Читать книгу See öö Ohaka teel - Carla Neggers - Страница 5

Kimalased sumisesid kobrutavates naistenõgestes kiviterrassi serval, ainus heli, mis häiris New Englandi kuuma suve õhtupoolikut. Phoebe O’Dunn jälgis üksikut kimalast punakaslilla õie kohal hõljumas, otsekui peaks ta aru, mida teha, seejärel sööstis kimalane roheliseks värvitud pingist mööda, kus Phoebe istus, ning kadus üle ürdi- ja lilleaia. Ühtki tema kaaskimalastest ei järgnenud.

Phoebe oli terrassil koos oma õe Maggie ja sõbranna Olivia Frostiga, et arutada lähenevat vintage-rõivaste moedemonstratsiooni nende väikelinna raamatukogus, ent jutt oli vältimatult kaldunud heategevuslikule maskiballile, mis pidi toimuma järgmisel õhtul Bostonis, kahetunnise tee kaugusel. Maggie ja Olivia kavatsesid minna. Phoebe mitte, aga ta võib neid kostüümide osas aidata.

Kleidid tulevad täiuslikud.

Kui tal oligi olnud mingeid kahtlusi, siis olid need hajunud, kui Maggie ja Olivia vajusid oma toolidele ümmarguse naturaalsest puidust laua ümber terrassil ja teatasid, et nad on ummikus. Oli jäänud ainult kakskümmend neli tundi, kui nad pidid Knights Bridge’ist lahkuma, et Bostonisse minna, ja neil polnud aimugi, mida selga panna.

Phoebel oli. Ta oli lasknud kleidid juba puhastada ja nüüd rippusid need tema väikese maja tagatoas Ohaka teel, ainult veidi maad Knights Bridge’i linnaväljakust eemal. Ta polnud neid veel maininud, sest – nojah, ta ei teadnud isegi miks, välja arvatud see, et ta tundis tahes-tahtmata, nagu paljastaks ta kellegi teise saladuse. Ta oli need kleidid avastanud kaks nädalat tagasi salapärases peidetud ruumis raamatukogu pööningul. Seni ei olnud ta kleitidest ega ruumist kellelegi rääkinud.

„Oleksime pidanud selle varem välja nuputama,” ütles Maggie päevavarjuga laua juurest. Nagu Phoebel, olid ka Maggiel metsikud maasikapunased juuksed, tooni võrra tumedamad ja neli tolli lühemad kui õel. Ja neil olid tedretähnid. Palju tedretähne, eriti Maggiel.

„Dylan ei andnud meile palju varem teada,” ütles Olivia veidi kriitiliselt. Tema kihlatu Dylan McCaffrey oli ostnud piletid heategevuslikule maskiballile, et toetada vastsündinute intensiivhoolduse osakonda Bostoni haiglas. Ta oli ulatanud piletid Oliviale just enne seda, kui oli koos sõpradega läinud White’i mägedesse paariks päevaks matkama. Olivia lisas ohkega: „Ma ei ole veel kunagi maskiballil käinud.”

„Mina samuti mitte,” ütles Maggie. „Me peame Bostonis kellegi leidma, kes saab kostüümide osas aidata.”

Phoebe kuulas kimalasi, kes naistenõgestes usinalt toimetasid. Tema ja Maggie olid Oliviaga eelkoolieast alates sõbrad olnud. Nad olid kogunenud Olivia tagaaeda. Heledajuukseline ja ilus Olivia oli kevadel Knights Bridge’i tagasi tulnud, et muuta oma klassikaline 1803. aasta keskkorstnaga maja Carriage Hilli taluks. Selle käigus oli ta kohtunud Dylani, endise hokimängija, nüüd rikka San Diego ärimehega ja temasse armunud. Mehe saabumine Knights Bridge’i oli pööranud Massachusettsi kõrvalise talupoegliku linnaelu pea peale.

Lükanud hälbinud lokid tagasi, tõusis Phoebe püsti. Tema ja Maggie kandsid mõlemad suvekleiti ja sandaale, kuid Olivia oli lühikestes pükstes ja vanas T-särgis, olles veetnud hommikupooliku oma aias. Kui ta oli Bostonist lahkunud, oli ta pannud oma graafilise disaineri oskused ja piiritu energia tööle, kujundades oma ajaloolise maja ümber idülliliseks paigaks näituste, koosolekute, sõbrannaõhtute ja vajadusel ka pulmade tarbeks, kaasa arvatud tema õe lähenev laulatus septembris ja ta enda oma detsembris.

„Sa oled olnud hirmus vaikne, Phoebe,” märkis Olivia. „On sul ideid, mida me võiksime selga panna?”

„Ma mõtlesin parajasti…” Phoebe püüdis kõlada sundimatult. „Mis oleks, kui te rõivastuksite Audrey Hepburniks ja Grace Kellyks?”

Olivia tõukas oma tooli tagasi ja silmitses Phoebe ilmse huviga. „Kuidas me peaksime Audrey Hepburniks ja Grace Kellyks rõivastumisega toime tulema? On sul midagi mõttes?”

