Читать книгу Siidrioja - Carla Neggers - Страница 5

Samantha Bennett libistas vanaisa antiikse hõbeplasku oma khakivärvilise safarijaki välitaskusse. Vanaisa oli väitnud, et plasku pärines ühest vanast piraadikirstust, ent Samantha oli avastanud kolme aasta jooksul pärast seda, kui tema vanaisa üheksakümne kuue aastasena oli surnud, et mitte kõik, mida vanaisa talle oli rääkinud, ei vastanud tõele. Harry Bennett oli olnud suurepärane strateegilise muinasjutu väljamõtleja. Arvatavasti oli ta sellest plaskust joonud parajasti rummi, kui ta piraadikirstu loo kokku oli keerutanud.

Minu jaoks ei mingit rummi, mõtles Samantha, vaadates ringi vanaisa segamini kabinetis Bennetti maja teisel korrusel Bostoni Back Bays. Ta oli täitnud plasku suitsumaitselise Šoti viskiga, mille vanaisa oli jätnud ühte oma kristallkarahvinidest. Kui ta kavatses jahtida piraadi aaret, peaks tal viski kaasas olema, mõtles ta.

Kuigi, mis saaks väikeses Knigths Bridge’is Massachusettsis valesti minna?

Vanaisa naeratas talle mustvalgelt raamitud fotolt, mis rippus puitpaneelidega seinal tema massiivse tammepuust kirjutuslaua taga. Selle foto tegemise ajal oli ta olnud neljakümne seitsme aastane, võllaroalikult nägus, kandes jakki, mis sarnanes väga Samantha omaga. Ta oli just jõudnud tagasi Bostonisse pärast ekspeditsiooni Antarktikasse, mis oli põlistanud tema maine maailmaklassist avastaja ja seiklejana. Samuti oli see ta peaaegu tapnud. Samantha paariöist laagrisolekut New Englandi¹ kõrvalises linnas sai vaevalt võrrelda ekspeditsiooniga Antarktikasse.

Ta nööpis oma jakitasku klapi kinni. Jakil oli nii sees- kui väljaspool lõputult taskuid. Ta unustas alati, millisesse taskusse ta oma asjad oli pannud – telefoni, kompassi, tikud, kaardi, pruuni tooni huulepulga, mille ta oli viimasel sekundil kaasa haaranud juhuks, kui ta peaks ühel õhtul oma peatuse ajal Knights Bridge’is välja sööma minema.

Välja õhtusöögile? Kuhu, kellega – ja milleks?

Kui mitte midagi muud, siis paar päeva oma vanaisa segadikust eemal teeks talle head. Vanaisa oli sündinud kehvapoolses New Englandi talus ja surnud rikka mehena, samuti lootusetu kraamikorjajana. Samantha polnud taibanud, kui palju ta oli oma pika aktiivse elu jooksul kogunud, kuni vanaisa päranditombu haldajad – tähendab, tema isa ja onu – olid ta palganud vanaisa Bostoni maja ja Londoni korterit läbi vaatama. Ta vandus, et oli leidnud närimiskummipabereid aastast 1952. See mees oli kõik alles hoidnud.

Hommikupäike voogas sisse läbipaistvatest paneelidest majast väljapoole eenduvate akende kohal, mida raamisid rasked puusöehallid sameteesriided. Tema vanaema, kes oli surnud kakskümmend viis aastat tagasi, kui Samantha oli neljaaastane, oli ise kujundanud kogu selle maja, teatades, et hall ja valge on selle toa jaoks täiuslikud värvid, sest kui tema abikaasa oli seal – mida ei juhtunud tihti isegi tema hilistes aastates –, on ta mõtisklev ja töökas. Vanaisa oli veetnud oma kabinetis vähe aega, enamasti ainult senikauaks, et oma viimased leiud kuhugi mahutada.

