Читать книгу Frida Kahlo ja elu värvid - Caroline Bernard - Страница 5

Frida ärkas ja nägi sillerdavat kullatolmu. Või oli see hele lamp, mis talle silma paistis? Ta tahtis oma kehale pilku heita, kuid ei suutnud pead tõsta. Oli tunne, justkui olnuks see padja külge kinni naelutatud – nii nagu kogu kehagi. See tundus täiesti võõras, ühtaegu kuum ja jääkülm ning otsekui vatti pakitud. Ta märkas, et lamab mingisuguses kastis, mis tegi igasuguse liigutamise võimatuks. Ta püüdis varbaid liigutada, aga see ei õnnestunud. Paanika tulvas temast üle. Ilmusid mingid ähmased meenutused: lärm, killud, krigin. Ma olen surnud, mõtles ta meelt heites. Ma olen surnud ja laman kirstus.

„Frida. Ma olen siin, sinu juures.”

Keegi kummardus tema kohale, näoga tema silme ette. Mispärast oli Matita siin? Frida püüdis öelda oma vanema õe nime, kuid ta suu ei tahtnud avaneda. Matita oli ju ometi mitme aasta eest koos ühe mehega jalga lasknud. Sestpeale polnud keegi perest teda enam näinud. Niisiis oli Matita surnud ja tema samuti?

Nüüd kummardus Matita talle veel lähemale. Frida nägi pisaraid õe silmis.

Uuesti püüdis ta rääkima hakata, aga keel kleepus suulakke, oigest enamat ta kuuldavale ei toonud. Ja siis tuli tagasi valu. Käsitamatu valu, mis liikus lainetena läbi ta keha, huugas ja sähvis, tõmbus näiliselt pisut tagasi, et rünnata siis veel võimsama hooga. Polnud võimalik öelda selle asukohta, see oli kõikjal. See oli talumatu. Siis läks kõik mustaks.

Kui ta järgmine kord ärkas, istus Matita ikka veel ta voodi kõrval.

„Ma olen siin, Frida,” ütles ta nii nagu ennegi. „Sa oled haiglas. Sa sattusid õnnetusse. Buss …”

Aegamisi hakkas Fridale meenuma. Tramm, mis oli bussile otsa sõitnud, kullatolm ja killud, lärm, rohkem ei midagi. Valu tuli tagasi, aga ta ei tahtnud jälle magama jääda, enne kui pole saanud vastuseid oma küsimustele.

„Alejandro?” sosistas ta. Sõnad tulid ta suust justkui sitke puder. „Kuidas temaga on?”

Matita tilgutas talle lusikast veidi vett huultele. „Tema ei saanud nii palju räsida kui sina. Tal pole viga midagi.”

„Kuidas sa siia said? Kus on ema ja isa?”

Õde pani käe ta käsivarrele. „Ma lugesin õnnetusest ajalehest. Seal oli sinu nimi ka kirjas. Nii ma siis tulingi.”

„Mis minuga on? Ma ei saa ennast liigutada. Kas ma olen halvatud?”

„Sul on palju vigastusi … alakehas. Sind opereeriti.” Matita langetas silmad.

Frida kergitas hästi ettevaatlikult pead, vaid paar sentimeetrit, et vaadata oma keha. Ta nägi voodilina, mille all oli aimata tema kõhnuke kogu. Ta jalad olid venitussidemetega voodijalutsi külge kinnitatud. Ta pingutas reielihaseid ja valu sähvis tast läbi. Oiates lasi ta end tagasi asemele.

„Arstid ütlevad, et sa ei tohiks end liigutada, selleks et kõik saaks jälle kokku kasvada,” ütles Matita. „Sellepärast sidusid nad su kinni.”

„Misasi peab kokku kasvama? Räägi mulle!”

