Читать книгу Kajajärv - Carla Neggers - Страница 5

Nii väga kui Heather Sloan armastaski New Englandi¹ säravat talvepäeva, polnud kutsika jälitamine läbi põlvini ulatuva lume kümnekraadises külmas tema arvates küll mingi lõbu. Rohan – ärajooksnud kutsikas, aastane kuldne retriiver – ei väsinud kiiresti ega jäänud ka lahti aetud sõiduteele ja puhtaks kühveldatud kõnniteedele. Mitte mingil juhul. Ta ajas oma jälgi, mis viisid läbi metsa otse vaikse külmunud Kajajärve äärde.

Heather ei jälitanud eksikombel jänest või hirve. Need olid kindlasti kutsika jäljed. Ta peatus, märgates, et rada kaldus paremale, paralleelselt järvega. Miski pidi olema köitnud Rohani tähelepanu. Lind, tuulesahin, mingi heli.

Suurepärane.

Heather järgnes jälgedele läbi sügava hange, aga need kadusid kahe jändriku tsuuga madalal rippuvate lumest raskete okste alla. Rohan võis kergesti nende alla mahtuda. Heather mitte. Puud kasvasid koos nii lähestikku, et katse end nende vahelt läbi pigistada tähendas lume saamist endale kaela. Nende ümbert ringi minnes riskiks ta võimalusega jälgi mitte leida.

Tal oli juba külm. Ta ei olnud riides kutsika päästeoperatsiooni kohaselt. Pahkluusaapad, nahkkindad, villane sall ja kolmveerandpikkuses šokolaadpruun villane mantel. Miks? Miks polnud ta kõigist päevadest just täna kandnud oma Carhartti jopet ja L. L. Beani saapaid? Asi polnud selles, nagu avaldaks ta rõivastus muljet Vic Scarlattile, äsja erru läinud diplomaadile, kelle suvekodu renoveerimist ta juhtis. Mehe 1912. aasta järvemaja polnud praegu puude vahelt väikese külalismaja taga näha. Vic otsis praegu läbi garaaži, kuuri ja etikuid. Adrienne Portale, ühe Vici välisteenistuse sõbra veinieksperdist tütar, otsis majas juhuks, kui Rohan polnudki lõppude lõpuks välja lipsanud.

Aga ta oli ja ta oleks selles külmas tõsises hädas, kui Heather teda varsti ei leia. Mida tähendas väike lumi seljal? Viie vanema vennaga polnud see midagi taolist, millega ta poleks harjunud. Nad olid igal uusaastal pidanud kangelaslikku lumesõda.

Heather sukeldus tsuugade alla, liikudes nii kiiresti, kui suutis, ent ta ei saanud kuidagi vältida igihaljaste okste külge klammerdunud lume häirimist. Ta sai lumepihu näkku ja lumekamaka seljale ning peaaegu kaotas ühe saapa, aga kui ta tsuugade teises küljes välja ilmus, seisis ta peaaegu Rohani jälgedel.

Ta jäi liikumatult seisma, vaigistades oma hingamist, kuni ta kuulatas. Tema põsed olid tuimad, sõrmeotsad ja varbad valutasid külmast. Ta oli tõmmanud salli mütsi asemel üle pea nii hästi kui suutis, aga see oli nüüd lahti tulnud ja üks ots rippus eest alla. Hilise jaanuari õhtupoolikutaevas oli pilvitu, õhk karge, selge ja külm, nagu see oli olnud viimasest tormist kogu selle nädala vältel. Ta vaatas vasakule lumega kaetud järve poole. Kajajärv ei olnud väga suur, kuid siiski suurimaid järvi kõrvalises Knights Bridge’is, Massachusettsis.

Seal.

Heather keeras ringi eestpoolt kostva heli peale ja sundis end mitte liigutama. Ta kuulatas, kindel, et kuulis midagi peale omaenese hingamise.

Klähvatused.

Kile kaeblik karjatus.

See pidi olema Rohan.

