Читать книгу Lady Almina ja tegelik Downton Abbey - Carnarvoni Krahvinna - Страница 7

Kolmapäeval, 26. juunil 1895. aastal abiellus mõnevõrra kahtlast päritolu, aga silmatorkavalt kaunis 19-aastane neiu Almina Victoria Marie Alexandra Wombwell Westminsteri St. Margareti kirikus viienda Carnarvoni krahvi George Edward Stanhope Molyneux Herbertiga.

Ilm oli imeilus ja tuhandeaastane heledast kivist kirik oli tulvil rahvast ja kauneid lilli. Mõned peigmehe poolel istujad võisid ehk nentida, et kaunistused on pisut liiga uhkeldavad. Lööv oli täidetud kõrgete potipalmidega ja orvadest ulatusid välja sõnajalad. Altariesine ja altariruum olid kaunistatud valgete liiliate, orhideede, pojengide ja roosidega. Eksootikat oli küllaga, sekka Inglismaa suvelillede joovastav lõhn. Vaatepilt oli ebatavaline, nii nagu oli ebatavaline ka kõik nende pulmadega seotu. Almina nimi, tema sünni asjaolud ja ennekõike tema erakordne jõukus tagasid selle, et tegemist ei olnud tavalise kõrgema seltskonna sündmusega.

Krahv abiellus oma kahekümne üheksandal sünnipäeval. Tema perekond ja tiitel olid väärikad, ta ise sihvakas ja võluv, võib-olla pisut reserveeritud. Talle kuulusid majad Londonis, Hampshire’is, Somersetis, Nottinghamshire’is ja Derbyshire’is. Valdused olid suurejoonelised ja majad täis vanade meistrite maale, Idamaa-reisidelt toodud esemeid ja imelist Prantsuse mööblit. Mõistagi oli teda vastu võetud kuningriigi igas külalistetoas ja kutsutud Londonis igale peole, eriti sinna, kus oli meheleminekueas tütreid või noori sugulasi. Ehkki väliselt olid kõik daamid sel tähtsal puhul lahked ja meeldivad, oli nende seas arvatavasti nii mõnigi pettunud hing.

Krahv saabus isamehe prints Victor Duleep Singhiga, kellega koos oli ta olnud Etonis ja Cambridge’is. Printsi isa oli endine Punjabi maharadža, kellele kuulus Koh-i-Noori teemant, enne kui britid selle konfiskeerisid, et lisada see India keisrinna, kuninganna Victoria kroonijuveelide hulka.

Päike voogas sisse uutest vitraažakendest, millel oli kujutatud Inglismaa kangelasi läbi sajandite. Vanas kirikus Westminster Abbey kõrval oli hiljaaegu teinud värskenduskuuri tuntuim Victoria-ajastu arhitekt Sir George Gilbert Scott. Tegelikult oli kirik viktoriaanlik segu traditsioonilisest ja moodsast. See oli ülimalt sobilik abielu sõlmimiseks inimeste vahel, kes pärinesid väga erinevast ühiskonnakihist, kusjuures mõlemal oli midagi, mida teine just vajas.

Kui orelimängija härra Baines alustas laulu „The voice that breathed o’er Eden”, tegi eeskojas oodanud Almina esimesed sammud. Ta liikus aeglaselt ja niisuguse rahu ja väärikusega, nagu ta kõikide kohalviibijate pilkude all võimeline oli, kinnastatud käsi kergelt toetumas oma onu Sir George Wombwelli käsivarrele. Küllap ta oli parasjagu närvis, aga ka põnevil. Lord Burghclere, tema peatse abikaasa õemees, on märkinud, et Almina oli üsna „naiivne näitsik”, ent nii kõrvuni armunud, et suutis vaevu pulmaeelsed päevad ja kuud ära oodata.

