Читать книгу Pildid sinust - Caroline Leavitt - Страница 6

Charlie Nash põlvitas tagaaias, käed mullased, kõikjal ümberringi udu. Ta kael leemendas higist ja õhk tundus imelik, kleepuv, aga ta tahtis need taimed – eredavärvilised püsikud, kääbuspirnipuud, juured lillas kotiriidest ümbrises – mulda saada, et üllatada Aprili ja Sami, kui nad koju tulevad.

Taimed tahavad kasvada, seda on ta alati Samile rääkinud, ainult et mõnikord vajavad nad lisaks veidi abi. Ta kummardas, puudutas maasikataimede lehti. Muld oleks pidanud olema nende jaoks liivasem ja juba pistsid mõned umbrohud pead välja ning ta peab nendega tegelema, aga üldiselt on maasikatega kõik hästi. Noh, mõtles ta, taimed teevad, mis suudavad, et ellu jääda, ükskõik kuhu sa nad istutad. Nagu inimesedki.

Ta ajas end püsti ja sirutas, vaatas uuesti kella. Peaaegu kuus. April on Sinises Tassikoogis oma vahetuse lõpetanud ja Samile pikapäevarühma järele läinud. Nad on varsti kodus.

Ta tundis väikest ärevuskihvatust. Hommikul olid nad Apriliga tülitsenud ja see oli saatnud teda terve päeva nagu hapu maitse suus.

Kohe pärast hommikusööki oli ta kiirustanud, et tööle jõuda, olles juba hilinemas. April oli talle toast tuppa järgnenud, nii et ta isegi komistas naisele otsa, lüües küünarnuki vastu uksepiita ära. Kui ta jõudis magamistuppa ja kummardas, et teksaseid haarata, krabas April tal käsivarrest ja peatas ta. Naine hingas lühikeste kiirete hingetõmmetega. „Sa jäid eile õhtul magama, kui ma sinuga rääkisin,” ütles ta. Charlie vaatas talle segaduses otsa. Tavaliselt oli naine nii mõistev, kui mees tööst väsinud oli. Ta tegi mehele õhtul voodi valmis ja soputas padjad pehmeks ja siis andis armsa head-ööd-suudluse. „Sa ei kuulnud, mida ma sulle eile õhtul ütlesin, on ju nii?”

Charlie tõmbas teksapükste luku kinni ja sirutas käe musta T-särgi järele. April oli valguse käes kahvatu ja kaunis, kuid mehel ei olnud aega. „Lepime ära,” ütles ta naisele.

„Millal?” April eemaldus, ta näoilme sulgus. „Mina püüan rääkida ja sina ei kuula.”

„Kallis, praegu on lihtsalt kiire aeg. Mis sul täna viga on?”

April raputas pead. „Sul on oma firma. Võiksid vahetevahel mõnest tööst ära öelda! Sul ei ole vaja nii kõvasti tööd rügada, sa ise tahad.” Ta sikutas meest käsivarrest. „Mõnikord on mul tunne, et ma polegi enam abielus.”

Charlie närvid olid pingul, ta kõhus põletas ja küünarnukk tuikas. Tal oli kolm tööd, mis olid juba hiljaks jäänud ja kliendid olid vihased. Ta pidi helistama erinevatele varustajatele, sest tema tavaline varustaja tõi talle teise kategooria puitu, kuigi ta oli spetsiaalselt rõhutanud, et tahab esimese kategooria puitu. Töödejuhataja Ed tahtis talle näidata mingeid probleeme keskküttega, mida ühe teise töö jaoks paigaldatakse. Charliel ei ole praegu vaidlemiseks aega. Ja kindlasti ei tahtnud ta tülitseda Sami juuresolekul.

„Charlie, ma olen siinsamas ja räägin sinuga!” hüüdis April, hääles oli kuulda juba teravust.

Charlie läks tagasi kööki, kus Sam istus ja üksiti oma helbekaussi vahtis. „Mine ja võta oma õpikud, poju,” ütles ta Samile, „sa ei taha hiljaks jääda.” Ta viis Sami toast välja ja niipea, kui poiss oli läinud, pöördus ta tagasi Aprili poole. „Tead mis,” ütles ta, „ma ei tea, mis sinuga täna lahti on, aga ma ei suuda sinuga rääkida, kui sa selline oled.”