Mure ja kergendustunde seguga sööstis Heather hädaklähvatuste ja karjatuste suunas, järgides jälgi raagus vahtrate ja tammede vahel ning valgetest mändidest mööda. Maapind oli ebaühtlane, lumi ulatus mõnikord üle põlve. Lumeräätsad või suusad oleksid aidanud, aga ta oli need oma pikapisse jätnud ja Vic polnud suur talisportlane. „Mulle meeldib lund vaadata,“ oli ta Heatherile öelnud. „Mulle ei pea tingimata meeldima sellesse lõbu pärast minna.“

Heather jõudis madala kivise ojani, mis suubus järve, kuid oli nüüd enamasti külmunud. Vesi nirises ja keerles mõnes kohas lume ja jää vahel, kus vool oli tugevam.

„Rohan,“ hüüdis Heather vaikselt, tahtmata kutsikat karjumisega ehmatada. „Kus sa oled, semu?“

Ta kuulis lõõtsutamist, seejärel vingumist. Ta nihkus ojakaldale lähemale ja vaatas ülesvoolu. Tema süda võpatas, kui ta nägi kuldset karvapalli – väikest Rohanit, kes rabeles, et välja ronida vee, lume, jää ja kivide vahelt.

„Oh, Rohan. Sa oled hädas, oled ju?“

Ojakaldal kasvasid tihedad puud ja kallas oli järsem kohas, kuhu Rohan kinni oli jäänud. Temani jõudmine ei ole kerge. Jäädes ojale lähedale, haaras Heather puuvõsudest ja okstest kinni, kasutades neid tasakaalu hoidmiseks rasketes tingimustes.

Kui ta oli Rohaniga kõrvuti, tõi koer kuuldavale innuka täiemõõdulise haukumise.

Kindlasti oli ta oma lustakuses siia jooksnud, jää ja lume vahele kinni jäänud ning ta jaks oli otsa saanud. Ta oli ju lõppude lõpuks alles kutsikas. Heather mõistis, et Rohan ei suuda oma täbarast olukorrast ilma temapoolse abita välja pääseda. Ta peab koerast kinni haarama – eelistatavalt nii, et ta ei lõpetaks ise lõksus seal külmas ojas.

„Rahu, Rohan,“ ütles ta, hoides ühest peenikesest puust kinni ja sirutades vaba käe väriseva kutsika poole. „Viime su sooja ja turvalisse paika, eks ole?“

Ta sirutas käe, nii et sõrmeotsad olid ainult mõne tolli kaugusel kutsikast, kuid libises lumes. Ta ei suutnud jalgealust tagasi saada ja kukkus ühele põlvele, toetades vaba käe lumme, et hoida end ojja kukkumast. Ta tundis külma vett voolamas oma vasakusse saapasse ja mööda säärt üles, kuid hammustas karjatuse tagasi, et Rohanit mitte paanikasse ajada. Viimaks ajas ta end püsti, kaotades selle käigus kinda.

Ta ei kõhelnud, vaid tõstis kutsika sülle ja liikus kiiresti, hiivates end mööda puust, mida ta tasakaalu hoidmiseks kasutas, seejärel haarates järgmise järele. Ta surus jalad lumme, et takistada enda ja Rohani tagasilibisemist ojja.

Ta surus karvase koera enda vastu ja tundis, kuidas kutsika väike süda peksis. „Ma sain su kätte,“ sosistas ta, enda süda metsikult pekslemas. „Ma sain su kätte.“

Heather tahtis lumme istuda ja hinge tõmmata, aga teadis, et see poleks mõistlik. Tema värisemine oli hoiatus, et teda ähvardab alajahtumise oht. Sellest tuleb külm ja märg tagasitee Vici majja, seega pidi ta pihta hakkama ja hoidma end liikumas.

Kui ta end sirgu ajas, mõtles ta, et haistis puusuitsu – arvatavasti lõkkest või puudega köetavast ahjust. Kuidas see sai võimalik olla? Ta oli peamajast liiga kaugel. See pidi olema tema kujutlusvõime või loomuliku optimismi vili.

