Читать книгу Tuhast linn. Surmav arsenal II - Cassandra Clare - Страница 4

„Kas sa oled ikka veel vihane?”

Alec toetus vastu lifti teist seina ja põrnitses Jace’i üle nende vahele jääva kitsukese ruumi. „Ma ei ole vihane.”

„Oled jah, muidugi oled.” Jace osutas süüdistavalt kasuvenna poole, aga karjatas kohe – mööda tema käsivart sööstis üles kuum valujutt. Pärast seda kui ta oli kukkunud läbi mädanenud laudade kolm korrust allapoole vanametallihunnikusse, ei leidunud tema kehas ainsatki kohta, mis poleks pakitsenud. Isegi sõrmed olid täis vermeid. Alec oli alles hiljaaegu heitnud nurka kargud, millega oli olnud sunnitud käima pärast Abbadoniga löödud lahingut, ning nägi välja peaaegu sama kehv. Tema rõivad olid mudased, juuksed ripnesid higiste salkudena ning üle ühe põse jooksis pikk kriim.

„Ei ole,” pressis Alec läbi hammaste. „Ainuüksi see, et draakondeemonid pidid sinu jutu järgi olema välja surnud, ei anna veel…”

„Ma ütlesin, et enamjaolt välja surnud.”

Alec osutas tema poole sõrmega. „Enamjaolt välja surnud,” ütles ta vihast väriseva häälega, „ei tähenda veel, et nad on PIISAVALT VÄLJA SURNUD.”

„Saan aru,” vastas Jace. „Pean paluma, et nad muudaksid demonoloogia käsiraamatu sissekannet. „Peaaegu välja surnud” asendatagu märkega „Aleci meelest ebapiisavalt välja surnud; tema eelistab, et koletised oleksid täitsa, täitsa välja surnud.” Kas see muudaks su tuju paremaks?”

„Poisid, poisid,” manitses Isabelle, kes oli uurinud lifti peegelseinalt oma nägu. „Ärge tülitsege.” Säravalt naeratades pööras ta peeglile selja. „Heakene küll, madistada tuli natuke rohkem, kui olime oodanud, aga minu meelest oli see lahe.”

Alec silmitses teda ja raputas pead. „Mispärast sina kunagi mudaseks ei saa? Kuidas see sul õnnestub?”

Isabelle kehitas ükskõikselt õlgu. „Mul on puhas süda. Mustus käib minust suure kaarega mööda.”

Jace turtsatas nii kõvasti, et neiu pöördus kulmu kortsutades ümber. Noormees vibutas tema poole porist paakunud sõrme, mille küüne all mustendas poolkuu. „Räpane oled sa – läbi ja lõhki räpane.”

Isabelle avas suu, et vastata, aga sel hetkel jäi lift pidurite valju krigina saatel seisma. „See kaadervärk tuleks ära parandada,” ütles ta ust lahti tõmmates. Jace astus tema kannul trepikotta, mõeldes igatsusega hetkele, kui võib vabastada end turvisest ja relvadest ning minna sooja duši alla. Ta oli rääkinud kasuõele ja – vennale augu pähe, et nood temaga koos jahile tuleksid, ehkki nüüd, kui Hodge’i polnud enam seal neid juhendamas, ei tundnud kumbki ennast niisugustes omaalgatuslikes ettevõtmistes eriti kindlalt. Jace seevastu oli janunenud korraliku unustust pakkuva lahingu järele. Koletiste surmamine ja seejuures saadud haavadki andsid tegevust ega jätnud aega mõelda. Teades, et Jace’il on seda vaja, olid teised järele andnud – roomanud tema kannul läbi mahajäetud räpaste metrootunnelite, kuni leidsid draakondeemoni ja tapsid ta. Nagu varemgi, olid nad taas tegutsenud kolmekesi ühtse meeskonnana. Justkui üks pere.

Jace vedas tõmbluku lahti, võttis jaki seljast ja heitis seinal olevasse varna. Alec istus tema kõrval madalal puidust järil ja kiskus jalast mudaseid saapaid. Andmaks Jace’ile märku, et viha on hakanud lahtuma, ümises ta endamisi mingit viisikest. Isabelle tõmbas nõelad pikkadest tumedatest juustest, nii et need vajusid kaskaadina tema õlgadele. „Kõht on nii tühi,” lausus ta. „Oleks ometi ema siin ja teeks meile midagi süüa.”

„Päris hea, et teda pole,” vastas Jace relvavöö pannalt vallandades. „Ta oleks juba ammu vaipade pärast kisa tõstnud.”

