Читать книгу Heidik - Carla Neggers - Страница 5

Andrew Rook keskendus jäävees hulpiva õhukese sidruniviilu küljest lahti tulnud seemnele, sest kui ta poleks tähelepanu kõrvale juhtinud, tekkinuks tal kiusatus hüpata üle musta poleeritud laua ja kägistada isehakanud informaatorit J. Harris Mayerit, kes oli selle kokkusaamise korraldanud.

Kui nad jooke vahetaksid, mõtles Rook, tõmbaks Harris sidruniseemne võib-olla kurku.

Nad istusid Valgest majast nelja kvartali kaugusel asuva luksushotelli vaikses baaris, tagumise seina ääres. Harris oli omal ajal teeninud kaht presidenti, kuid tema aeg oli möödas. Ta oli heidik, kes oli viie aasta eest sattunud hasartmänguskandaali, kaotanud töökoha ja hea maine ning pidanud äärepealt ka usaldusfondi ja vabadusega hüvasti jätma. Paljud inimesed – sealhulgas Rook – arvasid, et Harrise vastu tulnuks kriminaalasi algatada, kuid endise föderaalkohtunikuna oli mees üle noatera pääsenud.

„Oleme siin juba pool tundi passinud,” nentis Rook. „Asuge asja kallale.”

Harris silitas roosaka sõrmeotsaga õllekruusiäärt. Ta oli kuuekümne üheksa aastane, kuid nägi vanem välja. Tema veenirägastikuga kaetud käed värisesid ja õblukest keha raputas aeg-ajalt lahtine köha. Heledal, peente kortsudega näonahal olid pruunid plekid ja sünnimärgid, mis paistsid ka läbi õhukeste valgete juuste. Mees kandis triiksärki, spordijakki ja üht oma lemmikkikilipsudest. Tema tiivamustriga kingad olid klantsima löödud, ent kulunud, andes mõista, et kingaomanik liikus endiselt Washingtonis ringi ja oli veel kellelegi vajalik.

Harris tõstis õllekruusi ja laksutas isalikult keelt. „Te ärritute kergesti, eriagent Rook.”

„Ärge seda unustage.”

„Ma valisin teid välja sellepärast, et olete FBI-s tõusev täht. Pettuste ja korruptsiooni uurimine on teil käpas.” Harris kõneles võltsilt härrasmeheliku ninahäälega. „Te peate õppima kannatlik olema.”

Rook haaras klaasi ja rüüpas suure sõõmu. Tal oli ükskõik, kas ta neelab sidruniseemne alla või mitte. Kannatlik. Ta oli olnud vägagi kannatlik. Ta oli kolm nädalat Harrise mängu mänginud ja suhtunud tõsiselt vanamehe ähmastesse seletustesse Washingtonis toimuvatest intriigidest, šantaažist ja väljapressimisest, finantskelmustest, räpastest saladustest, pettustest ning võimalikust vandenõuteooriast. Harris Mayer teadis täpselt, millistele nuppudele vajutada, et Rooki tähelepanu köita.

Nüüd oli aeg tulemusi saavutada. Seniajani polnud Harris millegi asjalikuga lagedale tulnud ja Rook ei võinud kulutada rohkem aega vanamehe utoopiale – kaotatud maine tagasi teenimisele ning uuesti mängu astumisele.

Rook pani klaasi kolinal lauale. Harris ei paistnud seda märkavat. Rook kandis tumehalli ülikonda, mis polnud sugugi odav, kuid mitte ka nii kallis kui teistel baaris olijatel või tema isehakanud informaatoril. Ta polnud juba esimesest klassist saadik kikilipsu kandnud.

„Kas me ootame kedagi?” küsis ta.

„Näete nüüd, te olete ehtne FBI agent, kes üritab deduktiivset arutluskäiku käesolevale olukorrale rakendada.” Harris limpsis oma kitsaid huuli. „Loomulikult me ootame kedagi.”

Rookil oli kiusatus sidruniseeme Harrisele ninna torgata. „Millal ta tuleb?”

„Iga hetk peaks saabuma.”

„Siia?”

Harris raputas pead. „Jälgige külalisi, kes mööda koridori ballisaali poole liiguvad. Kenasti riides, mis? Mul on veel vana smoking alles. Ma pole seda juba ammu kandnud.”