Ta kuulis oksaprõksatust ja vaatas ojast eemal kasvavate puude vahelt üles. Mees, keda ta ei tundnud, astus kergelt alla tema ja Rohani poole. Ta kandis musta seemisnahast jopet ja tugevaid saapaid, aga mitte mütsi ega kindaid.

Mees uuris teda pealaest jalatallani, enne kui rääkima hakkas. „Tubli töö kutsika päästmisel.“

„Te jälgisite?“

„Jah, ma’am. Ma ei tahtnud teid ehmatada.“

Heather tundis, kuidas Rohan ta süles liigutas, aga ei haukunud. Arvatavasti liiga väsinud. „Olite valmis mind päästma tulema, kui ma sisse kukun, eks ju?“

„Te kukkusite sisse,“ märkis mees, osutades tema märjale vasakule jalale.

„Mitte tervenisti.“

„Te oleksite jääpurikas, kui oleksite tervenisti sisse kukkunud. Olin ise teel seda väikemeest päästma. Ma peatun Vici külalismajas. Jõudsin siia eile hilisõhtul. Muide, mu nimi on Brody.“

„Heather Sloan,“ ütles Heather. „Meeldiv tutvuda.“

Välja arvatud see, et tal oli tunne, nagu peaks ta seda meest tundma. Tundis teda.

Brody suunas oma pilukil silmad – tumedad, kullaga täpistatud – temale. Tal olid lühikeseks lõigatud tumedad juuksed, kandiline lõug ja lõual lohk. Heather raputas maha mõtte, et ta oli kuidagi tuttav. Ta ei tundnud kedagi, kes võiks olla Vic Scarlatti külaline.

Brody astus temast mööda ja tõstis tema mahakukkunud kinda lumest üles. Heather märkas tema laiu õlgu ja lihaselisi reisi, mida katsid tumedad presentpüksid. Ta paistis välja tugev ja uskumatult heas füüsilises vormis olevat. Veel üks diplomaat? Millegipärast Heather seda ei arvanud.

Brody ajas end sirgu ja pistis kinda tema mantlitaskusse. „See on lund täis ega anna teile sooja. Ma võin võtta kutsika, kui soovite. Anda teile võimaluse end kokku võtta.“

„Minuga on kõik korras, tänan, ja ma saan Rohaniga hakkama.“

„Rohan?“ Brody silitas pehmet karva kutsika kõrva taga. „Ta ei näe praegusel hetkel just välja nagu Rohani ratsanik, ega ju?“

Heather nõustus, et see Tolkienist inspireeritud nimi oli sellise tormaka, saatanlikult elava kutsika jaoks kohatult kuninglik. Rohan hakkas ta süles raskeks muutuma, aga Heather märkas, et tema südamekiirus oli rahunenud.

„Ta ei ole minu kutsikas,“ ütles ta. „Ma aitasin teda lihtsalt otsida.“

„Kas Vic Scarlattil on kutsikas?“ Brody naeris, otsekui lõbustaks ja üllataks teda see väljavaade. „Oletan, et errujäämine teeb seda isegi sellisele mehele nagu Vic.“

„Ta on eksinud. Ma mõtlen Rohanit. Vic leidis ta paar päeva tagasi siin ringi hulkumas ja võttis enda juurde.“

„Nonoh, tubli Vicist.“

„Veel üks külaline nimetas ta Rohaniks. Adrienne Portale. Kas olete sõbrad?“

„Ei. Ma ei tunne teda.“

Rohan puges sügavamale Heatheri sülle. „Peaksin tagasi minema. Ilm on isegi jaanuari kohta külm.“

„Ma saadan teid.“

Heather tõmbas sügavalt hinge. Kui mõtlema hakata, polnud tal aimugi, kes see mees oli. „Tänan, kuid ma saan hakkama.“

