Читать книгу See öö Ohaka teel - Carla Neggers - Страница 6

„Ma võiksin praegu mõõga ja mantli mehena läbi küll minna,” ütles Noah Kendrick, sirutades end välja graniidilahmakal Washingtoni mäejalami lähedal, mis oli New Englandi põhjaosa White’i mägedes kõige kõrgem tipp. „Kui ma enne tänast õhtut habet ei aja või duši all ei käi, olen ma täiesti valmis.”

Dylan McCaffrey raputas seljakoti maha ja istus teisele kivirahnule. Noah ei näinud mingit märki, et neli päeva matkamist oleks ta sõbrale mingit mõju avaldanud, välja arvatud higi, habemetüügas ja teatud kasimatus. Kaks Dylani hokimängijast sõpra oli nendega liitunud, aga nad olid sel hommikul neist lahku löönud, et veel mitu päeva mägedes trampida. See oli Dylanil ja Noah’l esimene kord White’i mägedes matkata. Nad olid heas füüsilises vormis, aga Washingtoni mägi oli põrgulik ronimine, nende viimane mäetipp enne tagasipöördumist tsivilisatsiooni.

Ja heategevusballile.

Suurepärane, mõtles Noah vaimustuseta.

Ta kahtles, kas keegi NAK Inc-is oli pidanud möödunud kolme öö ja nelja päeva jooksul temani jõudma. Ta oli selle kõrgtehnoloogilise meelelahutusfirma rajaja, mis kandis tema initsiaale – NAK, Noah Andrew Kendrick. Tehnoloogia ja meelelahutuse lähenemine oli teda köitnud nii kaua, kui ta mäletas, ja tal oli õnnestunud see tulusaks äriks muuta. NAK oli ainult nelja-aastane, kuid oli eelmisel sügisel börsiühinguks läinud, kurnav protsess, mis oli teda ja ta kaastöötajaid õginud.

Ta oli sealt presidendina välja astunud juunis. Tema enda otsus.

Üks tema kõige õigemaid käike oli olnud kutsuda Dylan, kes oli äsja NHL-ist lahkunud, et otsida midagi uut, teda NAK-is aitama. Ka Dylan oli nüüd igapäevasest tööprotsessist tagasi tõmbunud.

NAK oleks võinud Dylani abita juba mõne kuu jooksul laostuda. Dylan oskas inimeste motiividest aru saada. Ta oskas võidelda viisil, mida Noah ei osanud.

Nad olid mõlemad sügavalt teadlikud, et keskne proovikivi äsja uute investorite kätte läinud firma jaoks on välja nuputada, mida selle rajajaga teha. Mõnikord oli firmale kõige parem, kui selle rajaja jäi presidendiks või vähemalt tihedalt seotuks oma loomingu juhtimisega.

Mõnikord oli rajaja jaoks kõige parem leida endale mingi muu tegevusala.

Näiteks veeta mõni päev matkamisega kontinendi teises otsas.

Noah otsustas sellele probleemile keskenduda mõnel teisel ajal. „Ma luban, et ma ei tõsta jalgagi sellesse ballisaali, enne kui olen duši all käinud,” ütles ta. „Ma ei tahaks daame ära hirmutada.”

„Pigem peletad igaühe nende suupistete juurest ära,” ühmas Dylan.

Noah naeris, naaldudes käsivarrele, kui ta silmitses vaadet segalehtmetsale, kuhu nad valmistusid sisenema, kergendus pärast sakilist avatud maastikku puudejoonest kõrgemal. 6000 jala kõrgune Washingtoni mägi idas oli kõige kõrgem tipp ja üks ohtlikemaid mägesid maailmas, osaliselt läheduse tõttu suurele ja liikuvale elanikkonnale, osaliselt muutlike ja tihti ekstreemsete ilmaolude tõttu. Noah’le meeldis, kuna erinevalt teistest mägedest selles mäestikus, mida tunti Presidentide mäeahelikuna – terve rida kõrgeid tippe oli nimetatud USA presidentide järgi –, oli Washingtoni mäel ilmavaatlustorn ja selle tipus täiemõõduline viineripirukatega kohvik.

Ta ei suutnud meelde tuletada eelmist korda, kui ta oli viineripirukaid söönud, ent nüüd oli ta võtnud endale kaks pirukat oma lühikesel peatusel mäetipul.

„See on ilus koht, Dylan,” ütles Noah, mõeldes seda tõsiselt, „kuid seesama sääsk, kes hammustas mind eile pilvedes järve juures, on mu jälle üles leidnud. Ma arvan, et ta järgnes mulle sel mäel üles-alla.”

