Читать книгу Siidrioja - Carla Neggers - Страница 7

Tema päästja nimi oli Justin Sloan.

Või nii ta Samanthale ütles, enne kui nõudis temalt oma tabalukku.

Mees sirutas mõhnalise käe välja. „Kus see on?“

Tuli oli kustutatud, siidrikoda terve, kuigi kahjustatud. Tuletõrjujad olid oma varustuse peale laadinud ja lahkunud ning kaks vormis politseinikku olid neile järgnenud mööda rööpalist sissesõiduteed maantee poole. Üks politseinikest oli teda küsitlenud. Ta oli rääkinud politseinikule tõtt, kuidas ta siidrikojas oli lõpetanud – ta oli sisse läinud, selleks et äikesetormi käest pääseda. Politseinik oli küsinud, kas ta polnud märganud silte „mitte siseneda“ ja „ohtlik“. Ta oli vastanud, et oli küll. Politseinik oli kulmu kortsutanud ja polnud rohkem detaile nõudnud.

Ka tema oli Sloan. Eric Sloan.

Üks tuletõrjujatest oli samuti Sloan. Christopher.

Väikelinnad, mõtles ta.

Justin, nagu ta nüüd mõistis, oli vabatahtlik tuletõrjuja. Aidanud tulekahju kustutada, oli ta viinud oma varustuse pikapisse tagasi ja liitunud siis temaga kivirahnu kõrval. Samantha oli pistnud käe külma ojavette ja teinud mida suutis, et tahma oma näolt maha pesta, kuid ta kahtles, et ta selle kõik maha sai. Kirbet suitsulõhna pole lihtne tema nahalt või riietelt eemaldada. Tal olid seljakotis reisirätikud ja puhtad rõivad, oletades, et need olid tules alles jäänud ega olnud suitsust liiga saastatud.

Justin Sloanile ütlemine, et ta kadunud tabalukk on tema jakitaskus, ei tundunud praegusel hetkel eriti mõistlik käik olevat. Kuigi Justin ei näidanud seda välja, pidi ta olema adrenaliinirohkes tujus pärast sattumist leekides vanale siidrikojale, avastamist, et keegi naine on seal enam-vähem lõksus, tema väljakandmist ja seejärel aitamist tuld kustutada.

Samantha mõistis, et ka tema adrenaliinitase on kõrge. Ta tõusis püsti, pükstetagune märg, ja nipsas sipelga oma põlvelt minema. Täiesti sundimatult. Otsekui polekski ta lukku lahti muukinud, et siidrikotta pääseda, ja tabalukk ei ole tema taskus.

Nöökamine tuletõrjujate vahel, mida ta pealt oli kuulnud, oli kinnitanud tema kahtlust, et see vana siidrikoda kuulub ta päästjale.

„Põrgut, Justin, see koht on isegi suurem prügimägi, kui ma arvasin.“

„Ma ei suuda uskuda, et sa kulutasid selle peale tõelist raha.“

„Tulelõks, Justin. Ma ütlesin sulle.“

See viimane oli tulnud Christopher Sloanilt. Ilmselt oli ta üks kahest täiskohaga tuletõrjujast Knights Bridge’is. Kõik teised olid vabatahtlikud.

„On nad su vennad?“ küsis Samantha. „Eric ja Christopher?“

„Jah. Mu vennad.“ Justin plõksutas väljasirutatud käe sõrmi. „Mu tabalukk.“

Mitte mees, kelle tähelepanu saaks kergesti kõrvale juhtida. Samantha püüdis välja näha, nagu poleks teda mõistnud. „Tabalukk?“

„Seesama, mille sa lahti muukisid või lahti murdsid, et siidrikotta pääseda.“

Ta langetas käe küljele, ent Samantha võis tema lõuajoone põhjal öelda, et ta ei andnud alla. Samantha ei tundnud end süüdlasena selle pärast, mida ta oli teinud, aga ta ei tahtnud hakata selgitama mehele, kes oli äsja ta põlevast hoonest välja kandnud ja aidanud tuld kustutada. Justin ei näinud välja, nagu oleks ta hea kuulaja isegi heal päeval. Kuna üks tema vendadest oli politseinik ja teine professionaalne tuletõrjuja – ja ta ise vabatahtlik tuletõrjuja –, ei kartnud ta teda. Justin ei olnud kõrilõikaja. Ta polnud lihtsalt heas tujus.

