Читать книгу Kajajärv - Carla Neggers - Страница 6

Heather ajas Rohani päästmisest ikka veel veidi punased sõrmed laiali oranžide leekide ees, mis mühisesid musta võre taga massiivses kivist kaminas, ühes sajandivanuse maja paljudest selgetest originaaljoontest. Ta liigutas varbaid, seistes kaminavaibal. Tema vend Adam, müürsepp, peab renoveerimise käigus üle vaatama korstnad ja tulekolded, samuti välise müüritöö.

Seal peaksid ta mõtted olema, ütles ta endale. Mitte diplomaatilise turvateenistuse agendil, kes oli pidanud lahkuma Knights Bridge’ist usaldamatuse tõttu üle kümne aasta tagasi.

„Peaksid oma sokid tule ees kuivatama,“ märkis Adrienne Portale elutuppa astudes, kaks pudelit veini käes. Ta asetas need kõrvallauale. „Vic ei paneks pahaks. Ta arvaks, et see iseloomustaks teda siin. See meeldiks tema romantilisele mõttele, et ta on härrasfarmer.“

Heather puhkes naerma. „Mu märgades sokkides ei ole küll midagi romantilist.“

Adrienne istus kõvasti polsterdatud toolile. Tal olid tihedad tumedad lokid, mis ulatusid üle õlgade, ja ilus südamekujuline nägu, mis täiendas tema liivakellafiguuri ja musta rõivastumise eelistust. Ta kandis pleekinud musti teksaseid ja mustade helmestega tuunikat, mille oli oma rõõmuks leidnud riidekapist esimese korruse võõrastetoas, kus ta peatus.

Ta tõstis jalad üles ja sättis enda alla. „Ma investeerisin oma esimesel nädalal siin villastesse sokkidesse. Linna universaalkaupluses on neid korralik valik. Kasvasin üles San Franciscos. Ka seal võib külmaks minna, aga mitte nagu see külm siin. Ma ei teadnudki, et villaseid sokke on nii palju erinevat laadi. Ma võiksin tuua sulle ühe paari, enne kui sa lahkud. Tegelikult võid need endale jätta. Kartsin väga, et külmetan end ära, ja ostsin rohkem, kui vajasin.“ Ta naeris, seades end suurde tooli mugavamalt. „See on parem mõte kui sokkide tule ääres kuivatamine, kas sa ei arva?“

„Jah, tänan.“ Mitte et tal oleks olnud plaan oma sokke tule ääres kuivatada, mõtles Heather.

Adrienne sõrmitses ühe veinipudeli silti. „Vein, villased sokid ja kuum tuli. Täiuslik Knights Bridge’i talveõhtu. Lisa siia uitama läinud kutsikas ja jõuline föderaalagent ning mul ei ole mingeid kaebusi.“ Ta istus ettepoole. „Ta on ju jõuline, eks ole? Too Vici diplomaatilise turvateenistuse agendist külaline? Ma ei ole teda veel kohanud.“

Heather pigistas käed rusikasse, need olid nüüd soojemad, kuid ta hoidis neid jätkuvalt tule ees. „Ma olin keskendunud Rohani päästmisele.“

„Hm, selleks läheks tarvis palju jõulisust, et sa seda oma vendade kõrval märkaksid. Ma ei suuda ette kujutada elu ühegi vennaga, viiest vennast rääkimata.“ Adrienne judistas liialdatult õlgu. „Ja olla veel kõige noorem. Võeh.“

„Minu jaoks on see normaalne.“

„Muidugi on. Taevas tänatud, et see väike paharet Rohan oma katsumuses ellu jäi. Ma lootsin, et leian ta mõne voodi all magamas. Vicist oli sünnis ta majja võtta, aga ta ei tea kutsikatest kuigi palju. Mina samuti mitte. Räägitakse, et kutsika harjutamine puuriga on õige tee, aga võibolla on Rohan sellest east juba väljas.“

„Mitte keegi ei ole linnas üles pannud kuulutust kadunud kutsika kohta, nii palju kui ma tean,“ ütles Heather, istudes kamina ees toolil Adrienne’ist veidi kaugemal. „Ma oletan, et keegi sõitis linnast siia välja ja viskas ta maha nagu prügikoti.“

