Читать книгу Kaotatud suve saladused - Carla Neggers - Страница 6

Kiri oli kirjutatud käsitsi lihtsale, ent elegantsele valgele kokkumurtud kaardile, mida kaunistas punakaslilla ristikupuhm. See tuli koos poole tosina värvifotoga samasuguses ristikupuhmaga ümbrikus. Dylan McCaffrey tõukas tooli tagasi, tõstis oma suuruses kaksteist nahkkingad kirjutuslauale ja silmitses kahekümnenda korruse vaadet San Diegole, mis isegi heal päeval nagu täna polnud midagi hingematvat.

Kes põrgut oli Olivia Frost ja kus kurat on see Knights Bridge Massachusettsis?

Dylan luges kirja veel kord. Käekiri oli korralik, loetav ja naiselik, kirjutatud metsarohelise tindiga – arvatavasti täitesulepea.

Armas härra McCaffrey!

Me ei ole kunagi kohtunud, kuid ma olen Teie naaber Knights Bridge’is. Mulle kuulub keskkorstnaga 1803. aasta maja Teie majast mööda teed alla.

Dylan peatus siinsamas. Mis on keskkorstnaga maja ja miks peaks tema sellest hoolima?

Ta kiristas hambaid ja jätkas lugemist.

Võibolla Te ei ole sellest teadlik, kuid Teie maja on hirmus halvas seisus. Hoone ise ei ole minu mure, kuid õu on. See on ülekasvanud ja kola täis, kaasa arvatud minema visatud külmik, nagu Te lisatud fotodelt võite näha.

Dylan oli fotod ladunud kõrvuti oma tumedast puidust kirjutuslauale. Ta vaatas kõige vasemat. See näitas roostetanud valget külmikut külili keset kitsemurakavarsi ja sulanud lund. Külmik pidi olema vähemalt kolmkümmend aastat vana. Võibolla isegi vanem. Ta polnud külmikute alal asjatundja.

Ta pöördus tagasi kirja juurde.

Ma saan aru, kui Te pole võimeline õue puhastama, ja pakuksin hea meelega, et teen seda Teie loal ise. Muidugi võtan igasuguse vastutuse enda peale, kui viga saan, ja kui leian midagi väärtuslikku, annan Teile teada.

Mu perekond juhib linnas väikest äri, mis on spetsialiseerunud arhitektuurilistele reproduktsioonidele ja komponentidele – uksed, aknad, kaminasimsid ja nii edasi. Oleme elanud Knights Bridge’is mitme sugupõlve vältel. Ma ei taha põrmugi, et linn peaks selles küsimuses sekkuma. Loodan, et saame selle seljataha jätta ja ühel päeval varsti kohtuda.

Tänan Teid väga.

Olivia Frost.

Dylan kahtlustas, et kes tahes see Olivia Frost ka oli, pidas ta meest, kellele kirjutas, vanaks või vähemalt jõuetuks. Tema polnud kumbagi. Ta pidi imetlema, kuidas naisel õnnestus pakkuda abi samaaegselt ähvardusega linn tema, autsaideri kallale ässitada. Peamine küsimus selle kirjaga oli siiski kiirem ja otsesem.

Talle ei kuulunud mingit valdust Knights Bridge’is, Massachusettsis.

Ta tõstis jalad tagasi põrandale ja puudutas mõnd klahvi oma sülearvutil, tuues monitorile selle linna Massachusettsi kaardil. See asus suure järve põhjakaldal, kaugelt suurima väikeses New Englandi osariigis.

Ta naaldus tooli seljatoele.

Knights Bridge ja Olivia Frost ei pannud temas mingeid kelli helisema.