Maggie, kahe väikese pojaga toitlustaja, tõusis oma jääteega püsti, piparmündivõrse ja sidruniviil, mille ta oli kunstipäraselt klaasiäärele haakinud, nüüd jääkuubikute keskel hulpimas. Ta heitis Phoebele lõbustatud pilgu. „Kas sa näed mind Audrey Hepburni või Grace Kellyna? Ükskõik kummana?”

Phoebe naeratas õele. „Kindlasti. Miks mitte?”

„Sul on tõepoolest hea kujutlusvõime,” märkis Maggie. „Mis need on, kas kleidid, mis toodi vintage-rõivaste moedemonstratsiooni jaoks?”

Phoebe kõhkles, kuidas oma selgitusega välja tulla. Knights Bridge’i avaliku raamatukogu direktrissina oli vintage-rõivaste moedemonstratsioon tema ajusünnitis, suvelõpu üritus, mis haaraks tervet kogukonda. See tutvustaks rõivastust 1900-ndatest kuni aastani 1975. Raamatukogu mitmesugused lugemisgrupid keskendusid 21. sajandi raamatutele, ajalooselts abistas, kohalikud ärid annetasid toitu ja lavastamismaterjale – see oli kõikide jõupingutusi nõudev projekt, mis oli nüüd lõpuks valmis saamas.

Phoebe oli avastanud selle pisikese peidetud ruumi, kui ta otsis raamatukogu pööningult mida iganes, mida ta saaks moedemonstratsiooni jaoks ära kasutada. Tundus, nagu oleks ta astunud ajakapslisse, salajasse peidupaika. Ruum oli täidetud reproduktsioonidega kleitidest, mis pärinesid 1960-ndate aastate filmidest ja erinevatest ajalooperioodidest – keskaeg, regentlus, Victoria aeg, Edwardi valitsemisaeg, möllavad kahekümnendad.

Kes oleks võinud sellist asja ennustada?

Ta tahtis teada rohkemat, enne kui kellelegi rääkida. Kes oli selle ruumi teinud? Kes oli seal töötanud ja kõik maha jätnud? Miks?

Kas keegi teine teadis sellest?

Ta oli raamatukogus vabatahtlikult tööle hakanud teismelisena, töötanud seal ka kolledži ajal, ent polnud iial kuulnud ainsatki sõna peidetud pööninguruumist.

Viimaks ta vastas: „Igaüks on kirstud ja kastid seinakappidest ja pööningult selle moedemonstratsiooni jaoks läbi sorinud. Seni on see olnud üksnes lõbu.”

Olivia noogutas. „Ma aitasin vanaemal tema auto pagasiruumi täis laadida vanu rõivaid nii temalt kui ka ta sõpradelt. Nad kõik on sellest ideest vaimustatud.”

„Ma tean isegi mitut kleiti, mis oleksid maskiballiks sobivad,” lausus Phoebe. „Eriti kaks neist. Ma ei ole nende suurustes kindel, aga me võime neid kohandada, kui tarvis.”

„Kergem on õmblust sisse võtta kui välja lasta,” pomises Maggie.

„Kui me peame õmblusi välja laskma, saaksime lisada riba samasugusest või kontrastsest materjalist,” märkis Olivia. „See on ju maskiball. Mitte keegi ei löö meid välja, kui meie kostüümid on väheke veidrad.”

„Te kannate ka maske,” ütles Phoebe.

„Ah jah. Usutav salgamine.” Olivia naeris, ilmselt meeldis talle see mõte. „Mitte keegi ei pea teadma, et see olen mina, kes püüab end Audrey Hepburnina näidata.”

„Mitte Audrey Hepburni endana,” parandas Phoebe. „Ühe tegelasena, keda ta on mänginud.”

Olivia naeris. „Noh, see muudab kõik, eks ole? Hei, kui üks neist kostüümidest sobib, olen kahe käega poolt.”

„Mina samuti,” ütles Maggie mõnevõrra väiksema enesekindlusega. „Oled sa kindel, et sellega on kõik korras? Me ei astu kellelegi varvastele, kui paar kleiti laename?”

„Kõik on korras,” vastas Phoebe, jättes asja sinnapaika. „Miks te ei võiks hiljem mu majakesest läbi astuda? Võime avada pudeli veini ja te võite vaadata, kas need kleidid teile sobivad.”

„Aga kuidas sinuga on, Phoebe?” küsis Olivia. „Nüüd sa pead meiega kaasa tulema. Me ei saa minna ballile nagu kurjad kasuõed ja jätta sind tuleasemest tuhka välja pühkima. Dylan jättis pool tosinat piletit. Mitte keegi ei kasuta neid, kui meie seda ei tee.”

Iga kord, kui Olivia Dylanit mainis, võis Phoebe näha, kui väga ta sõbranna meest armastas.

Õnnelik lõpp.

Phoebe lemmikraamatud ja -filmid olid õnneliku lõpuga ning ta tervitas tegelikus elus romantilist õnnelikku lõppu, nii haruldane, kui see võiski olla.

Ta vehkis minema mesilase, kes oli leidnud tee tema juurde. „See on Dylanist väga helde. Vastsündinute intensiivhoolduse osakond on suur eesmärk ja olen kindel, et sellest tuleb suurepärane õhtu igaühele, aga ma ei saa minna.”

„Miks mitte?” küsis Maggie, silmanähtavalt skeptiline.