Samantha hindas sisseimbuva päikesevalguse mõju õlimaali originaalile, mille ta oli paar nädalat tagasi kabineti seinakapist välja kaevanud. Maal oli allkirjastamata ja ilmselgelt amatööri töö, aga see oli ta vangistanud samast hetkest, kui oli selle valguse kätte toonud. See kujutas idüllilist New Englandi punaseks värvitud siidrikoda õuntega puitkastides, siidrivaatide ja veerattaga, mis püüdis ülevoolu väikesest kividest ja mullast tammil metsaojal. Ta oli oletanud, et maal on nimeta, ent kaks päeva tagasi oli ta avastanud korraliku pleekinud käekirja lihtsa puitraami alumisel serval.

Siidrikoda Siidriojal.

Tema üllatus oli olnud nii täielik, et ta oli haaranud Šoti viski karahvini järele.

Ta ei teadnud, kas maalil kujutatud vabrik oli tõeline, aga Knights Bridge’is, vaevalt kahe sõidutunni kaugusel Bostonist läände oli tõepoolest Siidrioja.

Kõigist kohtadest…

Kiire internetiotsing oli välja toonud aastavanuse teate, et Knights Bridge’i linn müüb oma valduses oleva vana siidrikoja. Oli keegi selle ostnud? Oli see ikka veel müügis?

Samantha oli kontrollinud seinakappi, kas seal on veel midagi Siidriojaga seotut, mille vanaisa võis olla sinna toppinud. Selle asemel avastas ta suure ümbriku, mis sisaldas umbes viiskümmend kollaseks tõmbunud käsitsi kirjutatud paberilehte – loo viimistlemata mustandi pealkiri oli „Kapten Farraday ja leedi Elizabethi seiklused“.

Ta kahtlustas, et loo oli kirjutanud sama käsi, mis oli kirjutanud maaliraamile selle nime, aga tal polnud mingit moodust seda tõestada ja see polnudki tähtis. See oli asja pitseerinud ja nüüd oli tal Harry Benneti antiikne hõbeplasku jakitaskus ning tehtud plaanid Knights Bridge’i naasmiseks – linna, millest ta oli lootnud ja oodanud, et ta ei pea seda enam iial külastama.

Igatahes enam-vähem tehtud plaanid. Samanthal polnud enda suhtes mingeid illusioone ja ta teadis, et ta ei ole just detailne planeerija.

Tema esimene käik sellesse väikelinna oli olnud kaks ja pool aastat tagasi ühel lumisel märtsipäeval paar kuud pärast vanaisa surma. Ta oli lootnud linna ja linnast välja lipsata, nii et keegi ei teaks, aga see polnud nii välja kukkunud.

„Puusepp rääkis mulle, et ta nägi siin üht naist. Sind, Samantha?“

Jah. Teda.

See puusepp oli olnud tema katastroof. Ta ei teadnud, kes ta on, aga see polnudki tähtis. Sellel reisil peab ta olema ettevaatlikum, isegi kui ettevaatlikkus ei olnud üks Bennettite iseloomujooni.

See oli tema võimalus asjad õigeks ajada.

Samantha pani maali tagasi seinakappi, tõmbas aknaeesriided ette, lukustas uksed ning kohtus maja ees oma onu ja nõoga. Nad olid vanaisa neljakümneaastase Mercedese selle parkimiskohast maja taga välja toonud. See oli tumehall ja Massachusettsi numbriplaatidega, kuid Knights Bridge’is oli see määratud silma paistma. Mingil moel polnud Harry Bennetti kokkuhoidlikkuse kasvatus teda kunagi maha jätnud. Kui ta oli ostnud kalli auto, oli ta otsustanud seda pidada, kuni on selle ära kulutanud. Sellest oleks olnud abi, kui ta oleks vahetevahel sõitnud, aga talle ei meeldinud kunagi autot juhtida.

Tema noorem poeg siiski armastas autosõitu. Caleb Bennett oli keigarlikult nägus varajastes viiekümnendates mereajaloolane. Tema ja ta naine, haruldaste raamatute spetsialist, elasid Londoni lähistel ning olid nelja lapse vanemad, kellest vanim, Isaac, keskkooli viimase klassi õpilane, oli turvavööga kinnitatud istmele Samantha selja taga. Isaac ja ta isa suundusid Amhersti, esimesele peatusele nende tuuril New Englandi kolledžitesse. Samantha, kel ei olnud autot, sõitis koos nendega.

