Читать книгу Kaotatud suve saladused - Carla Neggers - Страница 5

Olivia Frost niristas mõõtetopsist vett taimeseemikutele, mis olid pisikestes pottides rivis köögi aknalaual kraanikausi kohal. Petersell, rosmariin, till. Aknast avanes vaade kõrvaltänavale tema Boston Back Bay korteri taga, kuid sisse tuli siiski piisavalt valgust, et mõningaid maitsetaimi kasvatada.

Täna ei ole mingit päikesevalgust, mõtles ta, pannes topsi kraanikaussi.

Just siis, kui New Englandi elanikud lootsid, et nad saavad oma mütsid, kindad ja saapad ära panna, oli märts otsustanud jälle lõviks muutuda. Ilmateade lubas varaseks õhtupoolikuks kardetud lörtsi.

Olivia ohkas taimede värsket rohelust vaadates. Ta ei vihanud talve, aga ta oli kevadeks valmis. Märtsil oli aega vähem kui kaks nädalat, et muutuda tallekeseks ning lasta sisse aprillikuu vihmad ja maikuu lilled. Ta ei suutnud ära oodata, millal saab sõita välja mägedesse ja Knights Bridge’i vaiksetele kõrvalteedele oma ilmatu kaugesse kodulinna Bostonist läänes ning istutada oma taimed 19. sajandi alguse maja aeda, mille ta oli eelmisel sügisel ostnud. Ost oli tundunud impulsiivne, ent omanikud, soovides maja kiiresti müüa, olid pakkunud talle suurepärast tehingut. Ta polnud kunagi pillaja olnud ja hoidis oma kulud Bostonis nii väikesed kui võimalik. Selle asemel oli ta raha säästnud ning oli nüüd võimeline ära ostma ajaloolise maja, niisama maalilise kui tema kodulinn ise.

Välja arvatud see „pind silmas“ veidi kaugemal mööda teed edasi, aga see oli mõne teise päeva probleem.

Tänaseks oli tal neid juba piisavalt.

„Väljakutsed,“ ütles ta valjusti, pöördudes kraanikausi juurest. „Väljakutsed, mitte probleemid.“

Ta oli tööleminekuks juba riides, valinud musta seeliku ja sinise meriinovillast sviitri. Ta oli lisanud, mida ta ilmaga kohanemiseks vajas, kuid tal seisis ees lõuna kliendiga – olulise tähtsusega kliendiga – ja ta tahtis rõivastuda hoolikamalt kui siis, kui ta teadis, et on terveks päevaks suletud oma kirjutuslaua taha.

Ta oli olnud liiga pingul, et hommikueineks laua taha istuda, kummutades selle asemel kohvi ja kausikese Kreeka pähklitega kaeratanguputru alla kraanikausi juures. Talle meeldis ta korter, isegi kui see oli väike ja avanes kõrvaltänavale. Kui ta oli viis aastat tagasi linna kolinud, oli ta rääkinud majaperemehe nõusse lubada tal endal seinad ja puitosad värvida, valides õdusad rõõmsad värvid – erkroheline, roosiroosa, suvepilvede valge –, et tasa teha sünget valgust. Eelmisel õhtul töölt koju tulles oli ta ostnud tosinkond roosat tulpi, jaganud need kahte klaaskannu ning asetanud ühe köögilauale ja teise oma magamistuppa tualettlauale.

Tulbid ja ürdid. Olivia naeratas endamisi. Kõik läheb hästi.

Tõmmanud sügavalt hinge, läks ta läbi kõrvalasuva elutoa. Puitpõrand ja sohva olid täis kuhjatud raamatuid taimede, käsitsi seebivalmistamise, maastikukujunduse, vanade majade ja mööbli värvimise kohta. Ta oli terve talve pooleldi unistanud, pooleldi planeerinud, kuidas ta saaks oma ajaloolise maja muuta laulatuste, näituste, lõunasöökide ja väikeste ühepäevaste konverentside sihtpunktiks – lõpuks võibolla lühipuhkuse ööbimiskohaks.

Ta polnud mõtelnud oma märkmetest ja plaanidest kui ajutisest meelelahutusest, aga võibolla need olid seda. Võibolla osaliselt olid need põhjus, miks tänane lõuna oli nii kriitilise tähtsusega.

Ta pistis käe eesukse kõrval olevasse seinakappi ja võttis vastumeelselt välja oma salli ja mantli, täispika musta villa ja kašmiiri segu, mida ta kavatses aastaid kanda. Kindad jättis ta võtmata. Ta ei hoolinud lörtsist, lumest ja tarretavalt külmast vihmast. Oli märtsi keskpaik ja ta ei kandnud enam kindaid.

Tema iPhone kilksatas ja ta nägi, et oli saanud meili Marilyn Brysonilt, veel ühelt graafiliselt kujundajalt ja oma parimalt sõbralt.

Hei, Liv. Me ei saa siiski kohtuda, kuni ma linnas olen. Mul on neil päevil nii kiire, et saan vaevalt hingata! Ma armastan seda, mida teen. Ootan igal hommikul ülestõusmist. Ei suuda oodata, millal saan tööle minna. Musid. Marilyn.

Olivia märkas, et Marilyn ei maininud, millal nad võivad kokku saada, ega küsinud tema kohta, aga ta tõrjus mistahes pettumuse tagasi ja tippis kiire vastuse.

Rõõm kuulda, et kõik on hästi. Toredat aega!