„On teil midagi selle vastu, kui ma tulen teiega kuni külalismajani?“

„Kuidas te Vici tunnete?“

„Meie tutvus on väga ammune.“

Ebamäärane vastus. „Te olete palju noorem kui tema.“

„Jah, olen küll.“

Heather kõhkles. „Peaksin Vicile teada andma, et Rohan on nüüd väljaspool ohtu.“

„Ma saatsin talle juba sõnumi, et üks tumedapäine pruunis mantlis naine on kutsika äsja ojast päästnud.“

„See oli piisav.“

„Ta ei ole vastanud. Samuti teatasin talle, et teil läheks tarvis kuivi riideid.“ Brody noogutas puude vahelt paistva peahoone poole. „Kas lähme?“

Heather tundis, kuidas Rohan end mugavamalt ta sülle seadis. Ta ei olnud just kerge kutsikas. Ta pidi liikuma hakkama, kui kavatses teda kanda kogu tagasitee majja.

Ta astus sammu mäekünkast üles. „Oletan, et kui te olete üks Vici sõpradest, siis on ohutu teiega kaasa minna. Te ei anna mulle hoopi vastu pead ega viska külalismaja keldrisse. Ühe asjana ei olegi seal keldrit.“

„On teil siin alles dramaatiline kujutlusvõime.“

„See ei ole dramaatilisus. See on praktilisus. Ma olen väga praktiline.“

„Kas te ütlete alati kõike, mida mõtlete?“

„Ei. Aga teie?“

Brody pilk libises üle tema. Mees naeratas. „Ei.“

Jäisest temperatuurist hoolimata tundis Heather oma põskedes kuumust. Võibolla ta peaks mõtlema, enne kui midagi ütleb. Ta kohendas Rohanit oma süles, enne kui astus järgmise sammu mäest üles. „Ma olen tubli ka enda eest seismises.“

„Lähme. Te rühkisite kõvasti läbi lume ja olete nüüd külmunud. Las ma võtan Rohani.“

Heather ei protestinud, kui Brody poolmagava kutsika tal sülest võttis. Ta püüdis mitte väriseda ega lasta hammastel plagiseda, aga selle külma ilma ja osalise kastmisega jäisesse ojja pidi ta tunnistama, et on külmunud. „Ma ei oodanud, et Rohan lõpetab siin all järve ääres.“

„Ta sööstis külalismajast mööda. Ma nägin teda aknast, aga ei saanud piisavalt kiiresti välja, et ta kinni haarata, enne kui ta ojja kukub. Te ikka suudate kõndida, eks ole?“

„Jah. Ei mingit probleemi.“

„Ma ei arvanudki, et oleks. Kõva kui raudnael, on ju?“

„Ainult New Englandi talvedega harjunud.“

„Muidugi.“

Mehe toonis oli midagi, mida Heather ei osanud täpselt paika panna. Familiaarsus? Sarkasm? Lõbustatus? Kõigi kolme segu? Ta ei saanud eitada, et tundis Brody suhtes pöörast uudishimu, aga võibolla olid mehel naljakad mõtted Knights Bridge’i ja inimeste kohta, kes siin elasid.

Ta pani vastu soovile esitada talle neli tuhat küsimust, mis tal peas mõlkusid. Ta pidi Rohani tagasi Vici juurde viima. Oma märgade pükste ja külmavärinatega peaks ka ta ise sooja ja kuiva saama.

Ta oli õnnelik laskma Brodyl ees Vici maja poole tagasi minna, sest see lubas tal astuda mehe jälgedes, selle asemel et neitsilikus lumes sumbata. See oli palju vähem väsitav ja lumi ei paistnud meest häirivat.

„Kuidas teile Knights Bridge seni meeldib?“

Brody vaatas tagasi tema poole. „Kas te tõesti tahate seda minult just praegu küsida?“

„Kümme külmakraadi, lumi, jää, kuldse retriiveri kutsikas lahti pääsenud?“ Heather naeris talle vastu. „Mis siin mitte meeldida?“

„Oh, jah, Heather Sloan.“ Ainult kõige kergem naeratus. „Mis siin mitte meeldida?“

Vic Scarlatti ostis oma maja Kajajärvel kakskümmend aastat tagasi, kui ta oli tõusev täht USA diplomaatilises korpuses, ja sellest ajast peale polnud ta siin teinud samahästi kui mitte midagi. See sobis Heatherile. Eelmine omanik, selle maja ehitanud Bostoni finantsisti pojatütar, oli kaasajastanud veevärgi, elektri- ja küttesüsteemi umbes kümme aastat enne seda, kui maja läks pärast tema surma müüki. See oli klassikaline dekoratiivstiilis maja, orienteeritud parimatele vaadetele selle ammuhüljatud aiale ja järvele.

