Читать книгу Heidik - Carla Neggers - Страница 6

Mackenzie Stewart torkas flanellsärgi seljakotti raevukamalt, kui olnuks tarvis. Õhujahutussüsteem oli maksimumi peale keeratud, kuid tal oli ikkagi palav. Peale selle oli ta ärritunud ja tal polnud vähimatki lusti võõrustada oma köögis Nate Winterit, selle planeedi kõige tähelepanelikumat meest.

Tegelikult polnud köök muidugi päriselt tema oma.

Ta elas ajutiselt Arlingtonis, 1850. aastatel ehitatud ajaloolises elamus. Nate’i arheoloogist abikaasa Sarah tahtis selle avalikkuse tarvis restaureerida, ent plaani teostus läks üle kivide ja kändude ning sai ohtralt tagasilööke. Just siis, kui maja oli peaaegu korda tehtud, puhkes seal ootamatult suur ja kahtlane veeuputus. Nii mõnigi oli kindel, et uputuse põhjustasid Abraham Lincoln ja Robert E. Lee, kes pidavat tolles majas kummitama. Mackenzie ei uskunud kummitustesse, vaid süüdistas juhtunus kulunud kanalisatsioonitorustikku.

Esimest last ootavad Nate ja Sarah kolisid kevadel oma majja. Sarah pakkus kuue nädala eest Washingtoni saabunud Mackenziele majahoidja elamisruume. Niikaua, kuni Mackenzie endale kodu otsis, võis ta elada ajaloolises majas, peletada kummitusi ja vandaale ning uute torulekete suhtes valvel olla.

Mackenzie tõmbas seljakoti luku kinni. Ta kandis lühikesi pükse, kuid ikkagi oli palav. „Nate, kas sina ja Sarah nägite siin elades Abe’i või Bobby E-d?”

Väikese köögilaua ääres istuv Nate takseeris teda nii põhjalikult, et see oleks enamikku inimesi heidutanud. Nate oli vanem abišerif, kes oli kahe jalaga kindlalt maa peal. Ta oli pikk, kiitsakas ja äärmiselt kärsitu. Temagi oli pärit New Hampshire’i osariigist, Cold Ridge’ist, ja Mackenzie oli tundnud meest terve elu. Nate oli talle suure venna eest ega suutnud teda hirmutada.

„Mina pole näinud,” kostis mees.

„Kas see tähendab, et Sarah on?”

Nate kehitas õlgu. „Pead talt ise küsima.”

Mackenzie kahtlustas, et kui Nate saavutanuks oma tahtmise, saanuks tema, Mackenzie, oma esimese tööülesande föderaal­agendina Alaskal või Hawaiil, mitte mehe tagahoovis. Nate töötas riikliku politseiteenistuse Arlingtoni peakontoris ja Mackenzie Washingtoni harukontoris. Nad olid liiga lähestikku, et mees end mugavalt tunneks. Ja kui Mackenzie esimene tööülesanne ebaõnnestub, on parem, kui ta pole Nate’i nina all.

Kui Nate oleks saavutanud oma tahtmise sajaprotsendiliselt, siis kirjutanuks Mackenzie hoopis väitekirja ja õpetanuks New Hampshire’is politoloogiat, soovimata jalgagi mehe maailma tõsta.

Aga et Nate’il polnud sõnaõigust, siis andis ta endast parima, et aidata Mackenziel uue ametiga kohaneda. Enamasti oli Mackenzie talle selle eest tänulik.

„Sa veedad pika nädalalõpu,” märkis Nate.

„Just nii. Jõudsin ülemusega kokkuleppele.”

„Oled olnud Washingtonis kõigest kuus nädalat.”

Nate kõneles leebelt ja sugugi mitte kriitiliselt, kuid Mackenzie teadis, et mees ei kiida tema plaani heaks. Mackenzie köögi tagumise seina ääres seisid ikka veel kastid, köögikapil vedelesid kotid papptopside ja -taldrikutega. Need viitasid asjaolule, et ta polnud veel lõplikult sisse kolinud – ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Mackenzie taipas, et Nate kõhkleb tema sinnajäämises ja üldse õiguskaitsealal püsimises.

Mees polnud uskunud, et Mackenzie võiks föderaalakadeemia karmi väljaõppeprogrammi läbida. Ta polnud ainuke. Keegi polnud seda uskunud. Mitte ükski hingeline, kaasa arvatud Mackenzie ema. Mitte et nad poleks teda toetanud või soovinuks tema läbipõrumist näha, vaid nad lihtsalt ei arvanud, et Mackenziest võiks võmm saada.