„Selles on sul õigus,” kostis jahe hääl. Jace, käed ikka veel rihmapandlal, pöördus hooga ning nägi ukseavas seismas Maryse Lightwoodi, käed rinnal vaheliti. Naine kandis jäika musta reisikostüümi. Tema juuksed, sama tumedad kui Isabelle’il, olid tõmmatud taga kokku ja rippusid jämeda köiena seljal. Naise jääliustikuna külmad sinised silmad libisesid uurivalt üle kolmiku, nagu ei peaks nende eest miski varjule jääma.

„Mamps!” Isabelle kogus end kõige enne ja jooksis ema kallistama. Alec ajas ennast samuti püsti ja läks nende juurde, püüdes varjata tõsiasja, et kõnnib ikka veel longates.

Jace ei liikunud kohalt. Maryse’i pilgus, kui see üle tema libises, oli olnud midagi niisugust, mis naelutas ta paigale. Selles, mis tema, Jace, vaipade kohta ütles, polnud ju midagi nii halba. Nad olid ka varem alatasa nalja heitnud selle üle, kui piinliku hoolega Maryse oma antiikseid vaipu kaitseb.

„Kus paps on?” küsis Isabelle, astudes sammukese tagasi. „Ja Max?”

Tekkis vaevumärgatav paus, enne kui Maryse vastas. „Max on oma toas. Isa pidi kahjuks veel Alicantesse jääma. On asjatoimetusi, mis hoiavad teda seal kinni.”

Alec, nagu ikka õest tundlikum teiste meeleolu tabama, näis kõhklevat. „Kas midagi on juhtunud?”

„Seda tuleks küsida sinult.” Ema hääletoon oli kuiv. „Kas sa lonkad?”

„Ma…”

Alec oli kohutavalt kehv valetaja. Isabelle katkestas venda sujuvalt: „Tühiasi: sattusime metrootunnelites vastamisi ühe dragoniidiga.”

„Ning too ülideemon, kellega te eelmisel nädalal lahingut lõite – kas tema oli ka tühiasi?”

Nüüd jäi isegi Isabelle’il suu kinni.

„See polnud ette kavatsetud.” Jace ei teadnud, kuidas käituda. Maryse ei olnud teda veel tervitanud – polnud lausunud talle sõnagi. Naise silmad torkisid teda siniste pistodadena ning noormees tundis, kuidas tal seest õõnsaks tõmbub. Ükskõik millega ta ka hakkama poleks saanud, Maryse polnud teda kunagi varem niisuguse pilguga vaadanud. „See juhtus eksikombel…”

„Jace!” Max, noorim Lightwood, pressis ennast Maryse’ist mööda ja tuhises ema keelavat kätt vältides tuppa. „Sa oled tagasi! Te kõik olete siin!” Ta pööras end ringiratast ja silmitses kõiki, näol võidurõõmus naeratus. „Mul oli õigus, kui arvasin, et kuulen lifti üles sõitvat.”

„Ja mina arvasin, et käskisin sul oma tuppa jääda,” lausus Maryse.

„Mulle küll ei meenu,” vastas Max nii tõsiselt, et isegi Alec oli sunnitud naeratama. Max oli oma ea kohta väikest kasvu – andis ehk välja seitsmeaastase mõõdu –, aga endassesüüvinult tõsimeelne olek ja suured prillid lubasid pidada teda märksa vanemaks. Alec sirutas käe välja ja sasis venna juukseid, aga Max vaatas ikka säravi silmi Jace’i. Noormees tundis, kuidas jäine tomp tema kõhus sulama hakkab. Max oli alati imetlenud teda kui kangelast – rohkem kui omaenda vanemat venda. Põhjus võis peituda selles, et Jace oli temaga kannatlikum. „Kuulsin, et olite madistanud ülideemoniga,” ütles Max. „Kas see oli äge?”

„See oli… isemoodi,” vastas Jace ebalevalt. „Kuidas oli Alicantes?”

„Äge. Me nägime nii lahedaid asju. Alicantes on ju suur relvistu ja peale selle võeti mind kaasa kohtadesse, kus relvi tehakse. Nad näitasid, mismoodi valmistada seeravinuge, et need senisest kauem vastu peaksid, ning ma palun, et Hodge õpetaks mind…”

Jace’i pilk läks tahtmatult Maryse’ile. Kas see võis olla tõsi? Max ei teadnud, et Hodge’i siin enam pole. Kas ema polnud talle siis rääkinudki?

Maryse tabas tema pilgu ja tema huuled tõmbusid kitsaks nagu noatera. „Nüüd aitab, Max.” Ta võttis nooremal pojal käsivarrest kinni.