Rook ei pööranud vanamehe katsele kaastunnet pälvida erilist tähelepanu. Harrise valitud lauast avanes hea vaade kõikidele baarisviibijatele ja neile, kes sätendavas koridoris mööda kõndisid. Paarsada külalist kogunesid ballisaalis toimuvale heategevuslikule kokteiliõhtule, mis oli korraldatud kohaliku kirjaoskust levitava organisatsiooni auks. Rook tundis ära mitu tähtsat külalist, kuid tema teada ei osalenud ükski neist kuritegevuses.

Täna kuulus initsiatiiv Harrisele. Tema oli informaator ja seega juhtis kogu etendust.

„See on kohtunik Peacham.” Vana kohtunik osutas koridori poole ja hoidis naeru tagasi, justkui teadnuks mingisugust saladust, mis andis talle õiguse teistesse üleolevalt suhtuda. „Teadsin, et ta tuleb siia.”

„Miks mind peaks huvitama, et kohtunik Peacham heategevusüritusel osaleb?”

„Oodake pisut.”

„Härra Mayer…”

„Kohtunik,” parandas vanamees turtsatusega. „Mind võib endiselt kohtunik Mayeriks nimetada.”

„Kohtunik Peachami nägemisest pole mulle mingit kasu.”

„Tss! Kannatust! Võib-olla peame koridori minema, kuid loodetavasti mitte. Ma ei taha, et Bernadette mind näeks.”

Bernadette Peacham peatus täpselt baariukse juures ja keskendus millelegi või kellelegi oma selja taga. Ta oli töötanud viimased kümme aastat kohtunikuna Columbia osariigi ringkonnakohtus. Enne seda oli ta olnud föderaalprokurör ja ühe Washingtoni maineka advokaadibüroo osanik. Kuid tema juured olid New Hampshire’is, kus tal oli järveäärne majake, mis oli kuulunud tema perekonnale juba üle saja aasta. Ta rääkis kõigile, et kavatseb seal surra nagu tema vanemad ja vanavanemad.

Rook oli kohtunik Peachami tausta uurinud ja Washingtoni harukontoris töötatud kolme aasta jooksul tema kohtuistungitel pool tosinat korda tunnistajaks olnud. Ta polnud kindel, et naine ta baari sisenedes ära tunneks, ent polnud kahtlustki, et kohtunik Peacham tunneks ära oma vana sõbra J. Harris Mayeri, kes oli ta kolmkümmend aastat tagasi Washingtoni meelitanud.

Rook mõtles muiates, et see naine ei võidaks iialgi kõige paremini riietatud kohtuniku auhinda. Kohtunik Peachami tänaõhtune kostüüm oli justkui kambris laua all vedelnud paberkotist välja õngitsetud. Peale selle, et rõivad olid tugevasti kortsus, ei sobinud maani ulatuv must kleit ja erksavärviline litritega sall omavahel kokku. Rookki polnud kuigi maitsekas, ent Bernadette Peacham oli stiilitu nagu avariisse sattunud rong. Botoxi süstimine ja näonaha pinguldamine olid tema puhul välistatud. Ta ei värvinud juukseid ja meikis ennast paganama vähe. Ent tema kohalviibimist märgati silmapaistva arukuse ja nõtkuse tõttu. Seda viiekümne seitsme aastast daami peeti kindlameelseks, ausaks ja sõnaosavaks kohtunikuks, keda polnud võimalik vaatamata tema lahkele loomusele lollitada.

Tõenäoliselt oli ta Harris Mayeri ainuke sõber, ehkki Mayer polnud sedasorti mees, keda sõprus takistanuks kohtunik Peachamit huntide ette söötmast.

Või täpsemalt öeldes FBI-le.

Harris mõtles alati omakasule ja tegutses sellele vastavalt.

Rook rüüpas vett, kuid oli vaid kraadi võrra rahulikum kui viie minuti eest. „Mulle tundub, et ta ootab kedagi. Võib-olla on tal kohting?”

„Oh, ei!” Harris raputas nii agaralt pead, nagu oleks Rook äärmiselt rumala arvamusega lagedale tulnud. „Ta pole käinud kohtamas sellest ajast saadik, kui tema lahutusprotsess selle kuu alguses ühele poole jõudis. Muide, Cal elab veel praegugi tema juures. Kas te ei leia, et see on veider?”

„Võib-olla oli tegemist sõbraliku lahkuminekuga.”

„Mitte mingil juhul.”