Tõtt-öelda polnud temagi endas kindel, ent akadeemiasse koha saanud, läks ta täispangale välja. Ta ei lasknud end kellegi kahtlustest kõigutada ega läinud millegi peale rööpast välja. Isegi mitte oma suuruse, treenituse astme, temperamendi ega huumorisoone peale. Ta oletas, et leiab end peagi õiguskaitsetööd vihkamast ja paneb ameti maha või tulistab ennast kogemata ning saab töölt kinga.

„Miks sa just praegu vaba päeva võtsid?” uuris Nate.

Mackenzie tahtis pead klaarida pärast tüüpilist uustulnuka apsakat, mis seisnes selles, et ta oli läinud kohtama kutiga, kellega vihmasajus kokku põrkas. Algul oli ta Rooki nägusaks Washingtoni bürokraadiks pidanud, kuid mees osutus hoopiski FBI agendiks ja Mackenzie rikkus tahtmatult reeglit, mille oli endale akadeemias kehtestanud – mitte ühtki isiklikku suhet õiguskaitse­töötajatega.

Nate’ile vastas ta lihtsalt: „Üritan ikka veel kuumusega kohaneda.”

„Georgias sul sellega probleeme polnud.”

Föderaalse Õiguskaitse koolituskeskus asus Georgias, Glyncos, kus valitses palav kliima, ent Mackenzie ei lasknud Nate’il end heidutada. Ta ei kavatsenud mehele Rookist rääkida. Punkt. „Ma ei öelnudki, et mul on probleeme.”

„Sa viibisid eile õhtul kirjaoskamatuse vähendamiseks korraldatud heategevusüritusel.”

Mackenzie piidles Nate’i. „Kust sina seda tead?”

Mees kehitas õlgu. „Keegi mainis mulle.”

„Kes? Beanie?”

„Ei, me kohtume harva.”

„Tema kutsuski mind. Tahtis mind inimestele tutvustada. Jäin sinna üksnes pooleks tunniks. Ma arvan, et ta üritab minu sõber olla, kui ma Washingtonis olen, aga ta vist ei tea täpselt, mida minuga peale hakata.”

Nate sirutas oma pikki jalgu. „Järgmine kord lase tal ennast kohvile ja koogile kutsuda.” Ta vakatas ja jälgis, kuidas Mackenzie seljakoti jalaga ukse lähedale seina äärde lükkas. „Keda sa peol nägid?”

See küsimus tuli Mackenziele ootamatult. „Keda sa silmas pead? Nägin Beaniet. Ta tutvustas mind mõnele inimesele, kuid see oli kõik.”

„Kas Cali nägid?”

„Umbes kümme sekundit. Ta saabus hilja ja lahkus vara.”

Nate tõusis. Ta tundus pärast riikliku politseiteenistuse peakorterisse üleminekut ja Sarah Dunnemore’iga abiellumist rahulikum, kuid oli sellegipoolest karmikäeline, kärsitu ja halastamatu. Kui Nate oli seitsmeaastane – Mackenziet polnud siis veel olemaski –, jäid tema vanemad rasketes tingimustes mägedesse, kurikuulsasse Cold Ridge’i vangi. Nad surid alajahtumise ja ilmastikumõjude tagajärjel, enne kui abi nendeni jõudis. Neist jäid maha Nate ja tema kaks nooremat õde – viieaastane Antonia ja kolmene Carine. Laste isa kahekümneaastane vend, kes oli äsja Vietnami sõjast naasnud, võttis orvuks jäänud vennalapsed enda hoole alla.

„Arvan, et sul tasub ikka uusi sõpru leida,” lausus Nate.

„Cal pole mu sõber. Minu jaoks on ta alati kasutu tundunud.” Mackenzie ohkas raskelt ja taipas, et on lasknud Nate’il end närvi ajada. „Ma ei tea, kas isegi Beaniet võib sinu mõistes sõbraks nimetada. Olen tundnud teda terve elu. Ta on hea naaber.”

„Ta oli su naaber New Hampshire’is, mitte siin. Siin, Mackenzie, on ta föderaalkohtunik. Ja sina oled abišerif. Seal on vaks vahet.”

„Tänan, Nate. Selle peale ma poleks tulnudki…”

„Ma lihtsalt muretsen sinu pärast.”