April heitis talle kõõrdpilgu. „Hästi. Ära siis räägi. Mine, kui juba minemas oled. Sõida minema ja ära tagasi tule.”

Kui April talle selja pööras, lõi Charlie uuesti küünarnuki ära. Ta oli nii ärritatud, et ei saanud midagi parata – ta kannatus katkes. „Kui poleks Sami, võib-olla siis sõidaksingi minema,” nähvas ta. Paremaks see tuju ei teinud, et ta niimoodi käratas, kuid ta ei suutnud endalt ärritust raputada, et vabandust paluda, et olukorda parandada. Ta leidis Sami, suudles teda ja tormas auto juurde. Loomulikult tundis ta end halvasti, niipea kui autosse istus. Mida siis naine arvab – et talle meeldib olla väsinud? Et ta polnud tahtnud naisega eile õhtul rääkida, temaga armatseda? Ta oli tahtnud. Jumal küll, oli ju. Eile õhtul libistas ta öösärgi naise kaunitelt õlgadelt, suudles ta rindu, kõhtu, tema reite pehmeid kumerusi. Ta võitles oma väsimusega, aga kui ta silitas naise selga, ütles April: „Charlie, räägime,” ja iha kadus, otsekui oleks välja lülitatud. Ta tõusis istukile, püüdis kuulata, kuid, jessas, ta oli nii väsinud. Nii väsinud. Miks nad pidid rääkima? Miks nad ei või lihtsalt tunda? Naise hääl, selle rütm, uinutas teda ja ta jäi magama.

Ent ta ei maganud hommikuni välja. Ta ärkas kell neli varahommikul ja Aprili ei olnud voodis. Ta tõusis ja läks naist otsima ja Sami toast möödudes ta nägi, et toauks oli lahti ja April magas, kahvatu ja kaunina kerratõmbunult tugitoolis, mille oli Sami voodile lähemale tõmmanud. Nad näisid kahekesi nii rahulikud ja täiuslikud, et ta ei tahtnud naist äratada.

See oli lihtsalt tüli, ütles ta endale. See ei tähenda midagi. Kõik abielupaarid tülitsevad, eks ole? Nad tülitsevad ja lepivad ja kasvavad teineteisega rohkem kokku.

Mis on armastus? Mis see tegelikult on? Mõnikord oli tal tunne, et tal pole aimugi. Ta oli esimesest silmapilgust Aprili armunud ja nad abiellusid paari kuu pärast, mõlemad õnnest ja üllatusest segased, tulevikku lendamas. Neil oli laps ja kogu elu ootas ees ja võib-olla on tobe seada midagi nii head kahtluse alla, aga ta ei suutnud elu ilma naiseta ette kujutada ja see on sulatõde.

Terve päev oli ta tahtnud naisele helistada ja andeks paluda. Kell kümme sirutas ta käe telefoni järele ja siis see helises ja see oli ta varustaja, kes püüdis vaielda talle tarnitud puidu kvaliteedi pärast. „Mul on silmad peas,” ütles ta varustajale, „ja see ei ole õige.” Ta kavatses uuesti proovida keskpäeval, aga siis helistas talle Ed, kes ütles, et see teine töö – köögiremont, millele pidi kuluma ainult kolm päeva – venis, ja Charlie pidi kohale minema ning asja klaarima. Kui olukord oli viimaks maha rahunenud, oli aeg koju minna. Noh, täna õhtul viib ta pere kusagile erilisse kohta õhtust sööma. Ta võrgutab Aprili ja kõik on jälle hästi.

Charlie uuris muru. Sinna, tara juurde, oli ta teinud väikese tiigi kuldkaladega Sami jaoks. Võib-olla anda Samile oma isiklik aed. „Mida sa tahad kasvatada?” oli ta pojalt küsinud. Charlie oli toonud koju taimepiltidega raamatuid ja viimastel õhtutel olid nad ainult vaadanud ja häälekalt pilte imetlenud. Otsustades nende piltide järgi, millele Sami pilk kauemaks pidama jäi, oli Charlie kindel, et Sam valib roosid või asalead, kuid selle asemel kirtsutas poiss nina. „Koera,” teatas ta.