„Mul on igasuguseid asju teha.” Phoebe vaatas oma kella ja võpatas. Aeg oli hilisem, kui ta oli oodanud. „Pean raamatukokku tagasi minema. Mul on juttude lugemise tund, kuid olen kella kuueks kodus, kui tahate sinna tulla.”

„Me oleme seal,” lubas Olivia ja pöördus siis Maggie poole. „Ma poleks vist tohtinud sinu eest rääkida.”

„Ma ei jää tulemata,” ütles Maggie. „Ma tahan neid kleite näha ja ma vajan kostüümi.”

Teadlik õe pilgust endal, pakkus Phoebe, et aitab koristada laualt jääteeklaasid ja taldrikud kookidega, mida nad olid proovinud võimaliku lisandina Carriage Hilli toitlustamismenüüsse, ent Olivia kõssitas ta minema. „Sa pead minema oma lugemistundi. Lapsed muutuvad rahutuks, kui sa hilined.”

„See on veel vähe öeldud,” ütles Phoebe naeratusega, napsates pisikese õuna-pirnikoogi. „See on üks mu lemmikuid, aga need kõik on muinasjutulised. Nägemiseni hiljem.”

Selle asemel et minna tagasi läbi maja ja häirida esikus magavat Olivia koera Busterit, kasutas Phoebe puukooremultšiga teerada suvepäikesest küllastunud basiiliku, pune ja tilli vahelt ning läks siis üle varjus murulaigu ja ümber majakülje eesõue.

Ta oli oma Subaru uksed lahti jätnud. See auto oli tal olnud sellest ajast peale, kui ta oli hakanud Amhersti lähedal asuva Massachusettsi ülikooli vahet sõitma. Phoebel polnud võimalust autosse istuda, enne kui Maggie köögitiivast – hilisem lisandus Olivia vanale majale – välja sööstis, mööda kõnniteed lendas ja talle järele jõudis.

„Phoebe, mis sinuga lahti on, taeva pärast?”

Phoebe teadis täpselt, millele ta õde vihjas. „Ma maksan enda eest ise, Maggie. Sa tead seda.”

„Asi ei ole ju selles, nagu oleks Dylan pakkunud sinu eest su hüpoteegi maksmist. Need piletid on tema annetus õilsa eesmärgi nimel. See näeb hea välja, kui ballist võetakse aktiivselt osa. See on suurepärane reklaam vastsündinute intensiivhoolduse osakonnale ja sellele, mida see teeb, ning paneb ka teised inimesed annetamisest mõtlema. Igaüks võidab.” Maggie ohkas. „Me ei saa olla pidevalt igava ja raske töö tegijad.”

„Mul ei ole igav,” ütles Phoebe. „Ma armastan oma tööd. Mul on tore…”

„Ning sa elad vastavalt oma võimalustele ega tee kunagi ühtki valesammu,” lõpetas Maggie tema eest ja võpatas. „Vabandust. See kukkus valesti välja.”

„Pole viga. See on lihtsalt…” Phoebe põrnitses pisikest kooki oma käes, soovides järsku, et oleks selle lauale jätnud. „See on libe kallak, kui tahad rohkemat, kui võid saada, aga ma teen palju valesamme. Meie kõik teeme. Ma ei ole moraalselt kõrgemal.”

„Oh, Phoebe, ma tean. Sa oled kõige lahkem inimene Knights Bridge’is. Tõenäoliselt kogu New Englandis.” Maggie eredad türkiissinised silmad särasid emotsioonist. „Ma lihtsalt ei taha, et sa jääksid heast ajaveetmisest ilma.”

„Sinu ja Olivia üleslöömisest maskiballi jaoks tuleb suurepärane ajaveetmine,” ütles Phoebe õele naeratades. „Ma pean minema. Need su poisid tirivad raamatukogu laiali.”

Maggie oigas. „Nad on pärast emaga veedetud päeva täis energiat. Ema laseb neil teha kõike, mida nad tahavad. Kui ma neile eile järele läksin, aitasid nad tal kitselaudast sõnnikut välja rookida. Põlvini tead isegi milles. Ma poleks hoolinud, aga neil polnud vahetusriideid. Ma ei saa seda haisu oma kaubikust kunagi välja.”

„Küll see aja jooksul ära kaob, aga tõenäoliselt sa ei taha, et su toitlustuskliendid seda nuusutada saavad.”

„Ilma naljata.”

Phoebe tundis kaasa, isegi kui talle tegi nalja, kujutledes oma ema ja noori õepoegi. „Kohtume varsti. Ma loodan, et ma polnud Olivia vastu ebaviisakas…”

„Sa ei olnud ja ta mõistab, kui sa olidki. Ära muretse. Ta püüab ka ise asju selgeks saada. See on tema jaoks uus territoorium. Samuti Dylanile. Dylan ei kujutlenud end kunagi elamas Knights Bridge’i taolises väikelinnas, kuni kohtas Oliviat. Ilmselt armastab ta ikka veel ka San Diegot.” Maggie astus Phoebe autost eemale ja lehvitas. „Küll nad selle ära lahendavad. Oleks minul sellised probleemid.”

„Mida sa teeksid sellise varandusega, nagu on Dylanil?”

