Читать книгу Pildid sinust - Caroline Leavitt - Страница 5

Autos on vapsik. Isabelle kuuleb suminat ja tunneb tiivapuudutust põsel. Viinamarjasuurune elektrimootor põriseb ta paremast kõrvast mööda. Mida see niisuguse ilmaga väljas teeb? mõtleb naine. Vapsik sumiseb taas temast mööda ja Isabelle võpatab. Ta püüab putukat välja ajada, kuid see ründab nagu kamikaze auto tagaossa, navigeerides Isabelle’i kaamerate vahel. Mis on hullem, mõtleb naine, kas nõelamist oodata või nõel ise? Ta avab kõik aknad pärani.

Septembriudu hõljub üle läände suunduva maantee. Auto tuuleklaas tõmbub uduseks. Algul ta ei satu paanikasse. Ta on juba kakskümmend aastat autot juhtinud. Ta on hea, ettevaatlik juht ja praegu on see udupilv lihtsalt soovimatu üllatus. Ilm teeb trikke.

Ta paneb esituled põlema ja näeb, kuidas tuled muudavad kõik palju hullemaks, kuidas need peegeldavad udu. Ta püüab parktuledega, mis pole just palju paremad. Need lõikavad maanteele tema jaoks kitsa raja. Juba hakkab silmade taha moodustuma peavalu nagu kõva läikiv kümnesendine münt.

Isabelle pingutab silmi, et näha teed, kontrollib bensiinimõõdikut, mis näitab, et paak on pooltühi. Ta aeglustab käiku. Ta tahab edasi sõita, kuid võib juhtuda, et peab Connecticuti osariigis tegema mahasõidu ja täitma paagi.

Isabelle pühib akent. Ta näeb veel. Tagaistmel on raha, mille ta pangast välja võttis ja mis aitaks tal end sisse seada, kuni ta töö leiab. Kõik ta fotoaparaadid on ka siin ja üks väike riideid täis topitud kohver. Las Luke viskab ülejäänud minema. Viigu taaskasutuskeskusse või andku oma uuele sõbrannale.

Või oma uuele beebile.

Isabelle teab, et see on hullumeelne, aga praegusel hetkel on ta kõigeks võimeline. Ta võib ennast uuesti luua. Ta võib mineviku kustutada.

Vilksatab mööda roheline silt: LAHKUMINE CAPE CODIST, ja Isabelle hakkab kergemini hingama. Inimesed istuvad tundide kaupa liiklusummikutes, et siia jõuda. Nad tulevad Bostonist ja New Yorgist, et veeta kaks nädalat tillukeses suvemajas, ja paneerivad oma kehi rannaliiva ja päevituskreemiga ja imavad endasse rohkem päikest, kui on tervislik. Turistid korjavad rannast klaasitükke, nagu oleksid need teemandid, mitte limonaadipudelite killud, ja ehkki kõik ütlevad alati, kuidas tal veab, et ta elab siin, pole ta kunagi tahtnud muud kui ainult siit lahkuda. Iga kord, kui küllatulnud sõber valmistus lahkuma, pidi ta keelde hammustama, et mitte paluda neil ennast kaasa võtta.

See ei ole esimene kord, kui ta kodust põgeneb, kuid esimene kord oli pea terve eluiga tagasi, kui ta oli kuusteist, ja jumal teab, et see ei loe. Nüüd on tal veidi raha, elukutse ja New Yorgis tänu sõbratar Michelle’ile ropult odav ebaseaduslikult allüürile antav korter, mis on tema käsutuses nii kaua, kui ta tahab. Ta igatseb linnu, kus inimesed ei tekita sinus tunnet, et sul on midagi viga, sest sa elad seal aastaringselt.

