Читать книгу Frida Kahlo ja elu värvid - Caroline Bernard - Страница 3

Hilisel ennelõunal astus Frida kiirel sammul oma ateljeesse. Sel ajal mõjusid valuvastased tabletid alati kõige paremini. Aknast langes venivalt kuldset päikesevalgust, mis pani molberti hõõguma. „Tere hommikust, õeke,” tervitas ta papjeemašeest skeletti, mille ta oli kirjuks värvinud ja ühe oma alusseelikuga varustanud ning mis ootas teda nurgas toolil. Vanal tisleripingil olid käepärast klaaspurgikestes värvid. Nende kõrval savitopsid pintslitega – päris peenikestega, mille karvad polnud suurt paksemad ta ripsmetest, ja jämedamatega, mis olid katsudes ta isa habemeajamispintslite moodi.

Seinad olid üleni täis riputatud fotosid, joonistusi ja vanu maske, mis näisid päikesevalguses elavat. Mitmel laual ja madalal kapikesel lebasid ja seisid ta nukud ja muinasjutulised olendid, mida ta oli aastate jooksul valmistanud, tema raamatud, märkmikud, lopsakad lillekimbud ja veel hulk muid asju, mida ta armastas ja meeleldi silmitses ja mis andsid talle inspiratsiooni. Võõrale võis see ruum mõjuda lohakile jäetuna ja täis topituna, Frida jaoks oli siin kõik omal kohal. Raamatud seisid teemade järgi paigutatult riiulitel, kaustad ajaleheartiklite ja kirjadega olid korralikult märgistatud. Diego nokkis teda vahetevahel selle pärast, kuid Frida ütles siis, et ta on pärinud selle oma saksa isalt. Ta vajas mõlemat: paljusid asju enda ümber ja korda, millele kõik allus.

Naeratusega ahmis ta kõike endasse ja tundis heameelt selle tuttava, hoolikalt kujundatud ümbruse üle.

Juba ette rõõmustades astus ta molberti juurde ja haaras rätikust, mille oli eelmisel õhtul pildi peale riputanud. Esimest korda oli ta valinud elusuuruses formaadi. Aga sedapuhku pidi nii olema. Kõik pildid olid talle olulised, kuid see siin tähendas rohkem kui teised. Hoogsalt tõmbas ta rätiku kõrvale ja mõlemad pead tulid nähtavale. Kahekordselt vaatasid talle otsa ta oma silmad tihedate kulmude all, mis kohtusid ninajuurel ja meenutasid laialiaetud linnutiibu. Ometigi olid erinevused nende kahe Frida vahel selgelt nähtavad. Vasakpoolsel oli heledam, ühetasasem nahk kui parempoolsel, kelle nägu oli tume just nagu mõnel indiaaninaisel. Vasak naine oli kergelt meigitud, juuksed kunstipäraselt põimitud ja läikivatesse lainetesse seatud. Paremal oli naiselik vuntsiude, juuksed olid rangelt kokku kammitud, need ei läikinud ka eriti. Sellised väikesed erinevused olid mõistatuslikud, et neid nimetada, selleks pidi pilti õige teraselt vaatlema.

Frida silmitses pilti kaua, võttis siis pintsli kätte ja töötas edasi tausta kallal, mille moodustas üksnes valgete pilvedega taevas, kuid ta mõtted tiirlesid kahe lõuendil oleva Frida ümber. Need on need kaks naist, kes minus ühinenud, mõtles ta, lisades lõuendile valgeid tupse. Naine, kes tahab elada nii, nagu talle meeldib, ja naine, kes kannab endaga kaasas traditsiooni ja ajaloo koormat.

Rinnus oli tunne, justkui peksleks seal mingi suur lind ägedalt tiibadega. Selline tunne, nagu hüppaks süda prõmdi rinnust välja – see valdas teda niipea, kui ta kuulis taas Diego sõnu, seda üht sõna, mis võiks ta elu muuta. Pintsel oli õhku tardunud. Ta peab keskenduma pildile, maalima, ta peab leidma ennast üles neis kahes Fridas pildi peal, kuna ta oli end kaotamas.

Kaua põrnitses ta lõuendit – midagi oli puudu, midagi päris otsustavat. Ja korraga teadis ta, mis see on. Ta viskas pintsli kärsitult lauale, ei raisanud aega selle puhtakspesemisega, vaid võttis teise. Ta segas kokku punase tooni, mis sisaldas ka pisut magentat, tema lemmikvärvi, mis tähendas tema jaoks kõike Mehhikole iseloomulikku – elu ja armastust. Pööramata pilku pildilt, haaras ta selja tagant riiulilt ühe oma paljudest anatoomiaraamatutest. Põgusa lehitsemise peale leidis ta õige lehekülje. Siis visandas ta kiirete tõmmetega oma idee: kummagi Frida kleidi peale maalis ta südame. Südamekojad ja veresooned lahtiselt, punased arterid üle kanga jooksmas. Üks lõppes avatult euroopaliku Frida valgel kleidil. Verd tilkus seelikuosale, asjatult püüdis ta veritsust klemmiga sulgeda.

Frida vaatas uuesti käsi, mille naised olid teineteisele ulatanud. Kuid side nende vahel oli palju tugevam ja pidi saama veelgi selgemaks! Ta maalis peene kitsa joone – arteri, mis ühendas omavahel kaht südant. See oli üks ja sama veri, mis nendes voolas, üks ja sama pulsilöök, mis neile jõudu andis. Koos leiavad kaks Fridat, keda ta endas ühendas, piisavalt jõudu, et jääda ellu, tulgu, mis tuleb.