Küllap oli talle mõningaseks lohutuseks teadmine, et ta näeb oivaline välja. Almina oli väikest kasvu, pisut üle pooleteise meetri pikk, siniste silmade ja sirge ninaga, näo ümber elegantselt kõrgele pea peale kuhjatud läikivad pruunid juuksed. Tema tulevane nadu Winifred Burghclere kirjeldab teda kui „kenakest, laitmatu figuuri ja peene taljega”. Tollase arusaama järgi oli ta ehtne „väike Veenus”.

Peene siidtüllist loori all kandis ta väikest apelsiniõitest pärga. Kleidi oli valmistanud Worthi moemaja Pariisis. Charles Worth oli oma aja nõutumaid moekunstnikke, kes oli kuulus laia joonega materjalide ja kaunistuste poolest. Almina täispika slepiga kleit oli valmistatud kõige luksuslikumast duchesse-satiinist ja kaetud õla juurde kinnitatud pitslooriga. Seelikuossa olid lõimitud ehtsad apelsiniõied ning Almina kandis ka peigmehe kingitust – kleidile sätitud väga vana ja ülimalt haruldast Prantsuse pitsist detaili.

Selline komplekt kuulutas Almina rabavat ilmumist avalikku ellu. 1893. aasta maikuus oli teda juba õukonnas esitlenud tema tädi Lady Julia Wombwell, nii et debüüt oli tehtud, kuid teda ei oldud kutsutud järgnevatele eksklusiivsetele, hoolikalt kaalutletud seltskondlikele üritustele. Almina isapoolne päritolu põhjustas rohkesti kuulujutte, ei peened rõivad ega laitmatud kombed kindlustanud talle ligipääsu seltskonda valitsevate suurtsugu daamide salongidesse. Seega ei olnud Almina osalenud oma debüüt-hooaja olulistel ballidel, kus ühel noorel daamil oli võimalus äratada sobiliku härrasmehe tähelepanu. Sellele vaatamata oli Almina saanud nüüd endale kõige kõrgema taseme tulevase abikaasa, ja ta oli rõivastatud nii, nagu oli ette nähtud naisele, kes asub vallutama aristokraatia kõige kõrgemaid tippe.

Almina kannul sammus kaheksa pruutneitsit ja kaks paaži: tema nõbu preili Wombwell, peigmehe kaks nooremat õde Lady Margaret ja Lady Victoria Herbert, Lady Kathleen Cuffe, printsess Kathleen Singh ja printsess Sophie Singh, preili Evelyn Jenkins ja preili Davies. Kõik pruutneitsid kandsid helesiniste lintidega ääristatud valgete satiinseelikute peal kreemjat siidmusliini. Võluvat vaatepilti täiendasid siidmusliini, sulgede ja lintidega kaunistatud suured kreemjad õlgkübarad. Neile järgnesid Louis XV valges ja hõbedases õukonnarõivais ja sobivate peakatetega kõrgeauline Mervyn Herbert ja Lord Arthur Hay.

Almina oli oma peigmeest tundnud peaaegu poolteist aastat. Nad ei olnud kunagi kahekesi aega veetnud, vaid kohtunud poolel tosinal korral seltskonnas. Loomulikult ei olnud Almina selle põgusa aja jooksul aru saanud, et saterkuub, mille krahv endale pulmapäeval selga oli sunnitud panema, erines suuresti tema tavalisest vabast riietumisviisist.

Kui noorpaar altari ees seisis, esindasid nende taga seisvad rohkearvulised perekonnaliikmed ja sõbrad sädelevat läbilõiget suurtest ja vägevatest, sekka ka kahtlasevõitu rahvast. Paremal istus peigmehe perekond: kasuema, Carnarvoni krahvi lesk, ja tema poolvend, kõrgeauline Aubrey Herbert, Howardid, Pembroke’i krahv, Portsmouthi, Bathursti ja Cadogani krahvid ja krahvinnad; sõbrad, näiteks Lord Ashburton, Lord de Grey, Bristoli markii ja markiis. Kohal viibisid Marlborough ja Devonshire hertsoginna, Lord ja Lady Charteris ning enamik Londoni peenemast seltskonnast.