See oli diplomaatlik, otsustas ta, vaadates väikesesse peeglisse, mille ta oli pannud ukse kõrvale pärast üht feng shui raamatu lugemist. Tema tumedad õlgadeni ulatuvad juuksed olid duši all käimisest ikka veel veidi niisked. Ta oli sekeldanud oma meigiga veidi rohkem kui tavaliselt, kuid see oli ikka veel tagasihoidlik. Ta peab meeles pidama, et paneb enne lõunat värsket huuleläiget peale.

Tõmmanud veel kord sügavalt hinge, suundus ta välja, minnes oma hoone, endise ühepereelamu trepist alla Marlborough’ tänavale. Linna kohale olid laskunud hallid pilved, aga seni polnud veel mingeid sademeid. Olivia püüdis keskenduda oma tavalisele rutiinile. Ta pidi lõunastama koos Roger Baileyga Bailey Arhitektuuri ja Sisekujundusest, oma suurima kliendiga. Miski oli nende hiljutises suhtlemises viltu läinud, ta oli mures, et Bailey kavatseb laevalt maha hüpata, ja oli kavandanud nüüd silmast silma kohtumise.

Tuul tõusis, kui ta läks oma hoone, viiekorruselise kumera fassaadiga tellistest maja poole kohe pärast Copley väljakut. Roger tahtis oma firma välimust värskendada ja Olivia oletas – ei, siiski, mees oli talle öelnud –, et ta tahtis selle töö talle anda. Rogeri Bostonis asuv firma oli kaks aastat tagasi olnud Olivia esimene kõrge profiiliga saavutus graafilise disainerina ja tema töö nende jaoks oli võitnud autasusid. Tema ja Roger olid algusest peale hästi läbi saanud. Tema kui kliendi kaotamine ei oleks hea.

Jacqui Ackerman, sale viiekümne nelja aastane Ackerman Designi, Bostoni ühe mainekama stuudio omanik, ütles Oliviale kiirelt „tere hommikust“ ja kadus siis oma esimese korruse kabinetti. Olivia püüdis Jacqui käitumisest mitte midagi välja lugeda. Tal võis olla kiire. Tal võis olla klient ootel.

Olivia läks omaenda kabinetti ja lülitas arvuti sisse, võttes samal ajal seljast mantli ja kaelast salli. Tal oli mitu väikest projekti, mille ta saaks sel hommikul oma töölaualt koristada, ja enne lõunat läheks ta Bailey Arhitektuuri ja Sisekujunduse failide juurde, nii et tal oleks kõik värskelt meeles, kui ta Rogeriga kohtub.

Kolm tundi hiljem, kui Olivia sirutas juba kätt oma mantli poole, et minna Rogeriga lõunale, sai ta tekstisõnumi Rogeri sekretärilt: Rogeril tuli ootamatu takistus ja ta ei saa lõunale tulla. Ta palub vabandust ja helistab homme.

Olivia seisis tardunult riidenagi ees. Kas sekretär ei saanud helistada? Kas see tähendas, et praegune tühistamine polnud nii suur asi – või et see oli suur asi?

Minevikus oleks Roger ise sõnumi saatnud või helistanud.

„See ei saa hea olla,“ ütles Olivia vaikselt.

Bayley Arhitektuur ja Sisekujundus polnud üksnes tema kõige suurem ja kõige mainekam klient, see oli ka stuudio jaoks üks suurimaid ja mainekamaid. Viimane asi, mida Jacqui tahaks, oleks see, et sellise suurusega klient selja pööraks ja hakkaks uksest välja marssima.

Võtnud hetke, et end koguda, pani Olivia mantli siiski selga ja saatis lõpuks sekretärile vastusõnumi: Tabasid mind just õigel ajal. Tänan ja anna Rogerile teada, et ma ootan temaga rääkimist.

Ta libistas oma iPhone’i käekotti ja lahkus, tänulik, et ei sattunud kokku Jacqui või kellegi teisega, keda ta tundis. Samuti oli hea, et Marilyn ei saanud temaga linnasoleku ajal kohtuda. Olivia pidi tunnistama, et ta on liiga hõivatud omaenda probleemidega ja tal ei olegi tuju sõbrannat näha. Marilyn oli töötanud kõvasti, et taaselustada omaenda graafilise disaineri karjääri – Olivia abiga. Marilyn oli jätkanud visalt ühes keskpärases agentuuris Providence’is. Ta polnud kliente – tippklientidest rääkimata – juurde meelitanud ja tema töö polnud kedagi vaimustanud. Eelmisel sügisel oli ta küsinud Olivialt nõu, kuidas läbi murda, ja nad olid koos kaardistanud Marilyn Brysoni karjääri taaselustamise plaani.

Ja see töötas ka, mõtles Olivia, minnes üle tänava ja kõndides Copley väljaku poole, olemata isegi kindel, kuhu ta läheb. Tuul oli lõikav ja tõi endaga kaasa lörtsiga segatud külma vihma. Ta tõmbas salli ümber pea ja kallutas lõua alla, kiirustades koos väikese rahvahulgaga üle Boylstoni tänava.

Novembrist kuni jaanuari keskpaigani oli Marilyn helistanud peaaegu iga päev ning saatnud kogu päeva kuni õhtuni e-kirju. Ta oli keskendunud, otsustav, töödrügav ning avatud konstruktiivsele kriitikale ja nõuandele igalt poolt, kust võis neid saada. Olivia oli imetlenud sõbranna paindlikkust, sisenägemusi ja pühendumust oma tööle.