„See tuleb suurepärane,“ märkis Caleb, kui Samantha tema kõrvale istus. „Ma ei mäletagi enam viimast korda, kui ma New Englandi maakohtadesse sõitsin.“

„Oled sa kindel, et ei taha mind rooli taha?“

„Ei. Istu ja tunne rõõmu.“

Kolm nooremat Bennettit pidid sel õhtul koos emaga saabuma Bostonisse nädalapikkuseks külaskäiguks. Mingil ajal pidid Samantha vanemad saabuma Šotimaa rannikult veelgi lühemaks külaskäiguks. Otsekui perekonna taasühinemine. Tema onu ja Isaac võtavad ta Knights Bridge’i peale tagasiteel Bostonisse.

Caleb juhtis auto kiire liiklusega Beaconi tänavale. Oli hiline september, suurepärane aeg olla Bostonis või ükskõik kus New Englandis. Ta vaatas Samantha poole. „Sa näed välja, nagu valmistuksid köiel kõndima.“

„Tõesti? Ma ei tunne sedamoodi. Olen lihtsalt elevil.“

„See kaabakas Duncan McCaffrey vallandas su, Sam. Tagasiminek Knights Bridge’i kisub lihtsalt kärna haavalt, mis nüüdseks peaks olema paranenud.“

Isaac kummardus ettepoole. „Duncan McCaffrey? See aardekütt?“

Samantha kurk tõmbus krampi, ent ta püüdis neile oma pinget mitte näidata. Samanthal ja Isaacil olid Bennettite kuldpruunid juuksed ja tumedad silmad, kuid Isaac oli vilajas, kandiline ja andekas tennisist. Samantha oli aktiivne, aga tal polnud tennise jaoks kannatlikkust ning viie jala viie tolli pikkusena polnud ta ilmselt pärinud Bennettite kasvu. Isegi ta ema Francesca, merearheoloog, oli pikem. Samantha pidas end õnnelikuks, et oli pärinud oma ilusa ema kõrged põsesarnad ja täidlase suu.

„See on tõsi,“ ütles ta lõpuks. „Ma töötasin Duncani jaoks lühikest aega. Ta on nüüd surnud. Ta suri möödunud juunist kaks aastat tagasi.“

„Ta vallandas su nõo kolm nädalat enne oma surma,“ pistis Caleb vahele.

Seitseteist päeva, kui täpne olla. Samantha jättis selle sinnapaika. „Ma ei rääkinud talle asju, mida ta enda arvates oli õigustatud teadma,“ ütles ta.

Isaaci silmad läksid pärani. „Kas sa valetasid Duncan McCaffreyle?“

„Mitte just täpselt.“

Tema nõbu naaldus pehmel nahkistmel tagasi. „Ohoh. See peab sind kindlasti kummitama. Räägi veel halvast ajastusest. Mis on Knights Bridge’il temaga tegemist?“

„Olen aardeküttide ringkondades kuulnud lugusid, aga mul ei ole kõiki detaile. Ilmselt otsis Duncan informatsiooni oma bioloogiliste vanemate kohta ja lõpetas valduse ostmisega Knights Bridge’is. Tema poeg päris selle. Dylan. Ta on nüüd kihlatud ühe naisega linnast.“

„Oota,“ ütles Isaac. „Sa lähed sinna kätte maksma, sest Duncan vallandas su?“

„Ei. Ma ei lähe kätte maksma.“ Samantha tõmbas hinge, teadmata, mida oma nõole öelda, eriti kui onu oli otse tema kõrval. Ta oli Calebile juba rääkinud rohkem, kui oli kavatsenud. Ta hingas välja, toon asjalik, kui ta jätkas: „Ma lähen üht teooriat kontrollima.“

Caleb tema kõrval tegi grimassi. „Sa liigutad asjad üles ja mitte heal põhjusel.“

„Dylan McCaffrey ei pea isegi teadma, et ma olen seal.“

„Sam…“ Isaaci hääles oli kartusenoot. „Sam, palun ütle mulle, et see reis ei ole piraatide pärast.“

Samantha keeras ringi, et talle otsa vaadata. „Mis, sulle ei meeldi piraadid, Isaac?“