Kohtunik Peachami abiellumine Washingtoni maineka advokaadi Cal Bentoniga oli üllatanud inimesi rohkem kui kaks aastat hiljem aset leidnud lahutus. See oli naise teine abielu. Tema esimene abielu, samuti advokaadiga, oli kestnud kolm aastat. Lapsi tal polnud.

„Arvatavasti ei saa mees temalt sentigi,” jätkas Harris kimedama häälega, justkui olnuks tema kannatus samuti katkemas. „Cal muidugi ei rõõmusta selle üle, kuid vahet pole – ta poleks nagunii rahule jäänud. Ta tahab kõike liiga palju. Raha, tunnustust, naisi, mida iganes. Mõnele inimesele ei piisa millestki. Cal on üks säärastest. Ja mina samuti.”

„Ma ei saa alustada juurdlust üksnes sellepärast, et teie arvates vääris Bernadette Peacham paremat meest kui Cal Benton…”

„Tean väga hästi, mida te jätkamiseks vajate.” Harris seiras koridoris seisvat naist peaaegu käegakatsutava kurbusega. Naine oli olnud kaitsealune ja hüljanud Harrise oma karjääri, maine ning järjest kasvava sõpruskonna pärast. Mehe ilme leebus, kui ta ütles vaikselt: „Me ei tulnud siia Bernadette’i eraelust või selle puudumisest rääkima.”

Rook ei vastanud. Harris oli pikka aega seltskondlikus ja tööalases paguluses elanud, ent vaatamata okkalisusele oli ta tähelepanelik, kogenud ja äärmiselt taibukas. Tal oli pikk karjäär selja taga ja veel praegugi olid inimesed talle teeneid võlgu ning pöördusid nõuannete saamiseks tema poole.

Ta naeratas Rookile kõrgilt. „Te vist mõtlete, et mind ei tasu alahinnata, mis?”

„Mõtlen, et võiksite asja kallale asuda.”

Harris kummardus väikese laua kohale ja sosistas dramaatiliselt: „Pidage meeles, et ma tean, kuhu selles linnas on ohtralt laipu maetud.” Ta naaldus toolileenile ja naeratas, paljastades hambad, mis olid vananemisest, sigarettidest, alkoholist ning kasimatusest kollakaks tõmbunud. „Piltlikult öeldes muidugi.”

Rook varjas kärsitust. „Ärge proovigegi mind mõjutada, kohtunik.”

„Selge see.” Harris nookas igatsevalt koridoris seisva keskealise naise poole. „Bernadette käis vanasti mu kontoris lihtsalt tere ütlemas ja kohvi joomas. Viimasel ajal ei kohtu me kuigi tihti.”

„Talle teeb au, et ta teid täielikult maha ei jätnud.”

„Vist küll. Ahaa, seal ta ongi!” Harris paistis kergendust tundvat. „Lõpuks ometi.”

Nende vaateväljale ilmus uus naine.

Rook silmitses tulija punaseid juukseid ja laia naeratust, kui too Bernadette Peachamit tervitas.

Pagan võtaks!

Harrise silmad lõid särama. „Mackenzie Stewart,” kuulutas ta heldinult.

Naine oli vaevalt kolmekümnene, sale, kandis tumesinist liibuvat kleiti ja ridiküli, kuhu mahtunuks napilt 38-kaliibriline püstol. Rook ei teadnud naiste käekottidest midagi, kuid relvi ta tundis.

„Ta on abišerif,” lisas Harris. „Põgenike jahtija, föderaalkohtunike kaitsja. Samuti föderaalagent. Ei sarnane sugugi Wyatt Earpiga, eks?”

Rook varjas kiivalt oma reaktsiooni. Ta ei tahtnud Harrisele rõõmu valmistada. „Hea küll, aitab naljast. Milles asi?”

Vanamehe pilk tõsines veidi. „Abišerif Stewart pole siin tööasjus. Ta ei kaitse Bernadette’i, vaid on tundnud teda terve elu.”

Tohoh, kurat, mõtles Rook. Poole tosina kohtingu jooksul oli ta saanud teada, et Mackenzie on Washingtonis ja šerifiametis uus, pärit New Englandist, õnnistatud oivaliste säärte, musihuulte ning ülevoolava huumorisoonega.

Nad polnud jõudnud arutada, missugusest osariigist naine oli tulnud ja keda ta Washingtonis tundis.

Kaks naist liikusid mööda koridori ballisaali poole.

„Bernadette päästis ta,” teatas Harris.

„Kuidas?”