Brody ei ilmutanud mingit märki maja võlude ja potentsiaali hindamisest, kui ta asetas Rohani tema kutsikaasemele köögi väikeses segamini esikus. Väike kuldne retriiver tõi otsekohe kuuldavale sügava ohke ja keeras end küljele magama.

„See ase näeb välja uus,“ märkis Brody.

„Ongi uus,“ ütles Heather, astudes avatud uksest temast mööda kööki. „Ma ostsin selle linna universaalkauplusest. Mõtlesin, et Rohan vajab magamisaset.“

„Kas Vic kavatseb ta endale jätta?“

„Ta ütleb, et kindlasti mitte.“

Heather vajus toolile köögilaua ääres. Ta oli pärast oma seiklust kangem, kui tahtis tunnistada, aga vähemalt soojenes ta kiiresti üles. Ta tõmbas pahkluusaapad jalast. Mõlemad sokid olid märjad, aga vasak lausa lirtsus. Veel üks tema välja külma kätte mineku pattudest oli õhukeste puuvillsokkide valimine. Ta kooris need maha ja toppis saabastesse. Eks ta mõtleb hiljem, mida nendega teha, kui tal Brodyt enam publikuks ei ole.

Mees haaras Rohani veekausi ja täitis selle köögi sügava fajansist kraanikausi kraanist, mis oli üks pojatütre lisanditest. Ta viis kausi Rohani juurde ja asetas selle kutsika aseme lähedale. Kutsikas liigatas. Esialgu oli ta liiga suures letargias, et hooliks millestki muust peale haigutamise, aga siis õnnestus tal end kõigile neljale käpale ajada ja vett lakkuda.

„Ka teie peaksite vett jooma,“ ütles Brody, kui oli Heatheri juurde kööki tagasi tulnud. „Selles kuivas külmas on veepuudus lihtne tekkima, ilma et te seda isegi mõistaksite.“

„Vesi oleks kena küll.“

Enne kui Heather jõudis tõusta, oli Brodyl seinakapp lahti ja klaas käes. Ta täitis selle veega ja asetas Heatheri ette lauale. „Jooge ära.“

„Te meenutate mulle mu vendi. Ka nemad ei külmetanud kunagi. Teil ei ole isegi nina punane. Minul küll, on ju?“

„Te olite külma käes kauem kui mina.“

„Diplomaatiline vastus. Mu vennad ei lase mul kergesti pääseda, et ma külmusin peaaegu surnuks, jälitades mingit kutsikat.“

„Mida nemad oleksid soovitanud teil teha?“

„Mitte riskida. Vähemalt kanda villaseid sokke.“ Ta naeratas järsku. „Kuid kõik on hea, mis hästi lõpeb, on ju?“

„Te ei pea oma vendadele rääkima.“

„Tõsi küll, aga see on liiga hea lugu, et rääkimata jätta. Ma soovin siiski, et oleksin märganud Rohani jälgede asemel teie jalajälgi. Oleksin lasknud teil päästmistöö ära teha.“

Brody nööpis oma jope lahti, kuid ei võtnud seda seljast. Tal oli tume sviiter üle pingul kõhu. Heather oli harjunud heas füüsilises vormis meestega ning Brody oli ilmselgelt ja otsustavalt heas füüsilises vormis. Ta pööras pilgu kõrvale ja jõi oma vett. Ta märkas selle mehe juures liiga palju. Võibolla olid veepuudus ja adrenaliin tema meeled üle koormanud.

„On teil siin kuivi riideid?“ küsis Brody.

