Читать книгу Arhetüübid. Kes sa oled? - Caroline Myss - Страница 7

Kui ütleksin: „Kas näed seda meest? Ta on minu Kangelane” või: „See naine seal on Täiuslik Ema”, teaksin ilma igasuguse kahtluseta, et saad täpselt aru, mida ma tahan öelda nende kahe inimese kohta, keda sa pole kunagi kohanud. Lihtsalt nende kolme sõnaga – Kangelane ja Täiuslik Ema – olen avanud sinus paksud köited müütide ja sümbolitega, mida sa automaatselt nende terminitega seostad. Paari hetke pärast pole need kaks inimest enam võõrad, sest su psüühe seostab neid lugude, muinasjuttude ja su enda mälestustega. Mees omandab otsekohe ülimalt tugeva kangelase välimuse, kes saab hakkama iga vaenlasega. Ehkki sa temast midagi muud ei tea, usaldaksid teda kohe. Pealegi ei reeda Kangelased naisi, keda nad peavad päästma – vähemalt mitte muinasjuttudes, mida me teame ja armastame, eks ole?

Kangelane on sinu jaoks ilmselt Üksiku Rändaja tüüpi: üksildane, tõsimeelne, ühe naise mees, kes sind jalust rabab. (Kuidas saaks ta olla tõeline Kangelane, kui ta teiste naistega tegeleks?) Iga naine tahab endale Kangelast. Muistses Kreekas tegutsesid sõjamehed nagu Herakles, Odüsseus ja Achilleus, hiljem said legendaarseks kujud Robin Hood ja Braveheart, päriselus on Kangelasteks merejalaväelased, kes riskisid eluga, et Osama bin Laden tabada, ning kõik nad paeluvad meid oma vägitegudega. Ja nüüdseks oleme lisanud imetletud kangelaslikkuse kehastustele tänapäeva ökosõdalased nagu Karen Silkwood ja Erin Brockovich. Nende tugevus on moraalses vapruses.

Kangelased ja Kangelannad on meie aja kõige populaarsemad filmitegelased. Kui tehakse film Batmanist, Ämblikmehest, Supermanist või Wonder Womanist, siis on see juba esimese nädalaga tohutult populaarne. Miks? Lihtne – me mitte ainult armastame oma Kangelasi ja Kangelannasid, vaid ka vajame neid. Ilma Kangelasteta ühiskond on kaotajate ühiskond. Nemad on meie jõuikoonid, sümbolid, kes demonstreerivad kogu maailmale, et meie rahvas on võitmatu.

Ka sinul on vähemalt üks Kangelane. Kui pole, siis vähemalt igatsed tema järele. Sinu ellu ei tule küll ühtki elluärganud koomiksitegelast, ent mõte sellest, et keegi kappab ühel heal päeval kohale – kui mitte otseses, siis psühholoogilises mõttes –, kui teda vaja on ja et temale saab loota, kuulub enamikul inimestel nende asjade nimekirja, mis tagavad õnneliku ja turvalise elu. Meil kõigil on ühel või teisel viisil vajadus Kangelaste järele, sest see on meie emotsionaalses DNA-s. See, mida nimetame inimloomuseks, on ka meie arhetüüpne loomus. Teatud omadused on sügavalt inimlikud: teiste eest hoolitsemine, nooremate kaitsmine, lojaalsus, võime armastada, vajadus turvalise kodu ja perekonna järele. Ja kõik need kaasasündinud inimlikud omadused on esindatud arhetüüpides universaalsete, ebaisikuliste, ent mõjuvate mustrite kaudu, mis peituvad kollektiivses alateadvuses – liikide psüühes, nagu see on säilinud, ning see on ühine kõikidele inimolenditele.

Võtame Täiusliku Ema arhetüübi. Meil pole vaja selle naisega kohtuda, et tema füüsilist olemust ette kujutada. Sõnad Täiuslik Ema sisaldavad võimsat märki, eriti meie ühiskonnas, kus oleme kommertslikul tasandil seda arhetüüpi veelgi laiendanud, ehkki sellel on juba olemas sügavalt juurdunud sentimentaalne tähendus. Kohe, kui keegi ütleb Täiuslik Ema, kujutad sa ette naist, kes on suurepärane kokk, kellel on kena korras kodu, kes aitab lapsi õppimise juures, käib kõigil nende spordiüritustel, kuulab nende probleeme, majutab nende sõpru – ja küpsetab kooke. Isegi kui sõnad Täiuslik Ema toovad kaasa valusaid assotsiatsioone lapsepõlvest, mis polnud nii täiuslik, on ideaalse emakuju projektsioon kindlalt su psüühesse istutatud.