„See ei ole sama sääsk, Noah.”

„Ma vihkan sääski.”

„Vähemalt on see üksainus. Neid oleks võinud olla sadu.”

„Võibolla mu duši all käimise puudumine hoidis abijõude tagasi.”

Dylan naeris. „Sind ja su sääski. Kujuta ette, mis veel siis oleks olnud, kui sul poleks putukatõrjevahendit.”

„Ei, tänan.”

„Kas sa ei matkanud kunagi üles Washingtoni mäele, kui sa olid Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis?”

Noah raputas pead. „See ei tulnud mulle kunagi isegi pähe.”

„Liiga hõivatud matemaatiliste probleemidega,” ütles Dylan lõbustatult.

Matemaatilised probleemid. Noah ohkas. Ta oli loendamatuid kordi oma pika sõpruse ajal Dylaniga – praktiliselt esimesest klassist alates – talle selgitanud, et „matemaatilised probleemid” on liiga lihtsustatud. See ei peegeldanud, kuidas tema mõte töötas.

„Ma ei ole matemaatikas hea,” lisas Dylan.

„Sulle ei meeldi matemaatika. Siin on erinevus. Ja sa pead matemaatikaks aritmeetikat. Murdosade liitmist.”

„Ma oskan murdosi liita. Nende korrutamine veab mind alt.”

Noah silmitses Dylanit, aga ei osanud öelda, kas ta räägib tõsiselt.

„Me ei tohiks liiga kauaks istuma jääda,” ütles Dylan „Meil ei ole küll enam väga palju maad minna, kuid me tahame mägedest õigeaegselt alla tulla, et Bostonisse jõuda ning mõõga ja mantli meesteks muutuda.”

Murdosa sekundiks kujutles Noah end kivirahnul selili lamamas ja tukastamas. Nad olid talunud tugevaid tuuli, udu ja madalaid temperatuure nende viimasel etapil teel mäetippu. Nüüd oskas ta hinnata väga selget vaikset ilma ja suhtelist soojust madalamal mägedes. Isegi päike paistis. Selleks ajaks, kui nad jõuavad Pinkham Notchi raja algusse, peaks olema juba üle kahekümne soojakraadi. Ta oli laskumisel oma jaki seljast võtnud ning jätkas teed erilises niiskust eemaldavas Patagoonia T-särgis ja matkapükstes. Dylan, kes oli kehaehituselt tugev nagu pull, oli Carhartti rõivastes. Noah oli hele ja kõhn, sobides rohkem jõusaalitreeninguks kui matkadeks metsikusse loodusse. Dylan oli otsustanud, et mõni päev White’i mägedes mõjuks Noah’le hästi.

Seesama oli ka tänaõhtuse maskiballiga.

Mõjuks talle hästi.

Noah oli sellega kaasa läinud. Miks mitte? Asi polnud nii, nagu oleks tal ilmatu palju muud teha. Mitte nagu paar kuud tagasi. Üks, kaks, kümme aastat tagasi oli ta järginud palavikulist päevaplaani, mis oleks enamiku inimesi, keda ta tundis, lapikuks löönud. Dylan oli samuti seda teinud.

„Kas sa poleks võinud mind lihtsale musta-lipsu-ballile kutsuda?” küsis Noah, tõustes New Englandi graniitrahnul istukile. „Aga ei. Mitte mingil juhul. Mu parim sõber esimesest klassist alates on mu kutsunud maskiballile. Ma pean kostüümi kandma ja puha.”

„Enam-vähem. See ei ole nagu halloween.” Dylan jäi ilmselgelt Noah’ nurisemisest liigutamata. „Kõik lõbu ja hea eesmärgi nimel.”

„Seda küll.” Noah jõi veidi vett oma veepudelist, tundes kergendust, et ta ei näinud ühtki sääske. „Olen nõustunud end toppima mõõga ja mantli mehe mistahes kostüümi, mis sul on õnnestunud mulle leida, aga ma jätan pikajuukselise paruka ja pentsiku habeme ära.”

„Ainult mitte mõõga,” ütles Dylan.

Noah naeris. „Mõõka mitte kunagi.”

„Bostonis ootab sind musketärirapiir. Mitte keegi ei pea teadma, et selle musta maski taga oled sina. Ma saan aru, et sa ei taha, et su foto keeraks veebis keelepeksu üles, küsides, kas kõige kõlblikum poissmees San Diegos on aru kaotanud.”

„Dylan, miks mul on tunne, et sa ei võta minu muresid tõsiselt?”