„Miks mul peaks olema?“ Ta ajas end sirgu, lüües peaaegu veeklaasi laualt maha. „Oodake. Te ometi ei arva…“ Heather ahmis õhku. „Ma olen peaaegu nelikümmend aastat Vicist noorem. Ei. Absoluutselt mitte.“

Brody naeris, tumedad silmad huumorist sätendamas. „Ma ei mõelnud seda. Ma lihtsalt mõtlesin, kas te hoiate siin vahetusrõivaid, arvestades oma tööd. Teie ja Vic Scarlatti? Pagan, see on naljakas. Tõepoolest naljakas.“

„Mida te sellega mõtlete, tõepoolest naljakas? Te ütlete seda nii, nagu ma ei oleks…“ Heather peatas end, jättes selle mõttelõnga viimasel hetkel. „Pole tähtis.“

„Nagu te ei oleks veetlev, tahtsite öelda? Ma ei öelnud seda.“ Ta pidas pausi ja nüüd oli huumor tema silmades asendunud soojusega. „Uskuge mind.“

Heather hüppas jalgadele, hämmeldunud, miks ta pahvatas välja asju, mida tal poleks tarvis välja pahvatada. Ta polnud kunagi hea selle silumisel, mida ütles, aga ta ei tundnud seda meest, mis sellest, et ta tundus tuttavana. Kahtlemata tema kujutlusvõime trikk.

„Olgu. Hea küll.“ Ta tõmbas kiirelt hinge. „Peamine on see, et ma tunnen end nendes rõivastes hästi. Ilmselge, et ma ei ilmunud siia, rõivastatud kutsika päästmise kohaselt. Ma olen Knights Bridge’ist – ma elan siit paari miili kaugusel väikelinnas.“

„Kas te olete alati linnas elanud?“

„Kolledžiaeg välja arvatud, kuid ma käisin Amherstis. See ei ole kaugel.“

„Ei mingit rännuhimu?“

„Suur rännuhimu. Mul on igasuguseid kohti, kuhu tahan minna, ja igasuguseid asju, mida tahan teha, aga Knights Bridge on kodu.“ Heather ei mõistnud, miks mees esitas talle selliseid küsimusi. Brody ei paistnud olevat seda tüüpi, kes arendab seltskondlikku vestlust. „Kus on teie kodu?“

„Kus tahes ma hommikul duši alla lähen.“ Brody vaatas kraanikausi kohal olevast aknast välja lumisele sissesõiduteele ja tagaaiale. „Vic ütles alati, et ta kavatseb pensionile jääda vahvas väikeses Knights Bridge’is.“

„Olete teda kaua aega tundnud?“

„Nagu te märkisite, on Vic palju vanem kui mina.“

See ei olnud otsene vastus. Vähesed tema vastustest olid otsesed, mõistis Heather. „Vicile on see koht kuulunud kakskümmend aastat, aga ma ei tunne teda nii hästi. Ma ei usu, et keegi linnas tunneb. Ta veetis suurema osa oma karjääriaastaist välismaal. Ma siiski oletan, et te teate seda juba.“

Brody pöördus akna juurest, aga ei vastanud midagi. Heather märkas, et mees ei hingeldanud üldse nende ennistisest matkast oja äärest üles. Kindlasti suurepärases vormis. Vic oleks õhku ahminud, kui tema oleks läbi lume sumbanud.

„On teil plaane, kuni te linnas olete?“ küsis Heather, raputades lõpuks oma mantli seljast ja pannes selle üle toolileeni.

„Nagu näiteks?“

„Ma ei tea. Lumeräätsadega matkamine, murdmaasuusatamine, lõkked, kuum kakao.“

„Kaua magamine.“

Mitte just pilt, mida Heather oma pähe praegu vajas. „Ma loodan, et naudite oma siiajäämist. Linnaväljakul on ka liuväli, kui olete huvitatud. Kas te uisutate?“

„Viletsalt,“ vastas mees.