Isabelle sikutab peenikest kaelaketti, lasuriitripatsit kuldketi otsas, mille Luke kinkis talle viimaseks sünnipäevaks, ja äkilises meeleheitehoos tõmbab ta keti ühe ropsuga kaelast. Ta viskab keti aknast välja ja udu neelab selle endasse. Ta sikutab sõrmest abielusõrmuse, mis on samuti Luke’i kingitus. See on lai kullast sõrmus, just nii lai, et selle sisse sai graveerida Isabelle’i nime, ning ta heidab selle teele. Ta vaatab tahavaatepeeglisse, mõeldes, kas Luke tuleb talle järele.

Ta vaatab silmi pilutades taevast. Võib-olla udu kerkib. Väljas on veel näha päikesekiiri, mis sööstavad läbi pilvepragude. Jumal jahmatab inimesi, et nad pööraksid talle tähelepanu. Ema ütles alati nii. See on märk.

Isabelle heidab uuesti pilgu taeva poole. Kui rääkida märkidest, siis võiks rääkida sellest, kuidas taevas nägi välja siis, kui Isabelle esimest korda Luke’i koju tõi. Isabelle oli viieteistkümnene ja Luke kahekümne viiene ning töötas kohalikus bensiinijaamas, mis Isabelle’i emale polnud kindlasti meele järele. Loomulikult tegi Luke’i vanus asja veel hullemaks. Isabelle oli ülepeakaela armunud, oli tunne, nagu oleks ta hulluks läinud. Ta ei suutnud hingata, kui oli mehe lähedal, ei suutnud süüa ega magada ja ta aju oleks kui elektrit täis olnud.

Luke oli see, kes puhastas Isabelle’i ema auto tuuleklaasi, nii et sinna ei jäänud ainsatki plekki, täitis paagi, kontrollis rehve ja amortisaatoreid. Isabelle teadis ta nime, kuna see oli punase niidiga mehe taskule tikitud. Mehel oli roheline kaelarätik, mille ta oli sidunud oma pikkadesse läikivatesse juustesse, ja ta keeras alati käised üles, et Isabelle näeks ta lihaseid. Kui ta Isabelle’ile naeratas, olid ta silmad sära täis. Ta vaatas tüdrukut, nagu oleks see kõige huvitavam asi, mida ta on näinud.

Sellal, kui ema bensiini eest maksis, rääkis Luke Isabelle’ile, et ta tahaks elada Cape Codis¹, otse ookeani ääres, ja tal on raha selleks peaaegu koos. Ta küsis Isabelle’i telefoninumbrit ja kutsus ta kinno.

„Mitte mingil juhul,” ütles ema, kes oli tagasi tulnud. „Mu tütar on sinu jaoks liiga noor ja liiga tark ja ta läheb ülikooli, et kellekski saada.”

Pilku maanteel hoides avab Isabelle kindalaeka ja võtab sealt rahustust vajades välja Püha Christopheri medali, mille ema oli talle andnud. Ta paneb selle impulsiivselt ümber kaela. Nora, Isabelle’i ema, oleks rabatud, kui teaks, et Isabelle on selle alles hoidnud, et ta peab seda kalliks. Tollal oli tundunud, et kõik teed on ta ees lahti, ja loomulikult oli see enne, kui ta sai aru, et ta lootused on võimatud. „Turvalise reisi puhuks,” oli ema talle öelnud, pannes keti Isabelle’ile kaela, ehkki Christopheri pühaku staatus võeti temalt kaua aega tagasi, ehkki Isabelle ei usu enam pühakutesse.

Isabelle ja Luke tulid ühel õhtul koju, kui Nora pidi olema raamatukogus tööl. Nad olid selleks ajaks juba aasta otsa käinud. Oli suvine õhtu ja Isabelle tahtis võtta raha, et nad saaksid õhtust sööma minna. Ent kui nad maja ees seisma jäid, vajus ta süda saapasäärde, sest sissesõiduteel seisis Nora väike punane sedaan. „Ettevaatust, mendid,” ütles ta, püüdes näida muretuna, aga lähemale jõudes nägi ta maja ees murule pillutatud värvilisi kuhilaid. „Mida kuradit?” ütles Luke. Ta puhkes naerma. „Kas see on su ema komme teha kevadist suurpuhastust?” küsis ta, kuid Isabelle tal käsivarrest haaras.