Maggie silmad välgatasid humoorikalt. „Laseksin kellelgi oma maja ära värvida. Ma vihkan redeleid.”

Phoebe naeris, istudes oma autosse, ent tundis ka ebakindluse kihvatust Dylani ja tema miljonite suhtes ning mida see võiks tähendada vaikse maalilise Knights Bridge’i jaoks.

Ta jättis autoaknad lahti ja sõitis tagasi linna poole. Ta võis haista oja puhast külma vett, mis voolas kitsa tee ääres. Carriage Hill oli viimane maja umbteel, kaks miili Knights Bridge’i linnakeskusest. See tee polnud alati olnud umbtee. Kunagi oli see loogelnud maalilise Swifti jõeoru südamesse. Enne seda, kui neli väikest orulinnakest oli 1930-ndatel elanikest tühjaks tehtud ja meelega üle ujutatud, et rajada Quabbini paisjärve. See paisjärv varustas nüüd puhta joogiveega pealinlikku Bostonit.

Tookord pidi Boston paistma nii kaugel olevat.

See näis ka nüüd piisavalt kaugel. Vaevalt kaks tundi sõitu, aga nii erinev tema elust Knights Bridge’is. Ta polnud kunagi kusagil mujal elanud. Olivia ja Maggie olid mõlemad paar aastat Bostonis elanud, enne kui tulid tagasi oma kodulinna, Olivia märtsis, Maggie eelmisel sügisel. Phoebe suurim kolimine oli tema ema majast – või hullumajast, nagu nad õega armastavalt ütleksid – omaenda koju Ohaka teel. See oli tegelikult väike maamaja. Täiuslik ainult tema jaoks. Ta sai sealt isegi jalgsi raamatukokku tööle minna.

Phoebe hindas seda rahulikku kõrvalteed, võttes oma mõtteid kokku. Juttude ettelugemise tunnid olid tema töö eelistatuim osa, aga külaskäik Maggie ja Olivia juurde oli jätnud tema sisemuse okkaliseks ja lõhestunuks.

Kaheldes, soovides… unistades.

Mulle meeldib mu elu, meenutas ta endale, jõudes Knights Bridge’i keskusse, mida tunti ühe kõige ilusama väikelinnana New Englandis oma varjulise linnaväljakuga, mille ümber seisid klassikalised majad, raekoda, raamatukogu, kirik ja universaalkauplus.

Phoebe parkis auto raamatukogu ette. See oli soliidne ebakorrapärase kujuga telliskivihoone, täis lõputuid nurki ja soppe. Järjekindlalt väideti, et raamatukogus kummitab, nii et vaimudest tehtavate telesarjade produtsendid olid kaalunud seda kohta filmimiseks, enne kui valisid ühe teise New Englandi¹ raamatukogu, kus väidetavalt samuti kummitas. Phoebe kuulis tihti kriiksumist, oigeid, ägamist, vilistamist ja – ühe korra – midagi, mille kohta ta oleks võinud vanduda, et need olid sosinad. Ent ta polnud kunagi arvanud, et võib kokku puutuda tegeliku kummitusega.

Spetsiaalselt George Sandersoni, raamatukogu rajajaga aastal 1872.

Tema surma järel 1904. aastal jäi raamatukogule ta määratu suur raamatute kollektsioon ja arhiivid, Steinway pianiino ja tosinkond õlgkübarat, mis olid valmistatud ühes väikestest veskitest, mis orus talle olid kuulunud. Viimane Sanderson oli lahkunud Knights Bridge’st surutise ajal, kui perekonna veskid olid hävitatud seoses Swifti jõe paisutamisega Quabbini jaoks. Kodud, ärid, küünid, tarad, puud – kõik seal orus läks. Isegi hauad koliti uuele kalmistule paisjärve lõunapoolses otsas.

Vana George’i portree rippus ikka veel raamatukogu põhiruumis kamina kohal. Ta oli nägus ja tõsiseilmeline, mitte täpselt just seda laadi, mis Phoebe kujutlust mööda julgustaks juttude lugemise tunde väikestele lastele. Kui ta suundus mööda päikesest valgustatud telliskividest kõnniteed maja poole, kuulis ta naerukilkeid avatud eesaknast, mille taga asus lastesektsioon.

Tema viieaastane õepoeg Aidan, Maggie noorem poeg, surus näo vastu aknavõrku. „Hei, tädi Phoebe!”

„Aidan Sloan, ära torgi seda võrku,” ütles Phoebe kindlalt, lisades sammu.

Poiss itsitas ja kadus vaateväljast.

Phoebe jooksis trepist üles ja läks majja, tervitades jahedat soliidsete puitpaneelidega sisemust, mis oli vaevalt muutunud sellest ajast peale, kui raamatukogu George Sandersoni plaanide järgi oli ehitatud. Selle põhiruumis oli väike lava, pianiino lava ühes otsas. Enne Phoebe saabumist direktrissiks oli raamatukogu seda lava harva kasutanud ja pärandi hooldajad olid nurisenud raisatud ruumi pärast. Hoolika planeerimisega oli ta võitnud hooldajate toetuse ja leidnud vahendeid, et läbi viia tagasihoidlikke kontserdisarju muusikutega, kes ei oodanud publikuks rohkemat kui paari tosinat inimest, ning avanud lava kunsti- ja aianäitusteks. Just seal pidi vähem kui paari nädala pärast toimuma ka vintage-rõivaste moedemonstratsioon.