„See oli ohtlik äikesetorm. Otsesõnu hirmutav ja ma olen olnud nii mõneski hirmutavas äikesetormis.“ Ta otsustas kõneainet muuta. „Muide, mu nimi on Samantha.“

Mehe sügavsinised silmad kitsenesid. „Mis su perekonnanimi on, Samantha?“

„Bennett,“ vastas ta, kõlades kidakeelsema ja vastumeelsemana, kui see talle oleks meeldinud. Ta polnud meelega oma perekonnanime vabatahtlikult pakkunud. Ta oli Eric Sloanile, politseinikust vennale öelnud, kuid too oli küsinud, jätmata talle valikut. Ta kahtles, kas Bennetti nimi tähendas midagi tema, Justini või teiste tuletõrjujate jaoks, kes olid kihutanud vana siidrikoja juurde, aga ta oli kavatsenud Knights Bridge’i ja sealt välja saada ühegi selle elaniku teadmata.

„Oled sa Sam või Samantha?“

„Käivad mõlemad.“

„Enamasti Sam?“

„Tegelikult enamasti Samantha.“

„Noh, Samantha, sul on põrgulikult vedanud, et sa sealt õigel ajal välja said.“

„Ei vaidle vastu. Ma märkasin suitsu umbes viisteist minutit pärast seda, kui torm lõppes. Kas tulekahju põhjustas välk?“

Justin noogutas lühidalt. „Paistab, et see lõi katusesse ja liikus mööda külgseina keldrisse. Tulekahju algas seal ja levis mööda seina ülespoole. Meil on sel viimasel kuul ränki äikesetorme olnud ridastikku.“ Ta vaatas Samantha poole, nagu oleks tema võinud põhjustada hiljutise ebaõnne ilmaga. „Üks mikropuhang tabas paar nädalat tagasi kesklinna. Juuris puid üles ning kahjustas mõningaid kodusid ja ärisid. Tõsiseid vigastusi ei tekitanud.“

„See on hea. Ma pidasin silmas vigastusi.“

Samantha vaatas üles taevasse, mis oli nüüd hämaruses hallinemas. Tuleb seda laadi jahe ilus öö, mida ta oli oodanud. Ta oli Bostonist tulles oma mobiiltelefonis ilmateadet kontrollinud, aga oli kahe silma vahele jätnud mistahes viite jõule ja kiirusele, millega külm front New Englandi sellesse ossa liigub.

Muidugi oli see lihtsalt Bennettile iseloomulik, et välk teda tabab.

„Mida sa siin tegid?“ küsis Justin.

„Matkasin.“

„Enamik inimesi matkab Quabbinis või ühes osariigi metsadest. Miks sa selle koha valisid?“

„Ma tahtsin järgida Siidrioja kohani, kus see Quabbinisse voolab.“

„Mõnel erilisel põhjusel?“

„Täna hommikul tundus see hea mõte olevat.“ Ta naeratas, tundes end nüüd, kui tuli oli kustutatud, vähem närvilisena. „See võib olla mu perekonna moto: see näis tollal hea mõte olevat.“

Justinile ei paistnud see nalja tegevat.

Samantha lisas tõele vastavalt: „Mulle meeldib nimi Siidrioja. Ilus, kas pole?“

„Ma ei ole sellest kunagi mõtelnud. Kus su auto on?“

„Mul ei ole autot.“

„Kas keegi tuleb sulle järele?“

„Täna mitte.“ Ta viipas ebamääraselt siidrikoja ja ümbritseva metsa poole. „Kavatsesin siin telkida.“

Justin raputas pead. „Seda ei juhtu. Enamik su varustusest on armetus seisukorras ja ma ei saa sind siidrikotta lasta, kuni olen veendunud, et see on ohutu.“