Ta valmistus seda suumima lähemaks vaateks, kui Noah Kendrick sisenes laiutavasse nurgakabinetti. Uks oli lahti. Noah ja Dylan olid olnud parimad sõbrad alates esimesest klassist Los Angelese äärelinnas. Noah, nohikust geenius. Dylan, keskmisest õpilasest hokimängija. Nüüd olid nad äripartnerid, välja arvatud fakt, et see polnud nii lihtne. Dylan võlgnes Noah’le oma elatise ja võibolla isegi elu. Noah ütles sedasama Dylani kohta, aga see polnud tõsi ja nad mõlemad teadsid seda. NAK Inc oli Noah’ ajusünnitis, nelja-aastane ülimalt kasumlik kõrgtehnoloogiline meelelahutustarkvara firma, mis oli saanud nime tema järgi – Noah Andrew Kendrick. Dylan oli aidanud tal seda lihtsalt kokku panna ja koos hoida. Tema oskas võidelda. Noah ei osanud.

„Mis lahti?“ küsis Noah.

Noah’l oli seljas must ülikond nagu alati. Ta ei hoolinud, et nägi välja nagu surnumatja. Ta mõtles, et must teeb ta välimuse vanemaks ja karmimaks. Ta oli kolmekümne kolme aastane, aga nägi isegi oma ülikonnas palju noorem välja. Ta oli hele ja kandiline ja teda tuli päikese kätte meelitada. Ta oli petlikult sitke ja heas vormis – vehkleja ja pruun vöö karates.

Dylan oli hoopis vastupidine. Ta oli kolmekümne nelja aastane, kuid nägi välja vanem. Tema ja Noah olid kohtunud esimeses klassis ja lõpetanud keskkooli samal aastal, aga Dylan oli korranud aastat lasteaias pärast seda, kui ema oli otsustanud, et ta peaks kooli alustamisega veel ühe aasta ootama. Kool ei vaielnud vastu. Igaüks ütles, et selle põhjuseks oli tema sünnipäev septembris. Võibolla, kuid ta polnud kunagi väga hea õpilane olnud.

Ta oli avastanud jäähoki viiendas klassis. Ja siis polnud enam mingit tagasivaatamist. Pärast kahtkümmend aastat jääl, lõpetades kolm aastat tagasi NHL-is, oli ta heas vormis, armiline ja õnnelik, et kõik tema hambad olid alles jäänud. Ta suutis koristada aeda New Englandis, kui pidi seda tegema, isegi kui õues oli külmik kitsemurakapõõsastes.

Erinevalt Noah’st kandis Dylan teksaseid ja sviitrit. Täna ei mingit ülikonda, ei musta ega teistsugust. Ta pani ülikonna selga ainult siis, kui vajalik, näiteks kui ta pidi olema kärbes seinal ühel Noah’ koosolekutest ja teda hoiatama, et keegi on eesel, kes tuleks lähimast aknast välja visata.

Mitte et Dylan oleks kunagi kedagi aknast välja visanud või iial viskaks. Ta oskas kohalt tõugata enamikku inimestest, keda kohtas. Ta teadis, kuidas seda teha, ja tal oli selleks jõudu. Tema anne oli siiski ta terav vaist – vähemalt Noah’ga võrreldes – inimeste suhtes, kes otsisid pahanduse põhjustamist.

Ta ohkas oma sõbrale. „Ma ei ostnud ometi farmi Massachusettsis, kui ma ühel õhtul Guinnessi trimpasin, ega ju?“

„Ei, nii palju kui ma mäletan. Oled sa üldse Massachusettsis käinud?“

„Boston Gardenis, kui me Bruinsis mängisime. Sellest ajast peale olen paar korda Alec Wiskovichi külastanud. Ta on endine tiimikaaslane. Muidu… ongi kõik.“

Noah kummardus üle ta õla. „Mine tänavavaatele.“

Dylan tegi seda ja hetke pärast materialiseerus ta ekraanile pentsik küla voodrilaudadega majade ja varjuliste puudega.

„Vähemalt ei ole hobuseid ega vankreid,“ märkis Noah. „Kellelt see kiri on?“

„Louisa May Alcottilt.“ Dylan ulatas talle kaardi.

Noah tõi lugedes kuuldavale vaikse lõbustatud vile. „Ehk sul on Dylan McCaffrey nimeline vanaonu? Võibolla ajas Olivia Frost su temaga segi.“

„Ei.“

Noah muidugi teadis, et Dylanil polnud McCaffrey poolelt mingit perekonda jäänud. Tema isa, ainus laps, oli surnud kaks aastat tagasi. Ka tema vanavanemad olid surnud.