Matita neelatas. „Eks sa saaksid seda nagunii teada: bussi käsipuu tungis sulle puusa ja … läbi alakeha välja. Üks neer on vigastatud. Peale selle murdus ühe reieluu kael ja su vasak jalg on üheteistkümnest kohast …”

„Vasak?” sosistas Frida. „Terve jalg?”

Õde noogutas.

„Mis veel? Ma tahan kõike teada.”

„Su parem jalg sai ka viga. Jalalabal on muljumishaavad ja nihestus. Ja su vasak õlg oli liigesest väljas.”

Frida sulges silmad.

„Kus on ema ja isa?” küsis ta uuesti.

„Ema ei räägi ikka veel minuga. Seda, mida ma nüüd ütlen, tean ma Cristina käest. Nad on kõik kodus šokiseisundis ja … musta riietunud. Kui ema õnnetusest kuulis, ei söönud ta mitu päeva midagi ega rääkinud. Ta keeldub haiglasse tulemast.”

„Ja isa?”

„Tema jäi murest haigeks. Tead küll …”

„Tahad öelda, et tal oli atakk?” Nende isa oli juba aastaid kannatanud langetõvehoogude all, kuid kulus hulk aega, enne kui sellest võis perekonnas rääkida.

Korraga kerkisid Fridal katkendlikud mälestused silme ette. Ta oli veel laps, kui Guillermol tekkis esimene atakk. Metsikult tõmblevad jalad, pahupidi silmad … Kolm päeva pärast seda oli ta õde kadunud. Alles aastaid hiljem oli ta mõistnud, et need juhtumid polnud omavahel kuidagi seotud.

Matita ohkas. „Frida, sa pead andma neile aega, et nad selle olukorraga harjuksid. Sinuga juhtunud õnnetus oli neile šokk. Seni, kuni nad tulevad, olen mina siin. Ööl ja päeval.” Ta võttis Frida käe pihku ja surus seda kergelt. „Ma olen rõõmus, et me leidsime teineteist taas, olgugi et sellises olukorras …”

Frida sulges silmad.

Naine ülejärgmises voodis hakkas leelotavalt palvetama: „Püha Maarja, Jumala ema, palu meie, patuste eest, nüüd ja meie surmatunnil. Aamen. Ole tervitatud …” Tundide kaupa ta muud ei teinudki ja ajas Frida sellega juba pooleldi hulluks. Kuidas ta küll vihkas seda haiglat! Ta lamas koos kahekümne viie naisega suures kõledas saalis, mis oli pidevalt hämar. Väikesed aknad olid nii kõrgel, et nendest ei saanud välja vaadata. Õhk oli umbne ja läpatanud, ruumis oli liiga soe. Voodite vahele, kuid siiski vaid peatsi juurde oli asetatud vahesirme, mis pidid looma petliku eraldatuse tunde. Frida kuulis iga häält, teiste naiste norskamist, hädaldamist ja nuttu, kuid kõige rohkem käis talle närvidele palvetaja. Teised naised võisid vähemalt istukile tõusta või isegi mõne sammu käia. Seevastu tema oli neetud liikumatult selili lamama ja lage vahtima. Ilma õeta oleks ta igavuse kätte surnud. Ent iga kord, kui ta oma rahutust unest ärkas, oli Matita tema kõrval. Kui lõputult tänulik ta selle eest oli! Matita istus kõigutamatult ebamugaval toolil ta voodi juures ja kudus, andis talle juua, tõi talle süüa ja toitis teda, luges talle ette ja ajas teda oma pööraste lugudega naerma.

Frida püüdis olla tugev senikaua, kui Matita oli temaga. Aga kui väljas läks pimedaks, pidid kõik külastajad lahkuma. Igal õhtul vaatas Frida talle raske südamega järele, ja kui õde oli talle ukselt peaaegu hääletult hüüdnud „Homseni!”, vajus ta kurnatult tagasi asemele. Peagi kustutati siis tuled ja varjud tulid naisi kummitama. Igaühel olid omad deemonid, isiklikud painajad.