„Need on minu riided.” Ta hääl oli kähe. Seal oli ta sinine lemmikkleit, tema talvemantel ja kõik ta odavad ehted võilillede keskel säramas. Kingad olid visatud põõsastesse, õlgkübar teele, Püha Christopheri medal säras murupiiril. Terve õu oli kui riietest tehtud Jackson Pollocki maal. Siis avanes uks paugatusega ja lävel seisis Nora, pikk ja tollal veel kaunis, uhkes rohelises kostüümis, mis ta oli tööle minnes selga pannud, juuksed klambriga kinnitatud. Tal oli hunnik riideid süles ja ta vaatas karmilt Isabelle’ile ja Luke’ile otsa ning paiskas siis riided trepile.

Isabelle hüppas autost välja. „Emme!” hüüdis ta.

„Kui sa ei ela minu reeglite järgi, siis ei ela sa minu katuse all,” karjus Nora, põrutades ukse nii metsiku pauguga kinni, et Isabelle puhkes nutma. „Emme!” halas ta.

Ta läks eesukse juurde, haaras teelt Püha Christopheri medali, võttis maast sviitrid, seelikud, kogus need sülle kokku. Ta süda tagus nii kiiresti, et pea käis ringi. Ta tagus uksele, helistas kella, kuid vastust ei tulnud.

Ta otsis välja oma võtme ning nüüd nägi Isabelle uut läikivat lukku. „Emme!” hüüdis ta, põrutades kätega vastu ust. „Emme!”

Isabelle tagus vastu ust, kuni tundis Luke’i puudutust. „Kuss,” ütles mees. Ta viis Isabelle sealt minema ja kui tüdruk kummardus, et oma riideid üles võtta, sõnas ta karuselt: „Jäta need. Me muretseme sulle uued. Paremad.” Luke viis tüdruku tagasi auto juurde ja isegi kui ta oleks tahtnud, ei olnud Isabelle’il kusagile mujale minna kui Luke’i juurde.

Talle jäid ainult ta kaamerad. „Sõida aeglaselt,” käskis ta meest. Seda sellepärast, et politsei oli sealkandis pagana karm, kuid tegelikult ta tahtis Norale võimaluse anda. Ta ootas, et ema jookseb majast välja, hüüab Isabelle, Isabelle, et takistada Isabelle’i, enne kui tütar teeb midagi pöördumatut.

Isabelle ja Luke sõitsid Cape’i, maandudes ühes tillukeses Oakrose’i nimelises linnas, mille kohta kõik viidad teatasid, et see on kuulus päikseliste randade ja praetud austrite poolest. Ent rannad olid väikesed ja rahvast täis ja Isabelle ei armastanud austreid. Luke sai peaaegu kohe tööd kohalikus baaris nimega Josie Juures. Isabelle leidis töö odavamat teenust pakkuvas laste fotoateljees Sa Olid Tõeliselt Ilus Imik, kus keegi ei hoolinud sellest, kas su fotod on kunstipärased või kas sa oled lõpetanud ülikooli, peaasi, et tegutsesid kiiresti ja oskasid kaamerat fookustada. Keegi ei tulnud Isabelle’i taga otsima. Ema ei helistanud kunagi. Siis suri Josie omanik ja Luke kasutas ära kõik kogutud raha ja võttis laenu, et baari ära osta, nimetades selle ümber Luke’i Juures. Tol hetkel sai Isabelle aru, et ema ei tule mitte kunagi talle järele ja Luke ei lahku sealt kunagi.