Max ajas pea kuklasse, et emale otsa vaadata. „Aga ma räägin Jace’iga…”

„Seda ma näen.” Maryse lükkas poisi leebelt Isabelle’i poole. „Isabelle ja Alec, viige vend tema tuppa. Jace,” naise häälde oli tema nime lausudes sugenenud terav noot, justkui toimiks selles mingi nähtamatu söövitav hape, „sea end korda ja tule siis nii ruttu kui võimalik minu juurde raamatukokku.”

„Ma ei saa aru,” lausus Alec, juhtides pilgu emalt Jace’ile ja siis tagasi. „Mis lahti on?”

Jace tundis, kuidas tema selg higiseks tõmbub. „Kas asi on minu isas?”

Maryse võpatas kaks korda, otsekui oleksid sõnad „minu isa” olnud kaks eraldi põselopsu. „Tule raamatukokku,” pressis ta läbi hammaste. „Me arutame seda teemat seal.”

Alec ei jätnud jonni. „Selles, mis siin teie äraolekul juhtus, polnud süüdi Jace. Me tegutsesime kõik üheskoos. Ja Hodge ütles…”

„Hodge’ist räägime samuti hiljem.” Maryse’i pilk püsis Maxil ja tema hääles kõlas hoiatus.

„Aga ema,” sekkus nüüd ka Isabelle. „Kui kavatsed karistada Jace’i, siis pead karistama ka meid. Nõnda oleks õiglane: me tegime kõike ühiselt.”

„Ei,” vastas Maryse pärast nii pikka pausi, et Jace ei uskunud teda enam vastavatki. „On asju, mida teie ei teinud.”

„Animafilmide kuldreegel kõlab nõnda,” lausus Simon, kes istus voodijalutsis, padjakuhil selja taga, kartulikrõpsude pakk ühes ja telekapult teises käes. Ta kandis musta T-särki, millel toretses tekst „I BLOGGED YOUR MUM”, ning teksapükse, mille ühel põlvel oli auk. „Pimeda mungaga ei maksa jamada.”

„Ma tean,” vastas Clary, võttes kartulikrõpsu ja torgates selle dipikastmesse, mille purk seisis nende vahel kandikul. „Mingil iseäralikul põhjusel on nad alati hulga paremad võitlejad kui need mungad, kes näevad.” Ta heitis pilgu ekraanile. „Kas need tüübid tantsivad?”

„Mis mõttes tantsivad? Nad üritavad teineteist tappa. See tüüp seal on tolle teise tüübi verivaenlane, mäletad ju? Too tappis tema isa. Miks nad tantsima peaksid?”

Clary krõbistas oma kartulikrõpsu ja silmitses ainiti ekraani, kus teineteise ümber tiirles hiilgavate odade välkudes kaks tiivulist meest, kelle vahel pahvatas roosade ja kollaste pilvede pööriseid. Iga natukese aja tagant lausus üks neist midagi, aga et ta tegi seda jaapani keeles ja subtiitrid olid hiinakeelsed, ei toonud see asjasse suurt selgust. „Too kübaraga tüüp,” lausus Clary, „tema oli ju paha.”

„Ei, kübaraga tüüp oli isa. Ta oli keiser, kes valdas võluväge, ning see vägi peitus tema kübaras. Paha tüüp on see, kellel on mehaaniline käsi ning kes kõneleb.”

Telefon helises. Simon pani krõpsukoti käest ja hakkas tõusma, et sellele vastata, aga Clary asetas käe talle keelavalt randmele. „Las olla. Ära vasta.”

„Aga ehk on see Luke. Võib-olla helistab ta haiglast.”

„See ei ole Luke,” vastas Clary, ehkki ei olnud selles sugugi kindel. „Tema ei helistaks sinu juurde, vaid minu mobiilile.”

Simon uuris Claryt pikalt, enne kui vajus taas tema kõrvale vaibale. Tüdruk kuulis tema hääles kahtlust, aga selle kõrval ka sõnastamata kinnitust: tahan ainult seda, et oleksid õnnelik. Õnnest ei saanud Clary puhul küll nii pea juttugi olla: ema lebas haiglas, voolikute abil ühendatud piiksuvate aparaatidega, ning Luke, väsimusest zombi’stunud, lösutas tema voodi kõrval kõval plasttoolil. Kõigele lisaks pidi Clary alatasa mõtlema Jace’ile. Kümneid kordi oli ta võtnud telefoni, et helistada Instituuti, aga pannud aparaadi siis jälle käest, ilma et oleks numbrit valinud. Kui Jace tahab temaga rääkida, helistagu ise.

