Читать книгу Lihvi ja põgene - Carla Neggers - Страница 8

Noor puhta valge põllega naine naeratas Catharina pagaripoes üle leti väikesele tumedapäisele daamile. „Kas ma saan teid aidata?”

„Jah,” lausus Rachel Stein, teadvustades endale vaid ähmaselt, et selles paigas tundus ta hääbunud hollandi aktsent täiesti kohasena. „Ma tulin, et kohtuda Catharina Peperkampiga… tähendab Falliga.” Oli võimatu mõelda, et Catharina on abielus… Et tal on laps. „Catharina Falliga.”

„Ja kellest ma talle teatan?”

„Öelge talle, et Rachel on siin.”

Ta uskus, et sellest piisab.

Ettekandja läks tagasi kööki ning Rachel võttis letil asuvast proovikorvist murdunud võiküpsise tükikese. Kui ta noor oli, peeti teda kaua aastaid lapseks, kuid nüüd, kus tema laubale ning tõsise suu ja väikese sirge nina ümber olid söövitatud sügavad vaod, pidasid kõik teda vanaks naiseks, kuigi ta oli kõigest kuuskümmend viis. Tütarlapsest, kes nägi liiga noor välja, oli ta muutunud naiseks, kes nägi välja liiga vana. Taksojuht oli pakkunud, et aitab ta taksost välja! Naine oli loomulikult keeldunud, kuid meest tänanud, et too järgmisel korral ei jätaks kellelegi seda tõsiselt vajavale oma abi pakkumata. Rachel arvas, et iluoperatsioon oleks ilmselt abiks, kuid olgugi, et ta suudaks seda endale vabalt lubada, keeldus ta isegi selle protseduuri kohta rohkem teada saamast. Tema meelest oli inimestel tema näost ja kortsudest vaja näha, mida elu temaga teinud oli. Ta vähemalt uskus nii. Kuid ta hoolitses enda eest hästi – tema küüned olid alati maniküüritud, juuksed täiuslikult soengusse seatud… ning ta kandis kalleid, moekaid rõivaid. Selles mõttes oli elu tema vastu heatahtlik olnud.

Kolmekümne sekundi pärast kiirustas köögist välja Catharina Fall, pühkides käsi oma põlle sisse, näol paanikasse sattunu ebakindel ilme. Rachel soovis, et võiks rahustavalt naeratada, kuid ei suutnud. Naeratus oleks praegu vale. Ometi ei üllatanud see impulss teda; kõik olid alati tahtnud Catharinat kaitsta.

„Mu sõber,” lausus Rachel vaikselt ja tundeid endale hoides, „sa näed võrratu välja.”

„Rachel.” Catharina tõstis rusika suu juurde ning surus nuuksatuse maha. „Ma ei suuda uskuda, et see oled tõesti sina.”

Ta viskab mu välja, mõtles Rachel. Ta ei suuda minu nägemist taluda. Ma olen mälestus. Vari. Ning tema minu jaoks ka.

Selle asemel kiirustas Catharina leti tagant välja ning heitis käed ümber Racheli, ise nuttes: „Taevas küll, Rachel, oh, Rachel,” ning Rachel avastas, et tema enda silmad täituvad samuti pisaratega ja käed embavad tugevat, head sõpra. Ta oli Catharinast puudust tundnud. Ta oli temast, seda ise mõistmata, puudust tundnud.

Oli möödunud enam kui nelikümmend aastat.

Catharina nuuksus avalikult ning inimesed nende ümber teesklesid, et ei märka seda. „Ma ei suuda uskuda… Ma ei arvanud, et ma sind veel kunagi näen.” Ta astus tahapoole ning pühkis ilma häbita pisaraid. Tema nina külge jäi pisut jahu ja ta üritas naeratada. „Oh, Rachel.”

Racheli kurk oli nii klompis, et see tegi haiget. Nuuksatus leevendaks seda pinget, kuid ta pilgutas oma pisarad ära ja keeldus nutmast. Ta oli enesekontrolli alal meister. Rachel polnud oodanud, et Catharinal talle säärane mõju on. „Mu armas sõber,” sõnas ta Catharina kätt pigistades ja seda seejärel lahti lastes. Ma pean tugev olema. „Nii hea on sind näha. Ma kuulsin su poest ja arvasin, et nüüd, kus ma New Yorgis olen, pean ma siit läbi astuma ja sind nägema.”

