenhaagenis.”

„Pagan.”

„Jah.”

Kopenhaageni kontsert ei olnud just üks mälestusväärsemaid. Tegelikult oli see suisa unustusväärne. Kuid Shuji ei tunnistanud selliseid vabandusi nagu halb õhtu, ning Juliana oli piisavalt tark, et mitte ettekäändeid otsima hakata. „See oli kehv esinemine,” tõdes ta, „kuid Vermonti minemata jätmine ei muuda seda… Ja miks, pagana pärast, sa mu kontsertidele hiilid? Kas sul pole midagi paremat teha?”

„Ma olin ka Pariisis.”

„Noh, sellisel juhul sa tead, et Kopenhaagen oli erandlik.” Pariisis pälvis ta seisva publiku ning kiiduhuilged – ning ta oli need õigustatult ära teeninud.

Kuid Shuji raputas sigaretti tuhatoosi kustutades tõsiselt pead. „Mind ei huvita see, mis pinnal toimub, mind huvitab see, mis pinna all toimub.” Ta rääkis alati nõnda; see ajas Juliana hulluks. „Ma kuulsin midagi nii Kopenhaagenis kui Pariisis – „halval” õhtul ja „heal” õhtul, kui sa neid nii tahad nimetada. Ma arvan, et see oli ebamugavus, ennustamatus. Loomulikult ei märganud seda keegi teine, kuid kui sa lased sel endast välja murda, siis märkavad varsti ka teised. Ole selles suhtes valvel. Valitse seda. Uuri välja, mis see on, Juliana, ning kasuta seda oma eelisena ära. Ja ainus koht, kus sa seda teha saad, on harjutusruum.”

Mees oli kuulnud tema töösse sisse hiilivat J. J. Pepperit, kuid Juliana ei tahtnud seda Eric Shuji Shizumiga arutada. „Olgu. Ma tegelen sellega pärast Vermontit.”

„Juliana, sa hiilid asjast kõrvale.”

„Ei hiili.”

Mehe mustad silmad uurisid ta nägu. „Kas sa kardad läbi põleda?”

„Ei.”

„Kui mina kolmekümnene olin, siis mina kartsin. Sina seda ei mäleta. Sa olid alles laps ega mõistnud selliseid asju. Kuid hoolimata kõigist kiiduavaldustest, lindistustest ja tellimustest, juurdlesin ma selle üle, kas ma ka veel kolmekümne viiesena pildil olen. On loendamatult noori pianiste, kes on kõigest leegikesed – paar aastat suurepärased, kuid siis – põmm – läinud. Mõnikord on see nende valik, mõnikord mitte.”

„Ma ei tee „põmm”, ma lähen Vermonti.”

„Jumal teab, et publik on heitlik ja otsib alati uut staari. Ning meie konkurentsil põhinev süsteem heidab pianistid uskumatult noores eas avalikkuse silma alla. Virtuoosiks olemise koorem on tohutu. Sa oled nii paljaks kistud, nii haavatav. Kolmekümneselt on kogu uudsus kulunud. Sa oled suure hulga raha teeninud ning pead otsustama, kas soovid selle asjaga pikemas plaanis tegelda või mitte.”

„Ma pole kunagi kaalunud võimalust mitte pianist olla.”

„Kas pole?”

Mees naeratas talle mõistatuslikult, teades, et Juliana valetab. Loomulikult oli naine selle peale mõelnud. Viimasel ajal veel sagedamini kui tavaliselt. Kuid Juliana ei suutnud Shujiga kõneleda neist hommikuist, mil ta voodis lamades mõtiskles selle üle, milline oleks tema elu siis, kui ta poleks kunagi klaverimänguga alustanud… kui ta enam kunagi klaverit ei mängiks. Mida ta siis teeks? Mida ta üldse teha oskaks? Naine ei suutnud talle rääkida oma kuhjuvast kurnatusest, mis turnee kestes üha süvenes; oma uitmõtetest Mozarti sonaadi keskele džässimprovisatsiooni pista; oma väsitavatest vaidlustest mänedžeriga, kes soovis, et ta jääks sajakontserdilise graafiku juurde, aga samal ajal ka repertuaari laiendaks ja rohkem lindistaks. Juliana ei suutnud Shujile rääkida sellest tüdimusest, mida arvustused, pidev reisimine, peened õhtu­söögid ja kohatud mehed temas tekitasid. Ta ei suutnud talle rääkida, kui monotoonne see kogu aeg on. Ei suutnud sõnastada hirmu, et see monotoonsus järgneb talle ka harjutusruumi, kus seda enne polnud. J. J. oli sellele monotoonsusele vastukaaluks olnud, kuid J. J. ei saa ju igavesti eksisteerida… ning Shuji ei tohi temast üldse teada saada.