„Kui ma olen edukas,“ oli Marilyn öelnud, „saan ma kõik uued sõbrad.“

Nali muidugi. Lugupidamatu moodus oma ebakindla olukorraga toime tulla. Marilyn ja Olivia olid kohtunud ühel graafilise disaini ja digitaalmeedia konverentsil Bostonis varsti pärast seda, kui Olivia oli alustanud Ackerman Designis ning nad olid sellest ajast peale sõbrad olnud.

Marilyn ei taaselustanud üksnes oma karjääri, ta avas veebruaris omaenda stuudio, vaimustades otsekohe igaüht. Tundus, nagu ta oleks jõudnud kriitilise massini – kõige kõrgemasse punkti – ja tema edu tõi üksnes suuremat edu. Vajamata enam nõuannet või moraalset tuge, kohutavalt hõivatud oma tööga, võttis ta Oliviaga üha vähem ja vähem ühendust ning Olivia algatatud kontaktidele vastamine võttis kauem aega. Külaskäigud Bostonisse ja kutsed Providence’i hilisõhtuni kestvatesse ajuragistamistesse lõppesid. Märtsi alguseks Olivia mõistis, et nende sõprus on soikumas, kui mitte lausa ohus, ja ta taganes, lastes Marilynil algatajaks olla.

Midagi ei juhtunud. Marilyn kadus kuni meilini kaks päeva tagasi, et ta on sel nädalal Bostonis ja tahaks hea meelega kokku saada. Siis tuli täna hommikul meil, mis selle tühistas.

Olivia keeras tuules Newbury tänavale ja poolenisti soovis, et ta oleks ärganud valusa kurguga, jäänud lihtsalt koju ja istutanud rohkem taimi, aga see poleks mitte midagi muutnud. Ta jätkas teed piki kvartalit, jõudes lõpuks oma lemmikrestorani. Ta laskus betoontrepist väikesele avatud terrassile, mis sooja ilmaga oleks lõunastajaid täis olnud. Nüüd oli see tühi, mõned peotäied soola ja liiva betoonile puistatud. Restorani sisemus oli siiski täis inimesi, kes polnud närust ilma peljanud.

Tõmmanud salli peast, lükkas Olivia klaasukse lahti. Ta naudib meeldivat lõunat üksi ja mõtleb, kuidas omaenda karjääri jätkata, juhul kui Roger selja keerab. Ta ei saanud reaalsust kauem eirata. Roger oli käest lipsamas. Kõik märgid olid olemas.

Külm märg tuul järgnes talle sisse, kui ta ukse enda taga sulges. Aga võibolla ei peaks ta tund aega hoolima oma stressirohkest võistluslikust karjäärist, vaid mõtlema hoopis ürdiaiale ja värviskeemile oma maja jaoks Knights Bridge’is. Ta polnud kunagi olnud inimene, kes jääb viletsasse meeleollu kauaks ajaks. Isegi kui ta ei olnud enam nii superkuum, nagu oli olnud kaks aastat tagasi, oli ta ikka veel tunnustatud lugupeetud disainer. Disainerid ja stuudiod kaotasid kliente kogu aeg. See oli selles äris normaalne. Miks peaks tema erand olema?

Ta nööpis mantli lahti ja tõmbas salli kaelast. Ta ootab enda soojendamist pastataldrikuga ja leevendab oma haavatud egot klaasikese Chiantiga.

Baaripidaja, sale mustajuukseline mees, lehvitas talle, täites enda ees kolme klaasi punase veiniga. Restoran oli kitsas, väikesed lauad ääristasid ühes küljes telliskiviseina ja teises tumepunaseks värvitud krohvseina, mõlemad seinad kaunistatud Toscana kutsuvate mustas raamis trükistega. Viis aastat tagasi oli Olivia tähistanud oma esimest õhtut Bostonis kaugemas nurgalauas. Ta polnud teadnud, kas ta peab oma graafilise disaini töös pool aastat vastu, aga ta oli ikka veel siin, ikka veel töötamas.

Ta märkas, et see kaugem nurgalaud oli vaba, aga kui ta hakkas mantlit seljast võtma, langes ta pilk mehele ja naisele, kes istusid teineteise vastas umbes telliskiviseina keskpaigas.

Olivia ei pidanud kaks korda vaatama. Naise selg oli ukse poole, kuid Olivia tundis Marilyn Brysoni ära tema läikivate heledate juuste ja viisi põhjal, kuidas tema käed liikusid, kui ta oli erutatud ja püüdis oma mõtet selgeks teha. Meest ära tunda oli veelgi lihtsam. Ta oli näoga ukse poole, kus Olivia seisis, mantel poolenisti juba seljast. Ta vajas üksnes põgusat pilku, et ära tunda jässakat hallipäist Roger Baileyt.

Ta oli kindel, et Roger ja Marilyn polnud teda näinud.

Nad ei tohtinud teda näha.

Olivia polnud kunagi väikeses seltskondlikus vales hea olnud ja teadis, et ta ei suudaks nüüd surve all ühega neist välja tulla. Selle asemel pomises ta baaripidajale midagi arusaamatut ja põgenes, trügides mööda parajasti uksest sisse tulnud paarist. Ignoreerides jäist jalgealust, tormas ta trepist üles tagasi tänavale.

Iga restoranisviibija nägemisulatusest väljas, kohendas ta oma salli ja kaalus valikuid. Tööle lihtsalt tagasi minna? Kuidas ta saaks? Ta peaks Jacquile rääkima, mida oli äsja näinud. Juhul kui Jacqui juba ei teadnud.