Me kasutame kõike, mis meil on.

See oli Phoebe moto niihästi raamatukogu kui ka omaenda elu jaoks. Milleks ohkida selle üle, mida tal ei ole, kui tal on otse haardeulatuses nii palju?

Tema vanem õepoeg, peaaegu seitsmeaastane Tyler, istus ristijalu kõvast lehtpuupuidust põrandal lava ees, raamat röövlindudest süles. „Tädi Phoebe, kas sa teadsid, et röövlindudel on kolm silmalaugu?”

„Tegelikult teadsin, Tyler.” Phoebe naeris. „Oleksid üllatunud, mida kõike raamatukoguhoidja teab. Tahaksid sa millalgi näha mõne röövlinnu silmalauge?”

Poiss noogutas innukalt.

„Peame selle siis välja nuputama. Praegu lähme siiski teiste laste juurde.”

„Ma tahan siia jääda.”

Tyler – punapea nagu ta emagi – eelistas pigem ise raamatut lugeda, kui ettelugemist kuulata, eriti koos oma väänleva noorema vennaga. Phoebe sirutas käe, aga poiss ignoreeris seda ja tõusis ise püsti. Ta läks jalgu järel lohistades lastesektsiooni, pea maas, õlad kühmus, otsekui oleks Phoebe palunud tal mööda lauda kõndida.

Niihästi tema kui ka Aidan on kindlasti väsinud pärast suurema osa päeva veetmist Elly O’Dunniga, nende energilise emapoolse vanaemaga. Ta oli võtnud õhtupooliku vabaks oma tööst kohalikus linnavalitsuses, et vaadata poiste järele, kuni Maggie lõunasööki laiali jagab ja seejärel Oliviaga Carriage Hillis kohtub. Phoebe, ema ja kaks nooremat õde tegid, mida suutsid, et aidata Maggiel kaht väikest poissi kasvatada ja oma toitlustusäri pidada ilma Brandon Sloani, tema adrenaliinisõltlasest puusepast abikaasata. Phoebel ei olnud kõiki üksikasju, aga ta teadis, et Brandoni ehitustöö Bostonis oli olnud umbes paar aastat parimal juhul katkendlik. See pidi tema abielu pingeliseks tegema. Mehel oli kalduvus rääkimise asemel lahkuda mägedesse või mööda rannikut üles, kui asjad raskeks läksid.

Brandon oli kuuest Sloani lapsest – viis venda ja õde – kolmas. Tema perekonnale kuulus edukas ehitusäri Knights Bridge’is ja nad oleksid tervitanud tema tagasitulekut, aga Brandoni silmis oleks naasmine kodulinna olnud signaal kaotusest. Phoebe oli teda tundnud lasteaiast peale. Ta oli juba kümneaastasena Knights Bridge’ist ära tahtnud. Siis olid nad Maggiega teismelistena teineteisesse armunud ja kolledži ajal abiellunud. Peaaegu mitte keegi linnas polnud uskunud, et nende abielu jääb kestma. Phoebe oli lootnud, et jääb, sest nad olid nii armunud.

Ta ohkas. Ta võib olla nii idiootlikult romantiline. Kas ta polnud nüüdseks targemaks saanud?

Phoebe kogus tosinkond poissi ja tüdrukut ümmargusele tumepunasele vaibale. Nad tulid käsu peale kiiresti sinna, isegi tema õepojad. Nad lugesid parajasti Beatrix Potterit ja olid alles alustanud „Lugu jänku Peterist”, nende selle suve viimasest raamatust, ning nad ei jõudnud oodata, mis edasi juhtub.

Jänku Peter ja Knights Bridge’i pisikesed ohutult tagasi oma perekondade juures, lukustas Phoebe raamatukogu ning läks üle Lõuna tänava ja linnaväljaku peatänaval asuvasse Swifti Jõe universaalkauplusse, mis oli olnud linna raudvara viimased sada aastat. Siin müüdi kõike, alates kalossidest kuni toidukonservide, värskete aedviljade ja korraliku veinivalikuni. Pärastlõunane kuumus oli leevenenud, ent oli ikka veel soe, kui ta suundus tagasi raamatukokku kahe pudeli Pinot Grigioga, mis oli juba jahutatud. Olivia toob kaasa pudeli mingit laadi punast veini California viinamarjaistandusest, mis kuulub Noah Kendrickile, Dylani parimale sõbrale ja NAK Inc rajajale. See oli kõrgtehnoloogiline meelelahutusäri, mis oli neile mõlemale teeninud terve varanduse. Ainus asi, mida Phoebe kindlalt teadis, oli see, et tema valge veini valik ei ole ligikaudugi nii hinnaline kui mistahes punane, mille Olivia kaasa toob.

Sõbranna armumisel rikkasse kalifornialasse olid oma ootamatud eelised.

Tavaliselt oleks ta jalgsi koju läinud, aga Maggie ja Olivia külastamise tõttu oli ta autoga. Ta istus autosse, asetas veinipudelid enda kõrvale eesistmele ja sulges hetkeks silmad, kuulates lehtede sahinat, kui õrn tuul hõljus läbi varjuliste puude raamatukogu laial murul.