Võib-olla oli Clary teinud vea, viies noormehe Jocelyni vaatama. Ta oli olnud nii kindel, et pruugib emal üksnes kuulda Jace’i, oma esmasündinu häält, ning ta tuleb teadvusele. Seda polnud juhtunud. Jäik ja kohmakas, oli Jace seisnud voodi kõrval, nägu tardunud nagu maalitud inglil, silmis ükskõiksus ja tühjus. Lõpuks oli Clary kaotanud kannatuse ning karjunud tema peale. Jace oli omakorda häält tõstnud ja seejärel uksest välja tormanud. Luke oli talle järele vaadanud, väsinud näol ilme nagu arstil, kes uurib iseäralikku haigusjuhtu. „Esimest korda näen teid käituvat nagu õde ja vend,” oli ta tähendanud.

Clary polnud vastanud. Ei olnud mingit mõtet öelda, kui kangesti ta soovib, et Jace ei oleks tema vend. Omaenda DNA-d ju olematuks ei muuda – kui tahes palavalt sa seda ka ei ihkaks ning ükskõik kui õnnelikuks see sind ka ei teeks.

Õnnelik ta niisiis pole, pidi Clary tõdema, aga vähemalt tundis ta ennast siin Simoni majas tema magamistoas mõnusasti ja koduselt. Ta oli tundnud poissi juba piisavalt kaua, et mäletada aega, kui tollel oli olnud tuletõrjeautokujuline voodi ning nurgas seisid kuhjas legoklotsid. Nüüd oli auto asendunud diivanvoodiga, mida kattis õe kingitud erksavärviliste triipudega sulgtekk, ning seinad olid kleebitud täis Rock Solid Panda, Stepping Razori ja teiste bändide plakateid. Seal, kus kunagi seisid legokuhjad, oli nüüd koha leidnud trummikomplekt ning toa teises nurgas paiknes arvuti, mille ekraanile oli tardunud mängu „World of Warcraft” pilt. Kõik oli peaaegu niisama tuttavlik kui Clary enda koduses magamistoas – toas, mida polnud enam olemas, mistap siinne oligi tema jaoks maailma koduseim paik.

„Juba jälle jupatsid,” lausus Simon süngelt. Ekraanil olid kõik tegelased muutunud iseendi tollipikkusteks titevariantideks ning ajasid üksteist pottide ja pannidega vehkides taga. „Ma muudan kanalit,” kuulutas poiss otsustavalt. „See film on mind ära tüüdanud. Ma ei saa üldse aru, mis selles toimub, ning seksi ei ole seal sugugi.”

„Muidugi ei ole,” kinnitas Clary ja võttis veel ühe krõpsu. „Need animafilmid on mõeldud meelelahutuseks, mis sobib kogu perele.”

„Kui sul on tuju vaadata midagi, mis ei sobi kogu perele, võin lülitada pornokanalile. Kumba sa eelistaksid: kas „Breastwicki nõidasid” või „Kuidas ma Diane’i panin”?”

„Anna see siia!” Clary üritas pulti enda kätte krahmata, aga Simon oli juba itsitades kanalit vahetanud.

Poisi naer katkes äkki. Clary tõstis üllatunult pilgu ning nägi, et Simon jõllitab ekraani, pilgus tühjus. Televiisorist tuli vana mustvalge film „Dracula”. Clary oli seda korra emaga vaadanud. Ekraanil oli Bela Lugosi, kõhn ja kahvatu näoga, mähitud tuttavasse kõrge kraega keepi, huuled teravatipuliste hammaste kohal irevil. „Ma ei joo kunagi… veini,” kuulutas ta oma tugeva ungari aktsendiga.

„Vaata kui lahe: ämblikuvõrgud on kummist tehtud,” ütles Clary, püüdes anda oma häälele kerget kõla. „Kohe näha ju.”

Aga Simon oli juba püsti ja pillas puldi voodile. „Tulen kohe tagasi,” pomises ta. Tema nägu oli hall nagu taevas enne vihmasadu. Kõvasti huulde hammustades vaatas Clary poisile järele – esimest korda pärast seda, kui ema oli haiglasse viidud, tuli talle pähe mõte, et ka Simon ei pruugi olla eriti õnnelik.

Peegli ees käterätiga märgi juukseid hõõrudes uuris Jace mõtlikult oma nägu. Tervendamisruun oli küll kõige hullemate vermetega hakkama saanud, aga tema silmade all olid ikka tumedad varjud ja suunurgis pingest rääkivad jooned – nende vastu ruun ei aidanud. Jace’i pea valutas ja käis kergelt ringi. Ta teadis, et oleks pidanud hommikul kas või natukegi sööma, aga öistest õudusunenägudest iiveldust tundes polnud ta mallanud söömisele aega raisata, vaid kibeles vallandama kogunenud pingeid palavikulises rahmeldamises, et peletada luupainajad higi ja haavade abil eemale – põletada nad tuhaks.