Olivia suundus mööda Newbury tänavat üles, vähendamata tempot, kuni jõudis nurgani. Ta peatus, et hinge tõmmata ja mantel kinni nööpida. Tuul piitsutas lobjakat talle näkku ja rõivastele, valitud hoolikalt kohtumiseks, mida ei toimunudki. Ta värises, võideldes lõikavas tuules ja külmas pisaratega silmades, kui ootamatu tagasilükkamise ja demoraliseerimise tunne ta enda alla uputas. Suure kliendi kaotamine võõrale oleks piisavalt halb… aga liiati veel sõbrale?

„Olivia!“

Ta teeskles, et ei kuule Marilyni oma selja taga. Foorituli muutus ja ta läks oma normaalsel sammul üle tänava, tahtmata välja näha, nagu oleks ta häiritud või põgeneks millegi eest.

Marilyn jõudis talle vastasnurgal järele. Ta polnud mantlit selga tõmmanud ja näis juba külmetavat. „Ma mõtlesingi, et see olid sina.“ Ta sirutas käe välja, aga ei puudutanud Oliviat. „On sinuga kõik korras? Sa jooksid nii kiiresti välja…“

„Ma sain tekstisõnumi ühelt kliendilt,“ ütles Olivia kiiresti, vihates valetamist ja kahtlustades, et ta kõlab võltsilt. „Tore sind näha. Ma pean siiski jooksma.“ Ta manas näole naeratuse. „Sellise ilma puhul seda enam. Naudi oma lõunat.“

„See on koos Roger Baileyga, Liv. Oleksin pidanud sulle ütlema, aga ei teadnud, mida öelda.“

„Ta helistas sulle?“

Marilyn langetas käe ja tema silmad, mille erksinist rõhutasid kontaktläätsed, vilksatasid tagasi restorani poole, seejärel fokuseerisid jälle Olivial. „Me leppisime kokku koos lõunastada. See oli ainus koht, mis mulle lühikese etteteatamisajaga pähe tuli.“

See oli põiklev vastus. Olivia sundis end noogutama. „Ütle Rogerile, et ma ütlesin tere.“

„Ma teen seda. Tore on sind näha, Liv. Mul läheb praegu kõik nii hästi, et mul lihtsalt ei ole olnud aega…“

„Saan aru. Mul on hea meel, et sul hästi läheb, Marilyn. Ma pean minema.“

„Helista mulle ükskõik millal.“

Olivia ei vastanud, jätkates teed mööda tänavat. Läbinud pool kvartalit, vaatas ta tagasi, kuid Marilyn oli juba vaateväljast kadunud restorani, millest ta teadis, et see on Olivia isiklik lemmik. Oli Marilyn selle valinud, riskides sellega, et ta sõbranna võib sisse astuda, või oli ta arvestanud, et ta ei astu?

Miks oli Marilyn restorani valinud, mitte aga Roger?

Oli see isegi oluline?

Olivia pistis käed taskutesse, soovides nüüd, et ta oleks kandnud kindaid. Ta nägi lörtsi kogunemist kõnniteele ja autode tuuleklaasidele. Ta keeras Newburylt Commonwealthi avenüü poole, jalad all jäigad.

Mõtle kevadlilledest looduses. Kolmiklilled ja kuldkingad, tulivõhad ja kurerehad…

Ta libises libedal pinnal, hajutades mistahes pildi metsalilledest, mis püüdsid vormi võtta. Tema ja Marilyn olid arendanud oma sõprusmudeli, keskendudes Marilynile – tema tööle, tema probleemidele, tema saavutustele. Olivia polnud tundnud suurt vajadust rääkida endast või avada šampanjapudel oma saavutuste pärast, aga asi oli rohkemas. Ta mõistis seda nüüd, kuigi hilja.

Mõistuslikult ta teadis, et tema enda situatsioonil polnud Marilyni karjääri edenemisega mingit pistmist. Iga karjäär, ütles Olivia endale, läks läbi languste ja ta läheks läbi kõigest, mis talle ette tuleb. Ta arutas harva oma karjääri Marilyniga. Ta kaldus olema privaatsem ja Marilyn oli hõivatud oma äsjaleitud eduga, keskendudes ainult endale ja oma karjäärile. Ta oli korduvalt öelnud, et ei saa endale tähelepanu kõrvalejuhtimist lubada. Lihtne oli arvata, et ta oli nende sõprusest tagasi tõmbunud, kui Oliviast talle enam kasu polnud, kuid Olivia kahtles, kas asi on nii lihtne.

Kuni praeguseni. Marilyni nägemine koos Roger Baileyga oli Olivia vaaruma pannud. Oli Marilyn tegelikult sihtinud sõbranna suurt klienti?

Tuul lakkas, kui Olivia jõudis Commonwealthile, ühele oma lemmiktänavatest Bostonis. Ta ootas foorituld ja läks siis üle laia avenüü ristmikul peatunud autorivi ees, mille esituled hallis päevas hõõgusid, klaasipuhastajad pidevalt liikumas järeleandmatu vihma ja lobjaka vastu. Ainult Commonwealthi tosinate magnooliate pungad vihjasid, et kevad oli tõesti saabunud ja see on üksnes tagasilöök.