„See on vastik.“ Adrienne vehkis käega. „Kuid me ei mõtle sellest praegu. Tal on siin turvaline, isegi kui meil on veel veidi õppida, kuidas tema eest hoolitseda. Ainult kolm päeva, ja ta on saanud Vici juba oma käpa alla.“

„Kui kauaks sa seekord siia jääd?“

„Ma ei tea. Oletan, et see sõltub Vicist. Ta ei vaja mind majahoidjaks, kui kavatseb pidevalt siin olla. Ta ütleb, et ma võin jääda, ükskõik kas ta on siin või ei ole, aga ma ei taha talle ette jääda.“ Ta tõusis püsti, haaras restilt ahjuroobi ja tõmbas võre tagasi. „Mõtlesin, et lähen siin üksinda olles närvi, kuid see on olnud suurepärane. Ma saan palju tööd tehtud.“

Heather naeratas, jälle soe ja vähem valutav. „Ja nüüd hakkas ka Vic veinikeldri sisseseadmisest huvituma.“

Adrienne segas tuld. „See meeldib talle väga.“

„Kindlasti meeldib,“ ütles Vic nende juurde tulles. „Ma võin kujutleda end siin üheksakümneaastasena, avamas head Bordeaux’d ja vaatamas lund.“

„Kas sa oled siin üksi?“ küsis Adrienne.

„Veelgi tähtsam, kas ma olen elus?“

Vic naeris ja võttis kamina kõrvalt väikesest virnast ühe halu. Adrienne tõmbas võre veidi kaugemale, lastes tal halu tulle panna. Ta kohendas ahjuroobiga selle asendit. „See ei ole naljakas, Vic,“ märkis ta.

„Võllanali. Kui oled minuvanune, saad sellest aru.“

„Sa ei ole üheksakümmend veel kolmkümmend aastat,“ ütles Heather.

„Jumal, nii kaua?“ Vic astus tule juurest tagasi. „Mis marki veini me täna õhtul joome?“

Adrienne pani roobi restile tagasi. „Mõtlesin, et proovime midagi Noah Kendricki veinikeldrist.“

„Kendrick,“ sõnas Vic. „Rikas mees. Kõrgtehnoloogiline meelelahutusfirma Lõuna-Californias. Ta on kihlatud Knights Bridge’i raamatukoguhoidjaga.“

„Endise raamatukoguhoidjaga,“ parandas Heather. „Ta andis paar kuud tagasi lahkumisavalduse.“

„Phoebe O’Dunn. Tema ema elab siinsamas tee ääres. Elly. Kasvatab kitsi. Ma küsisin temalt, kas ta teab, kellele Rohan kuulub, aga ta ütles, et ei tea. Ta oli teel San Diegosse, et Phoebele ja Noah’le külla minna.“ Vic istus sohvale, näoga tule poole. „Näed? Ma ei olegi kohalikega ühenduse pidamisest nii kaugel.“

„Ma olen Ellyga kohtunud,“ ütles Adrienne. „Ta on lesk. Kas sa ostsid selle koha enne, kui tema abikaasa suri?“

Vic noogutas. „Patrick. Ta oli tore mees. Kahju, et ta jättis maha naise ja neli tütart. Elu ei ole mõnikord õiglane. Ma olen oma välisteenistuses oldud aastate jooksul ellu jäänud paljudes ohtlikes situatsioonides ja siin ma nüüd olen, üksinda ja kõrvetamata.“

„Ma toon veiniklaasid.“ Adrienne hakkas minema kõrvalolevasse söögituppa. „Ma ei usu, et olen kedagi Elly tütardest kohanud. Küllap ma võisin ise seda taipamata neile linnas sattuda. Elly ütleb, et neil kõigil on punased juuksed.“

„On küll,“ kinnitas Heather naerdes. „Maggie O’Dunn on minu vennanaine. Ta on abielus mu venna Brandoniga. Ta on O’Dunni õdedest pärast Phoebe vanuselt teine. Ta on toitlustaja ning teeb ka käsitööseepe, kasutades oma ema kitsepiima. Tal ja Brandonil on kaks väikest poega.“

„Ma mõtlesin, et nad elasid Bostonis,“ ütles Vic.