„Ma sain piraatidest üle, kui olin kaheteistkümnene. Otsid sa kapten Hooki kadunud aaret?“

„Näita mingit lugupidamist, Isaac,“ märkis ta isa. „Samantha on ekspert idaranniku kaaperdajate ja piraatide alal. Kapten Hook on väljamõeldis. Ta on huvitatud ainult tõelistest piraatidest ja seesugusest. On mu õigus, Sam?“

Samantha ignoreeris skeptilist tooni tema hääles. „Ma uurin kapten Benjamin Farradayd, Bostoni kaaperdajast piraati, kes kadus, enne kui teda saadi tema kuritegude pärast üles puua.“

Isaac haigutas, kui Mercedes kihutas Storrow Drive’il läände piki Charlesi jõge, mida täpistasid väikesed purjepaadid ja Harwardi aerutajad. „Kas sa arvad, et see kapten Farraday mattis aarde Knights Bridge’i?“

„See on võimalik.“

Tema nõbu oigas. „Sam, mitte keegi ei usu enam mahamaetud aaretesse.“

Onu heitis talle kõrvalpilgu. „Näed? Tema ema mõju. Tal on mõlemad jalad kindlalt maas.“

„Ta tahab minna Amhersti kolledžisse. See on vanaisa alma mater.“ Samantha pilgutas nõole tagaistmel silma. „Sinus on mõnevõrra Bennettit.“

Isaac pööritas silmi. „Ära tuleta mulle meelde.“

Tukkumine – ja tukkumise teesklemine – sõidul läände lubas Samanthal vähemalt lõpetada püüdmise onu veenda, et ta ei ole aru kaotanud. Onu oli teda küsitlenud seljakoti sisu – ta oli rahul, et Samanthal oli esmaabikomplekt ja hädajuhtumivile kaasas – ja tema põhjuste kohta söandada üksi Knights Bridge’i minna. „Sind ja seda kuradima piraati, Samantha. See sinu kapten Benjamin Farraday on saanud sulle kinnismõtteks.“

Ta ei saanud vastu vaielda.

Samantha polnud maininud siidrikoja maali ja lugu, mille ta oli Bostonis vanaisa kabineti seinakapist avastanud. Tal oli onuga niigi piisavalt tegemist talle rääkimata, et läheb Knights Bridge’i mingi anonüümse maali ja tundmatu autori – naise, oletaks Samantha, arvestades naiselikku käekirja – fantaasiarikka kirjutise põhjal. Tal polnud kahtlustki, et onu oleks „Kapten Farraday ja leedi Elizabethi seiklused“ korralikule ajaloolasele väärtusetuna kõrvale heitnud ja lehed tulle visanud.

Samantha oli need kopeerinud ja kaasa võtnud võimalike juhtnööridena oma piraadimõistatuse lahendamiseks, samuti meenutusena põhjustest, miks ta selle missiooni ette oli võtnud ja Knights Bridge’i naasis. See oli lõbus lugu. Üks eriline lõik oli tema mõtteisse kinni jäänud.

Leedi Elizabeth Fullerton keeldus keeletuks jäämast kohutava rummi peale, mille mustajuukseline mustasilmne piraat oli talle pihku surunud. „Mis teie nimi on?“ küsis naine, andes plasku talle tagasi.

„Farraday. Benjamin Farraday. Ja teie oma?“

„Bess.“ Ta oli juba kaalunud, mis nime talle öelda. Midagi lihtsat ja tõest mitte väga kauget, nii et ta seda ei unustaks. „Bess Fuller.“

Mees naeris ja kummardus talle lähemale. Ilmselt ei uskunud ta teda. „Noh, Bess Fuller, jooge. Meil on pikk tee käia, enne kui te jälle Inglismaad näete. Võite mind päästmise eest hiljem tänada.“

„Ma oleksin pigem uppunud, kui lasknud end piraadist võllaroal päästa.“

See oli hoogne lugu südikast kõrgeltsündinud Briti naisest, kes oli tema kauge, kuid rikka isa argpüksliku vaenlase poolt lunaraha saamiseks vangistatud ja siis julge piraadi poolt päästetud. Kuigi meelelahutuslik, kandis lugu üksnes marginaalset sarnasust tõelise Farraday eluga – vähemalt tema teadaoleva eluga. Sellest Bostonis sündinud piraadist ja tema vägitegudest polnud veel palju teada.