Isabelle kandis Püha Christopheri medalit, õppides uues keskkoolis, kuhu ta sai sisse, kuna oli võltsinud ema nime dokumentidele, mistõttu ta sai oma paberid üle toodud. Ta ei sõbrunenud tegelikult kellegagi, sest milline kuueteistaastane elab koos oma poisiga ja mitte vanematega. Kes veel peale tema töötas kõik vahetused, mis vähegi sai, Viltuses Pitsatornis, et säästa raha filmi jaoks, selle asemel et minna välja ja lõbutseda? Ta kandis medalit kõigil neil kordadel, kui helistas koju ja talle ei vastatud, pigistades seda peos lohutust ja lootust otsides. Ta kandis seda ka fotoateljees töötades, talle meeldis tunda seda oma naha vastas, tunda selle libisemist ja välgatust, kui ta kohendas lapse juukseid või muutis valgustust. Ta vandus, et medal pani kliendid paremini käituma, sest nad arvasid, et ta on usklik, kui tegelikult polnud tal aimugi, mida uskuda.

Ja siin ta nüüd on – kolmekümne kuue aastane ja abielus, enam mitte laps ja ise lastetu. Kunagi ei olnud nii palju raha, et õppida kolledžis, nagu ta oli lootnud. Kuigi ta näeb vaeva oma fotodega, pole ta kunagi ühtki müünud ja tal pole olnud ka ainsatki näitust. Kett toob talle ereda lootusekiire ja ehkki see on naeruväärne, leiab ta ketist lohutust, kui tunneb seda ümber kaela. See tekitab tunde, et kõik võib muutuda.

Ta kerib aknad üles ja lülitab kliimaseadme sisse. Auto kliksub ja turtsub. Luke püüdis paar viimast aastat teda veenda, et ta ostaks parema auto, väikese värvilise linnaauto selle musta kasti asemel, mis kogu aeg katki läks.

„Kuidas sa saad armastada asja, mis kunagi ei tööta õigesti?” küsis Luke alati. Ja Isabelle’i naljatlev vastus oli alati sama: „Noh, ma ju armastan sind, eks ole?”

Möödunud on kolm tundi ja Isabelle sõidab ikka veel. Ta teab, et peab tegema peatuse ja bensiini võtma, seetõttu keerab ta lõunasuunalt kõrvale ja suundub sügavamale Connecticuti osariiki. Ilm on lämbe ja imelik, justkui ei teaks, mida tahab, ei suuda otsustada, kas hakata sadama või lasta päikesel särada.

Tal on seljas valge suvekleit, ent sellegipoolest pärlendavad seljal higipiisad. Ta püüab ühe käega juukseid üles tõsta, kuna ta sõna otseses mõttes istub juustel. Mõnikord lapsed ateljees vahivad teda ja küsivad, kas ta on nõid, kuna tal on pikad mustad juuksed, ja kas ta oskab nõiduda. „Olen hea nõid,” ütleb Isabelle naeratades, kuid täna ei ole ta selles nii kindel. Traatraamidega prillid, mida ta autojuhtimisel vajab, libisevad ninal alla, ja kui ta need eest võtab, on ninaseljal punane jälg, nagu tahtnuks keegi teda alla kriipsutada. „Sa oled liiga tundlik, see pole sulle hea,” ütles Luke ikka.

Nojah, seda ta ju on, kas pole? Ta tunnetab külma rohkem kui Luke, pakib end kohe sügisekülmade saabudes sviitritesse. Kuumus närtsitab teda. Ta saab ka haiget kergemini. Sellest, kui kaardid, mis ta emale saadab, tulevad tagasi ja üle kaardi on ema enda käega kritseldatud märge adressaat tundmatu. Või pilgust, mille Luke talle mõnikord heidab, kui ta üllatab meest baaris. Ehkki ta ütleb, et tal on hea meel naist näha, tõmbuvad mehe sinised silmad tuhmiks nagu taevas enne lähenevat tormi.