Viimaks käivitas ta oma Subaru ja keeras Lõuna tänavalt Ohaka teele. Raamatukogu asus tänavanurgal. Ohaka tee viis linnaväljakust eemale kõrvalteele, kust avanesid vaated kauguses paistvale paisjärvele. Tütarlapsena raamatukogus käies oli Phoebe unistanud elamisest vaiksel puudega ääristatud tänaval, eemal kaootilisest elust maal koos vanemate ja nooremate õdedega. Ohaka tee esindas korda, sõltumatust ja vähemalt mingil määral edukust.

Vähem kui viie minuti pärast keeras ta oma lühikesele sillutatud sissesõiduteele. Vana ameerika jalakas kaunistas naaberõue nurka, pidanud vastu hollandi jalaka haiguse rünnakutele osaliselt tänu linna sekkumisele. See oli ilus puu, mineviku sümbol ja ometi väga suur osa tema igapäevamaailmast. Kui ta kaheksateist kuud tagasi selle maja endale ostis, oli ta arvanud, et ta on praktiline, vaatamata sellele, et ta oli ainuke, kes pakkumise tegi. Maja oli ehitatud aastal 1912 raamatukogu ühe varasema direktori poolt, seejärel müüdud tervele reale omanikele, kuni linn oli lõpuks sunnitud selle oma valdusse võtma, kui viimase omaniku pärijat ei suudetud leida ja kinnisvaramaksud olid õiendamata.

Phoebe keeras autoaknad üles, lülitas mootori välja ja võttis oma veinipudelid, astudes välja varju. Oma uue katuse, keskkütte, akende, elektri- ja veevärgiga polnud maja enam lammutamisohus. Sellegipoolest vajas see uut kööki ja vannituba, aga ta pidi säästma, enne kui suuremad projektid käsile võtta. Praegu keskendus ta pigem kosmeetilisele tööle – värvimine, tapeet, aed ning kirbuturult ja õuemüügilt ostetud asjade kordategemine.

Oma värvimisoskuse ja hea stiilitunnetuse tõttu oli Oliviast tohutu abi olnud, kuid Carriage Hilli talu ja tema uus elu koos Dylaniga tekitasid ebakindlust. Phoebe oli tervitanud seda, et Maggie ja seejärel Olivia Knights Bridge’i tagasi kolisid, aga see ei tähendanud, et veel rohkem muutusi ei tuleks. Muutus oli vältimatu, mõtles Phoebe. Tema enda elu oli rohkem paigas kui ta õdede ja enamiku sõprade elud. Tema töö raamatukogus oli kindel. Tal polnud plaanis kolida, omaenese ärisse minna või end mõne mehega siduda.

Viie aasta pärast näeb tema elu tõenäoliselt enam-vähem samasugune välja nagu praegu.

„Ainult ilma avokaadorohelise külmikuta mu köögis,” pomises ta õnnelikult, suundudes oma veiniga alla mööda looklevat kivikõnniteed.

Tema väikese maja kitsad voodrilauad olid värvitud klassikaliselt valgeks. Olivia ettepanekul oli Phoebe valinud eesukse jaoks sooja tervitava rohelise. Seda raamisid roosad roosid, mida ta oli kärpinud ja pannud ronima mööda valgeks värvitud võret trepi kõrval. Kui ta oli sisse kolinud, oli eesõu ülekasvanud segadik. Tal ei olnud Olivia rohelisi näppe, aga tal oli sellegipoolest õnnestunud päästa paljud põõsad ja püsikud, mis olid valdusega kaasa tulnud.

Hakates väikese kaetud etiku trepist üles minema, nägi ta, et tema kaksikõed olid enne teda kohale jõudnud. Nad istusid korvtoolides, mille Phoebe oli taaskasutusse võtnud ja valgeks värvinud, lisades roosades, sinistes ja valgetes värvides lillemustrilised padjad. Ava ja Ruby, kahekümne kolme aastaselt noorimad O’Dunni õdedest, olid kahemunakaksikud, aga nad olid nii sarnased, et inimesed pidasid neid tihti identseteks kaksikuteks. Nii välimuselt kui temperamendilt olid nad läinud nende kadunud isasse Patrick O’Dunni, pruunikaspunaste juuste, roheliste silmade ja võrratu välimusega unistajasse, kes oli niisama lootusetult ebapraktiline nagu lesk, kelle ta peaaegu kümme aastat tagasi siiailma maha oli jätnud.

„Aitäh, et tulite,” ütles Phoebe, keerates eesust lukust lahti. „Olivia ja Maggie on iga minut siin.”

„See tuleb nii lõbus,” ütles Ruby, torgates roosa roosiõie oma kõrva taha. Tal oli seljas pikk must seelik ja valge varrukateta pluus ning ta lühikesed lainelised juuksed olid värvitud lillakasmustaks, mis pani ta naha veelgi heledama ja läbipaistvamana näima. „Me tõime kogu oma kraami kaasa. Meigi, parukad, šinjoonid, lokitangid, nõelad ja niidid. Oleme teinud juba pool tosinat maski. Kolm on lihtsad. Kelle tahes võib ära tunda, kes neid kannab. Kolm on viimistletumad. Nendes on raskem ära tunda, kes neid kannab.”