Mackenzie teadis, et see on tõsi, kuid tema tavapärane rõõmsameelsus oli saanud kõva paugu, kui ta eelmisel õhtul koju jõudes automaatvastajast Rooki teadet kuulas. Mehel polnud jätkunud niigi palju julgust, et talle silmast silma vesi peale tõmmata.

„Vabandust, Mac, ma ei saa sind õhtusöögile kutsuda. Kohtumiseni! Võib-olla trehvame kunagi tööasjus. Edu sulle!”

Alatu. Väga alatu.

Kõige rohkem oli Mackenziet ärritanud „edu sulle”.

„Mackenzie?”

Kõnetatu nõksatas tagasi olevikku. Rookile mõtlemine polnud tark tegu. Piisas vaid põgusast kujutluspildist, ja Nate oleks sellest teada saanud. Mingil veidral moel. Mackenzie naeratas võltsilt. „Palun vabandust. Kuumus ajab mu pea segi.”

„Su jahutussüsteem töötab nii tugevasti, et toas on ainult kaheksa kraadi sooja.”

„Kakskümmend kaks. Sa oled lihtsalt Washingtoni ilmaga harjunud. Kui peaksid New Hampshire’i naasma…”

„Siis ostaksin talveks korralikud kindad.”

Mackenzie naeratas. „Kas sa tahad öelda, et ma ei talu kuumust?”

Nate jäi tõsiseks. „Mackenzie, ma tean, et oled siin uustulnukas, kuid sa pead mind usaldama.”

Ta oli ilmselgelt aru saanud, et naisega on midagi lahti. Nate tahtis jätkata, kuid Mackenzie tõstis käe. „Ma hindan su toetust ja abi, Nate. Ära arva, et see pole nii. Ma lihtsalt… Anna mulle üks nädalavahetus aega, eks?”

Ent isegi see ei rahuldanud meest. „Su vanemad teevad ühe Iiri paariga majavahetust, aga sina sõidad Beanie järveäärsesse majja?”

„Kas sa tead kõike, šerif Winter? Beanie pakkus…”

„Millal?”

„Käisin pärast tööd tema kontoris.”

Mackenzie ei vaevunud lähemalt selgitama. Ta polnud Bernadette’ile Rooki jäetud teatest rääkinud, kuid naine oli kohe aru saanud, et midagi on mäda ja pakkunud Mackenziele elamiseks oma järveäärset majakest. „Mõtlen sinule, kuni ma siin Washingtonis higistan ja töölaua taga unega võitlen.”

Higistamise osa oli usutav, sest Washingtoni oli vallutanud halastamatu kuumalaine. Kuid Bernadette Peachami tööeetika – tema eksabikaasa sõnul töönarkomaania – ei lubanud tal laua taga magama jääda.

Nate kompas jooksukinga ninaga Mackenzie seljakotti, justkui võinuks see mingisuguseid saladusi paljastada. „Ma ei hakka sulle moraali lugema,” lubas ta.

„Tänan.”

„Oled olnud siin kõigest kuus nädalat. Ma ei näe põhjust, mis peaks sind niipalju häirima, et…”

„Mitte miski. Esmaspäeva hommikul istun jälle töölaua taha ja asun põgenikke jahtima.”

Mackenzie abitu katse nalja teha ei jõudnud Nate’ile pärale. „Sarah tahab sind õhtusöögile kutsuda.” Mees muigas kergelt. „Ta tahab uut vormiroa retsepti proovida.”

Nate’i abikaasa, kes oli pärit Tennesseest, oli tuntud oma lõunamaiste vormiroogade poolest. Mackenzie naeratas vastu. „Kui ta küpsetab magustoiduks aprikoosipirukaid, võid minuga arvestada.”

Nate tahtis veel midagi öelda, ent mõtles ümber. „Hea küll, ma säästan sind. Kohtumiseni järgmisel nädalal!”

Mackenzie tõmbas hinge ja kaalus, kas peaks mehelt välja pinnima, mille too ütlemata jättis. Kas Nate teadis tema tutvusest Rookiga? Võimalik, kuid ebatõenäoline. Mackenzie polnud talle maininud, et käib kellegagi kohtamas. Mitte et ta oleks seda varjanud, kuid teema polnud lihtsalt jutuks tulnud.

Ent samas oli Rook tubli FBI agent ja Nate, kes oli töötanud sellel alal küllalt kaua, tundis kõiki.