Lähedalt kostis ühest voodist mahasurutud oigamist, mis läks üle tasaseks halinaks, siis jäi vaikseks.

See vaikus rõhus Fridat justkui kivi. Ta peaaegu soovis tagasi naabervoodi naise soigumist ja palveid. Siis oleks ta vähemasti saanud selle üle ärrituda ja peletada nõnda nimetut meeleheidet, mis teda reetlikult ründas. Veel mõne päeva eest, enne kohutavat õnnetust oli ta olnud muretu, õnneliku tulevikuga noor inimene, kelle elu oli tulvil värve ja saladusi, mis vaid ootasid seda, et ta neid rõõmust ja uudishimust pakatades avastaks ja lahendaks. Aga nüüd? Enam polnud mingeid saladusi. Mitte midagi enam, mis veel tulla võiks. Otsekui oleks välk Maad tabanud ja viimse kui nurgataguse ära valgustanud. Tema planeet oli saanud Valude planeediks, läbipaistvaks nagu jää, ja selle taga oli tühjus. Frida oli pidanud elu kõik õppetunnid omandama üheainsa sekundiga, õnnetushetkega. Kogu eluks jääb ta haigeks ja peab taluma valusid. Ta elu oli möödas, enne kui see üldse õieti alata sai. Ülejäänud öö püüdis Frida endale oma tulevast elu ette kujutada, ent kui väga ta ka püüdis, ei leidnud ta selles midagi ilusat. Ta nägi end vana naisena, kellest on elu imed mööda läinud. Teda haaras paanika. Pisarad valgusid üle näo, ta tõstis käe, et need ära pühkida, ja tundis seejuures, kuidas valu läbi selja tungis. Isegi sellist süütut kergendust polnud talle ette nähtud! Ei, nii ei tahtnud ta elada. Parem olla surnud. Arstide jaoks oli see nagunii meditsiiniline sensatsioon, et ta oma raskete vigastustega ikka veel elas. Kui ta lihtsalt lõpetaks võitlemise elu eest, millel polnud tema jaoks varuks enam ühtki imet? See kujutlus muutus kuidagi ahvatlevaks ja tõi talle rahutu une.

Kui ta järgmisel päeval ärkas ja vaatas naabri poole, kes oli õhtul oianud ja siis järsku vaikinud, oli selle voodi tühi. Üks õde võttis sealt linasid ära. „Kindlasti tuleb siia kohe uus patsient,” ütles ta Fridale.

Üks mõte sähvas pähe: mis siis, kui too naine oli surnud tema eest, tema asemel? Selleks et näidata, mismoodi on olla surnud? Et surm hävitab kõik ja on lõplik? Aga kui tema jaoks oli valude kõrval siiski mingi elu? Või pigem koos valudega? Kas tal oleks julgust seda proovida? Ta ju ikkagi elas veel, olgugi et keegi polnud seda võimalikuks pidanud. Kui ta oli ellu jäänud selleks, et seda kõigile tõestada? Kas ta leiaks selleks jõudu – nii nagu oli juba kord leidnud, pärast lastehalvatust?

„Jah,” ütles ta valju häälega. Ja veel kord: „Jah!”

„Surm tantsib siin öösiti voodite ümber,” ütles ta, kui Matita tuli veidi aja pärast ja tõi hommikusöögiks lõhnavaid kaneelisaiu. „Ma olen teda näinud. Aga mind ta endale ei saa!”

Õde vaatas talle ehmunult otsa. „Frida! Mida sa räägid?”

„Ma vestlesin temaga ja tegin selgeks, et ärgu ta minuga veel arvestagu.” Ta muigas. „Kas sa võiksid palun tuua homme paberit ja pliiatsi,” palus ta siis, „ja midagi, mille peale saan paberi panna? Ma tahan Alejandrole kirjutada. Ma pean paaris asjas selgusele jõudma.”