„Mina samuti. Ma käisin eelmisel nädalalõpul paari oma vennaga uisutamas. Ma olen lootusetu. Mul on sinikad tagumikul, et seda tõestada.“

Brody näoilme oli loetamatu. „Tõestust ei ole tarvis.“

„Ma ei suuda uskuda, et ma seda ütlesin. Nii see on, kui sul on viis venda. Ma ei mõtle kunagi…“ Jää lihtsalt vait, ütles ta endale ja naeratas siis. „Ma alustan täna. Mõtlemist. Mul on mõned asjad teha, enne kui ma koju lähen. Tänan teid abi eest Rohaniga.“

„Võtke heaks.“

„Brody!“ Vic Scarlatti lõi käsi kokku, astudes esikust kööki. „Tore sind näha, mu sõber. Vabandust, et ma ei jäänud eile õhtul üles sind tervitama, kuid neil päevil lähen ma koos kanadega magama. Külalismajas oli kõik korras?“

„Täiuslikus korras. Tore sind näha.“

Vic oli kuuekümne kahe aastane, juuksed tihedad ja hallid, kandiline nägu päevitanud ja kortsudes. Ta oli sooniline ja kiire mõistusega, segu põikpäisusest ja ma-saan-hakkama optimismist sobis kahtlemata tema aastakümneid kestnud diplomaadikarjääris. „Kas sina päästsid Rohani?“

„Heather päästis.“

Vic pöördus tema poole. „Tubli sinust. Aitäh sulle. Mul on hea meel, et sina ja Brody kohtusite. Ma ei kavatsenud sulle temast rääkida. Suudad sa uskuda, et ta on DTT agent?“

Heatheri näoilme muutus juhmiks. „Ma ei tea, mis see on.“

„Diplomaatiline turvateenistus. Lühivastus, ta kaitseb minutaolisi idioote.“ Vic naeratas. „Meie Brody. Suudad sa seda uskuda?“

Heather proovis mitte välja näha hämmastusest keeletuna. Meie Brody?

Brody ei öelnud midagi, kuid Heather nägi enda arvates tema lõua selget kalgistumist, otsekui karastaks ta end mingi vältimatu paljastuse vastu.

Vic naeratas ikka veel, ilmselgelt teadmatuses oma külalise pingest. „Ma olen püüdnud aastaid Brodyt siia tagasi saada. Tema vaen Sloani poistega ei tulnud kasuks.“

„Pole mingit vaenu.“ Brody toon oli ilmetu, ainsagi vihjeta mingile emotsioonile. „Meil oli kaklus, aga see oli kaua aega tagasi.“

Kaklus? Kaua aega tagasi? Heatheri pea käis ringi. Ta tundis, kuidas otsmik läks segadusest kipra ja südamelöögid kiirenesid millestki, mida sai ainult hirmuks nimetada. Millest Vic ja Brody praegu rääkisid? Mis tal tähele panemata jäi?

„See kaklus oli seotud kõrvitsatega, nagu ma mäletan,“ ütles Vic kergelt, pöördudes Heatheri poole. „Brodyt ei arreteeritud. Ta lasi linnast jalga, enne kui see olukord kaugemale eskaleerus.“

„See on alati hea,“ märkis Brody ikka veel samal ilmetul, emotsioonitul toonil.

Vic ohkas. „Tõepoolest. Kõrvitsad. Ma vannun, see saab juhtuda ainult Knights Bridge’is. Aga vaata meie Brodyt nüüd. Ta on pagana äge föderaalagent.“

„Vic,“ sõnas Brody ja tema häälde oli hiilinud pahameelenoot.