Samantha pidi tänama oma vanaisa, et ta sütitas temas huvi kapten Farraday vastu. Paar kuud enne oma surma oli vanaisa visanud koopia 18. sajandi plakatist tema ette. See kirjeldas kuritegusid, mida Farradayle, tollal tagaotsitavale mehele süüks pandi. „Sulle meeldivad piraadid, Sam. Uuri seda meest.“

Samantha oli töösse sukeldunud. Kui tema vanaisa tervis kiiresti halvenema oli hakanud, armastas ta, et Samantha istuks tema voodiserval ja räägiks igast arengust oma uurimistöös. Samantha oli teoretiseerinud, et Farraday võis olla aarde peitnud metsikusse loodusse Bostonist lääne pool esiteks kui oma isikliku kindlustuspoliisi kinnipüüdmise, arreteerimise ja lõpuks hukkamise vastu, seejärel selleks, et rahastada uut ühemastilist, et jätkata rünnakuid teistele laevadele.

Tal oli vähe, millega edasi minna – ei mingit tõestust, ainult juhuslikud pudemed siin-seal ja oma pingutused uurimispunkte seostada. Ta ei teadnud, miks vanaisa polnud talle rääkinud maalist ja käsikirjalehtedest oma seinakapis – ta võis olla lihtsalt unustanud, et need seal olid. Nüüd ta kahtlustas, et just see lugu oli kapten Farraday esimest korda tema tähelepanu alla toonud.

„Samantha – Samantha, me oleme kohal.“

Ta ajas end onu hääle peale sirgeks. „Õigus. Oleme tõesti.“

Onu aeglustas vana Mercedese käiku, kui nad jõudsid Knights Bridge’i linnaväljakule, ovaalse kujuga platsile, mida ümbritsesid klassikaliste majadega kitsas peatänav, raekoda, raamatukogu, universaalkauplus ja veel mõned ärid.

Caleb vabistas õlgu. „See koht on otse aastast 1910.“

„See paistab selliselt ainult pealispinnalt.“ Samantha osutas ebamääraselt. „Võid mu siin ükskõik kus kohas maha panna.“

Onu peatus Swifti Jõe universaalkaupluse ees. „Kuidas on sääskedega? Puukidega? Loodan, et pakkisid putukatõrjevahendi kaasa.“

„Putukatõrjevahendi ja Šoti viski,“ vastas Samantha muretult. „Hädavajalikud asjad, kui jahid piraadi aaret.“

Caleb vaatas oma poja poole. „Sinust saab insener.“

Isaacil õnnestus end piisavalt liigutada, et Samanthale edu soovida. Kui Samantha tagaistmelt oma seljakoti haaras, tabas ta nõo muhelemas ja pomisemas midagi taolist, et loodetavasti leiab ta endale omaenese seksika piraadi.

„Asi ei ole seksikates piraatides,“ ütles Samantha.

Poiss saatis talle teadva naeratuse. „Muidugi. See on stipendiumis.“

Samantha ignoreeris teda. „Naudi oma kolledžituuri.“ Ta naeratas onule. „Aitäh küüdi eest. Paari päeva pärast näeme.“

„Lõbutse hästi. Hoia puuseppadest eemale.“

Samantha soovis, et ta poleks onule rääkinud, kuidas Duncan McCaffrey oli tulnud tema vallandamise peale. Et teda märkas lumes mingi väikelinna puusepp, kahvatus võrdluses viisidega, kuidas ta isa ja isa väikevend olid aastate jooksul hätta sattunud.

Caleb ja Isaac ei viivitanud. Samantha ootas, kuni Mercedes kadus mööda looklevat teed tagasi kiirtee poole, enne kui liikuma hakkas. Ta ei vajanud universaalkauplusest midagi. Ta ei pidanud küsima juhtnööre – tal oli paberist maakaart ja ka telefonis maakaart, aga ta oli oma marsruudi meelde jätnud.