„Mõnda aega elasid.“ Heather ei tahtnud süveneda Maggie ja Brandoni peaaegu lahutuse detailidesse eelmisel aastal. Mitte et ta neid palju oleks teadnud. „Nüüd on nad linnas tagasi.“

„Brandon on osav puusepp, nagu ma mäletan.“

„Ta hakkab tööle sinu maja renoveerimise kallal.“

Heather vaatas avatud kahepoolsest uksest, kuidas Adrienne võttis veiniklaasid värvilisest klaasist paneelidega sisseehitatud kapist, maja originaalist. Ta tõi klaasid elutuppa ja asetas kohvilauale. „Sa oled siin üks salapärane tegelane, arvan ma, Vic. Elly rääkis mulle, et sa oled alati paistnud eksootilise ja lummavana nagu diplomaatia James Bond.“

„Diplomaatia James Bond,“ kordas Vic. „See mulle meeldib.“

Kes aga oli see Brody? Tõeline agent? Heather tõusis püsti, käed ja jalad soojad ning püksisääred peaaegu kuivad, ent tuju järsku läinud. Ta tundis end rahutult, segaduses – kergelt ärritatud. Miks polnud Brody talle algusest peale öelnud, kes ta on? Ta polnud Brodyt ilmselt ära tundnud, olles keset Rohani päästmist ja hoides end kukkumast jäisesse ojja.

Adrienne avas ühe veinipudeli. Heather märkas elegantset selget Kendricki veinikeldri silti. Ta oli Noah’ga paar korda kohtunud, aga ei tundnud teda hästi. Noah’ parim sõber ja äripartner Dylan McCaffrey oli enne teda Knights Bridge’i jõudnud, saabudes eelmisel kevadel, et kontrollida valdust, mille ta oli avastanud endal siin olevat. Ka Dylan oli armunud naisesse Knights Bridge’ist.

Selle loo lühiversioon, mõtles Heather naeratades.

„Millest sa mõtled, Heather?“ küsis Vic vaikselt.

„Ei millestki. Soojenen lihtsalt üles.“

Vic uuris teda hetke ja tõusis siis püsti. „Teie kahekesi lobisege ja alustage esimese pudeliga. Ma lähen vaatan Rohanit ja kutsun Brody meiega liituma. Eile õhtul ootasin liiga kaua ja ta pissis põrandale. Ma mõtlen Rohanit. Mitte meie agent Hancocki.“

Kui Vic oli lahkunud, valas Adrienne kaks klaasi veini välja ja ulatas ühe Heatherile. „Ma arvan, et me naudime seda,“ ütles ta klaasi tõstes. „Terviseks.“

Heather naeratas. „Terviseks.“ Ta rüüpas veini, nautides selle mahedat maitset. „See on hea, aga sa oled ju ekspert.“

„Ma pean ennast pigem veinientusiastiks kui veinieksperdiks.“

„Aga sa naudid seda, mida teed,“ märkis Heather.

Adrienne noogutas, minnes tagasi oma toolile. „Ma armastan seda, isegi kui see ei maksa arveid. Mul on alati olnud terav maitsmismeel ja tundus loomulik, et võtan selle veini puhul kasutusse. Ma tean, mis mulle meeldib, ma tean, mis on hea, ja ma tean, kuidas kirjeldada veini selliselt, et see oleks lõbus ja teistele inimestele arusaadav.“

„Sa ei ole ka veinisnoob.“

„Ma ei saaks olla veinisnoob ja teha seda, mida teen, või armastada seda nii palju, nagu armastan.“

„Kui mõtlema hakata, siis ei vii snobism kedagi väga kaugele,“ tähendas Heather.

„Knights Bridge’is kindlasti mitte. Teie kõik ajaksite mu linnast minema, kui ma ajaksin oma nina veini või millegi muu suhtes püsti.“

Heather naeris. „Rahu, rahu. Ela ise ja lase teistel elada, on ju? Meil on snoobide vastu nõrkus.“

„Küllap on neid igas kohas. Vic on maalähedasem, kui ma arvasin. Olen temaga kohtunud ainult paar korda, enne kui hakkasin selle majahoidmisega pihta. Hea on teda tundma õppida.“

„Oled lähemal otsustamisele, kus sa tahad pärast seda olla?“ küsis Heather.