Charlie süda murdus. April pööras pilgu kõrvale. Charlie pani käe kergelt poja siidpehmetele juustele. „Vaatame,” sõnas ta vaikselt. See oli vale ja nad mõlemad Apriliga teadsid seda, ehkki Sam hüppas ta ümber silmade särades nagu pall. Vaatame. Vaatame mida? Sedasama ütles ka Charlie enda isa, kui ta oli endale koera palunud, ja Charlie polnud kunagi õieti üle saanud mõttest, et ta isa võib olla nõus, isegi kui aeg möödus ja möödus ja koer, keda ta oli igatsenud, ei ilmunud. Ent kui Charlie oleks saanud hoolitseda koera eest, oleks saanud temaga magada, kallistada ja musitada teda, siis Sam poleks saanud seda teha – tal oli astma. Saatke ta tuppa, kust koer on läbi kõndinud, ja Sam saab astmaataki. Andke talle jäätist, mis on liiga külm, andke talle päev, mis on liiga lämbe, andke midagi, mis ajab ta ehk liiga kõvasti naerma või nutma, ja äkitselt, hirmutavalt, on Sami kopsud kinni pitsunud.

Liiga palju oli neid päevi EMOs, kus Pete, Sami kopsuarst, tõstab pilgu ja märkab Sami ning sõnab narritavalt: „Tere, sõbrake! Tere, Sam! Kas igatsesid minu järele? Me meeldime sulle nii väga, et tulid meid jälle vaatama? Sa näed liiga terve välja, et siin olla, semu!” Ja nii see oli – poiss nägigi terve välja. Ta oli toekas üheksa-aastane poiss kreemika naha ja meresiniste silmade ja paksu šokolaadipruuni juuksepahmakaga. Teda vaadates ei saa arugi, et midagi on halvasti.

Astma tõttu võib surra. Just sellepärast nad Apriliga viisid Sami arsti juurde kontrolli ja jälgisid ta hingamist igal hommikul elektroonse PEF-meetriga. Charlie imestas siiani, et Sam oli olemas, elusana siin maailmas. „Kust ma küll sain nii toreda poisi nagu sina?” küsis Charlie.

„Marsilt,” ütles Sam. „Jupiterilt. Planeedilt Zyron.”

Mõni arst ütles, et Cape’i soolane õhk on astma puhul hea. Teine arst käskis minna kuivemasse kliimasse. Arstid hoiatasid, et Sami külaskäigud New Yorki, kus elavad ta vanavanemad, oleksid lühiajalised, kuna õhusaastatus on seal suur.

Uksekell helises, kõvasti ja tungivalt. Isegi siit kaugelt oli seda kuulda. Aprilil oli enda võti. See on kindlasti Jimmy, nende ajalehepoiss, nooruk, kes on Aprilisse armunud ja punastab ja pillab peenraha iga kord, kui teda näeb. Uksekell helises uuesti, palju tungivamalt. „Pidage nüüd hoogu,” sõnas Charlie ja suundus ukse juurde. Ta komistas Sami lego otsa ja pani selle taskusse ja avas ukse.

Tema ees seisid kaks politseinikku teineteisele kohmetult otsa vaadates.

„Charles Nash?” küsis üks ja Charlie noogutas. Üks mõte lendas peast läbi. Võib-olla antakse talle kohtukutse. Seda polnud kunagi varem juhtunud, aga ta teadis, et see pole võimatu. Tal oli üks klient, kes kukkus Charlie ehitatud basseini ja kes oli teda ähvardanud. Ükskord üks mees süüdistas Charliet selles, et tema külvatud muru meelitas ligi susliku, kes hammustas ta koera. Kuid kohtukutseid tõid kohtuteenrid, mitte politsei, miks siis nemad siin on?

„On juhtunud õnnetus.”

Rääkis noorem politseinik. Charlie ei suutnud keskenduda. Ta noogutas, kuid ei teadnud, mille peale ta noogutab. Ta seisis päevases kuumuses ja politseiniku sõnad olid kui vastuvool, mis tiris ta vee alla.

„Meie arvasime, et see juhtus nii,” lausus noorem politseinik. „Õnnetus oli Hartfordis.”

„Hartfordis? See on kolmetunnise sõidu kaugusel...”

„See ei ole küll meie politsei võimupiirkond, kuid nad helistasid vastutulekuna siia ja me tulime teile teatama.”

„Kus nad olid? Millest te räägite?”