„Sest ma ei võta. Sul tungleks veelgi rohkem naisi ümber, kui nad näeksid sind su mõõgavõitleja hilpudes.”

Mõõgavõitleja hilbud. Noah raputas pead. Oodata, et Dylan hindaks korralikku vehklemisterminoloogiat, oli aja raiskamine. Kahtlemata tundis Dylan sedasama, kui asi puutus Noah’sse ja hokinüanssidesse.

„Sellel kostüümil on ka keep,” lisas Dylan.

„Sul pole mingit lootust, mu sõber.”

Dylan kehitas õlgu, juues veidi vett.

„Sina olid tavaliselt kõige kõlblikum poissmees San Diegos,” märkis Noah.

„Kõige nägusam. Sina olid alati kõige kõlblikum. Sul on lihtsalt harjumus valida valesid naisi.”

Noah pistis veepudeli seljakoti küljetaskusse, tõusis püsti ja tõstis seljakoti ühele õlale. „Milliseid valesid naisi?”

„Alustuseks Hollywoodi beibesid,” vastas Dylan, tõustes oma seljakotiga püsti.

„Ainult hiljuti. Ma ei ole olnud enam seesama sellest ajast peale, kui see arvutiinsener mu viimasel aastal tehnoloogiainstituudis maha jättis. Ta oli särav, kena…”

„Mitte eriti kena. Ma mäletan teda.” Dylan hüppas rajale. Ta ei paistnud kaaluvat, et võib libiseda ja oma pea ära lüüa või pahkluu välja väänata või sellest neetud mäest alla kukkuda. Muidugi maandus ta kergelt jalgadele. „Ta ei olnud nii kena kui su viimane näitlejanna.”

„Tema etendus tühistati äsja ja ta ei ole kena. Ta on võrratu.”

„Tark?”

„Jah, ma arvan küll. Me ei jõudnud nii kaugele, enne kui meie teed lahku läksid.”

„Sinuga võrreldes ei ole paljud inimesed targad. See on suhteline mõiste.”

Samuti üks, mida Noah harva arvestas, aga ta oli õppinud raske kogemuse kaudu, et mitte igaüks ei mõtelnud nii nagu tema. Ja mida ta suhetest üldse teadis? Tema viimane „suhe” pühapäevaõhtuse tühistatud etenduse kena/võrratu näitlejannaga oli kestnud kolm nädalat ja lõppenud sel kevadel. Ta oli teadnud algusest peale, et see ei ole kuni-surm-meid-lahutab suhe, kuid oli arvanud, et see kestab vähemalt läbi suve.

Tema oli see, kes selle oli lõpetanud. Seda lihtsalt tuli teha. Kallid õhtusöögid, kingitused ja muu taoline oli üks asi. Temaga manipuleerimine, et ta rahastaks filmi, kus see naine saaks peaosa, oli hoopis teine.

„Hea, et sul oli aega loodust nautida,” ütles Dylan ilma mingi vihjeta sarkasmile.

„Sul on õigus. Kindlasti. Ma ei võtnud isegi mobiiltelefoni kaasa.”

Vehkinud minema sääse, kes näis olevat ta välja valinud, liitus Noah Dylaniga teekonnal mäest alla. Mõne minuti pärast olid nad valguslaikudega varjus ja Noah kuulis vee tormamist mööda kividest ülekülvatud jõesängi. Neist möödus mitu matkajat, laskudes sakilisest järsust rajast alla. Washingtoni mäel polnud garanteeritult ohutuid radasid, aga tuhanded ronisid sealt üles igal aastal ilma õnnetusteta. Ettevalmistus ja õige varustus oli selle võti, aga seda oli ka õige meelelaad – oma võimete selge hindamine ja valmidus tagasi pöörduda, kui tingimused nõudsid. Rumal riskimine Washingtoni mäel võis osutuda ohtlikuks, isegi surmavaks.

Kui ta oli otsustanud alustada oma äri, oli Noah hinnanud oma olukorda samasuguse selguse ja objektiivsusega nagu nüüd, kui ta nõustus liituma Dylani ja tema hokisõpradega White’i mägedes matkamisel. Ta oli NAK-i kujunemise algperioodil mõistnud, et vajab oma meeskonda Dylan McCaffreyt. Nad olid Los Angelese eeslinnas koos üles kasvanud, ent Noah oli läinud Massaschusettsi Tehnoloogiainstituuti ja Dylan NHL-i. Pärast seda, kui vigastusteseeria oli lõpetanud Dylani hokikarjääri, oli ta enamiku oma rahast tuulde lasknud ja magas oma autos, kui Noah tema aknale koputas, paludes sõbra abi.