Catharina lõpetas nutmise ja raputas pead. „Sa tead, et see pole tõsi.”

Rachel lihtsalt pidi selle peale naeratama ning pinge ta kurgus leevenes pisut. „Ah, ma pole sind kunagi lollitada osanud. See on meie vahel alati nii olnud, kas pole? Sa tead alati, kui ma valetan. Isegi pärast kõiki neid aastaid. Aga kuule, teeskleme natuke aega.”

„Rachel…”

Tema sügavrohelistes silmades oli hirm. Rachel soovis, et ta poleks seda näinud. „Palun, Catharina.”

„Olgu pealegi.” Catharina noogutas, kuid hirm ei kadunud. „Joome teed.”

„Suurepärane.”

Catharina osutas kaugeimas nurgas asuva väikese laua poole. „Mine istu sinna. Ma toon kandiku.”

Rachel võttis kiiresti sõbra käest. „Ära karda, Catharina.”

„Kõik on korras. Mine nüüd, istu lauda. Ma toon tee.”

„Kuidas soovid. Ma ootan sind.”

Washington Gazette’i suur, avar uudisteruum kajas askeldavate reporterite, arvutite, kirjutusmasinate ja telefonide häältesuminast. Alice Feldon oli kaks tundi oma laua juures olnud ega olnud veel jõudnud maha istuda. Ta ei pahandanud selle üle. See tähendas, et asjad liiguvad. See, mis teda pahandas – mis teda põrgulikult närvi ajas – oli fakt, et ta ei leidnud Matthew Starki üles. Jälle. Naine ignoreeris Starkiga rääkida soovivat kondist, haletsusväärse väljanägemisega meest ning vaatas uudisteruumis ringi. Alice pidi silmi kissitama, kuna ta prillid olid liiga silmatorkava nina juurel olemise asemel hoopis ta pealael. Ta oli suur, pontsakate rasvavoltide ja tugeva kondiga naine, kellel puudusid illusioonid enda või selle sinikraede tabloidi kohta, mille heaks ta töötas. Eelmisel ööl oli ta unetushoos arstikapist tütre riiulilt leitud lakiga oma küüned lavendlikarva värvinud.

„Kus see neetud Stark on?” nõudis ta kellegi poole konkreetselt pöördumata.

Kolm lauda edasi vaatas üks noor ajakirjanik närviliselt oma arvutiekraanilt üles. See oli nii Posti sobiv tüüp, kui naine üldse arvata oskas. Kuti nimi oli Aaron Ziegler ning ta oli ülikoolis ajakirjandusele spetsialiseerunud. See oli naise meelest reporteri jaoks väga rumal samm. Ta oli poisi tööle võtnud, kuna too ei olnud talle näidanud ühtegi klassis esitatud lahkumisharjutust. Ziegler lausus: „Ta läks kohvile. Lubas viie minuti pärast tagasi olla.”

„Millal see oli, pool tundi tagasi?” Alice porises ja põrnitses Zieglerit nii tujukalt, nagu oleks see tolle süü, et Alice üleüldse Matthew Starki sarnase laisa vennikesega tegelema peab. Ta oleks pidanud Starki neli aastat tagasi vallandama – siis, kui ta Gazette’i ülelinnaliseks toimetajaks sai. Mees oli kuus kuud ruumi hõivanud ning polnud teinud midagi, mida Alice näinud oleks. Kuid ta oli nimekas ja Gazette’il oli nimekaid inimesi ülivähe. Ülemise korruse kutid olid sundinud teda mehele võimalust andma. Alice ohkas Ziegleri poole pöördudes: „Mine otsi ta üles, eks! Ütle talle, et teda oodatakse.”

Ziegler oli juba jalul. „Kas ma ütlen talle mõne nime?”

Kondine mees vedas ninaga ja kandis oma raskuse ühelt jalalt teisele üle. „Ütle talle lihtsalt, et Weaze on siin.”