Ava naeratas. „Me ei vea sind alt.” Ta keerutas roosivart oma sõrmeotste vahel. Tema juuksed olid loomulikud pruunikaspunased, langedes mööda selga lõdvas hobusesabas alla. Ava seelik, mis ulatus vaevalt põlvedeni, oli sügavsoe punane ja sobis üllatavalt hästi kokku tema türkiissinise siidpluusiga. „Maskiball Bostonis. See ei saagi uhkem olla.”

Phoebe lükkas ukse lahti. „Dylanil on lisapiletid, kui tahate minna.”

„Ma tahan väga,” ütles Ava igatsevalt, visates oma roosi üle etikupiirde rohusse. „Me peame töötama ja loengud algavad jälle järgmisel nädalal.”

„Muidu läheksime ainsa südamelöögi jooksul,” lisas Ruby.

Kahtlemata läheksite, mõtles Phoebe. „See tundub tõesti suurejooneline tulevat,” ütles ta, juhtides nad majja. „Maggie ja Olivia arvestavad teie hea teatrivaistuga. Mida te arvate Maggiest sinises õhtukleidis, mida Grace Kelly kandis filmis „Püüa varast”, ja Oliviast Audrey Hepburni mustas kleidis filmist „Hommikueine Tiffany juures”?”

Ava pöördus huvitatult. „Sul on need kleidid?”

Phoebe noogutas. „Mul on need kleidid.”

„Oh, no mis sa kostad! Suurepärane. Ruby?”

„Grace’i jääsinine sifoonkleit? Audrey väike must kleit?” Ruby naeris. „See on fantastiline.”

„Mul on isegi pärlid ja sigaretietüi,” ütles Phoebe.

„Kust sa need said?” küsis Ava.

„Ma mõtlen nende lisamisest meie vintage-rõivaste moedemonstratsiooni,” vastas Phoebe põiklevalt. Õed järgnesid talle kööki, kus ta pani veini külmikusse, relikt, mis kuidagi ikka veel töötas.

Ava naaldus vastu odavast puidust köögiletti, mille Phoebe kreemikasvalgeks oli värvinud, tema esimene renoveerimine, kui ta sisse oli kolinud. „Niisiis, Phoebe,” ütles Ava, pannes käsivarred rinnale vaheliti. „Oled sa otsustanud, mida sina kannad?”

Phoebe võttis veiniklaasid välja ja asetas need pragunenud Formicaga letile, põigeldes õe küsimusest kõrvale. Kaksikud käisid teatrikoolis – Ava New Yorgis, Ruby Bostonis –, kuid nad veetsid suve Knights Bridge’is, elades kodus, selleks et raha säästa. Neil olid õppelaenud, mille tagasimaksmine nõuaks aastaid, kui mitte aastakümneid, ja suured unistused, mis võisid mitte kunagi end ära tasuda, aga Phoebe lootis, et neil läheb kõik korda, ja uskus neisse. Ta teadis, et nad tundsid sedasama tema vastu, kuid arvestas, et neil võisid olla omad kahtlused tema valikute suhtes. Mitte raamatukogutöö, vaid ta üksildane elu – või see, mis õdedele paistis nagu üksildane elu. Mis tähendas, et tal ei olnud meest.

Kunagi oli tal peigmees olnud. Ta oli lähedal abiellumisele ja õnnelikule kooselule, aga see polnud selliselt välja kujunenud.

Igaüks linnas teadis tema lugu – Phoebe O’Dunn, kahekümneaastaselt kõrvale heidetud, neljakümne kaheksa tunni pärast leidnud oma isa surnult puukärpimisel juhtunud õnnetuses. Ta oli kaitsnud ema ja õdesid omaenda valu sügavuse eest, kuid see šokk oli nõudnud oma lõivu. Murtud süda tervenes, aga see ei tähendanud, et ta elu oleks samaks jäänud. Phoebe oli meelega sulgenud ukse romantika ees, vähemalt iseendale.

Kuid kõik sai korda, sest temaga oli kõik korras. Ta armastas oma tööd, perekonda, sõpru, oma linna. Ta poleks saanudki rohkem rahul olla, kui oli praegu.

Ava vaatas kraanikausi kohal olevast aknast välja tagaõue lilleaeda, kus nüüd, augusti keskel, domineerisid tokkroosid õrnvalgest, kolmes varjundis roosast kuni sügavpruunideni. „Sa ei kavatse ballile minna, ega ju, Phoebe?”

Phoebe muutis meelt ja otsustas veini kohe välja valada. Ta haaras külmikust Pinot Grigio ja asetas köögiletile. „Ei, ma ei lähe,” vastas ta asjalikult, otsides söögiriistade sahtlist korgitõmbajat. „Kas te mõlemad soovite veini?”

Ruby potsatas oma kandekoti laua äärde toolile. „Phoebe, tead, sul oleks väga lõbus. Sa ei lähe ju kunagi mitte kuhugi…”

„Mul on siin nii palju teha. Ma võtan puhkepäevad enne suve lõppu. Siis lähen kuhugi.”

„Kuhu?”

„Ma ei tea. Kuhugi.” Phoebe tõstis klaasi. „Veini?”