Alejandro oli õnnetuses samuti viga saanud, kuid mitte raskelt, ta oli kodusel ravil. Sellest rääkisid talle teised cachucha’d, kes teda järgnevatel päevadel külastasid. Aga kui Alejandro ise ei saanud tulla, miks ta siis ei kirjutanud? Kas Alejandro siis ei tundnud vajadust teda lohutada, temast midagi kuulda? Oli Alejandrol ükspuha, kuidas tema kannatas? Äkki veel süüdistas teda selle eest, mis juhtunud oli? Kui Frida ei oleks viivitanud, turult südant ostnud ja tagatipuks veel oma sirmi maha unustanud, oleksid nad sõitnud trammiga – siis poleks seda õnnetust juhtunud.

„Kas sa rääkisid Alejandroga? Kas ta on minu peale pahane?” küsis ta Miguelilt, kes ilmus pärastlõunal, käes lilled ja šokolaad. Frida ei suutnud talt pilku pöörata – ta paistis nii noor, nii terve, nii seiklushimuline. „Räägi juba, kas ta on mu peale pahane ja ei võta sellepärast ühendust?” Miguel langetas pilgu ja Frida võis imetleda tema pikki ripsmeid. „Ma ei tea,” vastas ta. „Parem, kui sa ise ta käest küsiksid.”

„Aga ma ei saa seda teha, kui ta ei tule! Kas ma peaksin ise tema juurde minema?”

Öö oli rahutu. Mõni voodi edasi palvetas üks naine, sõrmitsedes roosikrantsi, ikka uuesti ja uuesti. Frida surus ärritunult silmad kinni. Kõige meelsamini oleks ta naisele karjunud, et palved on tulutud.

Ta ise oli juba aastate eest kogenud, et pole olemas mingit heatahtlikku jumalat … Ta mäletas seda päeva veel selgesti. Toona oli ta kolmeteistaastane ja saatnud koos õdedega nagu tavaliselt ema jumalateenistusel. San Juan Bautista kirik oli nende majast vaid mõne tänava kaugusel. Emal oli seal reserveeritud pink, millel seisis tema nimi. Niipea kui Frida tema ja õdede järel raske ukse vahelt läbi astus, sattus ta teise maailma. Väljas kiiskavast kuumusest jõudis ta kiriku jahedasse hämarusse. Rasvas praetud churro’de lõhn kadus viirukilõhna. Tänavalärmist sai palvetajate vaikne pomin. Frida astus üle siledate põrandaplaatide, mida raamistasid puulauad. Pink nagises vaikselt, kui nad risti ette lõid ja istet võtsid. Frida lasi pilgul ringi rännata – salamisi, et ema ei märkaks. Talle meeldisid kullatised altaril, brokaadist altarilinad ja laemaalid. Mitte nende religioosse tähenduse, vaid värvide pärast. Ühest külgaknast langes kirikulöövi lai päikesevalguse vihk, milles tantsisid miljonid tibatillukesed tolmukübemed ja mis pani Jeesuse ristil hiilgama. Frida vaatas mööda valgusvihku ülespoole ja märkas laelaudades sügavaid pragusid. Nurkades rippusid tihedad ämblikuvõrgud. Tagasi Jeesuse poole vaadates ei paistnud too enam leebelt naeratavat. Ta näis ükskõikne. Ja korraga sai Fridale selgeks: see luider mees seal ristil ei võinud küll kuidagi maailma päästja olla! Kui ta seda oli, miks lubas ta siis linnatänavatel inimesi maha lasta? Miks oli kirik Mehhikos rõhumise ja kontrrevolutsiooni vahend? Miks oli teda tabanud lastehalvatus, kuigi ta oli siis süütu kuueaastane laps? Miks kannatas tema isa, läbinisti hea mees, langetõvehoogude all? Vihase puhinaga hingas ta välja, ema vaatas talle hoiatavalt otsa. Kõik kees Fridas. Ta ei suutnud lõpetada oma avastuse üle mõtlemist ja tundis metsikut võidurõõmu. Tema üksi pidi kandma lastehalvatuse tagajärgi, ükski jumal ei lohutanud teda seejuures. Kuid selle eest oli ta vaba! Vaba suhtumises oma puudesse, laskmata sel ennast muserdada. Vaba usu koormast. Iseseisev. Milline suurepärane tunne. Kui ema neid minekule utsitas, lahkus Frida õdede järel viimasena kirikust. Esimest korda elus ei löönud ta altari juures risti ette. Ta kõhkles, enne kui tõstis jala üle kõrge ukseläve, siis astus ta suure sammuga vabadusse. Teda ei tabanud välk. Ta hingas sügavalt sisse ja välja.