Alice kirtsutas nina, kuid ei öelnud sõnagi. Ziegler varjas uudisteruumist väljudes muiet. Matthew Stark hirmutas teda, nagu peaaegu kõiki teisi Gazette’is… peale Alice’i, kuigi Alice ei mõistnud isegi, miks. Laisk või mitte, aga Stark oli kõige hirmutavam litapoeg, keda naine oma elus tundnud oli.

Catharina käed värisesid valgest portselankannust teed valades. Ta oli ise teest, väikestest võileibadest, ümmargustest karaskitest, kahest moosipotsikust ja taldrikutäiest võiküpsistest koosneva kandikutäie valmis pannud. Rachel mõistis, et tema äkiline ilmumine oli Catharina jaoks šokk. Nelikümmend aastat tagasi olid nad Amsterdamis hüvasti jätnud ning Catharina, kes veel mõneks aastaks sinna jäi, oli nutnud ning lubanud ühendust hoida. Rachel polnud valanud pisaratki ega ka midagi lubanud. Ta oli juba terve eluea jagu pisaraid valanud ega uskunud enam lubadustesse.

„Ära muretse,” lausus Rachel lahkelt. Ta pani oma tee sisse suhkrut. Nad olid võõrad, tema ja Catharina. Ning ometigi – kuidas nad saaksid seda kunagi olla? „Ma pole nii kaua New Yorgis käinud. Teist sellesarnast linna pole olemas, ega ju?”

„Ei, ei ole,” vastas Catharina. Ta lisas oma teele tilgakese koort, kuid ei puudutanud seda.

„Catharina, kuidas sul läheb?”

„Hästi, mul läheb kenasti.”

„See on hea.” Rachel varjas oma ebamugavustunnet, proovides pisut oma teed. „Ma mõistan, miks sa pagaripoe avasid. Sa olid alati suurepärane kokk ja nautisid seda nii väga. Mitte kellelgi ei õnnestunud sõjaaegseid kesiseid portsjoneid sinu moodi talutavaks muuta… ja mäletad oma peedihautist?” Rachel naeris – see polnud just õnnelik ja muretu naer, kuid siiski naer. „See oli kohutav, kuid palju parem kui miski muu, mida meil nädalate kaupa saada õnnestus.” Äkki jäi ta vait ning jälgis vaikse ohkega Catharina kimbatust. Kas ta vana sõber ei mõelnud kunagi sõja peale? Rachel päris pehmelt: „Kas Adrian on hea mees?”

„Jah, suurepärane.” Catharina tundus teemavahetuse üle kergen­dust tundvat. „Ta on nii lahke ja tugev.”

„Ta on pankur?”

„Jah… ning ta armastab seda tööd.”

„See teeb mulle rõõmu. Ma olen tihti mõelnud, mis sinust saanud oleks, kui ta poleks siis välja ilmunud, kui ta seda tegi. Holland…” Rachel kehitas õlgu ning mõtles, et ehk on parem mitte mälestustes kaugemale minna, kui see rangelt võttes vajalik on. „Sul oli tarvis sealt eemale saada. Wilhelmina oleks su lämmatanud. Oled seal pärast käinud?”

„Korra. Amsterdamis. Siis, kui Ann suri. Johannes oli lohutamatu; ma lootsin alati, et nad surevad koos.” Catharina võttis kiiresti karaski pihku ja kattis selle hajameelselt vaarikamoosiga. „Ja seitse aastat tagasi Rotterdamis, kui mu tütar andis oma esimese Hollandi kontserdi – samas kirikus, kus mina ja Adrian abiellusime. Adrian ei tulnud – tema ja Willie pole kunagi omavahel läbi saanud ning nende kaklemine oleks kõik ära rikkunud.”

„Kas Willie arvab ikka, et sa lähed tagasi?”

„Loomulikult.”

Rachel noogutas, meenutades karmi, tugevat naist, kes oli Catharinast kaksteist aastat vanem ning kes oli olnud Racheli lähedasim sõbranna. Wilhelmina Peperkamp oli algusest peale natse igati põlanud – ammu enne Austriat, Tšehhoslovakkiat, Poolat ja kahtlemata enne Hollandi okupeerimist sakslaste poolt. Rachel ei olnud kunagi kedagi usaldusväärsemat kohanud. „Jah, seda ma usun.”