„Nemad saavad teile rohkem rääkida, aga me teame, et õnnetus juhtus 84-nda osariikidevahelise maantee läheduses. Hartfordi idapoolses osas. Nad mõlemad on seal haiglas.”

„Nemad? Mõlemad?” Charlie ei saanud hingata. „Ei-ei. Mu poeg on pikapäevarühmas. Ta on seal kella viie või kuueni ja siis mu naine võtab ta töölt tulles kaasa.”

Vanem politseinik vaatas Charliet, tõmbas silmad kissi, otsekui püüaks Charlie kohta midagi teada saada, midagi varjatut või kahtlast, nagu Charlie oleks kahtlusalune. „Auto on omadega päris läbi,” ütles ta. „Sisemuses on kõik põlenud.”

„Mida?” Charlie vaatas politseinikku, kes uuris oma kinganinasid.

Politseinikud vahetasid pilke. „Kas te teate, kuhu nad suundusid?” küsis üks.

Charlie tundis külma pitsitust rindkerel. „Nad tulid koju.”

Politseinik raputas pead. „Connecticuti politsei sõnul ei tundu see olevat selle juhi süü,” ütles ta.

Charlie püüdis peatada tagumist pealuus.

„Millise juhi?”

„Ei olnud joobes. Udu, aga mitte kiiruse ületamine. Kristallpuhas register.”

„Minu naine on suurepärane juht,” ütles Charlie. „Ta pole kunagi trahvi saanud.”

Politseinik kummardus ettepoole, nagu tahaks Charliele saladust avaldada. „Teie naise auto oli keset teed ja ilma tuledeta. Ei mingeid signaalrakette ega signaaltulesid. Auto oli pööratud valesse suunda. Teie naine seisis keset teed ja poiss jooksis metsa. Tehti hädaabikõne – astmahoog.”

„Mu pojal on astma. Kas temaga on kõik korras? Mis mu naine ütleb, mis juhtus?”

Noorem politseinik kõhkles. „Me ei tea,” sõnas ta viimaks. Charlie haaras trepi käsipuust.

„Kas olete kombes?” küsis politseinik, kummardudes tema poole, ja Charlie hing jäi kinni. Ta tagus endale vastu rinda ja hetkeks mõtles, kas tal mitte pole Sami astmahoog. „Jah,” vastas ta ja haaras autovõtmed ning politseinik võttis tal käest kinni. „Kas te leiate kellegi, kes teid sõidutab? Sellises olukorras te ei ole võimeline kolm tundi sõitma.”

„Kolm tundi,” kordas Charlie. Juba üksnes selle kuulmine tegi haiget. „Meil on aega,” sõnas politseinik järsult. „Me ootame niikaua, kuni te leiate kellegi, kes teid sõidutab.”

Charlie helistas paarile sõbrale, aga kedagi ei olnud kodus. Siis helistas ta oma töödejuhatajale Edile, kes tuli otsekohe, pani Charlie autosse istuma ja siis sõitis nii kiiresti, kui sai. Kumbki ei rääkinud ja kuulda oli ainult maanteemürinat.

Charlie arvates nad ei sõitnud piisavalt kiiresti. Mootor kiunus ja Charlie pigistas käsi kokku ning vabastas taas. Tänavad olid rahvast täis, kui kõik liikusid aegluubis. Üks noor naine sirutas end loiult kikivarvule, et võtta ajalehekioski riiulilt üks ajakiri. Üks vana mees pritsis pudelist vett tänavale, ise naeris: „Häh-häh-häh.”

Kõik on korras, ütles Charlie endale. Inimesed ajavad kogu aeg asju segi. Küsi kolmelt tunnistajalt midagi kuriteo kohta ja sa saad kolm erinevat vastust.

Viimaks jõudsid nad Hartfordi haiglasse. Kompaktne punane telliskivihoone. Kiirabiauto vuhises mööda ja Charlie tundis äkki iiveldust. Ta surus sõrmed peopessa, tõmbas end küüru ja higistas. See on eksitus. Just see see ongi – eksitus. Ta läheb haiglasse, näeb oma naist ja poega. Nad lähevad koos koju ja kõik on üks hämmastav lugu, mille üle nad hiljem naeravad.