Ka tööl kommenteerisid inimesed tema tundlikkust. Mõnikord öeldi, et ta näeb asju, mida seal tegelikult polegi. Ta võib tabada tavaliselt rõõmsameelse lapse näol tõsise, mõtliku ilme. Või annab haprale väikesele tüdrukule raudse ilme. Mõned ütlevad, et Isabelle tabab lapse hinge, et see on lausa õudne, kuidas sa vaatad Isabelle’i tehtud fotot ja mingil moel näed lapse tulevikku. Aastaid hiljem tulevad vanemad tagasi ateljeesse ainult selleks, et öelda Isabelle’ile, kuidas tõsine ja advokaadi välimusega lapsuke, keda ta oli pildistanud, tahab nüüd saada aktuaariks. Kuidas hapra kehaehitusega beebi oli Joffrey balletitruppi vastu võetud. Kuidas te teadsite? küsivad vanemad. Kuidas ta ometi võis teada?

„Ma ei tea,” vastab Isabelle. Või mõnikord, kuna see teeb klientidele rõõmu, ta valetab ja ütleb: „Ah, ma lihtsalt tean.”

Aga ta ei teadnud. Ta ei teadnud midagi. Ta ei teadnud isegi seda, mis toimus ta enda elus. Möödunud aastal leidis ta mustapesukastist valge läbipaistva salli, köögist hõbekäevõru, ja ükskord isegi prügikastist tampooni, kui tal polnud päevi. Ja Luke’i sõnul kuulusid kõik tema sõpradele baarist, kes olid läbi astunud. „Kas sa ei arva, et kui ma varjan kedagi, siis hoolitsen selle eest, et peidan ta asjad?” küsis ta. Mees käitus nii, nagu oleks Isabelle peast segi.

Isabelle tuli mõnel õhtul mehe baari ja nägi Luke’i ilusate naiste ringis naermas, lubades neil panna käsivarred üle ta õlgade, kuid niipea kui mees märkas Isabelle’i, raputas ta need endalt nagu vihmapiisad ja suudles teda. Kuid siiski tundus miski olevat võlts, justkui poleks mees tegelikult olnud temaga.

Kolm ööd tagasi äratas telefonihelin Isabelle’i sügavast unest ja kui ta haaras telefonitoru, küünitades üle Luke’i, oleks ta võinud vanduda, et kuulis üht naist vaikselt nutmas. „Halloo?” sosistas ta ja kõne katkes. Ja kui ta pead pööras, nägi ta rabatult, et Luke’i silmad olid pärani ja märjad. „Kallis, mis on?” küsis ta ärevalt. Ta tõusis istuli, pilk mehel.

„Lihtsalt halb uni,” vastas Luke. „Jää magama.” Ja mees oli keeranud end tema poole, pannud käe üle ta puusa, ja paari minuti pärast juba magas, kuid Isabelle lamas lakke vahtides ärkvel.

Ja selsamal hommikul, kui Luke oli baaris, helistas üks naine talle, pahvatades välja Isabelle’i nime. „Isabelle.” Ja siis rääkis naine Isabelle’ile, et ta on Luke’i sõbratar, et on olnud mehe sõbratar juba viis aastat. „Ma tean sinust kõike, Isabelle,” ütles naine telefonis. „Kas sa ei arva, et on aeg, et ka sina teaksid minust?”

Isabelle toetas käega köögiletile.

„Ma olen rase ja ma arvasin, et sa peaksid teadma,” ütles naine.

Isabelle’i jalad nõtkusid. „Keegi on ukse taga,” suutis ta sosistada ja pani toru hargile, ja kui telefon uuesti helises, ei teinud ta sellest välja.

Rase! Tema ja Luke tahtsid meeleheitlikult lapsi. Ta oli püüdnud pea kümme aastat rasedaks jääda, kuni kõik testid ja ravimtaimed ja protseduurid ta lõplikult muserdasid. Luke ei võtnud adopteerimist kõnekski. „Kas see on kõige hullem asi maailmas, kui meil sinuga ei ole lapsi?” küsis ta. Isabelle’i arvates oli küll, aga ta ei teadnud, mida selles suhtes teha. Ta nõudis, et Luke aitaks tal muuta vaba toa, mis pidi saama lastetoaks, pimikuks, ja ainukesed lapsed, kes seal elasid, olid need, kelle nägusid ta pildistas.