Noh, see oli ebamugav. Samantha vaagis oma valikuid. Amherst, kus tema onu ja nõbu ööd veetsid, ei olnud väga kaugel, aga ta pidi välja nuputama, kuidas sinna saada. Kui nad peavad tegema ringi, et ta varakult peale võtta, ei tuleks etteheidetele kunagi lõppu. Onu Caleb muudkui räägiks, miks ta polnud tormist teadnud, enne kui see tabas, tõenäosusest, et välk võib hoone põlema panna, ja mida ta kavatseb teha nüüd, kui on sattunud kohalike tähelepanu alla. Ta võis praegugi teda peaaegu kuulda: „Sa poleks üldse tohtinud Knights Bridge’i minna.“

Kuid ta oli ja nüüd pidi ta välja mõtlema, mida teha. Saatma Justin Sloani oma teed ja siis… mis siis? Ostma uue telgi ja magamiskoti? Kust? Kuidas jääb õhtusöögiga? Veega? Rõivastega? Kui tema asjad olid jalge alla trambitud, vettinud, tules põlenud või lihtsalt haardeulatusest väljas, peab ta alustama nullist. Tal ei olnud isegi hambaharja.

„Sealpool mööda teed on võõrastemaja,“ ütles Justin, katkestades ta mõtted. „Võid täna ööseks sinna jääda. Ma viskan su kohale.“

Carriage Hilli talu. Pidi olema.

See kuulus naisele, kes oli kihlatud Dylan McCaffrey, Duncan McCaffrey pojaga.

Samantha kontrollis hoolikalt oma näoilmet, nii et ta ei näeks välja, nagu oleks ta päästja kutsunud teda praegu lõvikoopasse. Tal oli raske oma mõtteid varjata. See polnud lihtsalt tema loomulik seisund. Tema loomulik seisund oli olla avatud, aus ja otsekohene, aga ta pidi olema nüüd ettevaatlik, kui tulekahju oli lõpetanud ta madala profiiliga olemise Knights Bridge’is.

„Tänan, Justin.“ Tal õnnestus isegi naeratada. „Olen tänulik kõige eest, mida sa oled teinud.“

„Pole tänu väärt.“

„Mul on hea meel, et su siidrikoja kahjustused ei olnud hullemad. Hea, et sa õigel ajal siia jõudsid, eks ole?“

„Jep.“ Mees astus pool sammu talle lähemale ja osutas ta jakile. „Mu tabalukk on paremas sisetaskus. Ma tundsin seda, kui sind päästsin.“

„Ma ei vajanud, et sa mind päästaksid.“

„Jah. Vajasid küll.“ Ta koputas alumisele vasakpoolsele taskule, kuhu Samantha oli torganud oma vanaisa plasku. „Naps?“

„Šoti viski. Lagavulin. Kavatsesin seda tähtede all rüübata.“

Justin saatis talle ainult vihje naeratusele. „Kindla peale kavatsesid.“

Ta läks tagasi üles siidrikoja juurde ja kadus sisse.

Samantha hingas sügavalt välja, kuid ei lõdvestunud. Ta oli pääsenud üle noatera ägedast äikesetormist ja seejärel tulest – surm oli olnud lähemal, kui ta tahtis tunnistada. Polnud lihtne tõdeda, et kui Justin Sloan poleks tulnud siis, kui ta tuli, ja ta põlevast hoonest välja kandnud, oleks suits võinud temast jagu saada ja ta oleks leekides taeva poole läinud.

Ta annab Justini tabaluku talle tagasi. Ainult mitte kohe. Parem oodata, kuni neil mõlemal on võimalus tegelda tulekahjust tekkinud adrenaliiniga.

Justin tuli siidrikojast välja tema seljakotiga. Ta avas oma pikapi reisijapoolse ukse ja viskas seljakoti sisse. „Hüppa autosse,“ käskis ta. Ta jättis ukse lahti, minnes ümber auto juhipoolsesse külge. „Carriage Hilli on kümne minuti sõit.“

„Oled kindel, et sa pahaks ei pane?“

Mees istus autosse, sulges ukse ja käivitas mootori, olemata ilmselgelt ootamise tujus. Samantha kahtlustas, et järsk käitumine oligi talle iseloomulik, kuigi päevasündmused võisid tema loomulikku kalduvust süvendada. Ta meenutas endale, et ta ei ole Knights Bridge’is selleks, et sõpru leida, või isegi kapten Farraday pärast, ükskõik kui intrigeeriv ja tema tõeliste põhjustega sasipuntras see värvikas 18. sajandi piraat ja tema ebaseaduslik aare ka oli.