Haigla oli eredalt valgustatud ja lärmakas. Ed tuli temaga kaasa, oli ta kõrval. Liftis pigistas üks naine imelikult kollaseid karikakraid peos, ohkas pidevalt ja siis taganes Charlie juurest eemale, nii kaugele liftiseina lähedale kui võimalik. Charlie uuris lilli lähemalt. Värvitud, mõtles ta imestades. Lilled olid värvitud. Ta kummardus üle naise ja vajutas nuppu ja naine ohkas jälle. Lillede värvitud kroonlehed võbelesid ta hingeõhus.

Kui liftiuksed avanesid, oleks Charlie äärepealt komistanud. „Ma ootan sind siin,” ütles Ed ja noogutas ooteruumi poole. Ta võttis istet oranžil toolil ja pani pea käte vahele.

Charlie püüdis leida meditsiiniõde, arsti, et küsida: kus nad on? Kus nad on? Ent iga kord, kui ta lähenes mõnele meditsiiniõele, liugles see temast eemale nagu elavhõbe, sammud vaiksed kui kassi käpad. Iga kord, kui ta hüüdis: „Doktor,” heitis arst talle pilgu ja siis pidi ta minema. Charlie suundus registreerimislaua juurde, selle ümber sagisid inimesed. Üks meditsiiniõde vaatas tema poole. „April Nash. Sam Nash,” lausus Charlie hingetult.

Meditsiiniõde pilgutas silmi. „Ahah, härra Nash….”

„Kust ma leian oma poja? Kus mu naine on?”

Naine puudutas ta käsivart, pannes ta südame kiiresti põksuma. See ei ole kunagi hea märk, kui nad sind puudutavad. Ta oli televiisoris näinud liiga palju haigladraamasid, et ette kujutada, mis järgneb: tasane hääl, kindel pilk, halvad uudised. Ta tõmbas käe eemale. „Las ma kutsun arsti,” sõnas meditsiiniõde.

„Ei-ei, rääkige teie mulle,” nõudis Charlie, kuid naine kõndis juba minema ja Charlie järgnes talle ja koridori lõpus, ratastel kanderaamil istus üks poiss, ülisuurde sinisesse haiglakitlisse uppunud. Charlie pingutas silmi, püüdes eristada nägu, kuid ta oli liiga kaugel, et aru saada, kes see poiss on. Poisi kõrval oli meditsiiniõde, kes pani mansetti ümber ta käsivarre.

Põrand oli musta värvi, siniste ja roheliste ja punaste joontega, mis suundusid erinevatesse osakondadesse, ja Charlie kingad libisesid, kuid sellele vaatamata ta jooksis nii kiiresti, kui suutis. Poiss muutus ta silmis suuremaks, üksikasjad selginesid, ja äkki nägi Charlie kahvatut jumet, pruuni juuksepahmakat, kõiki neid elemente, mis kokku andsid Sami. Ta hakkas nutma ja jooksis poja poole. „Sam!” hüüdis ta, mõeldes: vaata mind, vaata mind, justkui teeks see poja ta jaoks reaalseks, kui poiss teda näeb. „Sam!”

Sam ei liigutanud. Ja siis nägi Charlie ta käsivart, kangelt välja sirutatud, õmblus alates randmest korralike mustade ristidega küünarnukini jooksmas, nii et Charliel hakkas sellest vaatepildist pea ringi käima. „Issi,” lausus Sam, „mul on õmblus.” Sam krimpsutas valust nägu, kui Charlie ta põske puudutas. „Issi,” ütles ta, „see oli valus.”

„Tal oli päris suur ja sügav haav,” teatas meditsiiniõde. Ta võttis vererõhumanseti poisi käsivarrelt ja patsutas teda õlale. „Sulle jääb arm. Nagu väike meene,” ütles ta poisile. „See teeb su väga eriliseks.”

Sam vaatas oma käsivart.

„Me andsime talle nebulisaatori astma leevendamiseks,” teatas meditsiiniõde. Charlie tõmbas Sami tugevasti enda vastu. Ta tundis poja väikest rinda tõusmas ja kerkimas, tema linnulikult kiireid südamelööke. Ta tundis poja haput hingeõhku. „Issi,” sosistas Sam. Ta hääl kõlas imelikult. Charlie lükkas poja juuksed näolt, et seda kontrollida, lükkas üles varrukad, et uurida ta luid, nahk oli siit-sealt lillakas, iga sinikas oli kui hoop Charlie kõhtu. „Sinuga on kõik hästi,” ütles Charlie imestades. Ta kallistas Sami veel kord tugevasti, kuid Sam tundus külm ja kleepuvniiske, ja Charlie märkas, et ta huuled olid pisut sinised. Ta vaatas üles meditsiiniõe poole.