Olivia naeratas endamisi. „Ma võin selle ära tunda.“

Ta oli endale harva aega võtnud tähistamiseks, kui ta oli Bostoni kuum disainer. Nüüd pidi ta tahes-tahtmata imestama, kas ta saab iial mõne teise põhjuse šampanjapudeli lahtikorkimiseks.

Noh, mõtles ta, siis tuleb tal lihtsalt põhjus leida – näiteks peterselli-, rosmariini- ja tillipottide kasvamapanek oma linnakorteri aknalaual. Kas polnud see piisav põhjus, et pudel kihisevat avada?

Katse oma tuju reibastada luhtus. Ta oli alles äsja restorani astunud ning tabanud oma suurima kliendi teda kuivale jätmas, et lõunastada koos teise disaineriga, kes juhtus olema üks tema lähimatest sõpradest.

Ei juhtunud olema. Marilyn teadis Rogerist oma sõpruse tõttu Oliviaga.

Marilyn teadis, et see, mida ta teeb, on ebaeetiline.

Kui Roger Bailey oli ta orbiidil, siis kes tuleb järgmisena?

Olivia ei saanud eitada oma situatsiooni reaalsust. Ei läheks tarvis palju rohkem Roger Baileysid, et tema karjäär spiraalis otsesesse pöörisesse läheks.

Ta meenutas endale, et see, mida ta täna tunneb, on tema enda otsustada. Roger tegi äriotsuseid. Tähendus, mille ta sellele andis, oli tema valik. Ta oli ju professionaal, eks ole? Positiivne isik, eks ole?

Koerajalutaja, viimase klassi õpilane, kes elas Oliviaga ühes majas, tuhises temast mööda viie mitmesuguses suuruses ja tõust koeraga, kelle keeled olid suust väljas. Poiss naeratas tervituseks, kuid ei peatunud, kui ta koertega Commonwealthi poole tüüris, nad kõik paistsid olevat ilmast häirimata.

Olivia naeris, jälgides nende kadumist.

Mitte miski ei tõsta meeleolu nii, kui õnnelike koerte kvinteti nägemine. Tema perekonnal Knights Bridge’is olid alati olnud kuldsed retriiverid.

Isa oli teda hoiatanud Marilyni suhtes, kui oli teda ühel oma haruldastest käikudest Bostonisse kohanud. „Ta kasutab sind ära, Liv,“ oli ta öelnud, tabades otse naelapea pihta.

Selline Randy Frost juba oli. Ta eitas, et on küüniline, ja veenis, et tal on hoopis realistlik vaade inimloomusele. Olivia polnud kuulanud. Tema oli ju see, kes tundis Marilyni. Marilynil oli ajend ja ambitsioonikus, kuid need polnud nende maailmas kuriteod.

Kui Olivia oma korterisse jõudis, lükkas ta mantli seljast ja salli maha, jättis need kuhja ukse juurde ja läks sokkide väel oma pisikesse kööki. Ta oli oma mustadele retuusidele villased sokid peale tõmmanud, sest keegi teine ei saanud neid näha. Ta oli tahtnud, et tema lõuna Roger Baileyga läheks hästi. Ta oli töötanud värskete kontseptsioonide kallal ja oli valmis kuulama mehe mõtteid selle kohta, mida ta otsis.

Selle asemel polnud nende lõunat üldse toimunudki.

Ei, parandas ta. See oli toimunud Marilyniga.

Olivia avas külmiku. Tal ei olnud pudelit šampanjat jahtumas ega ka üldse midagi, mida ta süüa oleks tahtnud.

Ta ei olnud niikuinii näljane, mõtles ta, sulgedes taas külmiku. Tema taimedel paistis aknalaual külm olevat. Ta rehitses ühe käega läbi juuste, mis olid lörtsist ja vihmast niisked. Kuidas ta saaks tööle tagasi minna ja Jacqui Ackermanile rääkida, mis äsja oli juhtunud?

Ta kuulis oma iPhone’i helisemist, läks tagasi ukse juurde ja kaevas oma käekoti hunnikust välja. Ta tõmbas välistaskust telefoni ja vaatas ekraanile, lootes kasvõi pisikest meelelahutust – viimast J.Crew’lt või L. L. Beanilt –, aga kuna ta päev oli selline nagu oli, nägi ta, et see oli e-kiri Peter Martinilt, digitaalturunduse spetsialistilt, kellega ta eelmisel suvel kohtamas käinud. Mees oli septembris asunud töökohale Seattle’is ja sellega asi lõppes. Tema ja Olivia polnud oma suhet kunagi väga tõsiselt võtnud, kuid mõte läänerannikule ümber asuda oli paistnud talle võimalikkusest niisama kaugel kui tema avaldus astronaudiks saada.

Ta ei saanud midagi parata, et pidi mehe meili läbi lugema.

Saad sa mulle saata Marilyni telefoninumbri ja meiliaadressi? Mul on klient, kellega ma tahaksin tal rääkida lasta.

Olivia hakkas juba vastama, mõistis siis, et ta on arust ära ja kustutas meili. Tundes põgusalt, nagu ta oleks midagi valesti teinud, lükkas ta telefoni tagasi käekotti. Ta kartis oma büroosse tagasi minna. Ta peab siiski Jacquile rääkima, mis toimub. Olivia pistis käe kappi, otsides kuiva salli. Kas eelmisel sügisel, kui tema ja Marilyn ikka veel regulaarselt naersid ja tembutasid veini ning kaasavõetava toidu kohal, sepitsedes Marilyni karjääri taaselustamist, oli ta sõbranna kade olnud, pinnides Olivialt välja tema kontakte, kogemust ja sisenägemusi ning tühjendades tema energiat, ja teda salaja tema edu pärast vihanud? Oli Marilyn alati kavatsenud ta sõbrana kõrvale heita, kui tema enda karjäär on tuule tiibadesse saanud?