„Kui Mackenzie oli üheteistkümneaastane, sai tema isa Bernadette’i järveäärse maja kõrvale kuuri ehitades kohutavas õnnetuses vigastada. Ta oli mitu kuud voodihaige ja Mackenzie veetis palju aega üksi. Tüdruk sattus pahandustesse, varastas asju ja süüdistas ennast juhtunus.”

„Miks? Ta oli ju üheteistkümneaastane.”

„Teate küll, missugused lapsed on.”

Rook ei teadnud. Ta üritas kujutleda Mackenziet üheteistkümnesena. Kindlasti olid tüdrukul tedretähnid, miljon tedretähni. Tal olid need veel praegugi.

Harris tõstis klaasi, nagu hakkaks toosti ütlema. Tema pilk oli süngem ja keskendunum ning Rooki mõtetes hajus kahtlus, kas heidikust kohtunikku tulnuks viie aasta taguste hasartmängukelmuste eest karistada. Harris jumaldas riskimist ja noateral elamist. „Te vist ei teadnud, et abišerif kasvas üles sama järve ääres, kus Bernadette. On mul õigus, eriagent Rook?”

„Jah.”

„Bernadette’i kutsutakse Beanieks. Tema kodulinnas, mitte Washingtonis. Beanie Peachamiks. Mina pole seda kunagi teinud.” Harris ei jäänud vastust ootama, vaid röhatas, tõusis ja viitas oma peaaegu tühjale klaasile. „Kas valitsus tasub arve?”

„Mina maksan. Oodake üks hetk, tulen koos teiega.”

Vanamees puhkes naerma ja laksas luidra käega vastu Rooki õlga. „Peab tunnistama, et võtsite uudist rahulikult.” Ebasiiralt kramplik aktsent oli tagasi. Harris laskis käe rippu ja tegi poollõbusalt, pooldramaatiliselt silma. „Ärge kartke, varsti räägime jälle.”

Rook laskis Harrisel minna. Salajaste informaatoritega tegelemine oli keeruline isegi soodsatel asjaoludel. Prokurörina, kohtunikuna ja kahe presidendi nõunikuna oli J. Harris Mayer kohtunud kõikvõimalike isikutega, kellel oli vihjeid, informatsiooni, teooriaid ja asitõendeid, ehkki ta ei osanud arvatavasti ette näha, et temagi on kunagi informaatori rollis. Igal juhul sobis ta sellesse hästi.

Ja isegi nüüd, kuu aega hiljem ei teadnud Rook kindlalt, kas Harris teab mingisuguseid saladusi, mis teda painavad, või jaurab lihtsalt niisama ja üritab ennast tähtsaks teha.

Või kehtivad mõlemad variandid, mõtles Rook ja vaatas, kuidas Harris mööda koridori reipalt hotelli peasissepääsu poole liikus. Olenemata sellest, kas vanamees oli aus või petis, polnud ta Mackenzie Stewarti ja kohtunik Peachami sõprust välja mõelnud.

„On alles vedamine, semu.”

Rook oli tutvunud Mackenziega kolm nädalat tagasi õhtul, mil Harris oli saatnud ta ühte Georgetowni restorani tunnistama, kuidas Bernadette Peacham oma endise abikaasaga õhtust sööb. Selle sündmuse tähendus oli Rookile seniajani mõistatuseks. Kui ta tookord restoranist lahkus, andis rõhuv kuumus järele ja taevast hakkas pahinal auravat vihma kallama. Rook põgenes vihma eest kohvikusse täpselt samal ajal kui üks sale sinisilmne punapea.

Nähtavasti polnudki see tühipaljas kokkusattumus.

Nad vahetasid telefoninumbreid ja läksid ülejärgmisel õhtul koos kinno.

Niipalju siis suhtest Mackenzie Stewartiga, mõtles Rook. Ta ei võinud käia kohtamas kellegagi, kes oli kas või kaudselt tööalase juurdlusega seotud. Ta jättis enda ja Harrise arve tasumiseks lauale paar rahatähte. Mackenzie pidi järgmisel õhtul tema poole õhtusöögile tulema. Rooki üheksateistkümneaastane vennapoeg, kellega ta koos elas, pidi nädalavahetuseks sõpradega randa sõitma. Suurepärane ajastus.

Enam mitte. Pärast Harrise pommuudist polnud Rookil valikut. Ta ei võinud tööd eraeluga segada, vaid pidi õhtusöögikutse tühistama. Töö ootas teda.