Külaliste seas oli ka endine peaminister Lord Rosebery. Ta oli alles neli päeva tagasi käinud Windsori lossis, et kuningannale lahkumispalve esitada. Kuninganna palus siis Lord Salisburyl uus valitsus moodustada. Aastaid erakluses viibinud kuninganna Victoria kohale ei tulnud, kuid oli saatnud noorpaarile tervitusi. Tema tutvus Carnarvonidega oli pikaajaline: kuninganna oli krahvi noorima õe ristiema.

Pruudi pere ja sõbrad olid pisut teistsugused. Almina prantsuse ema Marie Wombwell, neiuna Marie Boyer, oli sündinud Pariisi pankuri tütrena. Ema ja tütart jälgides polnuks raske taibata, et oma särtsakuse ja stiilitunde oli Almina pärinud just emalt. Marie kadunud mehe vend Sir George Wombwell oli nüüd Alminale isa eest. Wombwellid istusid kõrvuti mõjuvõimsate ja pööraselt rikaste, äsja aadliseisusse tõstetud kaupmeeste esindajatega. Kohal olid Sir Alfred de Rothschild, parun ja paruness de Worms, parun Ferdinand de Rothschild, parun Adolphe de Rothschild, Lady de Rothschild, härra Reuben Sassoon, neli Sassooni nõbu, härra Wertheimer, härra ja proua Ephrusi, parun ja paruness de Hirsch. Nii Mariel kui Sir Alfredil oli hulgaliselt sõpru teatrimaailmas ja seega viibis külaliste seas ka kuulus primadonna Adelina Patti, tol ajal proua Nicolini.

Oma värskel abikaasal käest kinni hoides, silmitsi silmapaistvate kirikutegelastega, kes abielu sõlmimise puhul kokku olid toodud, võis abielus oleku mõte tekitada Alminas parajat hirmu ja ärevust. Võib-olla kohtus tema pilk ema omaga ning talle meenus taas, kui kaugele ta oli tegelikult jõudnud. Ta oli väga hästi teadlik asjaolust, et Carnarvoni krahvi ja Alfred de Rothschildi vahel sõlmitud abielulepingu järgi kaitses teda niivõrd pöörane varandus, mille eest võis ta osta lugupidamise, seltskonna tunnustuse ja sissepääsu ühte hilisviktoriaanliku ajastu kõige suursugusemasse ja mõjukamasse perekonda. Almina astus St. Margareti kirikusse juudisoost pankuri ja tema prantsuse armukese ebaseadusliku tütrena ning väljus viienda Carnarvoni krahvinnana, saateks pulmamarss Wagneri „Lohengrinist”. Muundumine oli täielik.

Tõus seltskondlikul redelil ei olnud aga läinud tõrgeteta. Isegi Rothschildi raha ei suutnud täielikult leevendada tõsiasja, et proua Marie Wombwelli, tuntud napsitaja ja hasartmänguri Frederick Wombwelli leske, ja veelgi enam, Sir Alfredi pikaajalist usaldusalust, ei võetud kõrgseltskonda.

Lapsepõlve veetis Almina Pariisis ja Londonis, teismelise aastad Mayfairi südames Brutoni tänav nr 20. Aeg-ajalt külastati Wombwelle Yorkshire’is. Sir George ja Lady Julia olid Marie ja laste vastu väga lahked ka siis, kui Marie mees suri. Aadress Mayfairis oli suurepärane, Marie Wombwelli staatus aga mitte.

Kui Marie Sir Alfrediga kohtus, oli ta abielus, ent oma mehest võõrdunud. Sir Alfred oli tähtis avaliku elu tegelane, kakskümmend aastat Inglise Panga direktor, poissmees, esteet ja tuntud elumees. Talle meeldis laristada perekonna hiigelvarandust pillava elulaadiga, kuhu kuulusid „primadonnade õhtusöögid”, peened koosviibimised oma härrasmeestest tuttavatele, kus need said kohtuda tolle aja kuulsaimate näitlejannadega.