Dylani instinktid ning asjalik lähenemine inimestele ja ärile aitasid Noah’l NAK-i käima saada ja käigus hoida. Selle edu oli ületanud isegi nende unistused. Nüüd valmistus Dylan abielluma naisega väikesest New Englandi linnast ja oma elu uutele rööbastele seadma.

Noah’l polnud aimugi, mida tema teeb pärast kuuma duši võtmist, kui ta on tsivilisatsioonis tagasi.

Talle laskus peale veel rohkem sääski, kui ta läks ümber järgmise rajakäänaku, aga selleks ajaks ta neist enam ei hoolinud. Ta võis kuulda autosid. Pärast kolme ööd telgis magamist oli ta valmis minema Bostoni viietärnihotelli, isegi kui mingi odava filmi mõõga ja mantli mehe kostüüm teda ootas.

Dylan oli tellinud toa laiutavas Washingtoni Mäe hotellis, rahvuslikus ajaloolises maamärgis, mis avati Bretton Woodsis aastal 1902. Noah oleks sinna õnnelikult mitmeks päevaks jäänud ning nautinud kuurordimugavusi ja suurepäraseid vaateid ümbritsevatele mägedele, kuid nad pidid Dylaniga Bostonisse minema.

Nad käisid kordamööda duši all ja panid puhtad rõivad selga.

Noah ei ajanud habet. Dylan naeris. „Neljapäevane habemekasv on mõõga ja mantli mehele oluline, nagu ma aru saan.”

Noah kehitas õlgu. „Ma lihtsalt lootsin, et see takistab mind kellelgi ära tundmast.”

Ta lipsas musta spordikuube, mida ta kandis musta siidist T-särgi ja mustade pükste peal – tema vorm, mille ta oli omaks võtnud pärast tehnoloogiainstituudi lõpetamist. Ta ei mäletanud selle põhjust, välja arvatud, et see oli paistnud tollal hea ideena. Dylan käis peale, et põhjuseks oli see, et ta tahtis vanem välja näha. Võibolla oligi. Mistahes see põhjus ka oli, nüüd ootasid inimesed, et ta ilmuks välja pealaest jalatallani mustas.

Ta pigistas oma iPhone’i pihku ja hakkas koridori minema.

„Kui palju sõnumeid sa said?” küsis Dylan, kui nad toast lahkusid.

„Mis paneb sind arvama, et ma vaatasin?” Sõbra silmade pööritamise peale vastas Noah liialdusega. „Kümme tuhat.”

„Sa pead silmas kümmet ja ühele sa vastasid.”

See tabas lähedalt. See oli ju Dylan. Ta oskas inimesi lugeda.

Nad suundusid laiast elegantsest trepist alla peavestibüüli ning seejärel välja avarale etikule, kust avanes vaade murulaamadele ja vapustavatele mägedele, kus nad olid veetnud möödunud neli päeva ja kolm ööd.

Kui nad kõndisid Dylani auto poole, kortsutas Dylan Noah’ poole kulmu. „On kõik korras?”

„Sääsed hammustasid mind. Kas sa muretsed Lääne-Niiluse viiruse pärast?”

„Ei, ja ka sina ei muretse. Mis lahti on?”

Noah raputas pead, istudes Dylani Audi reisijaistmele. Dylan oli selle auto ostnud oma Knights Bridge’i elukoha jaoks, kui ta veetis nüüd suurema osa ajast idarannikul. Noah ei pakkunud, et tema juhib.

Ta pidi mõtlema.

Tegelikult oli ta saanud ühe kõne San Diegost, mis tekitas temas ebamugavust. Ta peab sellele vastama kohe, kui nad Bostonisse saabuvad. Tal polnud valikut.

Ta võis märgata, et Dylan on valvsaks muutunud. Ta aitaks ainsa südamelöögi vältel, kui Noah oleks hädas. NAK-i probleem või isiklik probleem. See polnud tähtis.

Seekord Noah ei tahtnud Dylanit asjasse segada.

See San Diego kõne oli tema probleem.

Dylan näis oletavat, et rohkemate küsimuste esitamine ei vii teda kuhugi. Tema aastad jääl treenides ja meeskonnaga mängides olid lihvinud ta loomulikku vaistu, millal teha käik, millal hoida tagasi. Noah oli alati olnud rohkem soolomängija.

Käivitanud auto, tõmbas Dylan hinge, ilmselt ohjeldades oma tungi Noah’d küsitleda. Viimaks ta ütles: „Olivia on oma majas palju tööd teinud sellest ajast peale, kui sa aprillis seal käisid.”