Adrienne raputas pead. „Olen pidevalt teel olnud rohkem kui aasta. Korteri hoidmisel polnud mõtet, aga nüüd tunnen end juurteta. Noh, rohkem juurteta kui tavaliselt. Ma ei ole kusagil elanud üle poole aasta sellest ajast peale, kui kolledži lõpetasin.“ Ta naeratas. „Sul on seda kindlasti raske ette kujutada.“

„Mina ei ole kindlasti juurteta, aga ma tahan reisida.“

„Kas sa oled kunagi kaalunud elamist kusagil mujal kui Knights Bridge’is?“

„Ma olen seda kaalunud.“

„Aga see on kodu.“ Adrienne’i häälde oli hiilinud melanhooliavarjund. Ta tõstis oma veiniklaasi ja näis tegevat pingutuse, et rõõmsamaks muutuda. „Mulle meeldib väga siin olla ja Vicile veinitundmist õpetada. Loodan, et keegi ei arva, nagu kasutaksin ma teda ära.“

„Mida sa selle keegi all mõtled?“ küsis Heather.

„Inimesi linnast.“

„Ahah. Sa ei ole kohaliku keelepeksu objekt, nii palju kui ma tean, kuid ma ei tarvitse täpselt teada, sest ma ei pööra kohalikule keelepeksule tähelepanu, juhul kui ma ei ole sunnitud. Elly O’Dunn teab kõigest, mis linnas toimub. Temalt võiks küsida, kui ta San Diegost tagasi jõuab. Igatahes, mida see muudab, kui inimesed su üle keelt peksavad?“

„Hea tähelepanek. Mitte keegi ei saa Vic Scarlattit ära kasutada, see on kindel. Ta on heatujuline ja leebeloomuline, aga tal on ka terasest selgroog.“ Adrienne ajas end sirgu. „Mu vanemad räägivad, et ta jõudis paar korda peaaegu altari ette. Huvitav, kas seal kusagil on naine, kelle minema laskmist ta kahetseb.“

„Kandidaate on?“

„Ma ei ole ühestki teadlik. Võibolla on kusagil naine, kes loobus temast oma karjääri pärast või ei suutnud leppida tema elu karmusega karjääridiplomaadina.“

„Või kes loobus temast tema karjääri pärast,“ lisas Heather.

„Oh, sellest on nüüd küll lõbus mõtelda. Vic Scarlatti valesse naisesse sõgedalt armunud. Naine tunneb selle ära ja kõnnib nende suhtest minema, nii et Vic saaks maailma päästa.“ Adrienne jõi veel veini. „Ma kahtlen, kas seda kunagi juhtus, aga ma ei kahtle, et meie Vicil on saladusi. Mina keskendun siiski talle korraliku veinikeldri muretsemisele ja selle korraliku veiniga varustamisele.“

„Kas sa mõtled, et võiksid siia kunagi ümber kolida?“

Adrienne’i silmad läksid ilmses üllatuses pärani. „Siia? Knights Bridge’i? Mida ma siin teeksin?“

„Oletan, et sedasama, mida teed praegu. Sa ei käi ju kontoris tööl.“

„Tõsi küll, aga ma vajan enda ümber rohkem asfalti ja betooni, kui teil siin on. Täielik linnatüdruk. Ma ei suuda end kujutleda kallist punast veini nautimas, jälgides samal ajal, kuidas kiilaspeakotkas üle Kajajärve purjetab. On siin üldse kiilaspeakotkaid?“

„Mõned on, tänu paisjärvele ja selle kaitstud veelahkmetele.“

„Quabbin. Kui ilus koht. Ma pean tahes-tahtmata mõtlema linnadele, mis kaardilt pühiti, selleks et seda rajada. Suudad sa kujutleda Knights Bridge’i kolmekümne jala vee all, kõik, mida tunned, läinud? Swifti jõeorg oli väga teistsugune koht aastal 1912, kui see maja ehitati.“