Kuidas siis lihtsalt sõnad – Kangelane ja Täiuslik Ema – suudavad endaga kaasa tuua nii palju visuaalset, emotsionaalset, intellektuaalset ja müütilist infot? Neil on see vägi, sest nad on arhetüübid, psüühilised jõumudelid alateadvuses. Ehkki arhetüübid on kollektiivsed sümbolid, mis on ühised kõikide ühte kultuuri kuuluvate inimeste jaoks, võivad nad meiega ka individuaalselt kõnelda isiklike arhetüüpsete mustritena, mis on aluseks meie uskumustele, käimapanevatele jõududele, motivatsioonile ja tegudele ning mis korraldavad kõiki suhteid ja annavad meile energiat. Arhetüübid on väekujutised, millega me end lapsena samastame. Sportlane, Kunstnik, Näitleja, Printsess või isegi, kurb öelda, Vampiiri Ohver esindab tervet komplekti lugusid ja müüte, mida me vahel kujutleme oma elus juhtuvat. Meid tõmbavad enda poole filmid, raamatud ja videomängud tegelaskujudega, kes esindavad meie väekujutisi. Väikesed tüdrukud riietuvad nagu Printsess ja Wonder Woman, väikesed poisid nagu Batman ja Sõdalane. Arhetüüpne samastumine algab varakult.

Suureks saades jätkame oma elu kujundamist nende kujutiste ümber, elades alateadlikult oma arhetüüpidena. Ma kujutlen arhetüüpe meie energeetiliste kaaslastena. Sündimisest saadik väljendame oma arhetüüpseid mustreid, mis on psüühes aktiivsed. Me armastame mustreid – need toovad meie ellu korra. Me otsime pidevalt maailmast mustreid, eriti inimestest, sest teame intuitiivselt, et kui mõistame kellegi käitumismustreid, siis mõistame ka seda, kuidas ta suhtub endasse, oma ellu ja meisse. Me saame inimesest paremini aru, näiteks teades, et ta on Intellektuaal; see selgitab, miks ta armastab välismaa filme ja suurmeeste biograafiaid. Me hindame oma sõpra, kes mõistab, et meil on Sportlase arhetüüp ja seetõttu on igapäevane treening väga oluline meie füüsilisele, mentaalsele ja emotsionaalsele heaolule. Treening on midagi rohkemat kui hobi, see on osa sellest, kes me oma sisimas oleme.

Sa ei pruugi sellest teadlik olla, ent oled „näinud inimeste arhetüüpset jõudu” lapsest saadik – ainult ilmselt pead sa seda teiste sildistamiseks või isegi nende üle kohtumõistmiseks. Inimeste jälgimine on alati arhetüüpse väe jälgimine – skaneerid võõraid inimesi ja kogud nende kohta infot. Sa skaneerid märke, mida mina nimetan arhetüüpseteks „huvitavateks faktideks” – need ühised jooned reedavad alati, millise inimesega on tegemist. Pahadel Poistel on tätoveeringud, mis peegeldavad kõva kuti imidžit. Vampiiril on pilk, mis ütleb, et tal on vaja keegi energiast tühjaks imeda. Diiva on peaaegu ilmeksimatu. Ja Silmarõõm on iseenesest selge, aga Head Samariitlast võib olla pisut keeruline ära tunda. Sa ei tea kunagi, mis kujul Hea Samariitlane tuleb, mis on ta arhetüüpne iseloomujoon. Me lisame pidevalt momentvõtteid inimeste intuitiivsest energiast oma arhetüüpide albumisse.

Me ei saa midagi parata, et loeme üksteise arhetüüpe: see on meie intuitiivse ellujäämismehhanismi loomulik osa. Me usaldame mustreid, mis on tuttavad – arhetüübid tunneme me ära intuitiivselt. Kui me mõnda inimest ei usalda, siis seetõttu, et ei suuda määrata ta arhetüüpi või oleme kohanud varem kedagi teist sellise arhetüübiga inimest ning meile ei meeldi selle arhetüübi käitumine.