„See on hea,” ütles Noah neutraalselt. Olivia maja oli vajanud palju tööd.

„Me tirime minu maja maha,” lisas Dylan.

„Ah-ah.”

Nii palju kui Noah’sse puutus, oli see ainus mõistlik valik. Ta oli käinud Knights Bridge’is ainult selle ühe korra varakevadel, mitte kaua pärast seda, kui Dylan oli saanud Olivia Frostilt käsitsi kirjutatud kirja, mis nõudis, et Dylan oma valduse ära koristaks, kuna see on nagu pind silmas potentsiaalsetele külalistele lühipuhkuse paika, mille ta avab tema majast veidi maad edasi.

See kiri oli esimene, milles Dylan oli kuulnud Oliviast, Knights Bridge’ist ja oma sealsest majaomandist. Tal polnud aimugi, et tema aardekütist isa oli selle maja ostnud ja talle jätnud pärast oma surma kaks aastat tagasi. Maja oli ehitatud 1840-ndatel, aga see polnud selline arhitektuuripärl nagu Olivia kodu. Tegelikult oli see räämas vare.

Dylan polnud oodanud avastust, et tema enda juured on kauges Swifti jõeorus, ja kindlasti polnud ta oodanud, et armub Olivia Frosti.

Hoolimata miilidest, mida ta oli matkanud mõne möödunud päeva jooksul, tundis Noah rahutust, frustratsiooni oma olukorra pärast, isegi lõksusolekut, kuid vähemalt ei pidanud ta tegutsema otse Knigths Bridge’is, Massachusettsis. Ta paistis Lõuna-Californias piisavalt silma, ent nautis sellegipoolest sealset suhtelist anonüümsust, võrreldes sellega, mida ta taluks otse Norman Rockwelli maalilt maha astunud väikelinnas. Dylan oli püüdnud talle selgitada, et vastupidisest välimusest hoolimata polnud aeg Knights Bridge’is peatunud.

Võibolla polnud, aga see oli ikkagi väike.

Tõeliselt väike.

Noah vaatas ainiti aknast välja, kui New Englandi põhjaosa mäed ja metsad asendusid suurlinliku Bostoni eeslinnadega. Dylan sõitis, heites talle aeg-ajalt kahtlustavaid pilke, ent Noah ei andnud järele. Ta ei rääkinud.

Kui Bostoni horisondijoon vaatevälja kerkis ja liiklus suurenes, ajas ta end sirgu, täielikult ärkvel.

See oli tuttav territoorium.

Dylan laskis teenindajal auto parkida sellesama viietärnihotelli juures Copley Square’il, kus pidi toimuma heategevusüritus ja kus nad mõlemad olid tellinud ööseks sviidi. Nende kostüümid selleks õhtuks toimetatakse nende ruumidesse.

„Noah,” ütles Dylan autost väljudes.

Noah teadis, et probleemi olemasolu pole mõtet eitada. Ta raputas pead. „Hiljem.”

„Ükskõik millal. Sa tead seda.”

„Tean. Aitäh.”

Kui Noah oma sviiti jõudis, kaevas ta iPhone’i välja ja seisis tuttavatele linnatänavatele avaneva akna juures, valides Loretta Wrenthami numbri San Diegos. Loretta oli Dylani isiklik advokaat ja sõber, rabav varajastes viiekümnendates aastates naine, kes oli hiljuti tunnistanud, et ta oli olnud Dylani isa armuke, vähemalt lühikeseks ajaks. Vastavalt Lorettale polnud Duncan McCaffrey talle kunagi rääkinud, miks ta oli ostnud selle maja Knights Bridge’is, kuid see oli muutnud tema poja elu.

Duncan oli juba selline, mõtles Noah. Ta oli olnud rahutu hing, lahutades Dylani emast, reisides maailmas ringi, seigeldes. Viisteist aastat tagasi oli ta ilmunud Bostonisse, kui Noah oli tehnoloogiainstituudi esmakursuslane. Noah’d oli vaevanud koduigatsus ja tunne, nagu ta ei sobiks isegi nende inimeste hulka, kes olid matemaatikale ja teadusele niisama pühendunud kui tema. Duncan McCaffrey oli soovitanud Noah’l hakata tegelema võitluskunstidega. „Karate, tae kwon do, taiji, vehklemine. Midagi taolist.” Noah oli samal nädalal end esimeseks vehklemistunniks kirja pannud. Duncan oli juba sõitnud mingile ekspeditsioonile.