Mehel oli õigus. Juliana hiilib asjast kõrvale. Kuid üheksateistkümne aasta jooksul ei olnud ta Eric Shuji Shizumile kordagi öelnud, et tollel on õigus. Nad vaidlesid ja kaklesid ning arutasid, kuid naine ei andnud talle kunagi järele, ei lubanud mehe legendistaatusel end kunagi hirmutada. Kui see kord juhtuks, kaotaks ta oma kunstniku- ja arvatavasti ka isikliku iseseisvuse.

„Ma ei muretse selle pärast, kas ma olen veel kolmekümne viiesena pildil, ega hiili teemast kõrvale.” Juliana lükkas oma piima­kohvi kõrvale ning ajas end sirgu, tundes end väsinuna ja hirmul ja nii raevununa, et ta isegi ei näinud selgelt. Miks, põrgu päralt, ei võiks Shuji teda lihtsalt rahule jätta! Miks ta peab alati susima ja tagant suruma! „Ma loodan kuradi moodi, et sa oled õnnelik, Shuji. Sa rikkusid Vermonti minu jaoks ära.”

„Hästi,” lausus mees.

„Värdjas. Mine põrgusse.”

Naine sammus väärikalt minema, jättes mehele arve ning tema kenale näole enesega rahuloleva ilme.

Hendrik de Geer helistas oma Broadwayl asuvast nigelast hotelli­toast Ameerika Ühendriikide senaatorile Samuel Ryderile. Holland­lasele oli antud senaatori Georgtowni maja number ning teda ei üllatanud, et Ryder esimese kutsungi peale toru võttis. Kell oli täpselt üheksa, mil Hendrik oli helistada lubanudki.

„Oled sa oma kõhklustele vastused leidnud?” päris Ryder.

Hollandlane kuulis noore senaatori üleolevas hääletoonis pinget, kuid ta ei tundnud sellest mingit rõõmu. „Kohtume laupäeva õhtul Lincolni keskuses.” Tema inglise keel oli suurepärane – vaid kerge aktsendiga. Flaami keelt rääkis ta ainult siis, kui muud võimalust ei olnud. See oli tema mineviku keel. „Pärast kontserti. On sul auto?”

„Loomulikult.”

„Kohtume seal.”

„Olgu pealegi. Kuid vaata ette, et see Steini naine sind ei näeks.”

Hendrik sulges silmad – kõigest sekundiks – ning tundis, kuidas valu temast läbi voogas. Steini naine… Rachel. Kuid… „Mul pole su õpetussõnu vaja, senaator.” Ta hääl oli külm. „Ega Bloch sellest midagi ei tea?”

„Kas sa arvad, et ma olen loll?”

„Jah. Sa ütled inimestele seda, mida nad kuulda tahavad, senaator. Ma tean. Vaata ette, et sa Blochile midagi ei räägiks, mõistad? Muidu, mu sõber, jääb tehing ära.”

2 NBA – National Basketball Assotiation – kutseline korvpalliliiga, mille klubid asuvad peamiselt USAs. NBA loodi 6. juunil 1946 New Yorgis BAA (Basketball Association of America) nime all. Nimevahetus toimus 1949. aastal, kui BAAga ühinesid mitmed NBLi (National Basketball League) klubid.

3 NBA meeskond (New Yorgis)

4 Stiilipuhtuse ja lihtsuse taotleja

5 Earl Hines (1903–1983) – Am. džässpianist (peetakse esimeseks modernseks džässpianistiks).

6 Wayne Douglas Gretzky (1961) – endine Kanada hokimängija, praegu treener.

7 Duke Ellington (1899–1974) – Am. helilooja, pianist ja ansamblijuht (džäss).

8 Eubie Blake (1887–1983) Am. helilooja, laulusõnade kirjutaja ja pianist (ragtime,džäss, pop).

9 Mose Allison (s. 1927) – Am. dzässpianist, -laulja ja -helilooja.