„Muidugi,” vastas Ruby. „Ainult ära arva, et ma olen alla andnud.”

„Mina samuti mitte,” ütles Ava. „Sa peaksid homme sellele ballile minema, Phoebe. Võibolla mõtled ümber, kui näed neid maske, mida Ruby ja mina tegime. Muide, mulle ka veini. Ma toon meie kraami autost ära.”

„Pea kinni, ma aitan.” Ruby tõmbas kandekotist kandilise kullakarva seebi ja viskas Phoebele. „Proovi seda, kuni me asjad sisse toome. See on uus seep, mida ema, Olivia ja Maggie püüavad teha. Ema tahab su arvamust.”

Olivia ja Maggie eksperimenteerisid kitsepiimast käsitööseepide valmistamisega, et neid Carriage Hilli talus müüa. Kui see töötab, saavad Elly O’Dunni kitsed muutuda kulukast ja ebapraktilisest hobist oma ülalpidamise väljateenijateks. Phoebe oli õnnelik tegema, mida suutis, et aidata, ning teadis, et Ava ja Ruby olid samuti, kuigi Ava polnud ema kitsedest vaimustatud – iseäranis siis, kui ta pidi nende järelt koristama. Nad kõik hindasid seepide pehmust ja puhtust.

Phoebe hingas sisse Ruby visatud seebitüki õrna lavendlilõhna. „See on tõepoolest meeldiv, eks ole?”

„Olivia on sildid juba kujundanud,” ütles Ruby. „Unistused täituvad, Phoebe. Olivia omad täituvad.”

„Ma tean. Ma soovin, et ka sinu omad täituksid.”

Ava peatus esikulävel. „Kuidas on sinu unistustega?”

„Minu unistus,” vastas Phoebe kergelt, vahetanud seebi oma veiniklaasi vastu, „on näha Maggiet ja Oliviat nende heategevusballiks üleslöödult. Minge tooge oma kraam. Ma toon kleidid.”

Kolm tundi, kaks ja pool pudelit veini, kastrulitäis aedviljakarrit ja palju naeru, ning seejärel oli Phoebe jälle üksinda oma köögis. Olivial ja Maggiel olid täpsed instruktsioonid, ilusad käsitsi tehtud maskid ja kõik muu, mida nad vajasid, et end muuta oma versioonideks Audrey Hepburnist ja Grace Kellyst.

Kleidid olid sobinud isegi paremini, kui Phoebe oli kujutlenud.

Kleidid.

Ava oli need esimesena ära tundnud. „Phoebe, need ei ole nagu kleidid, mida Audrey ja Grace „Hommikueines Tiffany juures” ja „Püüa varast” kandsid. Need on needsamad kleidid.”

„Lähedased koopiad,” oli Phoebe öelnud ja tõrjunud jälle küsimusi, kust ta oli need saanud.

Ta kustutas köögis tule ja läks mööda lühikest koridori väikesesse tagaruumi. Suurema osa möödunud kaheksateistkümnest kuust oli ta seda kasutanud selleks, et hoida seal värvivarusid, tööriistu ja kola, mida ta oli ülejäänud majast kokku korjanud, ent polnud kindel, mida sellega teha. Ühel vihmasel suveõhtul oli ta kõik sealt välja vedanud, seinad üle pühkinud, põranda puhtaks pesnud ja toa kasutamise võimalusi kaalunud. Külalistuba? Kabinet? Spaa vannituba?

Mõnes teises elus oleks sellest saanud suurepärane tuba lapsele.

Ta tundis sedasama kahetsuskihvatust, mida ta tol õhtul oli juba kogenud, aga see oli ju naeruväärne. Kui ta isa poleks surnud ja tema kindel kolledžiaegne poiss poleks talle võimatut ultimaatumit esitanud, poleks ta üldse lõpetanud Ohaka teel, ükskõik kas lastega või ilma.

Florida.

Ta oleks lõpetanud Floridas.

Ta rebis maha keemilise puhastuse kile kolmandalt kleidilt, mida ta oli puhastada lasknud koos Grace Kelly ja Audrey Hepburni kleitidega. See rippus tagaruumis riidepuul.

Ta astus tagasi, imetledes õhtukleidi loomingulisust ja meisterlikkust. See oli Edwardi ajastust, üks selle perioodi esemetest peidetud ruumis. Selle looja oli valinud sooja rikkalikult pruuni siidsatiini, kaunistanud seda sätendavate helmeste, pitsi ja tikanditega, kõik ühtesobivas pruunis toonis. Kleidil oli ampiirstiilis piht, sügav nelinurkne kaelajoon ja lahedad alt laienevad siidvarrukad.

Ja seal oli ka ühtesobiv kübar.

See oli nii romantiline ja ilus kleit, millist Phoebe polnud veel kunagi näinud.

Kleit printsessi jaoks.

Ta proovis seda mõtet maha raputada. Ka tema oli liiga palju veini joonud. Küll ainult kaks klaasi, kuid ta tundis end… noh, veidi hulljulgena.

Ja miks mitte?

Lõppude lõpuks, mis saaks olla maskiballi jaoks täiuslikum kui võrratu salapärane kleit salajasest pööninguruumist?

1 New England – Uus-Inglismaa, osariikide rühm USA kirdeosas. (Tõlkija)