Olivia polnud kindel, kas ta tahabki vastuseid. Nüüd olid need niikuinii vaieldavad küsimused.

„Saa sõbraks torumehe või lasteaiaõpetaja või kellegi taolisega,“ oli ta isa soovitanud. „Unusta teised disainerid. Nad on su võistlejad.“

Olivia ei vaadelnud end ega loomingulist maailma, milles ta töötas, selliselt, kuid nüüd ta mõtles, kas isa jutus polnud iva.

Ta armastas oma väikest korterit ja ta armastas Bostonit, aga kui ta oma talvemantli üles tõstis, teadis ta, et on lõpetanud. Oli kevad. Talvine ilm lõpeb. Magnooliad Commonwealthi avenüül on varsti õites. Kõik läheb hästi, mõtles ta, tõmmates mantlit selga. Ta suundub tagasi tööle, ent kui ta oma korteriust lukustas, kujutles ta taimi aknalaual ja teadis sügaval sisimas, et on aeg muutuseks.

Oli aeg koju Knights Bridge’i tagasi minna.

Olivia ei oodanud. Tal oli tol õhtul kiire, pakkides oma raamatuid ja helistades õele, et tema pikapit laenata. Järgmisel hommikul andis ta Jacquile ametliku lahkumisavalduse. Jacqui palus tal jääda, aga ta osutas ka, et on avatud sellele, et Olivia jääb tööle vabakutselisena. Roger Bailey oli lõpuks helistanud, esiteks Oliviale, seejärel Jacquile, et selgitada oma ülejooksmist Marilyn Brysoni poolele. Ta kinnitas, et see polnud peegeldus Olivia tööle. Ta vajas lihtsalt värsket silma.

Jacqui oli ilmselt pettunud, kuid ka filosoofiline. „Sa tunned seda äri, Liv. Ainus konstant on muutus.“

Ta teadis.

Nädal hiljem, kui Jessica Frost saabus Marlborough’ tänavale oma pikapis, oli Olivial kõik, mida ta oma korterist kaasa tahtis, kokku pakitud. Tema ja Jess laadisid kogu kraami autosse.

„Ma ei taipa, kuidas sa siin kogu selle aja vastu pidasid,“ ütles Jess, kui prussakas sibas üle köögipõranda.

Olivia naeratas. „See on ainult juhuslik prussakas. Arvan, et põhjuseks on see, et ma liigutasin siin asjad paigast, kui hakkasin pakkima.“

„Oh, see on küll rahustav.“

Jess, temast kaheksateist kuud noorem, oli liiga otsekohene, niisama pragmaatiline kui nende isa ja niisama hooliv kui ema. Ta kandis pleekinudsinist ruudulist flanellsärki teksaste peal, mis lotendasid tema saledal raamistikul. Juuksed, niisama tumedad kui Olivial, ulatusid lõuani, ent neil õnnestus sellegipoolest välja näha metsikute ja korratutena. Jessi silmad olid rohelised, mitte Olivia pähkelpruun segu. Tema õe ainus mööndus mitte välja näha, nagu oleks ta äsja küünist välja astunud, oli hõbedane keldi sõlmedega kaelaehe, kingitus Mark Flaganilt, Knights Bridge’i arhitektilt, kes oli spetsialiseerunud ajaloolise säilitamisele ja restaureerimisele. Olivia ja kahtlemata kõik teisedki linnas ootasid, et varsti järgneb kihlasõrmus.

See oli Mark, kes oli Oliviat Roger Baileyle tutvustanud.

„Kui kaua sa oma korterit hoiad?“ küsis Jess.

„Vähemalt aprilli lõpuni. Ma jään mõneks ajaks vabakutseliseks, kuid mu majaperemehel ei ole raskusi uue üürniku leidmisega, kui see aeg tuleb.“

„Sa hakkad Bostonist puudust tundma.“

„See ei ole Knigths Bridge’st isegi mitte kahe sõidutunni kaugusel. Ma ei koli ju Toscanasse.“

Jess tõstis üles kasti nõudega. „Oled sa otsustanud, mis nime sa oma lühipuhkuse kohale paned?“

„Olen. Panen sellele nimeks Carriage Hilli talu. Mida sa arvad?“

„See meeldib mulle.“ Jess suundus kastiga läbi köögi elutuppa, ent peatus järsult suure avatud kasti ees põrandal. Ta vaatas tagasi Olivia poole. „Miks on sul sada komplekti linu?“

Olivia naeratas oma õe liialduse peale. Siin oli kõige rohkem viiskümmend lina – ta teadis, et enamiku standardite kohaselt palju. „Need on antiiksed linad. Olen neid kogunud kirbuturgudelt ja õuemüükidelt ja mujalt sama laadi kohtadest.“

„Mida sa kavatsed nendega teha?“

„Ma ei tea. Küllap mulle miski pähe turgatab.“

Jess kehitas õlgu. „Sina oled see, kel on loominguline vaist.“

Kui nad pikapi laadimise lõpetasid, tõmbasid nad sinise presendi üle kasti ja kinnitasid selle koormaköitega nii hästi kui suutsid. Olivia oleks võinud üürida kolimisauto, aga milleks raha kulutada? Ta oli oma kulusid alati silmas pidanud. Hea asi just nüüd, kui tal ei ole regulaarset palgatšekki, mõtles ta. Oma meelte tagasopis, eriti viimasel ajal, oli ta teadnud, et läheb ühel päeval tagasi oma kodulinna ja alustab omaenese äriga. Möödunud nädala jooksul oli ta mõtelnud, kas see oli osa põhjusest, miks ta polnud kogenud seda laadi plahvatuslikku edu, mida Marilyn nautis. Siis meenutas ta endale, et ka tema oli nautinud suurt edu ja oli ikka veel tagaotsitud disainer.