Ta vaatas üles vana siidrikoja poole, tükid punasest värvist selle kulunud välispinnal nähtavad. Tulekahju lõhnad olid jahedas hilise õhtu õhus tugevad. Ta tahtis teada maali kohta, mille ta vanaisa seinakapist oli leidnud. Ta tahtis teada, kuidas „Kapten Farraday ja leedi Elizabethi seikluste“ autor oli lõpetanud väljamõeldud loo kirjutamisega tõelisest piraadist ja miks Harry Bennett oli pannud tema – oma vanima lapselapse – selle salapärase New Englandi piraadi jälgi ajama.

Kõik see oli huvitav, aga Samantha teadis, et see oli ainult väike osa põhjusest, miks ta Knights Bridge’i tuli. Peamine põhjus – tõeline põhjus – oli teha rahu Duncan McCaffreyga, mehega, kes oli ta palganud ja talle mentoriks olnud.

Kes oli teda usaldanud.

„Pagan, Samantha. Mulle ei tulnud kunagi pähe sind mitte usaldada.“

Ta tõmbas oma jaki kõvemini ümber ja suundus Justin Sloani tolmhalli pikapi poole.

Kombinatsioon adrenaliinist, suletud ruumist ja pingul mehest rooli taga muutis kümneminutilise sõidu Carriage Hilli tallu millekski, mis tundus ainult pügala võrra igavikust lühem olevat. Samantha oli harjunud, et tema ümber on jõulised mehed, kuid see oli teistsugune. Isegi kui ta oleks siidrikojast ise välja saanud – ja ta jäi veendunuks, et oleks –, oli Justin Sloan tegelikult põlevasse hoonesse tormanud ja ta välja kandnud. Mistahes standardite kohaselt julge tegu. Kasusaajana tundis ta tänulikkuse ja süütunde segu, aga ka füüsilist teadlikkust, et mees oli teda täielikult üllatanud.

Justin oli oma presentkuue varrukad peaaegu küünarnukkideni üles keeranud, paljastades sitked hästiarenenud käsivarred. Samantha oletas, et tema vabatahtlik tulega võitlemine, lisaks mistahes, mida ta elatise teenimiseks tegi, hoidis teda heas vormis. Ta ei kavatsenud detaile küsida. Isiklikud küsimused tema poolt riskisid isiklike küsimustega Justini poolt.

Mees peatus keskkorstnaga koorevärvi maja ees, viimane maja kitsal teel, mis oli kunagi olnud peatee Knights Bridge’ist Swifti jõeoru linnadesse – juba ammu enne suuri maanteid ja osariikidevahelisi kiirteid. Nüüd lõppes see Quabbini värava juures. Samantha polnud uurinud üksnes kaarti ja selle piirkonna ajalugu, vaid oli siin ka varem olnud, kasvõi ainult see üks kord ühel lumisel märtsipäeval.

Ta raputas selle mõtte maha. Ta ei saanud sinna minna. Võibolla hiljem. Mitte nüüd.

Justin lülitas mootori välja. Ta oli parkinud Carriage Hilli talu sildi kõrval, millele olid allkirjana maalitud õitsvad murulaugud. Kuigi Samantha polnud ligikaudugi piisavalt planeerinud oma reisi Knights Bridge’i, teadis ta, et selle omanik Olivia Frost oli niihästi graafiline disainer kui ka Dylan McCaffrey kihlatu.

Samantha tegi turvavöö lahti ja tõrjus tagasi kahetsuskihvatuse, et ta polnud jäänud Bostonisse ega kõndinud Vabaduse Rada koos oma tädi ja noorte nõbudega. Nüüd polnud mõtet kahetseda. Dylan oli sel aastal varem ainult korra Knights Bridge’i tulnud, kohates selle käigus Oliviat. Pärast seda, kui ta karjäär NHL-is oli lõppenud, oli ta punti löönud oma lapsepõlvesõbra Noah Kendricki, tehnoloogiainstituudi geeniusega. Nad olid koos muutnud Noah’ sulgiva NAK Inci tulusaks kõrgtehnoloogiliseks meelelahutusfirmaks, mis oli eelmisel sügisel läinud börsiühinguks. Samantha polnud Dylanit kunagi kohanud nende nädalate jooksul, kui ta töötas koos tema isaga, ja ta ei olnud Knights Bridge’is selleks, et tema ja Olivia ellu tungida.