Maried võis Sir Alfredile tutvustada tema isa, kes tundis meest pangamaailma kaudu, või siis Sir George ja Lady Julia, kes veetsid mõnikord nädalalõppe tema külalisena Halton House’is Buckinghamshire’is. Alfred ja Marie armastasid mõlemad kirglikult teatrit ja ooperit ning neist said algul head sõbrad, hiljem armastajad. Alfred oli helde käega kaaslane, kes Marie ja tütre eest külluslikult hoolitses. Kuna Alfred oli valmis Alminale hiiglaslikku kaasavara andma, sai noorest daamist abieluturul tõsine võistleja. Kuid vaevalt võis Marie oma pöörasemaiski unistustes ette kujutada, et tema tütrel õnnestub ühe hoobiga seltskonna ladvikusse tõusta.

Edu tõusis Mariele parajalt pähe. Ta nõudis, et pulmaeine vastaks sündmuse tähtsusele, kuigi see põhjustas keerukaid probleeme etiketi osas. Traditsiooniliselt korraldati pidustused pruudi kodus, ent see oli antud juhul võimatu, kuna pruudi ema ei kuulunud seltskonda ja isale viidati, puhtalt viisakuse pärast, kui ristiisale. Suurejoonelised pidustused maksti kinni Rothschildi rahaga, kuid Rothschildi majas neid pidada ei saanud.

Viienda krahvi kasuema ja pulmade peakorraldaja Elsie oli selle üle juba nädalaid pead vaevanud. Ta kirjutas krahvi ustavale tädile krahvinna Portsmouthile: „Meil on suur perekondlik probleem. Me ei ole teda [proua Wombwelli] kordagi külastanud ega ole teda ka külla kutsunud, ehkki Almina on muidugi korduvalt meil käinud.” Loomult südamlik Elsie, kes oli Almina oma tiiva alla võtnud, tegi diskreetseid järelepärimisi perekonnasõprade seas, nagu näiteks Lord ja Lady Stanhope, lootes leida pulmaeineks neutraalse, ent sobivalt uhke paiga. Pakuti nii mõndagi maja, mida aga vastu ei võetud, kuni lõpuks oli härra Astor nõus andma oma Lansdowne House’i Berkeley väljaku lõunaservas, ning Marie arvates sobis see suurepäraselt.

Pärast kirikutalitust siirdusid külalised niisiis sinna Mayfairi majja. Uhke hoone rohkete külaliste vastuvõtuks mõeldud tubadega oli kavandanud Robert Adams ja see oli valminud 1763. aastal. Esik oli täis hortensiaid, iga tuba kaunistasid erisugused lilled. Nii nagu kirikus, leidus ka salongis suurel arvul palmipuid ja sõnajalgu ning seal mängis kõige moodsamaid valsse Viinist kohale toodud kuulus Gottliebi orkester. Jooke serveeriti ühes toas, sööki koos kolmekorruselise tordiga teises toas. Tumepunases kleidis proua Wombwell tervitas külalisi, kusjuures Carnarvoni leskkrahvinna Elsie, kellele tiitel kindlustas esimese koha vastuvõtjate reas, kandis rohekas-roosat küütlevat siidkleiti.

Nii pruudile kui peigmehele tehtud kingitused olid hoolikalt arvele võetud ja peol vaatamiseks välja seatud. Sir Alfred kinkis Alminale hunnitu smaragdkaelakee ja -tiaara – tema uue seisusega sobivad kalliskivid, mida kanda võõruspidudel Highclere’i lossis või linnas. Almina sai meeletus koguses imekauneid asju kristallvaasidest kuni kullast lõhnaõlipudelite ja lugematute muude väikeste luksusesemeteni. Peigmees sai samavõrra oivalisi kalliskividega kaunistusi ja ehteid, näiteks sõrmuseid, portsigare ja muud.