„Mis? See on tõsi.“

„Oota. Meie Brody? Kaklus mu vendadega?“ Heather pöördus Brody poole, tundes, kuidas osa soojust temast välja nõrgus. „Kes te täpselt olete?“

„Lase tulla, Brody,“ ütles Vic ilmselgelt lõbustatuna. „Heather ei mäleta sind. Võibolla ka ta vennad ei mäleta sind.“

„Nii hästi mul ka ei vea.“ Brody astus pool sammu tema poole, kõige kergem huumorihelk tumedates silmades. „Pole midagi, Heather. Ma mäletan sind. Metsikud juuksed, hambaklambrid, ägedad väikesed põselohukesed ja tõsine armumine minusse.“ Ta pilgutas silma. „Küllap see armumine ei jäänud kestma, ah?“

„Oota.“ Heather mõistis, et hoiab hinge kinni. „Sa oled see Brody? Brody Hancock?“

„Seesama.“

Brody naeris, kui ta hüvastijätuks Vicile noogutas ja tagaukse kaudu lahkus.

Vic laskis hingeõhu pikalt välja. „Brody on jõuline mees. On alati olnud. Kas sa teda tõesti ei mäleta?“

Heather tegi grimassi. „Nüüd mäletan.“

Vic silmitses teda hetke ja vaatas siis esikusse Rohani poole, kes oma asemel sügavalt magas. „Ta näeb välja, nagu oleks oma päevaseikluse kätte saanud. Ma otsisin teda garaažist ja etikutelt nii kõrgelt kui madalalt. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks selle väikese kelmiga juhtunud, kui sa poleks teda leidnud. Mitte et see tema süü oleks, et ta plehku pani.“

„On sul aimu, kuidas ta välja pääses?“

Vic ei vastanud kohe, pilk ikka veel magaval kutsikal. Viimaks raputas ta pead. „Pole aimugi. Keerasin selja ja välja ta läks. Küllap ma ei ole kutsikatega harjunud.“ Ta naeratas Heatherile, nakatav soojus jälle platsis. „Aitäh sulle, Heather. Kutsikate päästmine ei kuulu sinu töökohustuste hulka.“

„Mul oli rõõm seda teha, Vic.“

„Ja Brody?“

Heather mõtles, kas Vici jutt oma majakülalisest – avastus, et mees oli Brody Hancock Knights Bridge’ist – tekitas pöörise tema sisemuses. „Ma sain temata hakkama, aga kindlasti oleks ta appi tulnud, kui teda oleks vajatud.“

„Ta on hea mees, keda enda kõrval hoida.“

„Kahtlemata.“

„Heather…“ Vic hingas välja, tundes end ilmselgelt ebamugavalt. Ta noppis lahtise lõnga oma sviitrilt ja nipsutas kraanikaussi. „Brody ei ole jalgagi Knights Bridge’i tõstnud tollest suvest peale, kui ta keskkooli lõpetas. Ta oli siis vihane probleemidega teismeline.“

Seksikas samuti, mõtles Heather. Kuid tema oli siis olnud alles keskastmes ja kui midagi, siis oli Brody nüüd isegi seksikam.

Ta märkas, et tema sall oli kukkunud põrandale, ja tõstis selle üles. Ka sall oli märg. Ta viskas selle üle mantli. „Kui kaua on Brody turvateenistuse agent olnud?“

„Vähemalt kümme aastat. Ta värvati tema viimasel aastal kolledžis.“

„Oli sinul sellega midagi tegemist?“

„Ainult vastamine tema küsimustele. Ta sai sisse omaenda väärtuste põhjal. Ta on selles ka hea. Pagana hea. See on raske töö.“

„Kindlasti,“ ütles Heather ainsagi kahtluseta.

„Kas sa kukkusid ojja enne või pärast seda, kui ta sind päästma tuli?“

„Ma ei kukkunud ojja ja ta ei päästnud mind.“

Vic naeris. „Ma arvasingi, et nii sa ütled.“ Ta viipas maja eesosa poole. „Miks sa ei lähe end tule äärde soojendama? Sa oled läbi külmunud, Heather. Puhka, enne kui koju lähed. Saa tasakaal tagasi.“

„Tänan,“ ütles Heather, mõistes, et ta on ikka veel paljajalu, märgade saabaste, märgade sokkide ja märgade pükstega. Ta naeratas Vicile. „Tule ääres soojendamine tundub mõnus.“

1 New England – Uus-Inglismaa, osariikide rühm USA kirdeosas. (Tõlkija)