Kui ta sai teada Luke’i rasedast sõbratarist, arvas ta algul, et see on maailma lõpp. Ja siis ta ütles endale, et see on vaid ühe maailma lõpp. Kindlasti väärib ta midagi paremat kui see, mis tal praegu on. Ta heidab selle elu endalt nagu kookoni.

Nüüd valutab tal selg ja ta ajab end seljatoe vastas sirgu. Möödunud kuul oli ta massööri juures käinud ja massöör, kollase hobusabaga noor naine, oli koputanud teda üle terve keha. „Teil on siin pinged,” ütles ta Isabelle õlanukke mudides. „Siin on viha.” Ta surus peoservad vastu Isabelle’i kaela. „Siin on kurbus,” sõnas ta ja puudutas Isabelle’i selga ning võpatades pigistas Isabelle tugevasti massaažilaua serva.

Siin on kurbus.

Naerata ja sa tahadki naeratada, tavatses ema talle alati öelda. Jumal aitab õnnelikke. Inimesed panid fotoateljees alati tähele tema naeratust – säravat, eredat, mis tõmbas lapsi magnetina ligi. Aga nüüd ta ei suuda naeratada, ükskõik kuidas ka ei pingutaks.

Isabelle vaatab kella. On juba pärastlõuna ja tal hakkab kõht tühjaks minema. Mobiiltelefon heliseb, kuid ta ei võta kõnet vastu, kartes, et see on jälle Luke’i sõbratar. Ma ei tea isegi ta nime, mõtleb Isabelle. Nüüd on Luke juba kodus ja on leidnud kirja. Võib-olla ta läheb endast välja, võib-olla haarab kuue ja võtmed ning läheb teda otsima, soovides meeleheitlikult teda leida. Võib-olla ta on maruvihane, taob nõusid köögipõrandal puruks, nagu siis, kui Isabelle kohe alguses ütles talle, et ta pole siin õnnelik, et tal on tunne, nagu Cape lämmataks teda. Kõigi kooselatud aastate jooksul pole Luke talle kunagi haiget teinud, mitte kunagi kätt ega isegi häält ta peale tõstnud, kuid on purustanud viis nõudekomplekti, mitu klaasi ja tillukese kuldketiga šoti terjeri kujukese, mille oli ise Isabelle’ile naljaviluks ostnud.

Võib-olla ta ei olegi vihane. Võib-olla tunneb hoopis kergendust. No tõesti, keda ta siin ninapidi veab? Loomulikult ei ole Luke kodus. Loomulikult ei ole ta lugenud Isabelle’i haledat kirja. Kallis Luke, ma tahan lahutust. Minu asemel otsi endale advokaat. Isabelle. Loomulikult on ta selle uue naise juures.

Ja selle vastse beebi juures.

Isabelle pühib vihaselt silmi. Ta näeb last – väikest ja siledat nagu pärli, kellel on Luke’i, mitte tema silmad, ja ta suleb silmad – ainult sekundiks – ning kui ta need avab, ei saa ta äkki aru, kus ta on. Tee on tundmatu.

Isabelle paneb raadio mängima. Ehkki see on rokiraadio, tuleb talle sealt Tammy Wynette’i hala. Noh, hea küll. Süda samamoodi purustatud nagu Isabelle’il, aga tal pole vaja muud teha kui laulda nii valjusti, kui kõrist tuleb. Kui Tammy saab sellest üle, siis saab ka tema. Isabelle mõtleb rahale oma taskus, kaameratele tagaistmel ja võib-olla ka oma emale, kes võtab avasüli vastu tema, kadunud tütre. „Ta pole mulle kunagi meeldinud,” ütleb ema Luke’i kohta ja Isabelle loodab kuulda veel “aga sind olen ma alati armastanud”. Ema on kogu elu elanud Bostoni äärelinnas, elanud üle abikaasa kaotuse, kes sai kolmekümneaastaselt infarkti, kui tuli toidupoest kotte kandes välja, sealt edasi Isabelle’i jalgalaskmiseni mehega, kes parandas nende autot, mehega, kellest ta sai kohe aru, et see toob endaga kaasa pahanduse.