Pärast kõike eelnenud muretsemist möödus päev ilma ainsagi tõrketa. Kui ka kusagil kostis pominat preili Wombwelli uue kõrge seisuse kohta, siis oli see väga vaoshoitud. Proua Wombwell käitus laitmatult ning Alfred de Rothschildi rollist vaikiti diskreetselt. Vägevat pulmapidu peeti koguni hooaja üheks menukamaks sündmuseks.

Almina kõige ärevam hetk polnud ilmselt see, kui ta sisenes kirikusse või Lansdowne House’i, kus teda ümbritsesid tuttavad näod, vaid see, kui ta sõidutati eemale oma vanast elust, neiueast, ning ta alustas teekonda Highclere’i. Küllap oli ema talle öelnud mõned julgustavad sõnad ja kindlasti oli isa ta teele saatnud suudluse ja õnnistusega. Nüüd oli ta abielunaisena astumas esimesi samme, koos peaaegu võõra inimesega, kes ei olnud seni ilmutanud erilist huvi teda tundma õppida.

Noorpaar lahkus külaliste juurest pealelõunal ja Lord Carnarvoni peakutsar Henry Brickell sõidutas nad läbi Londoni Paddingtoni raudteejaama, kust nad pidid erirongiga maale sõitma. Esimene osa mesinädalatest oli kavas veeta Hampshire’i krahvkonnas Highclere’is, Carnavoride kõige suurejoonelisemas omanduses. Mõlemad olid rõivaid vahetanud. Krahv oli esimesel võimalusel oma piduliku pika kuue seljast heitnud ning asendanud selle oma lemmiku, korduvalt nõelutud sinise jakiga. Linnast välja jõudnud, pani ta pähe õlgkaabu. Almina kandis võluvat Pompadouri gaasriidest kleiti, kalliskive ja Pariisis Verrot’ juures tehtud kübarat.

Paddingtoni rong pidi jõudma Highclere’i peatusse kell 18.30. Lord ja Lady Carnarvon astusid rongist välja ja võtsid istet avatud landoos, mida vedas paar kõrbi hobust ja juhtis alamkutsar. Ühe miili pärast keeras landoo väravavahimaja juures sisse ja sõitis edasi mööda kaarduvate puude ja rododendronite vahelist käänulist teed. Kui nad möödusid Dunsmere’i järve ääres asuvast Diana templist, kõlas lossitornist aupauk. Kümne minuti pärast jõudis landoo pargis ristteele ja noorpaar astus välja. Sissesõidutee kohale oli seatud lillepärjaga kaar. Hobused rakendasid lahti suurvalduse eri tegevusalade valitsejad: härrad Hall, Storie, Lawrence ja Weigall. Farmijuhataja ja metsnik kinnitasid köied sõiduki külge ja noorpaar võttis uuesti istet. Kakskümmend meest haaras seejärel köitest, et tõmmata landoo kaare alt läbi ja künkast üles lossi peaukse ette, saateks reibas marss Newbury linnaorkestrilt, kellele oli makstud selle eest seitse gini.

Newbury linnapea oli ootevalmis, et üle anda kohaliku linnarahva kingitus – keskaja käsikirjade taoliselt kullaga kaunistatud album koos heade soovidega. See oli illustreeritud Newbury teraviljabörsi hoone ja Highclere’i vaadetega ning köidetud kreemjasse vasikanahka, kaanele pressitud Carnarvonide initsiaalid CC.

Mõned valdustes elavad rentnikud olid pargis sündmuste käiku jälgimas. Kõigi meelt oli enne lahutanud orkester ja kolmesaja kolmekümnele lapsele oli korraldatud teepidu. Ettevõtmist oli küll ähvardanud äike, aga õnneks oli ilm nii peo kui ka noorpaari saabumise ajaks selginud. See oli aasta peaaegu pikim päev ja päike oli endiselt kuum.