„Juba siis käis jutt oru sulgemisest tammiga, et varustada Bostoni suurlinna joogiveega.“ Heather pani oma veiniklaasi kohvilauale. Ta ei tahtnud juua liiga palju, enne kui asub teele, eriti tühja kõhuga. „Ma armastan lumeräätsadega käia mõnel vanal Quabbini teel. Miks sa ei võiks minuga ühel päeval liituda, kui see on midagi, mis sulle meeldib?“

„See oleks tore.“ Adrienne näis olevat siiralt huvitatud. „Ma ei oska murdmaasuusatamist, aga lumeräätsadega saan hakkama.“

„Soovin, et mul oleksid enda omad all olnud, kui ma Rohanit jälitasin. Peaksin nüüd koju minema. Aitäh veini eest.“

„Ma toon sulle kuivad sokid, kuni sa asjad kokku pakid.“

Heather tänas teda ning suundus läbi söögitoa ja väikese koridori kööki. Rohan magas köögiesikus oma asemel. Tagauks oli kõvasti kinni, et vältida mistahes edaspidist üleannetust tema poolt.

Vic seisis köögileti ääres lõikelaua ja koorimisnoaga. „Ma hakkan süüa tegema,“ teatas ta. „Adrienne tegi komponentide nimekirja ja ma leidsin kõik linnast universaalkauplusest. Suupistete valmistamine ei võta kaua aega. Brody on teel üles. Miks sa ei võiks meiega jääda?“

Vein ja suupisted koos Vic Scarlatti, Adrienne Portale’i ja Brody Hancockiga. See mõte oli niihästi ahvatlev kui ka võimatu. „Tänan, aga ma pean tagasi minema.“ Heather haaras laualt oma sülearvuti ja mõõdulindi. „Nautige õhtut.“

„Võibolla siis mõni teine kord.“

Adrienne tuli uute villaste sokkidega ja kordas kajana Vici kutset, kuid Heather ei andnud järele. Asi polnud nendes. See polnud isegi Brody Hancockis, kes oli diplomaatilise turvateenistuse agendina tagasi Knights Bridge’is. See oli temas endas. Ta ei suutnud määratleda, mida ta tundis, ainult seda, et ta oli rivist väljas – ning selline ebakindlus polnud talle iseloomulik ja tekitas kindlasti ebamugavustunde.

„Näeme homme,“ ütles ta, pannes kuivad sokid ja saapad jalga.

Vicil oli külmkapi uks lahti ning ta võttis sealt välja aedvilju ja kohaliku juustu mitmekesiseid variante. Adrienne haaras noa ja lõikelaua ning naeratas. „Me jätame sulle osa homseks lõunaks.“

„Tänan. Teie suupisted on kindlasti paremad kui ükskõik mis, mida ma kaasa toon.“

„Mis see oli, mida sa täna sõid?“ küsis Vic.

„Lasanje ülejäägid.“

Vic kergitas kulme. „Oli see lasanje?“

Heather naeris. „Nüüd sa räägid nagu mu vennad. Ma ei ole kunagi suuremat asja kokk olnud.“

„Kuid sa ehitad mulle suurepärase uue köögi,“ märkis Vic.

„Vahepeal hoiame sulle kindlasti ülejääke,“ lisas Adrienne.

Heather tänas neid veel kord ja suundus välja, ettevaatlik, et Rohanit mitte häirida, kui ta ukse vaikselt enda järel sulges. Kui tal veab, on ta teel, enne kui agent Hancock saabub veini ja suupisteid nautima.

Loomulikult ei läinud ta auto käima.

Heather lõi rusikaga vastu rooli. Frustratsioon ei viiks teda kuhugi ja tal polnud kindaid käes. Väljas oli pime ja tema auto, mille ta oli ostnud suure allahindlusega oma vanimalt vennalt Ericult, polnud hilise jaanuari külmale vastavas tujus.

Seda laadi päev oli muutumas seda laadi ööks.

Ta ronis välja, pidades aru oma valikute üle. Enne kui ta jõudis otsustada, mida teha, kuulis ta sammude kriginat liivatatud sissesõiduteel oma selja taga.