„Võibolla on see ammukadunud onu,“ ütles Noah, asetades kirja Dylani kirjutuslauale rivistatud fotode kõrvale. „Võin kihla vedada, et see preili Frost lendab siia ja annab su käele joonlauaga laksu, kui sa seda kohta ära ei korista. Mis on Carriage Hilli talu?“

„Mis asi?“

„See on kaardil. Näed?“

Noah koputas sõrmega kokkumurtud kaardi tagaküljele, kus tumelillade tähtedega oli trükitud Carriage Hilli talu. Dylanil oli see tähele panemata jäänud. Ta tegi kiire otsingu, aga midagi ei tulnud esile kusagil Massachusettsis, rääkimata Knights Bridge’st.

„Oletan, et talu selgitab neid murulaukusid kaardikese ees,“ märkis Noah.

„Ma mõtlesin, et see on ristik.“

„Murulauk on romantilisem kui ristik, kas sa ei arva?“

„Ma ei usu, et olen iial mõtelnud murulaugust või ristikust.“

Noah naeris. „Soovin edu. Anna mulle teada, kui mu abi vajad.“

„Kas külmiku ärakoristamises või väljanuputamises, miks Olivia Frost arvab, et see maja kuulub mulle?“

„Mõlemas,“ vastas Noah.

Ta läks Dylani kabinetist minema. Tema enda kabinet oli mööda koridori edasi, vähemalt praegusel hetkel. NAK oli eelmise aasta lõpul läinud riiklikuks. Tema ja Noah mõlemad olid selle käigus teeninud terve varanduse, kuid NAK riikliku kompaniina erines sellest kui erafirmast. Varajaste aastate väike meeskond muutus parajasti millekski muuks ja Dylan polnud kindel, milline tuleb seal tema uus roll või kas tal üldse tuleb. Ta oli alati tahtnud minema kõndida, kui Noah teda enam ei vaja.

Ta vaatas omaksvõetud linna vaadet ja helistas Loretta Wrenthamile, oma advokaadile ja finantsmänedžerile.

Dylan töötas veel kaks tundi ning sõitis seejärel oma majja Coronado Islandil, kahekorruselisse pruuni stukkkrohviga hoonesse, mis oli ehitatud 1950-ndatel. Neerukujuline bassein maja taga, Vaikne ookean maja ees. Loretta saabus pool tundi hiljem, heitis pilgu Olivia Frostilt saadud kirjakaardile ja fotodele, mille Dylan oli oma kohvilauale seadnud, ja läks otse läbi elutoa klaasukseni, mis viis eesetikule. Viis jalga üheksa tolli, oli Loretta peaaegu sama pikk kui Dylan, sale ja laitmatult rõivastatud. Tema hõbedased lokid olid lõigatud lühikeseks, rõhutades ta suuri pruune silmi, kõrgeid põsesarnu ja tugevat lõuga.

„Sa pärisid selle maja oma isalt,“ ütles ta, lükates ukse lahti. Ta kandis kalleid teksasid, siidpluusi ja kontsi, mis ei paistnud teda vaevavat, kuid oleksid tapnud enamiku teisi pooles tema vanuses naisi. Ta vaatas tagasi Dylani poole. „Ma eeldasin, et sa teadsid.“

„Kuidas ma oleksin pidanud teadma?“

„Ta oli su isa, Dylan. Kas te ei rääkinud neist asjadest?“

„Ei. Kuidas on hüpoteegiga?“

„Hüpoteeki ei ole. Ta maksis sularahas. See ei olnud kallis valdus.“

„Kuidas on omandimaksudega? Ülalpidamiskuludega?“

„Ma olen omandimaksud su eest ära tasunud. Need ei ole kõrged. Ülalpidamine…“ Loretta tegi grimassi. „Mitte keegi ei ole selles majas mõnda aega elanud. See oli elaniketa, kui su isa ostis selle veidi aega enne oma varajast surma. Ülalpidamiskulud on minimaalsed, ainult piisavalt, et vältida torude külmumist.“