Heitnud käteräti käest, mõtles Jace igatsusega magusale mustale teele, mida Hodge oli hommikuti vaaritanud kasvumaja öölilledest. See jook oli surunud maha näljapakitsuse ja tekitanud kiire energiatulva. Pärast Hodge’i lahkumist oli ta proovinud ise keeta taimede lehti vees, lootes saada sama tulemust, aga vedelik sai nii kibe ja tuhamaitseline, et ajas öökima ja tuli kiiresti välja sülitada.

Jace kõndis paljajalu magamistuppa ning tõmbas jalga teksad ja selga puhta särgi. Kulm kortsus, lükkas ta märjad heledad salgud üle pea. Juuksed olid kasvanud liiga pikaks ja langesid silmile – selle eest saab ta Maryse’ilt kindlasti võtta. Maryse õiendas alati niisuguste asjade pärast. Kuigi Jace pole Lightwoodide bioloogiline poeg, kohtlesid nood teda alati sellena, kui olid ta kümneaastase poisikesena lapsendanud. See oli juhtunud pärast isa surma – arvatavat surma, tuletas Jace endale meelde ning tajus taas sisimas tuttavat tühjust. Viimased päevad oli ta tundnud ennast nagu Halloweeni kõrvits: välja kougitsetud sisikond hunnikusse maha visatud, mõttelage irve näole tardunud. Ikka ja jälle oli ta sunnitud mõtlema, kas selles, mida ta oma elu või iseenda kohta teadis, oli kunagi olnud raasukestki tõtt. Ta oli pidanud ennast orvuks, aga ei olnud seda. Ta oli arvanud, et on ainus laps, aga tal oli õde.

Clary. Valu ründas Jace’i uue jõuga. Ta surus selle alla. Tema pilk langes tualettlaual lebavale peeglikillule, milles peegeldusid ikka veel puude rohelised oksad ja teemantselge taevas. Idrises hakkas praegu hämarduma. Taevasina oli tume nagu koobalt. Kartes end omaenda tühjusesse lämbuvat, tõmbas Jace järsu liigutusega saapad jalga ja läks trepist alla. Teda oodati raamatukogus.

Kuulates, kuidas tema kontsad kivist astmetel klõbisevad, arutles Jace endamisi, mida Maryse temaga nelja silma all soovib arutada. Naisel oli olnud niisugune nägu, nagu tahaks ta püsti karata ja Jace’ile vastu vahtimist anda. Jace ei mäletanudki enam, millal Maryse viimati tema vastu kätt oli tõstnud. Lightwoodid ei pooldanud ihunuhtlust – see oli olnud suur muutus poisile, keda oli kasvatanud Valentine. Isa oli leiutanud kõikvõimalikke valusaid karistusi, mis pidid tagama tingimusteta sõnakuulekuse. Jace oli ju varjukütt ja nahk paranes alati – nähtavaks jäid üksnes kõige rängemad jäljed. Ta mäletas, kuidas oli otsinud isa surmale järgnenud päevadel ja nädalatel oma kehalt arme – mingeid tunnismärke, mis seoksid teda füüsiliselt isa mälestusega.

Nüüd oli ta jõudnud raamatukogu ukseni ja koputas ühe korra, enne kui selle lahti lükkas. Maryse oli seal. Ta istus kamina ääres Hodge’i vanas toolis. Kõrgetest akendest voogas valgust ning Jace nägi naise juustes halle niite. Maryse’i sõrmede vahel oli pokaal punast veini ja tema kõrval laual seisis kristallkarahvin.

„Maryse,” lausus Jace.

Naine võpatas kergelt, veini loksus üle pokaaliserva. „Jace. Ma ei kuulnudki, kui sa sisse tulid.”

Noormees ei astunud edasi. „Kas mäletad laulu, mida sa Isabelle’ile ja Alecile laulsid, kui nad olid väikesed ega tahtnud magama jääda, sest kartsid pimedust?”

Maryse näis olevat jahmunud. „Millest sa räägid?”

„Ma kuulsin sind läbi seina,” ütles Jace. „Aleci magamistuba oli toona minu oma kõrval.”

Maryse ei vastanud.

„See oli prantsuse keeles,” jätkas Jace. „See laul.”

„Ei tea, miks peaks sul niisugune asi meeles olema.” Naine vaatas talle otsa, justkui süüdistaks teda milleski.

„Mulle ei laulnud sa kunagi.”

Järgnes vaevumärgatav paus, enne kui Maryse vastas. „Sulle või?” küsis ta. „Aga sina ei kartnud ju kunagi pimedust.”

„Missugune kümneaastane laps ei kardaks kunagi pimedust?”