Aga siin sa oled, nende ukselävel.

Justin tõukas auto ukse lahti. „Carriage Hill on alles äsja avatud. See ei ole pidevalt töötav võõrastemaja.“ Ta vaatas kõrvale Samantha poole. „Su käed värisevad. Oled veidi vabisev? See on pärast tulekahju normaalne.“

„Kõik on korras. Olen näljane. Kuidas sinuga on? Kas sa vabised?“

„Mina?“ Justin naeris. „Ei. Ei vabise.“

„Sul on tulekahjudega kogemusi olnud, aga see oli sinu maa peal.“

„See ei muuda midagi.“

Tumedajuukseline naine korrastas parajasti kollaste ja valgete krüsanteemide potte peamaja ühekorruselise tiibhoone trepil. Arvatavasti Olivia Frost. Samantha pöördus Justini poole. „Olen ma oodatud?“

„Mul ei olnud võimalust ette helistada. Kõik saab korda.“

Samantha ei liigutanud, kui mees suundus kividest kõnniteele. Ta oli jätnud autoukse lahti. Samantha kuulis Olivia Frosti, kui naine lähenes Justinile, pühkides oma peopesi laiadesse tööpükstesse. „Isa just helistas tulekahju kohta. Ütleb, et see oli välgutabamus. Oh õudust, Justin! On sinuga kõik korras?“

„Jep. Korras.“

„See torm pidi minema otse üle siidrikoja. Siin see nii hull ei olnud. Isa ütleb, et üks naine oli seal matkamas…“

„Samantha Bennett,“ sõnas Justin. „Ta vajab kohta, kuhu ööseks jääda.“

„Muidugi. Meil on tube lademes.“

Justin viipas auto poole. „Hüppa välja, Sam. Tule ja tutvu Oliviaga.“

Samantha võis mõtelda sajast muust kohast, kus ta oleks parema meelega olnud. Ta soovis, et oleks vähemalt leidnud pelgupaiga kusagil mujal kui Justin Sloani siidrikojas. Kanakuut ülesvoolu talumajas oleks asja kenasti joonde ajanud.

Ta astus pikapist välja, arvestas kaugust valesti ja tundis, kuidas põlved tema all järele andsid. Kuigi ta sai tasakaalu tagasi, oli Justin juba kohal, üks käsi tema küünarnukil. „Ma arvan, et sa oled siiski vankuv. Siin pole midagi häbeneda.“

„Ma ei ole pikapitega harjunud, see on kõik.“

Justin langetas käe. „Ma ei ole üllatunud.“

Olivia astus naeratades edasi ja tutvustas end. „Mu isa oli tuld kustutamas. Ta on vabatahtlik tuletõrjuja. Mul on väga hea meel, et sa viga ei saanud.“

„Tänan,“ sõnas Samantha. „See on olnud jube õhtupoolik.“

„Kindlasti oled vaevatud. Meil on hea meel, kui jääd meiega.“

„Kui olete kindel, et see ei ole liiga lühike etteteatamisaeg…“

„Ma olen kindel,“ vastas Olivia meeldivalt. „Kas Justin selgitas, et Carriage Hill ei ole regulaarne võõrastemaja? Me alles alustasime kindlate sündmustega. Näitused, pulmad, kohtumised – seda laadi asjad, enamasti nädalavahetustel. Mu sõbrannal Maggiel ja minul on seni ägedad peod olnud.“

Samantha astus tagasi. „Te tahate öelda, et te ei võta ööbimiskülalisi? Ma võin leida koha, kuhu oma telk üles panna. Tõepoolest. Mul ei ole selle vastu midagi.“

„Sinu telk ei tulnud tulest välja,“ ütles Justin.

Samantha kortsutas tema poole kulmu. „Kas see põles ära?“

„Ma rääkisin sulle, et enamik su varustusest on hukas.“

Olivia heitis talle laitva pilgu, ilmselt hindamata mehe järskust.