„Nate…” Mackenzie sai viimasel minutil sõnasabast kinni ja otsustas, et pole mõtet jahvatada paarist kohtingust tüübiga, kes oli ta äsja maha jätnud. „Aitäh, et läbi astusid.”

„Pole tänu väärt, abišerif.”

Kui Nate oli minekut teinud, kontrollis Mackenzie jahutussüsteemi. Majas oli tõepoolest jahe. Ta keeras soojust pisut juurde ja kikitas kõrvu, et kummituste hääli kuulda. „Abe? Bobby E.?” Ta vilistas, justkui üritaks vaime välja kutsuda. „Teie nõuanded kuluvad mulle praegu marjaks ära.”

Nojah, mõtles ta. Selge pilt, miks ma kummitustega räägin.

Sest see takistas teda Rookile mõtlemast.

Vähemalt ei pidanud ta kartma, et Rook lobiseb temast vanemföderaalagendile, kes suhtus temasse nagu kolmandasse õesse. Rook oli auahne mees, kes ei mõistnud nalja ja oleks suutnud isegi ema eest varjata, et ta Mackenziele korvi andis.

Mackenzie otsustas, et on järgmine kord ettevaatlikum, kui koos nägusa võõraga vihma käest põgeneb, aga ta ei suutnud kahetseda mehega veedetud kinoseansse ja õhtusööke – ning suudlusi. Viisi, kuidas Rooki sõrmed õrnalt tema rindu ja selga puudutasid…

Mis oli sundinud meest kohtingut tühistama, või õigemini teda maha jätma? Kas Rook oli kuulnud tema kohta midagi niisugust, mis võinuks tema karjäärile kahjuks tulla? Mackenzie polnud sellel alal kuigi kaua töötanud. Teda jälgiti pidevalt. Ta polnud jõudnud veel midagi kihva keerata ega halba mainet välja teenida.

Bernadette? Kas Rookile ei meeldinud tema läbisaamine föderaalkohtunikuga? See ei kõlanud loogiliselt. Bernadette oli usaldusväärne ja aus kohtunik, kellel oli laitmatu maine.

Koputus tagauksele tõi Mackenzie võpatusega tagasi tegelikkusesse.

Läbi ukseklaasi viipas talle kohmakalt Cal Benton.

Mackenzie avas ukse. „Tere, Cal. Mul on hea meel, et sa polegi kummitus. Viivuks panid mu juba muretsema.”

„Kummitus?” Tulijal ei paistnud aimugi olevat, millest naine räägib. „Mackenzie, kas sinuga on kõik korras?”

„Ah, ära kuula mind. Tule sisse.”

Mackenzie astus kõrvale ja mees loivas temast mööda väikesesse kööki. Cal oli hilistes viiekümnendates, päevitunud, tervisest pakatav ja kaunilt vananev mees – keegi poleks arvanud, et Bernadette võiks temasugusega abielluda. Enne suhte liivajooksmist olid osapooled kinnitanud, et imetlevad teineteise mõistust ja kogemusi. Nad naersid koos ja nautisid teineteise seltsi. Nähtavasti oli võrrandist midagi puudu või oli midagi viltu läinud.

„Ma ei hoia sind pikalt kinni.” Cal kandis helehalli ülikonda, mis oli vaatamata kuumusele värske. „Bernadette ütles, et sõidad nädalavahetuseks koju.”

„Sõidan koidikul lennukiga Manchesteri.”

„Ta ütles, et…” Cal punastas, tõmbas kohmetunult ninaga ja jätkas: „Nagu ma aru saan, peatud sa tema järveäärses majas.”

Mackenzie tõmbas laua äärest tooli, võttis istet, sirutas jalgu ja tundis järsku, et on rampväsinud. „Ma pole talle sellest rääkinud, kui see sind huvitab.”

Cal põrnitses teda nii, nagu polekski naine talle teenet osutanud. „Bernadette ja mina oleme lahutatud. Pole tema asi, kellega ma väljas käin.” Cal tegi pausi ja laskis oma sõnadel mõjule pääseda. „Ega sinu asi.”

Kolme aasta jooksul sellest ajast saadik, kui Bernadette oli Calvin Bentoniga tutvunud ja abiellunud, oli Mackenzie üritanud mehe suhtes üles soojeneda. Kuid enam polnud mõtet proovidagi. „Kui sa just oma järjekordse naisukesega Beanie territooriumile ei hiili ja alasti suplema ei lähe…”

„Me ei käinud alasti suplemas.”