Vanemad tulid haiglasse alles kolm nädalat pärast õnnetust. Nii kaua oli emal kulunud närvivapustusest toibumiseks.

Pelglikult oli Frida endalt küsinud, kas ema süüdistas äkki salajas teda selle eest, mis oli juhtunud.

Kuid nüüd olid need kõhklused ununenud ja ta oli vanemaid nähes lihtsalt õnnelik. Ta oli ikka veel oma korsetti nööritud, kuid vähemasti sai pead pisut pöörata ja tõsta, nii et ta nägi, kuidas ema, kumaras ja raskelt isale toetudes, ilma vasakule või paremale vaatamata tema voodi poole tuli. Fridat silmates hakkas ta pidurdamatult nuuksuma. Kogu külastuse jooksul ei öelnud ta ühtki sõna. Guillermo näol paistis jahmatus ja valu.

„Jumaluke, Frida,” sosistas isa. Isa oleks tahtnud teda kallistada ja musitada, kuid ei saanud aparaatide pärast, millega ta oli ühendatud, talle ligi. Abitu liigutusega pööras ta kõrvale.

„Ma saan uuesti terveks, isa,” ütles ta. „Ma tahan koju. Ma ei suuda enam siin olla. Kas sa saaksid midagi ette võtta?”

Ta nägi, kuidas isast käis nõksatus läbi. Guillermo võis olla tugev, kui tahtis. Ja ta tahtis alati, et Frida käsi käiks hästi.

„Ma räägin veel täna arstidega,” ütles ta siis.

„Aitäh, isa,” lausus Frida.

Nädal hiljem lasti Frida haiglast välja. Kaks sanitari tõstsid ta kanderaamile ja tassisid autosse, mille isa oli tellinud. Mehed püüdsid olla ettevaatlikud, sellegipoolest kõikus kanderaam ning valulained läbistasid ta keha.

Ükspuha. Lõpuks ometi tagasi koju! Lõpuks ometi tunda taas näol päikest ja kuulda linde aias laulmas! Ta naeratas valudest hoolimata. Üle pika aja oli ta taas rõõmus ja tulvil lootust.

Kui esimesel päeval kodus tema voodi välja sisehoovi paigutati, oli ta peaaegu õnnelik. Ta mängis koertega, lasi endale lilli ja puuvilju tuua ning kuulas, kuidas kokk pottidega kolistas ja süüa tehes laulis. Iga kord, kui ema voodist möödus, pomises ta palveid, millesse mõnikord lipsas paar hellitussõna.

Mõni nädal hiljem tohtis Frida esimest korda üles tõusta. Algul suutis ta vaid üksikud sammud astuda, kuid ajapikku muutus tugevamaks. Aga miski polnud ikka veel korras. Kõndimine ja seismine valmistasid talle raskusi, kuna valud seljas ei tahtnud kaduda.

Doktor Calderón, ema kauge sugulane, oli nõutu. „Me peame seljast röntgenülesvõtte tegema. Haiglas on see senini tegemata jäänud.”

Frida märkas murelikku pilku, mille isa emaga vahetas. Asi polnud mitte ainult tema tervises, vaid ka kulutustes, mida tekitasid paljud arstivisiidid ja uuringud.