„Muidugi sõidad sa pikapiga,“ ütles Brody, lähenedes talle külalismajast.

Heather mõistis silmapilk, et tema tugev reaktsioon mehele oja ääres polnud juhuslik. See ei viinud siiski kuhugi, vähemalt mitte täna õhtul. Ta püüdis seda ignoreerida.

„Ma olen ehitusäris,“ ütles ta. „Pikap on praktiline.“

„Ja sina oled praktiline inimene.“

„Kas ma kuulen su hääles skepsist, agent Hancock?“

„Sa läksid Rohani järele paljapäi, viletsate kinnaste, viletsate saabaste…“

„Mitte viletsate. Need on tegelikult päris kenad kindad ja saapad. Ma tunnistan, et need polnud parim valik selleks, mida ma pidin lõpuks tegema.“

„Sa oleksid plindris olnud, kui oleksid seal sisse kukkunud.“

„Ma jätsin raja. Vic või Adrienne oleks mu leidnud ja nagu osutub, olid sina sealsamas.“

„Niisama sitke nagu ükskõik milline Sloan, eks ole? Oled sa kunagi ka tütarlapselik?“

„Ma kohtasin sind kolm tundi tagasi ja sa esitad mulle sellise küsimuse?“

Brody naeris. „Ma ei öelnudki, et ootan vastust, ja me ei kohtunud kolm tundi tagasi. Me kohtusime, kui sa olid metsikute juuste ja hambaklambritega plika.“

„Igaüks mäletab mind kui metsikute juuste ja hambaklambritega plikat. Mind ei pane imestama, et sa oled veel üks neist. Nüüd olen ma täiskasvanu ja mu pikap ei lähe käima. Võiksin ühe vendadest siia kutsuda, et ta aitaks mul selle käivitada.“

„Ma lootsin su vendi vältida.“

„Sinusugune karm kutt kardab paari kohalikku poissi? Ma ei usu seda.“

„Ma ei öelnud, et ma kardan.“

Mehe vaikne enesekindel toon saatis veel ühe kuumusetulva Heatherist läbi. Ta pidi end kokku võtma. Pikap, ütles ta endale. Tegele probleemiga. Ta vaatas piki sissesõiduteed väikelinna viiva maantee poole. „Ma võin jalgsi minna,“ ütles ta. „See ei ole nii kaugel, aga tänane õhtu on väga külm.“

Brody raputas pead. „Sa oled täna ühe külmumise juba läbi teinud. Milline on tõenäosus, et Vicil on käivitusjuhtmed?“

„Hõre kuni null.“

„Seda minagi arvan. Tule. Mul on auto. Ma sõidutan su koju. Võime sinu pikapi täna ööseks siia jätta ja hommikul välja nuputada, mida teha.“

„Ega sa ole liiga palju veini joonud?“

Brody näis lõbustatuna. „Ei, ma’am. Ma ei ole veel tilkagi veini võtnud.“

„Vabandust. Minust oli ebaviisakas küsida.“ Miks ta ei suutnud ometi oma suud Brody juuresolekul kontrollida? „Ma võtsin ainult paar lonksu, sest teadsin, et pean autot juhtima. Kui sina oled föderaalagent, nii päeval kui ööl teenistuses, siis sa pead end jälgima, eks ju? Sa ei saa end purju juua.“

„Jälle see harjumus otse välja öelda, mis meeles mõlgub. Sa võid minuga koos mu auto juurde tulla või siin oodata.“

„Tulen sinuga kaasa. Ma ei taha selles külmas liikumatult seista.“ Heather lõi oma autoukse kinni. „Aitäh sulle.“

„Pole tänu väärt.“

Brody hakkas mööda sissesõiduteed minema külalismaja poole nii kiire tempoga, kui Heather temaga sammu pidada jõudis.