„Temaga saab kõik korda. Ta on tugev poiss, seda võin teile kinnitada.” Meditsiiniõe hääl oli vali ja tugev, kuid siis ta koputas Charlie käsivarrele ja tõmbas ta eemale, kust Sam ei kuule. „Tal on šokk,” ütles ta vaikselt. „Ta võib mõnda aega reageerida ja käituda uimaselt. Näidake, et te armastate teda, ja temaga saab kõik korda.”

Charlie pöördus tagasi Sami juurde, tõmmates ta tugevasti enda vastu.

Sam rabeles end vabaks. Ta silmad olid hiigelsuured, pupillid tumedad ja klaasjad, kuid samas ka kauged, nagu ta ei näekski Charliet, ehkki vaatas talle otsa. „Ma jooksin,” pahvatas Sam. „Ma jooksin auto juurest ära.”

„Pole midagi. See on hea. Mul on hea meel, et sa jooksid, muidu oleksid võinud autos haiget saada.”

„Ma ei teadnud, mida muud teha!”

„Sa jooksid ja sinuga on kõik hästi.” Charlie neelatas. „Mida te tegite autos, poja? Kuhu te emmega sõitsite?”

„Nad ei lase mind emme juurde,” sõnas Sam.

„Minu naine...” pöördus Charlie meditsiiniõe poole. Veel üks kanderaam, mida lükkas üks mees, veeres temast mööda.

„Te peate otsima arsti,” sõnas meditsiiniõde. „Täna on siin palju rahvast.”

„Sina istu siin,” ütles Charlie Samile. „Ole meditsiiniõega ja mina lähen otsin emme üles.” Ta ei jõudnud ära oodata, millal naist näeb. Nad kallistavad ja nutavad ja selles valguses on nende hommikune sõnelus vaid üks lõngajupp, mille nad endalt minema pühivad ja unustavad.

Kõik on hästi, Samiga saab korda. April on arvatavasti muljuda saanud ja sidemetes, väikesele poisile hirmutav vaatepilt, ja loomulikult on Sami vaja selleks ette valmistada, selgitada ja rahustada.

Ta oli jõudnud poolde koridori, kui üks hääl hüüdis: „Härra Nash!”

Charlie pöördus. Talle lähenes üks arst, keda saatsid kaks Canada ratsapolitseile sarnanevas vormis politseinikku. Kõigi näod olid suletud nagu rahakukrud. „Härra Nash.”

Arst oli rohelistes kirurgiriietes, mask rippus kaelas. „Kus mu naine on?” küsis Charlie arstilt.

„Härra Nash.”

Charlie vaatas ringi. „Kas ta on mõnel muul korrusel?”

Äkki ta märkas arsti käisel nõrka sinepiplekki.

„Mul on väga kahju,” ütles arst.

Hiljem ta mäletas järgmisi seiku. Kui politseinikud küsisid samu küsimusi nagu Massachusettsi politsei, millele ta ei osanud vastata. Kui politseinikud palusid luba Samiga rääkida ja Sam keeldus midagi ütlemast, isegi kui Charlie ta kõrval seisis ja kätt hoidis. Kui üks meditsiiniõde ulatas talle väikese plastkoti Aprili asjadega. Tema rahakott, tema kamm ja taskurätt, kõik nii tuttavad asjad. Kaks arsti küsimas doonorikaardi kohta, mis nad olid Aprili rahakotist leidnud, kes tahtsid ta allkirja, et saaksid Aprili organid kellelegi teisele annetada. Keegi teine puudutab Aprili nahka. Keegi teine näeb läbi tema silmade. Temalt paluti allkirja lahkamise ja siis matusebüroo jaoks. Ta vaid seisis seal ja vahtis. „Me võime teid saata kellegi juurde Oakrose’is,” pakkus sotsiaaltöötaja vaikselt ja ta noogutas. Talle meenus, et ta oli tulnud sellesse ruumi, et näha oma naist. See oli tavaline tühi ruum pika lauaga ja ta naine lebas sellel, kuidagi sundimatult, otsekui puhkaks, näolihased lõdvestunud, nahk kahvatu kui kirjapaber, kerge naeratus huulil, nagu ta teaks isegi kinnisilmi, et mees on seal ja tal on hea meel teda näha. Charlie puudutas naise kleidiäärt, seda kleiti polnud ta varem näinud. Hetkeks tekkis tal mõte – võib-olla see ei ole April. Naise põsel oli hall kolmnurkne laik. Charlie võttis naise näo pihkude vahele, silitas ta käsivarsi, ta jalgu. „Hinga,” ütles ta.