Udu on nüüd paksem, nähtavus kohutav. Pagan. Ta saab aru, et on eksinud. Kõrvalteele pööramine oli viga, aga ta võib alati ümber pöörata ja maanteele tagasi minna. Võib-olla peataks ühe söökla juures, sööks veel hommikust, sööks kõike, mis on ebatervislik, kõike, mida ta armastab: mune, peekonit, vorsti.

Pimedus rõhub teda. See pole loomulik niisugusel ajal keset päeva, ja kuigi ta teab, et see on lihtsalt udu, on see ikkagi õudne. Silmi kissitades püüab ta näha rohkem kui paari jala kaugusele enda ette, kuid udu haarab ta endasse, tekitab temas üha rohkem ärevust. Ta plõksutab parktuledega, et pimedusse lõikuda, ja udu kerkib taas ja ta näeb laiguti, otsekui puruksrebitud foto tükke. Mis seal on? Midagi punast. Kroomine välgatus.

Keset teed seisab auto, nina vastassuunas, tuled täiesti pimedad. Vilksatab punane kleit. Isabelle nõksatab. Ta teab, et peatunud auto ei liigu, kuid ikka on selline tunne, et see tormab tema poole, muutub üha suuremaks ja suuremaks, kuigi Isabelle püüab kõrvale põigata. Tee on liiga kitsas, ümberringi kõrged tihedad puud. Isabelle vilksab kiire pilgu teele, kuid ei ole kusagile minna. Ümber pöörata ei ole ruumi, ei ole piisavalt pikka vahemaad, et õigel ajal peatuda, ükskõik kui kõvasti ta pidurit vajutaks. Oh issand.

Isabelle keerab kõrvale, püüdes mitte sõita vastu puid. Auto aeglustab käiku, Isabelle kaldub järsult ettepoole. Aeg muutub elastseks, venib, aeglustub. Siis näeb ta vapustatult, kuidas lühikeste turris juustega blond naine, punane kleit põlvede ümber lehvimas, ilmub teravalt fookusse, nii nagu tekib kujutis piimjas ilmutusvedelikus Isabelle’i negatiividel, ja naine lihtsalt seisab seal, otse tema auto ees, liikumatult, üksisilmi vaadates, otsekui teaks, et see juhtub, ja mingil moel ta isegi ootab seda. Ja Isabelle keerab uuesti kõrvale, sedapuhku jõulisemalt, kummid vilisevad, südames pitsitab.

„Kao eest!” karjub Isabelle. Pigistab meeletus hirmus rooli. „Mida sa teed!” kriiskab ta, kuid naine on kui paigale naelutatud. Ta kuuleb kauguses häält, nagu penniste müntide kõlinat, ja ta näeb last – last! – tumedate lehvivate juustega poissi, ja kui poiss näeb teda, tardub ka tema paigale. Poisi pilk kinnitub Isabelle’i pilku ja üheks kohutavaks hetkeks on Isabelle otsekui hüpnotiseeritud, üheks sekundiks ei suuda ka Isabelle end liigutada. Ja siis ta annab signaali ja poiss ehmatab ning tormab üle tee, kadudes metsa, ja Isabelle’i auto läheneb liiga kiiresti ja ta ei suuda seda peatada. Ta ei suuda seda kontrollida. Ta süda paiskub vastu rinnakorvi. Ta hingamine muutub katkendlikuks. Ta kaotab kontrolli ja enesegi tahtmata hakkab ta palvetama. Jumal. Jeesus. Siis ta kuuleb uuesti vapsikut, mis lendab temast mööda öhe ja lõpuks ometi hakkab naine liikuma, surudes end sedaanile lähemale, aga on juba liiga hilja ja kaks autot põrkavad nagu suudeldes kokku.

1 Cape Cod on poolsaar Ameerika Ühendriikide idarannikul Massachusettsi osariigis.