Justin kehitas õlgu. „Su telk ja magamiskott olid jalge alla trambitud ja vettinud. Neid saab ju kergesti asendada.“

„On linnas mõni koht, kust ma saan uued osta?“ küsis Samantha.

„Swifti Jõe universaalkauplus linnaväljakul,“ vastas Olivia. „Me nimetame seda Hazeltoniks – nemad olid algsed omanikud. Seal on kõike. Kindlasti on neil ka telke.“

„Siis ma võiksin sealt läbi hüpata,“ ütles Samantha.

Justin raputas pead. „See on suletud.“ Kui Olivia teda jälle põrnitses, pehmendas ta oma näoilmet ja lisas: „Sulle meeldib Carriage Hill. Maggie ja Olivia teevad neil päevil isegi oma kitsepiimaseepe.“ Ta vaatas Olivia poole otsekui küsides: „Parem?“

Olivia ignoreeris teda ja pöördus julgustava naeratusega tagasi Samantha poole. „Muidugi võtame ka ööbimiskülalisi ja oleksime õnnelikud, kui sa meie juurde jääd. Tere tulemast.“

„Ma armastan kitsepiimaseepi,“ ütles Samantha. „Ma hindan seda väga. Tänan, Olivia. Ma olen ikka veel veidi vapustatud, kuid vaikne rahulik öö aitab.“

Olivia osutas veidi porise käega tiibhoone ukse poole. „Sealt läheb kööki. Ma tulen kohe sisse. Võta endale mida tahes, mis sulle meeldib. Tegime Maggiega täna õhtupoolikul õunakastet. Suhkrut ei ole üldse lisatud. Need õunad on iseenesest täiuslikud.“

„Kõlab suurepäraselt,“ ütles Samantha, tundes end vähem pingul olevat. „Tänan veel kord.“

Justin suundus oma pikapi juurde, haaras Samantha seljakoti ja tõi selle talle. „Ma võin selle üles su tuppa viia, kui soovid.“

„Ma saan ise, tänan.“ Samantha võttis temalt seljakoti ja viskas üle õla. Mehe kujutlemine oma külalistoas Carriage Hillis ei aidanud ta südamekiirust üldse vähendada. Ta võis tunda, kuidas kuumus põskedesse lahvatas. Ah põrgut. Ta ei olnud punastav tüüp. Ta sundis näole kiire naeratuse. „Tänan sind kogu su tänase abi eest. Ma loodan, et tulekahju ei takista su plaane siidrikoja jaoks.“

„Ei takista.“ Ta vaatas Olivia poole, otsekui ootaks tema kulmukortsutust selle eest, et oli nii järsk, seejärel pööras pilgu tagasi Samanthale ja lisas vähem järsult: „Mul on rohkem unistusi kui tegelikke plaane. Ma kohanen veel. Mul on hea meel, et sa täna viga ei saanud.“

„Sama siinpool. Et ka sina viga ei saanud, tahan öelda.“

Justin naeris. „Olen selle eest tänulik.“

Samantha ei saanud piisavalt kiiresti sisse, seega pöördus ta Olivia poole. „Ma lausa ootan seda õunakastet,“ ütles ta, suundus siis krüsanteemidest mööda ja trepist üles ning astus helesiniseks värvitud uksest õdusasse kööki.

Õunakastme valge segamiskauss seisis keset töölauda. Samantha pani seljakoti ukse kõrvale põrandale, läks töölaua juurde, katsus kausi külgi ja mõistis, et kaste oli ikka veel soe. Kuni ta otsis väikese kausi ja lusika, tuli kõrvalolevast esikust suur koer ja haigutas tema poole. Ta oli suuremas osas saksa lambakoer, oletas Samantha.

Ta tõstis õunakastet oma kaussi ja istus sellega valgeks värvitud köögilaua juurde. Koer potsatas tema jalge ette maha. Ta patsutas koera, imestades, kuidas tema päev oli alanud Harry Bennetti segamini kabinetis ja lõppes nüüd soojas kutsuvas köögis Quabbini paisjärve ääres väikelinnas, mille aeg näis olevat unustanud.

Ta lehkas siiski ikka veel tulekahjust siidrikojas.

Võibolla on vannist kitsepiimaseebiga abi.