Ta ronis lauale naise kõrvale, pani käe talle ümber. Ta sulges silmad ja siis kuulis, kuidas uks avanes, kuulis samme lähenemas. „Härra Nash,” lausus üks hääl ja ta avas silmad ja nägi jälle seda pagana sotsiaaltöötajat, aga ta ei suutnud liigutada, ei suutnud jalgu alla võtta. Sotsiaaltöötaja puudutas ta käsivart veel kord ja seekord Charlie kangestus.

„Kas teil on kedagi, kellele ma saan teie pärast helistada?” küsis ta.

„Helistage Aprilile, minu naisele.”

Naine oli mõne hetke vait. „Kas on veel kedagi?” Charlie raputas pead.

„Ma tean, kui raske see on. Ma tean, mida te tunnete, aga te ei saa siia jääda,” ütles naine.

Charlie mõtles Edile, kes istub ooteruumis, pea käte vahel. „Kust te teate, mida ma tunnen?”

Naine pani käe ta õlale. „Minu tütar suri, kui oli kümneaastane. Tal jäi närimiskumm kurku kinni, ta lämbus.”

Charlie sulges silmad. Kui ta ei liiguta, võib-olla läheb naine minema.

„Ma helistan matusebüroosse teie eest. Nad korraldavad teie abikaasa transpordi koju. Kas see sobib teile?”

Charlie tundis, kuidas kaart talle pihku pisteti, ja avas silmad. Naine oli kirjutanud kaardile Vennad Roland Matusebüroo. „Ta tahtis, et ta tuhastataks,” sõnas Charlie ja naine noogutas.

„Ma ütlen neile,” lausus ta. „Aga te peate poja koju viima.” Aegamisi vedas Charlie end laualt alla. Ta järgnes naisele koridori, nad läksid piki punast joont, siis sinist ja siis jõudsid ühte väikesesse ruumi ja seal oli Sam, oma riided seljas, käsivars sidemes, ja lobises ühe meditsiiniõega. Sam heitis ühe pilgu isa näole ja jäi vait. „Tule, lähme koju,” ütles Charlie vaikselt ja Sam libistas end haiglavoodilt ja võttis Charlie käest kinni, pigistades seda kõvasti.

Politseinikud ootasid, käed kohmetult taskutes. „Kas teil on võimalus koju sõita?” küsis üks politseinik.

Charlie noogutas. Siis läks Edi otsima ja niipea, kui too nägi Charlie nägu, ta tõusis ja tegi midagi, mida ta polnud varem kunagi teinud. Ta embas Charliet tugevasti. „Tulge,” ütles ta. „Ma viin teid koju.”

Oli hilja. Ümbruskond oli pime, kardinad olid ette tõmmatud. Kvartali lõpus kräunus Gallagheride indlev kollane kass. „Kas te saate hakkama?” küsis Ed ja Charlie mõtles, et Edi naine – sale kena naine punaste lokkis juustega – on kindlasti veel üleval ja muretseb tema pärast. Charlie hõõrus Edi õlga. „Sa oled teinud rohkem, kui ma suudan sind tänada. Mine koju,” ütles ta.

Sam komberdas kõnniteel paar sammu. Charlie võttis ta sülle, oma sooja unise poisi, kelle käsivarrel jooksis sakiline haav. Sellest jääb arm, mõtles ta. Charlie viis Sami tema tuppa, pani õrnalt voodisse. Niipea kui poisi pea patja puudutas, ta juba magas.

Charlie istus Sami kõrvale voodile. Ta ei suutnud oma magamistuppa minna. Ta ei suutnud omaenda majas ringi liikuda. Telefon helises ja ta lasi sellel heliseda.