„Kes oli algne omanik?“

„Grace Websteri nimeline naine. Ütleksin, et ta on kõige hiljutisem omanik. Maja ehitati aastal 1842. Algne omanik on nüüd kindlasti surnud.“

„Sulle pakub see lõbu, eks ole?“

Loretta naeris, lükates ukse pärani. „Oh, jah.“

Dylan naaldus vastu sohva seljatuge. Tema maja, paari kvartali kaugusel kuulsast hotellist Del Coronado, oli professionaalselt kujundatud kreemikates ja pruunides toonides. Rahulik ja maitsekas, arvatavasti. Ka aed oli professionaalselt kujundatud. Ei mingit kola.

„Mida sa sellest Grace Websterist tead?“ küsis ta.

„Mitte palju. Ta on üheksakümnendates.“ Loretta astus etikule, selg tema poole, imetledes vaadet Vaiksele ookeanile. Viimaks pöördus ta Dylani poole. „Tema isa ostis maja 1938-ndatel pärast seda, kui osariik sundis igaühe oma kodulinnast välja, et teha teed Quabbini paisjärvele.“

See pidi olema too järv, mida Dylan kaardil oli näinud.

„Quabbin,“ jätkas Loretta, ikka veel ilmselgelt lõbustatud, „on põlisameeriklaste sõna, mis tähendab „paljude vete kohta“ või „vete kohtumist“. See viitab Swifti jõe orule, mida varustasid Swifti jõe kolm haru ja paljud jõekesed – paisjärveks ideaalne asukoht.“

„Loretta,“ ütles Dylan.

Naine vehkis täiuslikult maniküüritud käega tema poole. „Preili Websteri esivanemad asusid sellesse orgu 1700-ndate keskpaiku. Kakssada aastat hiljem osteti tema ja ta perekond sunduslikult välja koos kõigi teistega neljas linnas, nii et osariik saaks orule tammi ehitada ja lasta sel täituda värske veega suurlinna Bostoni jaoks. See on üks kõige silmapaistvamaid näiteid eravalduse riigistamisest USA ajaloos. Tahaksin väga nüüd selle juhtumi eest võidelda.“

Dylanil polnud selles kahtlustki, kuid ta oli segaduses. „Kuidas sa selle kõik teada said?“

„Internetist. Meie Grace’i tsiteeritakse ühes intervjuus oru mõne viimase elanikuga, enne kui see üle ujutati. Ta on keskkooli inglise ja ladina keele pensionil õpetaja. Ta ei ole kunagi abiellunud.“

Dylan pidas aru oma täbara olukorra ja Olivia Frosti kirja üle. Ta ei osanud isegi oletada, miks ta isa oli selle maja ostnud või miks oli õues minema visatud külmik.

Ta läks oma advokaadi ja sõbra juurde etikule. Vibreeriv päikeseloojang täitis taeva ja kumas Vaiksel ookeanil üle tänava. „Mida ma küll teen?“ küsis ta.

„See on sinu valdus,“ vastas Loretta, vaadates päikeseloojangusse. „Võid teha, mida soovid. Müüa, renoveerida, ära anda. Sisse kolida.“

„Sisse kolida? Miks ma peaksin sisse kolima?“

„Ma ei tea. Võiksid alustada puuraiumise ja kitsemurakate korjamisega.“ Ta pani külma tuule eest käsivarred rinnale vaheliti. „Neil vana külmiku piltidel on ju kitsemuraka väädid, eks ole?“

„Mul pole aimugi, mis need on.“

„Kitsemuraka väätidel on okkad.“

Ka teistel väätidel peavad okkad olema, kuid Dylan tegelikult ei teadnud ega hoolinudki. „Mida mu isa selle koha eest maksis?“

„Sandikopikad. Ta kirjutas tšeki. Maja on lausa vare, kuid selle juurde kuulub seitse aakrit. Knights Bridge on kõrvaline koht, osaliselt selle paisjärve tõttu. See ei ole piirkond, mis kasvas loomulikult mõne suure järve ümber. Quabbinit polnud olemas, kui need linnad asustati. Vaata kaardile. Sa mõistad, mida ma mõtlen.“

Ta vaatas ja mõistis.