Õde kortsutas ta poole kulmu ja Olivia sundis end lõpetama minevikule mõtlemise. Ta ei saa lasta Marilynil end mõjutada. Marilyn oli ülihea disainer. Tema töö tekitas inimestes emotsiooni. Olivia ei tahtnud, et ta sõbraga midagi halba juhtuks, isegi kui see sõber oli ta usalduse reetnud ja ta minema visanud, kui temast enam kasu polnud.

Ta oli äsja õppinud oma seljatagust valvama.

„Kas siin ei ole kedagi sind ära saatmas?“ küsis Jess.

„On tööpäev ja ma ei lähe kaugele.“

Tõmmates lahti reisijapoolset ust, koges Olivia vaimustustunnet, mida muutis mõõdukamaks mitte just väike hulk ebakindlust selle suhtes, mis ees ootas. Võibolla mingil tasandil ta põgenes luhtumise ja pettumise eest, aga samuti põgenes ta millegi poole. Uue elu. Uute väljakutsete.

„Kõik on paigas,“ ütles Jess, ronides juhiistmele. Ta heitis õele kõrvalpilgu. „Oled sa kindel, et ei taha meelt muuta?“

„Kindel.“

„Siin on soojem kui kodus. Meil on ikka veel lumi maas.“

Olivia seadis end reisijaistmele, väikesed potid taimeistikutega süles. Till oli juba nii kõrge, et kõditas ta lõuga. „Ma tean, Jess. Ma olin seal.“

„Hea küll. Lähme siis.“ Jess oli ikka veel silmanähtavalt kõhklev. „Olivia, oled sa kindel…“

„Ma olen kindel.“

„Midagi ei ole halvasti?“

„Mitte midagi ei ole halvasti.“

„Liv…“

„On lihtsalt õige aeg muutusi teha, Jess. See on kõik.“

Õde pigistas rooli. „See on Marilyn Bryson, eks ju? Ta on teinud midagi. Kirglik eneseimetleja. Ära pane tähele. Sa räägid mulle ise, kui tahad. Ma ei kavatse oma nina vahele toppida.“

Olivia ei öelnud midagi, vaadates oma aknast, kuidas linlik korrapäratu laiutamine andis maad laugjatele küngastele ja põldudele.

Carriage Hilli talu…

See oli täiuslik, mõtles ta. Lihtsalt täiuslik.

Looklev kulunud kattega tee viis peateelt Knights Bridge’i, mida tihti mainiti kui üht kõige ilusamatest väikelinnadest New Englandis. Asudes Quabbini paisjärve ja selle kaitstud veelahkme serval, on linnake viimasel sajandil vähe muutunud, eelkõige välimuselt. Olivia vaatas tuttava maastiku möödumist: valge kirik, telliskividest raamatukogu, raekoda, kaubamaja, kool, puhas linnaväljak seda ümbritsevate klassikaliste majadega, vanim ehitatud aastal 1794, uusim aastal 1912. Kui tema ajalooline maja oktoobris müüki tuli, oli idee muuta see lühipuhkuse kohaks tundunud pigem fantaasia kui realistliku eesmärgina. Sellegipoolest oli ta arvanud, et hoiab oma töökoha ja korteri Bostonis lähemas tulevikus alles.

Jess vaikis, kui ta keeras kitsale teele linnakeskusest mööda ja tüüris terve rea aukude vahelt läbi ristmikule, kust viis edasi veelgi kitsam tee. Olivia tegi grimassi räämas maja poole nurgal. Kogu see koht oli muutunud pinnuks silmas. Maja, ehitatud 1842. aastal, vajas hädasti remonti, selle valgetelt kitsastelt voodrilaudadelt koorus värv maha, mustadelt aknaluukidelt puudusid terved lõigud, katus oli lohku vajunud. Õu oli veelgi halvem, kui üldse oli võimalik halvem olla, ülekasvanud ja kola täis.

Selle üks heastav omadus oli maja asukoht, kõige ilusamaid ja ihaldatumaid Knights Bridge’is oma laskuva muru, küpsete varjuliste puude, sirelite, mägiloorberite, ümbritsevate põldude ja metsadega – ning kauguses Quabbini paisjärve kristallselge veega.

Jess vahetas käiku, keerates vaiksele üherealisele teele. Nad olid linnakeskusest ainult kahe miili kaugusel, kuid see näis kaugemal olevat. „Mark ütleb, et see maja on vist neetud.“

„Keegi peaks vähemalt selle kola õuest ära koristama. Grace ei ole seda näinud, ega ju? Ta oleks hirmus kurb.“

„Ma ei usu, et ta oleks siin käinud sellest ajast peale, kui välja kolis.“

Olivia märkas roostes külmikut külili keset kitsemurakavarsi, sulavat lund ja pruune märgi lehti. Kes tahes selle maja kaks aastat tagasi Grace Websterilt, pensionile jäänud inglise ja ladina keele õpetajalt ka oli ostnud, polnud siin ainsatki asja teinud.