„Palju ei puudunud.”

Suve algul, enne kui Mackenzie oli Washingtonist lahkunud, oli ta juhuslikult tabanud Cali vähemalt kolmkümmend aastat noorema neiuga Bernadette’i järvemajakese juures hullamas. Paar polnud tol ajal veel ametlikult lahutatud, kuid see ei omanud erilist tähtsust. Cal oli reetnud Bernadette’i sellega, et oli kasutanud tema kodu keelatud romantilise nädalalõpu veetmiseks.

„Mulle pole see järv kunagi meeldinud,” salvas mees läbi hammaste. „Vesi on alati külm. Maja on lagunenud. Bernadette ei võtnud mind kuulda ega lasknud seda remontida. Ma poleks pidanud oma sõbratari sinna kutsuma.”

„Sa ei taha, et ta sellest kuuleks, aga sulle meeldib teadmine, et ta oleks äärmiselt solvunud ja vihane, kui see juhtuks.”

„Võib-olla, kuid ära mõista mind hukka. Sul pole aimugi, mis tunne on tema abikaasa olla. Pühaliku ja geniaalse kohtunik Peachami abikaasa.”

„Kui tulid mind veenma, et suu kinni hoiaksin, siis ära karda. Ma ei kavatse talle sinu järveromantikast rääkida. Kuid see peab lõppema, Cal. Aitab.”

„See ongi lõppenud.” Cal hingas läbi nina sügavalt sisse ja Mackenzie taipas esmakordselt, et mehel on piinlik. „Aga see pole mu siiatuleku põhjus.” Cal märkas järsku kuumust, mis isegi õhtu saabudes järele ei andnud, ja hõõrus kaelatagust. „Kas oled Harris Mayerit näinud?”

Mackenzie üritas üllatust varjata. J. Harris Mayer oli üks Bernadette’i ammuseid sõpru, kuid Mackenzie ei tundnud teda kuigi hästi. „Viimasel ajal?”

„Pärast eilset õhtut?”

„Ma ei näinud teda eile. Kas ta viibis peol?”

„Ei, aga ta oli…” Cal vakatas, lõi selja sirgu ja tema kohmetus kadus silmapilkselt. „Ah, ei midagi. Niisama.”

„Mis seal ikka, aga mida sa Harrisest tahad?”

„Me pidime täna koos õhtust sööma. Olen kindel, et ta lihtsalt unustas. Mind on ennegi pika ninaga jäetud.”

Aga ta polnud varem Mackenzie uksele koputanud, et kadunud õhtusöögikaaslase järele pärida. Mackenzie oli kohtunud Harris Mayeriga siis, kui too oma abikaasaga Bernadette’ile järve äärde külla tuli. See oli juhtunud tükk aega enne seda, kui hasartmängu­skandaal mehe varajasele pensionile ajas ning temast heidiku tegi. Harris oli kaotanud raha, mida ta poleks tohtinud kaotada, valetanud oma perele ja sõpradele ning kasutanud kõiki tutvusi enda huvides ära. Ta polnud küll vangi läinud, kuid pidi oma käitumise eest soolast hinda maksma. Naine jättis ta maha. Täiskasvanud lapsed ei tahtnud temaga tegemist teha. Sõbrad hülgasid ta.

Välja arvatud muidugi Bernadette, kes oli ustav ja suutis talle andestada.

„Miks sa peaksid Harris Mayeriga kokku saama?” imestas Mackenzie.

Calil hakkas ebamugav. „Sest ta palus seda. Arvan, et ta tahtis lihtsalt mõneks päevaks kuumusest eemale pääseda ja unustas meie kokkuleppe. Aastad on temaga oma töö teinud. Palun vabandust, et sind tülitasin.”

„Kas üritasid talle helistada?”

„Muidugi. Käisin ka tema kodus. Igaks juhuks mõtlesin sinu poolt läbi astuda ja uurida, ega ta sulle eile midagi ei rääkinud. Aga näib, et eksisin ja te ei kohtunudki.”

Mackenzie kortsutas kulmu. „Cal, mis lahti?”

„Mitte midagi.”

„Kui oled Harrise pärast mures, peaksid politseisse pöörduma…”

„Ma pole mures. Tahtsin sinuga ka tollest teisest asjast rääkida. Sellest, mida sa järve ääres nägid. Anna andeks, Mackenzie. Ma poleks tohtinud asetada sind olukorda, kus oled sunnitud Bernadette’i ees salatsema.” Cal paistis oma sõnade peale üllatuvat, ent lisas vaikselt: „Sa oled talle hea sõber olnud.”