Maryse’i kulmud kerkisid kõrgele. „Võta istet, Jonathan,” ütles ta. „Kohe.”

Viivitades meelega parasjagu nii palju, et teist pahandada, läks Jace üle toa ja viskus ühte laua kõrval olevasse kõrge korjuga tugitooli. „Palun ära kutsu mind Jonathaniks,” ütles ta.

„Miks? See on ju sinu nimi.” Maryse silmitses teda arupidavalt. „Kui kaua sa seda juba teadnud oled?”

„Mida?”

„Ära mängi lolli. Said aru küll, mida ma küsisin.” Ta keerutas pokaali sõrmede vahel. „Kui kaua sa oled teadnud, et su isa on Valentine?”

Jace kaalus vastusevariante ja heitis need üksteise järel kõrvale. Tavaliselt õnnestus tal Maryse’i südant pehmendada niiviisi, et ta ajas naise naerma. Tema, Jace, oli vist küll ainus inimene maailmas, kellel läks korda Maryse naerma panna. „Umbes sama kaua kui sinagi.”

Maryse raputas pead. „Ma ei usu seda.”

Jace ajas end sirgu. Tema rusikasse tõmbunud käed lebasid tooli käetugedel. Noormees märkas, et sõrmed värisevad pisut, ning mõtles vilksamisi, kas seda on temaga eales varem juhtunud. Ta oleks võinud vanduda, et pole – tema käed olid alati olnud sama kindlad kui südamelöögid. „Sa ei usu mind?”

Jace kuulis omaenda hääles nii suurt hämmastust, et võpatas seesmiselt. Muidugi ei usu Maryse teda. See oli olnud ilmne naise naasmise hetkest peale.

„See pole tõenäoline, Jace. Sa pidid ju ometi teadma, kes su isa on.”

Ta ütles mulle, et on Michael Wayland. Me elasime Waylandide maamajas…”

„Kena lüke,” lausus Maryse. „Ja sinu nimi. Mis on su tõeline nimi?”

„Sa tead mu tõelist nime.”

„Jonathan. Ma teadsin, et see oli Valentine’i poja nimi. Teadsin, et ka Michaelil oli poeg Jonathan. See on varjuküttide seas üsna levinud nimi ja ma ei imestanud põrmugi, et nad otsustasid seda jagada. Michaeli poja keskmist nime ei tulnud mul kunagi pähe küsida, aga nüüd ei saa ma seda mõtet enam peast välja. Mis oli tegelikult Michaeli poja keskmine nimi? Kui kaua oli Valentine oma tegevusplaani haudunud? Kui ammu ta teadis, et mõrvab Jonathan Waylandi ja…” Pööramata Jace’ilt pilku, jättis Maryse lause pooleli. „Tead, sa pole kunagi olnud Michaeli moodi,” jätkas ta. „Mõnikord ei olegi lapsed vanematega ühte nägu, seepärast ei mõelnud ma varem sellele. Nüüd näen ma sinus küll Valentine’i. Pilk, millega sa mind vaatad, on sama väljakutsuv. Minu jutt ei lähe sulle karvavõrdki korda, eks?”

Läks küll. Aga Jace oli harjunud oma tundeid teiste eest peitma. „Kui ütleksin, et läheb, kas sellest muutuks miski?”

Maryse asetas klaasi kõrvalolevale lauale. See oli tühi. „Ja et jälgi segada, vastad sinagi küsimustele küsimusega, nagu oli kombeks teha Valentine’il. Võib-olla ma oleksin pidanud aimama.”

„Mis mõttes võib-olla? Ma olen ikka seesama, kes olen olnud viimased seitse aastat. Minus pole midagi muutunud. Kui ma ei meenutanud sulle Valentine’i enne, miks peaksin siis meenutama teda nüüd?”

Maryse’i pilk libises peatumata üle noormehe, nagu poleks ta suutnud teda vaadata. „Iga kord kui me Michaelist rääkisime, pidid sa ju ometi teadma, et jutt ei saa käia sinu isast. See, mida me tema kohta väitsime, ei olnud mingil juhul kehtiv Valentine’i puhul.”

„Te ütlesite, et ta oli hea inimene.” Jace tundis, kuidas temas kohub viha. „Et ta oli vapper varjukütt. Armastav isa. See tundus igati paika pidavat.”

„Aga fotod? Sa pidid ju ometi nägema Michael Waylandi pilte ja mõistma, et neil pole see mees, keda sina isaks kutsud.” Maryse hammustas huulde. „Kuidas sa seda seletad, Jace?”