Üheksakümmend minutit hiljem libistas Samantha seljakoti seljast ja asetas oma jalgade juurde, peatudes lihtsal puusillal. See läks üle kividest ülekülvatud oja, mis pidi olema Siidrioja. Ta oli vähekasutataval väikesel teel, see lookles keset rohelisi aasu, vanu kivimüüre ja metsa, mis muutis sügise saabumisega värvi.

Ta nägi kauguses üht osa Quabbini paisjärvest, selle vaikne vesi pärastlõunapäikeses säravsinine. Enne Quabbini rajamist oli läbi rahulike New Englandi orukülade jooksnud kolm Swifti jõe haru. Oru värskeveeliste ojade, jõgede, tiikide ja järvede küllus oli osutunud kasvavale ja janusele pealinlikule Bostonile liiga ahvatlevaks, et sellele vastu panna. 1930-ndatel aastatel olid külad ja väikelinnad sunniviisiliselt minema aetud, täielikult hävitatud ja org üle ujutatud, et luua neitsilikku joogiveeallikat nende idapoolsete naabrite jaoks.

Juhuse läbi tekkinud metsik loodus, nagu seda nimetati, oli varasügise õhtupoolikul vapustavalt ilus vaatepilt.

Samantha soovis, et ilm oleks jahedam. Päev oli muutunud soojemaks ja niiskemaks, kui ta oli oodanud. Ta nööpis jaki lahti ja tundis kiusatust see hoopiski seljast võtta. Ta kahtles, kas ta peab kasutama meriinovillast pleedi, mille ta oli kaasa pakkinud külmade ööde ootuses, kui vaatab üles tähtede poole. Kuna siin oli vähe valgusreostust, oleks öine taevas eriti vaatamisväärne.

Teisel pool silda lookles kitsas tee ülesmäge korrapäratu valgete voodrilaudade ja mustade luukidega talumaja ning punase küüni poole, mis asusid üle oru vaataval mäel. Tohutud vahtrad, lehed alles hakkamas värvi muutma, varjutasid eesmuru. Sissesõiduteel magas tumepruun koer ja üle muru paraaditses valge part – Samantha oletas, et lemmikloom –, otsekui kuuluks see koht talle. Ta kuulis suvetaolises vaikuses nähtamatut kukehakatist kiremas.

Kui ta oma kaarti õigesti mäletas, asus talumaja järsul kurvil, kust tee lookles tagasi linna poole. See tähendas, et oja silla all oli kindlasti Siidrioja.

Ta tõstis seljakoti jälle üles ja viskas üle õla. Ta paneb selle korralikult selga, kui on taas teel. Ta ületas silla ja lahkus teelt, rühkides läbi põlvekõrguste sõnajalgade mööda järsku kallakut alla oja äärde. Oja oli siin kitsas – kaugelt liiga kitsas, et abiks olla isegi väikesele siidrikojale, kuid pidi kaugemal allavoolu laienema. Selge vaskjas vesi oli madal, loogeldes mäest alla üle ja ümber kivide ja kivirahnude, mis moodustasid looduslikke basseine ja minikoski.

Ta lõi minema ümber pea piniseva sääse. Sada aastat tagasi oli see piirkond olnud suurel määral põllumaa. Nüüd oli suurema osa sellest nõudnud segalehtmets.

Vana siidrikoda võis väga hästi olla metsa peidetud ja ta võib sellest otse mööda kõndida.

Kiirusega, nagu ta käis, lõpetaks ta Knights Bridge’iga tublisti enne seda, kui tema onu ja nõbu tagasi siiapoole suunduvad. Ta polnud arvestanud täpset kaugust sillast kuni paisjärveni, aga sellest tuleb ilus matkamine – seiklus, isegi kui ta ei satu 19. sajandi siidrikojale.

Veel rohkem sääski leidis ta üles ja ta peatus oja kõrval, et värskendada oma putukatõrjet. Lääne pool kõmises kõu. Ta vaatas üles taevasse, mis oli otse tema kohal uduvineselt sinine, aga tema selja taga paistsid pahaendelised tumedad pilved. Puude vahel, nagu ta oli, ei näinud ta piisavalt kaugele, et saada aimu, kas torm tuleb tema poole või kaldub teises suunas. Ta polnud arvestanud, et võib nii hilisel aastaajal sattuda keset äikesetormi. Muidugi, kui ta sellest nüüd mõtles, mõistis ta, et torm ei olnud võimatu.