Peale pillimeeste maksti 1 nael, 11 šillingit ja 6 penni viie konstaabli kohaloleku eest ja 2 naela annetati Burghclere’i kellameestele, kes lasksid kelladel kõlada sest ajast peale, kui krahv ja krahvinna olid rongist maha astunud.

Uhkelt perekonna vapivärve näitav punasinine lipp lehvis tornitipus, lossi sihvakaid nurgatorne ja kivimüüritisi mitmekesistasid kõikvõimalikud heraldilised sümbolid ja elajaloomad, kes näisid ka vaatepilti uudistavat.

Lossi raske puust ukse ette jõudnud, astusid krahv ja tema värske krahvinna taas landoost välja. Neid tervitasid lossivalitseja härra Albert Streatfield (tema ametit tuntakse peamiselt ülemteenri nimetuse all), major James Rutherford (kes haldas kogu valdust) ja tema naine.

Mida võis Almina mõelda, jälgides, kuidas Highclere’i meespere pingutab, et teda sihtkohta toimetada? Mis võis tal läbi pea käia, kui ta vaatas seda maja kui uus perenaine? Ta oli siin ennegi käinud, veetnud siin koos emaga kaks nädalalõppu. Nüüd oli ta aga Carnarvoni krahvinna, kes pidi juhtima kogu majapidamist ja täitma lugematuid kohustusi. Igal Highclere’i elanikul, olgu ta ülemisel või alumisel korrusel, põllul või köögis, oli oma ülesanne täita, ning sama käis Almina kohta.

Arvatavasti oli ta kõigeks selleks reipalt valmis. Almina oli energiline ja tragi tüdruk, abielu, emadus ja Carnarvoni dünastia teenimine tundunuks vägagi teretulnud saatusena enamikule noortele daamidele, kes suutsid end tema asemele ette kujutada. Almina oli harjunud hellitatud eluga ja tal polnud põhjust kahelda, et ta ei peaks kunagi saama kõike, mida hing ihaldab. Ta oli oma värskest mehest juba üsna sisse võetud. Siiski pidi ta tundma ka parasjagu ärevust.

Kui tal oligi väikeseid kahtlusi, piisas pilguheidust pulmajärgse laupäeva lehtedesse taipamaks, et ees ootav elu hakkab kulgema avalikkuse silma all. Nagu nüüdki, pühendas ajakirjandus ka tollal aristokraatide, rikaste ja kuulsate pulmapidudele innukat tähelepanu. Ajalehe Penny Illustrated veerg „Naiste maailm” avaldas Alminast täispika portree (ehkki temast oli pildiallkirjas saanud kogemata preili Alice Wombwell) ning tema kleidi üksikasjaliku kirjelduse. Peaaegu tundmatuna oli Almina korraga sattunud ajakirjanduse huviorbiiti. Tema seisusega kaasnes kõikvõimalikke paineid.

Alminale ei antud mahti pikalt mõtiskleda, mis teda õieti ees ootab. Järgneva paari päeva jooksul tutvustas Lord Carnarvon noorikule parki ja naaberkülade elanikke, et Almina saaks hakata iseseisvalt tegutsema ja harjuks oma uue koduga. Esimese pühapäeva hommikul peale pulmi läksid nad Highclere’i kirikusse. Nagu Westminsteris, oli sealgi mängus Sir Gilbert Scotti käsi. Ta oli kiriku kavandanud ja ehitanud neljanda krahvi, Lord Carnarvoni isa palvel. Ametlikum osa oli sellega täidetud ning noorpaar sõitis mesinädalate teist osa veetma mandri-Euroopasse. Lõpuks oli neil käes võimalus teineteist tõeliselt tundma õppida. Nad olid ära kaks nädalat ja pöördusid siis tagasi Highclere’i ja oma igapäevaelu juurde. Ainult et Almina jaoks oli nüüd kõik igaveseks ajaks teistmoodi.