„Kõik fotod olid Mässu ajal hävinud. Nõnda rääkisite mulle teie. Nüüd mõtlen, kas ei lasknud Valentine neid põletada, et ei saadaks teada, kes Ringi kuulusid. Mul polnud oma isast ainsatki fotot,” vastas Jace, mõeldes, kas kogu see kibedus, mis teda valdab, kajastub ka hääles.

Maryse tõstis käe meelekohale ja masseeris seda, nagu valutaks tal pea. „Ma ei suuda seda uskuda,” lausus ta otsekui iseendale. „See on nii pöörane.”

„Ära siis usu seda. Usu mind,” ütles Jace, tundes, kuidas käed kõvemini värisema hakkavad.

Maryse’i käsi langes alla. „Kas arvad, et ma ei taha seda teha?” nõudis ta ning korraks kuulis Jace naise hääles sedasama Maryse’i, kes oli tulnud öösel tema magamistuppa, kui tema, kümneaastane poisike, oli lamanud voodis, silmad kuivad, vaadanud lakke ja mõelnud isast. See naine oli istunud voodi serval, kuni poiss just enne koitu magama jäi.

„Ma ei teadnud,” ütles Jace jälle. „Ja kui ta kutsus mind endaga kaasa Idrisesse, ütlesin ei. Ma olen endiselt siin. Kas see ei tähenda siis midagi?”

Maryse pöördus ja vaatas karahvini poole, justkui peaks aru, kas valada endale veel üks pokaal, ent näis siis sellest mõttest loobuvat. „Soovin, et tähendaks,” vastas ta. „Paraku leidub palju põhjusi, miks isa võis tahta, et jääksid Instituuti. Kui mängus on Valentine, ei saa ma lasta endal usaldada kedagi, keda on puudutanud tema mõjuvõim.”

„Tema mõjuvõim puudutas ka sind,” lausus Jace ja kahetses öeldut otsekohe, nähes ilmet, mis üle Maryse’i näo vilksatas.

„Mina ütlesin temast lahti,” sõnas Maryse. „Kas sina oled seda teinud? Kas oled suutnud?” Naise silmad olid täpselt niisama sinised kui Aleci omad, aga Alec polnud teda kunagi niiviisi vaadanud. „Eks ütle siis, et vihkad seda meest, Jace. Kinnita, et vihkad teda ja kõike, mida ta esindab.”

Möödus hetk ja teinegi. Jace’i langetatud pilk püsis kätel. Nüüd olid need nii kramplikult rusikasse surutud, et sõrmenukid tõusid valgena ja teravana esile nagu kala selgroog. „Ma ei saa seda öelda.”

Maryse hingas vihinal sisse. „Miks?”

„Miks ei saa sina öelda, et usaldad mind? Olen elanud sinu juures peaaegu pool elu, peaksid mind ju ometi tundma.”

„Sinu jutt tundub nii aus, Jonathan. See on olnud alati nõnda – isegi siis, kui püüdsid väikese poisina veeretada oma pahategude eest süüd Isabelle’i või Aleci kaela. Olen tundnud oma elus ainult ühte inimest, kes suutis rääkida nii veenvalt.”

Jace tundis suus vasemaitset. „Sa pead silmas minu isa.”

„Valentine’i silmis eksisteeris ainult kahte sorti inimesi,” lausus Maryse. „Need, kes olid Ringi poolt, ja need, kes olid selle vastu. Viimati mainitud olid vaenlased, esimesed aga relvad, mida ta sai käsutada oma tahtmist mööda. Nägin, kuidas ta püüdis muuta kõiki sõpru, isegi omaenda naist, millegi eest võitlemise sõjariistaks – kas tahad öelda, et ta kõhkles tegemast seda oma pojaga?” Maryse raputas pead. „Tundsin teda liiga hästi, et seda uskuda.” Esimest korda vaatas naine teda pigem kurbuse kui vihaga. „Sa oled nool, mis on suunatud otse Klaavi südamesse, Jace. Oled nool Valentine’i vibult, ükskõik kas sa seda ise tead või mitte. ”

Clary pani magamistoa ukse enda järel kinni, jättes televiisori mängima, ning läks Simonit otsima. Ta leidis poisi köögist. Too oli kummardunud kraanikausi kohale. Vesi voolas ja Simon toetus kätega kapiservale.

„Mis on, Simon?” Köök oli värvitud rõõmsalt kollaseks ning seintel rippusid raamituna Simoni ja Rebecca algkooliaegsed kriidi- ja pliiatsijoonistused. Võis näha, et Rebeccal oli natuke annet, aga Simoni inimesed nägid välja nagu juuksetutiga parkimisautomaadid.