„Mis selle koha nimi oligi?“ küsis Loretta.

„Carriage Hilli talu.“

„Pentsik. Ja omanik?“

„Olivia Frost.“ Dylan ignoreeris külma tuult, vaadates jooksjaid rannas. „Miks mu isa ostis maja Knigths Bridge’is, Loretta?“

„See saladus on sinu lahendada,“ vastas naine, lastes kätel külgedele langeda. „Sinu asemel jätaksin magavad koerad lamama ja palkaksin kellegi, kes selle õue ära koristaks, seejärel müüksin koha vaikselt maha või annaksin ära.“

„Kas sa kontrollid seda Olivia Frosti?“

„Esimese asjana, kui koju jõuan. Praegu kavatsen teha jalutuskäigu rannas ja nautida päikeseloojangust viimast.“ Ta suundus trepi poole, kuid peatus enne laskumist, vaadates jälle tagasi Dylani suunas. „Sa ei ole ometi mures, et see naine astub seaduslikku tegevusse, ega?“

„Tegelikult mitte, ei.“

„Hästi. Üks vana külmik ja kes teab mis veel õues ei ole tõsine mure.“

„Ma arvan, et nägin ka pesumasinat.“

Dylan kuulis Loretta naermist kogu tee trepist alla ja üle tänava veeni. Ta läks tagasi sisse, sulgedes ukse kindlalt enda taga. Päikeseloojang hääbus kiiresti. Ta istus sohvale ja võttis kirjakaardi sealt, kuhu ta selle ja pool tosinat fotot kohvilauale oli jätnud. Loretta polnud tahtnudki neid uurida. Polnud mõtet, oletas ta. Ta silmitses murulaukusid või mida põrgut nad ka olid. Need paistsid olevat käsitsi joonistatud. Disain, värvi valik ja käekiri olid moodsad ja stiilsed, mitte vanamoelised, ent need andsid edasi ka soojust, külalislahkust ja maaelu võlu. Ta polnud kindel, kuidas tema Massachusettsi naaber oli selle mõju saavutanud, aga see toimis.

Samuti ta ei hoolinud, kuidas naine selle oli saavutanud. Olivia Frost oli talle kirjutanud, et paluda – või nõuda –, et ta koristaks kola ja roostes köögiriistad valduselt, mille kuulumist temale ta polnud kuni tänaseni isegi kahtlustanud.

Ta korjas fotod kokku ning võttis need ja kaardi endaga kaasa ülakorrusele oma magamistuppa, mille kardinad olid eelmisest õhtust ikka veel ette tõmmatud. Ta polnud vaevunud neid avama, kuna oli läinud oma kontorisse juba enne valget, kuid see polekski olnud oluline. Ta ei veetnud neil päevil niikuinii kuigi palju aega oma magamistoas. Paar tundi und, aeg riidesse panna ja oligi kõik. Tal polnud kaua aega oma elus ühtki naist olnud. Võibolla liiga kaua, aga ta ei lugenud kalendripäevi.

Igatahes veel mitte.

Ta pani kaardi ja fotod voodiotsale, istus siis põrandale ning libistas sõrmedega üle vana lamedakaanelise kirstu mustaks värvitud hingede ja riivi. Südamelt nomaad, oli isa endast vähe asju maha jätnud. Oma viiekümnendal sünnipäeval oli ta lahkunud igapäevatöölt ärikonsultandina ja veetnud oma ülejäänud elu – rohkem kui kakskümmend aastat – seikleja ja aardekütina, püüdes lahendada ähmaseid saladusi niihästi üksi kui ka koos väikese meeskonnaga professionaalidest ja innukatest amatööridest. Ta polnud endale kunagi otsinud finantsilist kasu. Ta oli lihtsalt nautinud seiklust.