Me oleme kinnistunud „kõnearhetüüpide” külge sama kindlalt, nagu oleme kinnistunud roomama, kõndima ja suhtlema. Arhetüübid, sümbolid ja müüdid hõlmavad meie intuitiivse intelligentsi aspekte. Me oleme loomu poolest intuitiivsed, sest kasutame meeli ellujäämiseks. Võitle või põgene reaktsioon ja tugev „sisetunne” on näited orgaanilisest intuitiivsest intelligentsist, millele me kogu aeg loodame. Samamoodi tunned ära või loed arhetüüpe intuitiivselt ka sina, isegi kui sa ei pruugi teadlik olla, et sul on võime müütidest ja sümbolitest aru saada. Ent meenutagem, et su kujutluste keel koosneb müütidest ja sümbolitest ning fantaseerimine on lapse üks varasemaid keeli. Me oleme ühenduses oma kujutluste ja unenägudega, enne kui hakkame tegelema loogika ja mõistusega.

Sa olid müütilises kontaktis oma maailmaga enne lugema ja kirjutama õppimist. Sul olid nähtamatud sõbrad ja sa kujutasid ette, et lähed kooli, kus nõiad oma kunsti õpivad. Ja sinu arvates oli see tegelikult ka võimalik, vähemalt mõnda aega. Isegi kui saad täiskasvanuna aru, et neid müütilisi paiku füüsilises mõttes ei eksisteeri, klammerdud sa oma psüühes ikkagi nende külge. Need esindavad su püha psüühilist ruumi, sinu isiklikku arhetüüpset territooriumi. Arhetüüpide keel on inimhinge universaalne keel, mis psüühiliselt ühendab meid kõiki selle kaudu, mida Šveitsi psühhiaater Carl Gustav Jung nimetas kollektiivseks alateadvuseks. Jung nägi arhetüüpe psüühe kõige olulisemate tööriistadena, mis lõid värava teadvuse ja alateadvuse vahel, et aidata meil saada terviklikeks inimesteks.

Samuti märkas ta, et sageli on arhetüübid teiste arhetüüpide partnerid – see seletab, miks arhetüübid väljenduvad nii mitmekesisel viisil, sõltuvalt inimesest. Näiteks, ühel mu tuttaval naisel on väga tugev Kunstniku arhetüüp. Ta on olnud oma andega kontaktis lapsepõlvest peale ning „astus kunstnikukingadesse” loomulikult, kergelt ja pingutuseta. Kõik, mida ta teeb, kuidas ta riietub või lauda katab, on kunstipärane. Ta on tõelises harmoonias oma Kunstniku arhetüübiga, ilma et sellele mõtleks.

Ent ühe teise tuttava Kunstniku arhetüüp on segunenud teistsuguste arhetüüpsete mustritega, mis moodustavad hoopis erineva jõuüksuse. Tema lapsepõlv polnud nii helge nagu meie esimesel Kunstnikul – seepärast sai ta Nälgiva Kunstniku omadused, Kunstniku arhetüübi selle aspekti, mille tegid kuulsaks maalikunstnikud Toulouse-Lautrec ja van Gogh. Selle mehe võimetus uskuda sügavalt oma andesse vähendas järk-järgult ta eneseusaldust ning pani tagasi tõmbuma Hapra Lapse arhetüüpi. Haprast Lapsest sai Nälgiva Kunstniku partner ja kujunes välja narratiiv pidevast hirmust. See oli nagu mentaalne helisüsteem, mida ei saanud välja lülitada ja mis mängis kogu päeva, rääkides talle, et ta ei saa selles maailmas hakkama Loova Kunstnikuna, kellena ta kunagi end kujutles. Lõpuks naasis ta kodukohta, töötas meistrimehena, tegi juhutöid, värvis maju. Et raha teenida, pidi ta ümber tegema oma sisemise müüdi, loo, mida ta endale rääkis, kes ta „tegelikult” on ja mis temaga toimub. Nüüd rääkis ta endale, et värvib maju vaid seni, kuni kogub piisavalt raha, et minna kunstikursustele. Senikaua kui Nälgiva Kunstniku ja Hapra Lapse arhetüübid ta sisemisi müüte valitsevad, ei lahku ta kunagi kodust, nii võimsad on meie arhetüüpides peituvad müüdid. Siiski on tal alati võimalus elustada oma sisemine Loov Kunstnik. Ainus, mis teda takistab, on hirm, et tal puudub anne, mida läheb tarvis rivaalitsevas kunstimaailmas. Arhetüübid leiavad alati ühel või teisel kombel väljenduse – tema puhul sai maja värvimisest puhkepeatus, kuni ta julgust kogub.