Samantha märkas teisel pool oja rada. Tal oli tunne, et on lähedal kohale, kus Siidrioja kõverdus põllutee poole, mis tuli sillutatud teelt, mida mööda ta sillale oli jõudnud. Kui ta ilma tõttu hätta satub, saab ta alati tulla välja teele ja leida maja või varjualuse või peatada mõne auto. Ükskõik mida. Praegu tahtis ta saada üle oja sinna rajale.

Kohendanud seljakotti, katsetas Samantha sakilist, pooleldi vee all olevat kivi. Kui see ei liikunud, astus ta kivile ja hüppas seejärel lamedale graniidilahmakale, külm ojavesi keerlemas ja vulisemas, rahustades tema ootamatut hirmutunnet, kui kõu kõmises veelgi tugevamini. Ta hüppas vastaskaldale, vajudes kergelt pehmesse pinnasesse, ning kahlas läbi sõnajalgade ja soovõhkade rajale.

Välk sähvis ja tumenevad pilved tekitasid salapäraselt võikaid varje. Ta tõstis tempot. Ta ei vajanud detailset ilmateadet mõistmaks, et tema poole kandub vastik äikesetorm. Rada jätkus piki Siidrioja metsa. Nagu ta oli oodanud, läks oja laiemaks, kui sellega liitusid väiksemad ojad kergel langusel Quabbini poole.

Kui rada keeras ümber tohutu suure vana punaste lehtedega puu, nägi ta ees päikesevalgust – mingit laadi lagendik. Samaaegne välgunool ja raevukas kõueraksatus sundis ta jooksma. Puud kõikusid tugevates tuulepuhangutes ja ta kuulis vihma pladinat enda taga metsas. Jämedad vihmapiisad plartsusid mullast rajale.

Raskelt hingeldades ja aru pidades, kas ta peaks otsima varju mõnes kaitstud kohas metsas, tuli ta välja lagendikule. Ta jäi järsult seisma vana tahumatutest palkidest hoone ees, mille suurus võis olla 30x20 jalga, väikese kividest ja mullast tammi ning vaikse veskitiigi kõrval.

Pagan võtaks, kui ta ei ole leidnud oma siidrikoda.

Või igatahes mingit siidrikoda.

See sarnanes sellega, mis oli kujutatud maalil tema vanaisa kabinetis, kuid oli räämas, ilmselt mahajäetud ja kindlasti mitte uus ega lopsakalt erepunaseks värvitud.

Teda piitsutas rahe, ebameeldiv meenutus tema vahetust olukorrast. Raheterad olid pennisuurused ja katsid kiiresti maapinna.

„Ah, pagan.“

Muidugi oli siin rahe.

Ta hüppas üles hoone tugeva puitukse juurde, aga sellel oli tabalukk ees. Ta ei suutnud ette kujutada, miks. Kolm väikest akent olid kaetud paksu räpase kilega. Garaažistiilis uks, mis viis ruumi, kus kunagi oli vankritelt õunu maha ja siidrit peale laaditud, oli laudadega kinni löödud.

Ta teadis, kuidas tabalukku lahti muukida. Tema onu oli ise hoolitsenud, et õpetada talle seda erilist oskust. „Seda võib kasutada ainult enesekaitseks, Sam. Ei mingit sissemurdmist pangakeldrisse või midagi taolist.“

Ta märkas uksest vasakul pleekinud silte „mitte siseneda“ ja „oht“.

Välk valgustas taevast ja kõu kajas metsas vastu.

Ta pidi sisse pääsema.

Kohe.

1 New England – Uus-Inglismaa, ajalooline piirkond Ameerika Ühendriikide kirdeosas, mis koosneb Maine’i, New Hampshire’i, Vermonti, Massachusettsi, Rhode Islandi ja Connecticuti osariigist. (Tõlkija)