„Ma poleks arvanud, et sa töötad Sloan ja Poegades,“ märkis mees. „See sai oma nime enne seda, kui sa sündisid, sai ju?“

Heather noogutas. „Mu vanemad olid loobunud tütre ootamisest ja arvasid, et üks või rohkem poistest lõpetab pereäris töötamisega. Ega sellestki poleks midagi, kui nad seda poleks teinud.“

„Kas kõik su vennad töötavad seal?“

„Kolm. Justin, Brandon ja Adam. Eric on politseinik ja Christopher tuletõrjuja. Ka Justin on vabatahtlik tuletõrjuja.“ Heather pistis käed mantlitaskutesse. Tal oli oma luhtunud katsetest autot käivitada juba külm. „Kas sa mäletad järjekorda? Eric, Justin, Brandon, Adam, Christopher, mina.“

„Suur perekond,“ märkis Brody, hääletoon neutraalne. „Kas su elus meest ei ole?“

„Sa tead, et sellest ei räägita, mis meeles mõlgub.“

„Niisiis tähendab see, et meest ei ole. Viis vanemat venda, eriti sinu vanemat venda teeb suhte leidmise kindlasti katsumuseks.“

„Kas sa tahad öelda, et mu vennad kontrollivad hoolikalt potentsiaalseid poisse mu elus? See ei tööta selliselt, ma saan ise hakkama. Ma suudan hästi enda eest seista, nagu sa täna varem nägid, võiksin sulle meenutada.“

„Või veel. Sa said suurepäraselt hakkama, välja arvatud ojja kukkumine ja alajahtumine.“

„Ma täitsin oma missiooni, minimeerides samal ajal riske. Ma sain ka sinuta hästi hakkama.“

„Minuga said paremini.“

Heather pööritas silmi. „See ei ole naljakas, agent Hancock.“

Brody kehitas õlgu. „Aga siiski tõsi.“

Nad jõudsid mehe autoni, mida Heather varem polnud märganud. See oli rendiauto. Vana kaheukseline BMW New Yorgi numbriplaatidega. „Oled sa New Yorgist?“

„Auto on seal registreeritud.“

„Ma ei küsinud seda, ega ju?“

Brody ei vastanud. Ta ei teeselnud, nagu poleks teda kuulnud, otsustas Heather. Mees otsesõnu ignoreeris teda. Heather mõtles, kas see oli viisakas moodus teada anda, et ta on föderaalagent, kel pole mingit kavatsust endast palju rääkida. Võibolla ta ei saanud. Võibolla oli tema taust salajane.

See polnud mõte, mida talle heietada oleks meeldinud, kui ta Brody kõrvale BMW-sse istus.

„Oled sa relvastatud?“

„Relvastatud?“

„Tead isegi. Relvaga.“

Mees käivitas auto. „Heather, ma olen lihtsalt mees, kes külastab vana sõpra. Kus sa linnas elad?“

„Ohaka teel. Mäletad seda?“

Brody raputas pead. „Ei.“

„See on linnaväljakult ära keerata. Linna raamatukogu on nurgal.“

„Pentsik väike Knights Bridge.“

„Maja kuulub Phoebe O’Dunnile. Kas sa teda mäletad?“

„O’Dunni õdedest kõige vanem. Nad olid meie lähimad naabrid, kui me elasime järve ääres.“

„Igaüks linnas ootab, et Phoebe teatab varsti oma kihlusest. Ma arvan, et ta hoiab selle maja alles isegi pärast abiellumist. See on heas korras. Ma joonestan plaane uue köögi ja vannitoa jaoks.“ Heather polnud kindel, miks ta Brodyle seda kõike rääkis, kuid mees paistis huvitatud olevat. „See on lõbus. Olen avastanud, et mul on kirg sisekujunduse vastu.“

„Sellest on tihti abi, kui oma kirgi tuntakse,“ märkis Brody.

Heather polnud kindel, mida mees sellega mõtles, kuid otsustas seda teemat mitte arendada, kuna see sisaldas sõna kirg. Ta oli ühe päeva kohta juba piisavalt välja pahvatanud.

Kui nad jõudsid Vici sissesõidutee lõppu ja keerasid linna poole looklevale maanteele, märkas Heather, et talvised tingimused ja tänavavalguse puudumine ei paistnud Brodyt vähimalgi määral häirivat. Ta sõitis enesekindlusega, mida Heather oleks pidanud ootama.