„Ja tema mulle samuti. Aga Cal…”

Mees heitis põgusa pilgu käekellale. „Pean minema.”

Et Mackenzie ei saanud talle kummitusi kallale ässitada või teda põhjusetult vahistada, siis polnud võimalik sundida Cali sinna jääma ja südant puistama. Kuid vaevalt oli mehe auto hoovist välja vuranud, kui Mackenzie valis Nate Winteri numbri. „J. Harris Mayer?” küsis ta, kui Nate kõnele vastas.

Vastuseks oli vaikus.

„Nate?”

„Mis selle Mayeriga on?”

Mackenzie jutustas mehele kohtumisest Cal Bentoniga, kuid jättis mainimata tolle hullamised järve ääres.

Kui ta oli lõpetanud, kostis Nate: „Veider, et need kaks omavahel suhtlevad. Mayer võis tahta Bentonit mingil põhjusel oma advokaadiks palgata. Kuid vahet pole. Sinu asemel unustaksin selle vahejuhtumi.”

„Kui kuulsid, et mina viibisin eileõhtusel heategevusüritusel, kas kuulsid sedasama ka Harris Mayeri kohta?”

Nate katkestas jutuajamise. „Head nädalavahetust!” soovis ta ja pani toru hargile.

Mackenzie ei virutanud telefoni vastu seina, ehkki tundis suurt kiusatust seda teha. Ta kaalus Bernadette’ile helistamist, kuid too hakanuks kindlasti küsimusi esitama ja Mackenzie teadis, et on liiga ärritatud ja tige, et vastata talle midagi välja lobisemata. Seepeale esitaks Bernadette veelgi rohkem küsimusi ja et mitte rääkida talle Calist ning tolle nägusast brünetist, mainiks Mackenzie kindlasti Rooki, mehega veedetud kolme nädalat ja viisi, kuidas ta oli maha jäetud.

Sellest tekiks tõeline tohuvabohu. Bernadette nägi teda alati läbi. Mackenzie võis ju proovida seda varjata, kuid Bernadette saanuks kohe aru, et kunagine mürgeldaja, kelle ta oli päästnud, on FBI agenti kõrvuni armunud.

Ta lukustas verandaukse ja reguleeris toatemperatuuri veel veidi soojemaks. Tulirelvakoolitus, kaitsetaktikate omandamine ja autojuhilubade tegemine polnud teda heidutanud. Ta ei võinud lasta Andrew Rookil midagi säärast teha. Ta kavatses ohjeldada tundeid nagu väljaõppe ajal, mil oli puutunud kokku uute väljakutsete ning hirmudega.

Mackenzie suundus väikesesse elutuppa, kus oli kulunud puupõrand ja lihtne, maitsekas mööbel. Siin oli Sarah Dunnemore Winteri kätt tunda.

Ta tunnetas ajaloohõngulise maja vaikust, istus õdusale kahe­inimesediivanile ja silmitses kaht vastasseinale riputatud vana fotot. Ühel neist oli kujutatud Abraham Lincoln mitu kuud pärast verise lahingu lõppu Gettysburgi kõnet pidamas. Teisel oli Robert E. Lee hobuse seljas, kuid Mackenzie ei teadnud, millal või kus pilt on tehtud. Samuti polnud tal aimugi, kuidas kaks tuntud 19. sajandi ameeriklast olid sattunud sellesse majja kummitama. Igal juhul kinnitasid seda turistidele mõeldud voldikud, mille koostamiseks Sarah oli kõvasti uurimistööd teinud.

Mackenzie lubas endale, et loeb need kunagi läbi.

„Aga seniks,” ütles ta valjuhäälselt ja ohkas meeste suunas, „kui olete siin, poisid, siis andke endast märku.”

Keegi ei vastanud. Ainult vanad põrandalauad krigisesid, mispeale Mackenzie võdistas teeseldud kergendusega õlgu. Jumal tänatud, mõtles ta ning kargas jalule. Juba seegi olnuks halb, kui ta pidanuks kolleegidele Rookist rääkima. Aga kui temaga räägivad juba vaimud, siis lüüakse ta pikema jututa tagasi New Hampshire’i akadeemilisse maailma, kus ta hakkab kuulekalt väitekirja koostama.