„Kuidas külmik õues lõpetas?“ küsis Olivia.

„Ma ei tea,“ vastas Jess. „Arvatavasti poisikesed. Maja on kaks aastat tühi olnud. Seal on pesumasin ka.“

Tõepoolest oli.

Olivia oli palunud oma sõbrannal Maggie O’Dunnil, kohalikul toitlustajal selle maja omaniku kohta välja uurida, mida suudab. Seni oli Maggie avastanud ainult selle, et see oli üks vanem härrasmees läänest. Arvatavasti Californiast. Maggie oli siiski kindel, et tema ema Elly, kes töötas linnaametis, saaks nime ja aadressi teada.

„Miks peaks keegi Californiast ostma maja Knights Bridge’is ja siis kaduma?“ küsis Olivia.

Jess raputas pead. „Pole aimugi.“

Websterid olid kolinud Knights Bridge’i rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi pärast seda, kui nad olid sunnitud lahkuma oma kodust ühes Swifti jõeoru linnadest, mis tehti elanikest tühjaks ja ujutati paisjärve jaoks üle. Grace oli siis teismeline. Ta ei abiellunud kunagi ja elas oma perekonna kodus üksinda, kuni linnas avati hooldekodu ja ta otsustas lõpuks sinna kolida.

Olivia mõtiskles selle situatsiooni üle, kuni pikap rappus mööda teed tema enda maja poole, kalliskivi keset avatud välju, kivimüüre ja traditsioonilist hästi kujundatud maastikku. Kui see maja aastal 1803 ehitati, lookles tee edasi ilusasse orukülla, mis oli nüüd vee all. Neil päevil viis tee Quabbini väravani, seejärel läbi nüüdse metsiku looduse ja viimaks otse järve endasse, meenutades, et nii ilus kui see ka oli, oli see niihästi inimese kui ka looduse kätetöö.

Jess keeras kruusasele sissesõiduteele. „Kas sa tahad oodata, kuni paps ja Mark töölt tulevad, või hakkame ise maha laadima?“

„Me laadisime ise peale. Võime ka maha laadida. Juhul kui sul ei ole midagi muud tarvis teha…“

„Ei. Ma olen terve päeva sinu käsutuses.“

„Aitäh, Jess.“

„Pole tänu väärt. Suurepärane, et sa oled jälle linnas tagasi.“

Olivia väljus autost, taimeistikud käsivarrekõveruses nagu väikesed beebid. Õhk oli külm ja puhas, lõhnates kergelt märgade lehtede järele. „Kodu, kallis kodu,“ sosistas ta, isegi kui tundis paanikatorget oma tuleviku ebakindluse pärast.

Jess liitus temaga sissesõiduteel. „Siin on nii vaikne. Sa oled linnale lähedal, kuid sealpool…“ Ta peatus ja osutas Quabbini poole viivale teele. „Sealpool, Liv, pole midagi peale kõnnumaa ja vee, miil miili järel.“

Olivia naeratas. „Ma tean. See on täiuslik.“

„Nii ütled sa nüüd. Oota kuupaisteta ööl kella kaheni, kui siin oled ainult sina koos nahkhiirte, karude, kotkaste ja puumadega.“

„Puumade nägemist Quabbini ääres ei ole veel kinnitatud.“

„Ma ei tahaks olla esimene, kes teda näeb,“ märkis Jess naerdes.

Nad läksid enne koorma mahalaadimist sisse. Talupoeglik kodune köök algse 1803. aasta ehitise majatiivas oli eredast keskpäevavalgusest üle ujutatud. Tema sõbranna Maggie oli jätnud lõunaeinekorvi ja piimklaasist kannu ajatatud forsüütiaga lauale, nelinurksele täkitud kolatükile, mille Olivia ühelt õuemüügilt oli avastanud, ära remontinud ja soojaks rõõmsaks valgeks värvinud.

Ta tundis mõningase pinge vabanemist. Tundus peaaegu, nagu see forsüütia naerataks talle. Järsku ei suutnud ta ära oodata, millal saab oma Bostonist toodud kraami majja ja paneb selle tunduma tõelise koduna.

Jess tõstis šokolaadilaastukoogid, õunad ja riidest salvrätid korvist välja. „Kas kõigepealt lõuna või kõigepealt mahalaadimine?“

Olivia avas külmiku ning leidis sealt võileivad ja keeratava kaanega teepurgi. Ta naeris õe poole. „Mu kõht on hirmus tühi. Minu küsimus on see, kas me sööme kõigepealt ära koogid või võileivad?“

Jess ulatas talle kartoteegikaardi, mille oli korvist leidnud. „Maggie jättis sulle kirja.“

Olivia vaatas oma sõbranna lohakat käekirja: Ema sai infot Grace Websteri vana maja omaniku kohta.

Maggie oli nime ja aadressi alla kriipsutanud.

„Dylan McCaffrey,“ ütles Olivia, nime tundmata. „Oled temast kunagi kuulnud, Jess?“

Õde hammustas õuna. „Mkm.“

See oli San Diego aadress. Liiga kaugel Knights Bridge’i majavareme omaniku jaoks, et siin elada.

Olivia libistas kaardi forsüütiakannu serva alla. Ta ei hoolinud, kus Dylan McCaffrey elas või miks ta selle teeäärse maja oli ostnud. Ta tahtis ainult, et mees selle koha puhtaks teeks.