Voodi oli kitsas, kuid Charlie heitis tasahilju Sami kõrvale ja pani käsivarre talle ümber, tõmmates ta lähemale, ja vaatas poja rinda hingamise rütmis kerkimas ja vajumas. Ta langetas pea ja suudles poega põsele.

Ma jooksin, oli Sam talle öelnud. Kuhu ta jooksis? Mille juurde ta jooksis? Ja mida Sam üldse autost väljas tegi? Mida tegi April sellel teel kolme tunni kaugusel? Kuhu nad olid minemas ja miks ta polnud sellest midagi teadnud? Tal on šokk, oli meditsiiniõde talle öelnud.

Charlie lamas ärkvel, vahtides pimedusse, kuulates maja kriuksumist. Siis ta tõusis ja läks võtma kilekotti Aprili asjadega, mille ta oli jätnud eestoa laua peale. Ta tühjendas selle elutoa põrandale. Naise rahakott, peotäis münte ja meigitarbed. Kõik oli mustaks tõmbunud, suitsune. Tal oli tunne, nagu oleks ta saanud hoobi kõhtu. Ta vajus põrandale, tal oli halb olla.

Varem ta naeris filmide üle, kus mehed hingasid sisse oma naiste riiete lõhna. Nüüd hoidis ta ise Aprili sinist taskurätti näo ees, kuid see lõhnas vaid suitsu järele. Ta pillas selle käest.

Charlie käed hakkasid värisema. Ta lükkas koti toa kaugemasse nurka. Miks April ei öelnud talle, et ta läheb koos Samiga kuhugi? Kas ta oli ikka veel pahane nende sõneluse pärast? Kas see oli naise viis maha rahuneda, minna kusagile ja tulla siis tagasi, enne kui Charlie teada sai, et ta oli ära? Charlie läks magamistuppa ja avas naise sahtlid, kiskus välja brošüürid, mida naine seal hoidis, kohtadest, mida ta tahtis külastada. Frank Lloyd Wrighti Falling Water House Pennsylvanias. Whetstone’i rooside park Ohios. Kas nad sinna olidki teel?

Naine polnud jätnud talle kirjakest. Ta polnud öelnud, et midagi on halvasti. Kõik oli endine, kuid, armas taevas, ta oli seisnud keset teed, auto vales sõidusuunas, ja ta oli Sami kaasa võtnud.

Armastan sind. Lahkumise eelõhtul enne voodisseminekut, enne seda kui nad tülli läksid, oli ta seda mehele öelnud, sosistanud, huuled mehe kaelal. Armastan sind. Enamikul hommikutel vahetasid nad vaid kiire suudluse, sest mõlemad tormasid minema, kuna Sam oli kas laagrisse või kooli hilinemas. Charlie puudutas naise ninaotsa, naeratas talle. „Ütle mulle seda ka,” ütles naine alati, ja Charlie vastus oli alati sama: „Kas sa seda siis nüüdseks veel ei tea?” Igal hommikul, nagu armas, tuttav rutiin.

Kuid sellel hommikul olid nad tülitsenud. Charlie oli öelnud kohutavaid asju, mida ta tegelikult ei mõelnud. Naine polnud andnud talle võimalust asja parandada.

Ta pea käis ringi, kui ta püsti tõusis. Nüüd paistis kõik hoopis teises valguses, justkui värvid oleksid varjundi võrra tuhmimad. Õhus oli imelik, metalne maitse ja äkitselt hakkas Charlie värisema. Ta tõmbas lahti riidekapi ukse. Seal olid kleidid, mida April enam kunagi ei kanna, Charlie kuued ajast, mil naine elas. Charlie haaras sületäie rõivaid ja heitis need põrandale. Ta polnud kindel, mida ta otsis, mida arvas leidvat, aga ta otsis taskud läbi. Ei midagi, ei midagi. Ei olnud midagi peale suure kuhja Aprili riiete ja ainus vale asi oli see, et üheski neis ei olnud tema naist. Kapp oli peaaegu tühi, kui ta nägi kohvreid. Nad olid alles möödunud aastal ostnud neli kohvrit, punasest nahast ühesuguse komplekti, sest April arvas, et kellelgi teisel ei ole punaseid kohvreid. „Lennujaamas lihtne leida,” ütles ta mehele.

Kapis oli ainult kolm kohvrit. Kõige suuremat ei olnud.