Simon ei vaadanud tema poole, kuigi pinguldunud õlalihased lubasid arvata, et ta oli Claryt kuulnud. Tüdruk läks valamu juurde ja pani käe tasakesi poisi seljale. Läbi õhukese puuvillase T-särgi tundis ta teise teravaid selgroolülisid. Simon on vist kõhnemaks jäänud, vilksatas tal peast läbi mõte. Pealtnäha ei osanud Clary seda öelda. Simonit vaadata oli sama, mis heita pilk peeglisse: kui nägid kedagi iga päev, ei märganud sa enam nende välimuse väikesi muutusi. „Kas sinuga on kõik korras?”

Järsu randmeliigutusega keeras Simon vee kinni. „Muidugi. Kõik on korras.”

Clary pani sõrme poisi lõuale ja keeras tema näo enda poole. Simon oli higine. Üle otsmiku kammitud tukk kleepus vastu nahka, ehkki paokil köögiaknast hoovas sisse jahedat õhku. „Ei paista küll sedamoodi. Kas asi on selles filmis?”

Simon ei vastanud.

„Palun vabandust. Ma poleks tohtinud naerda, aga…”

„Sina siis ei mäleta?” Poisi hääl oli katkendlik.

„Ma…” Clary ei lõpetanud lauset. Häguselt meenusid talle tollest ööst lõputu jooksmine, veri ja higi, ukseavades vilksatavad varjud ja kõrgelt alla kukkumine. Siis veel vampiiride valged näod nagu paberist lõigatud maskid pimeduse taustal ning Jace temast kinni hoidmas ja talle midagi kähedalt kõrva karjumas. „Tõtt-öelda ei mäleta. Kõik on udune.”

Simoni pilk vilksas korraks kõrvale ning keskendus siis uuesti Claryle. „Kas ma olen sinu arvates muutunud?” küsis ta.

Clary vaatas talle otsa. Poisi silmad olid musta kohvi karva. Mitte otse mustad, vaid sügavpruunid, vähimagi halli või pähkelpruuni varjundita. Kas Simon tundus kuidagi teistsugune? Võib-olla oli noormehes märgata veidi rohkem enesekindlust pärast päeva, kui ta oli tapnud ülideemon Abbadoni, aga ühtlasi olnuks temasse justkui sugenenud mingit valvsust, nagu ootaks ta midagi juhtuvat või jälgiks mingeid märke. Sedasama oli Clary täheldanud Jace’i juures. Võib-olla tulenes see omaenda surelikkuse adumisest. „Sa oled ikka seesama Simon.”

Simon sulges otsekui kergendust tundes silmad. Clary vaatas poisi langetatud ripsmeid ja pani tähele, kui teravad on tema põsesarnad. Sõber ikkagi on kõhnemaks jäänud, mõtles ta ja kavatses seda öelda, aga siis kummardus Simon ja suudles teda.

Clary oli nii üllatunud, tundes poisi huuli oma suul, et tõmbus üleni kangeks ja pidi tasakaalu säilitamiseks kapiservast kinni haarama. Sellegipoolest ei tõuganud ta Simonit eemale ja sellest ilmselt julgust saanud, libistas noormees käe talle kukla taha ja suudles sügavamalt, avades tema huuled enda omadega. Poisi suu oli pehme, pehmem, kui oli olnud Jace’il, ja tema kukalt toetav käsi tundus soe ja õrn. Suudlus maitses kergelt soolane.

Clary laskis silmadel kinni vajuda ning hõljus peadpööritava viivu pimeduses ja kuumuses, tundes poisi sõrmi läbi oma juuste libisemas. Kui telefoni räige helin ta meeltesegadusest välja kiskus, põrkas ta eemale, nagu oleks Simon teda tõuganud, ehkki poiss polnud end liigutanudki. Viivu silmitsesid nad teineteist hämmeldunult, nagu leidnuksid end ühtäkki täiesti võõrast ümbrusest, mis ei pakkunud ainsatki pidepunkti.

Simon pöördus esimesena, et võtta telefon, mis rippus maitseaineriiuli kõrval seinal. „Halloo.” Poisi hääl oli täiesti normaalne, ehkki rind tõusis ja vajus kiiresti. Ta sirutas toru Clary poole. „See on sulle.”

Clary võttis telefoni. Ta tundis südant ikka veel kurgus pekslemas, otsekui oleksid tema naha all võbelnud mingi putuka tiivad. See on Luke. Ta helistab haiglast. Emaga on midagi juhtunud.

Ta neelatas. „Luke? Oled see sina?”

„Ei. Isabelle olen.”

„Isabelle?” Clary vaatas Simoni poole. Poiss seiras teda vastu kraanikaussi nõjatudes. Puna oli tema põskedelt kadunud. „Miks sa… Mis juhtunud on?”

Isabelle’i hääl katkes, nagu oleks ta nutnud. „Kas Jace on seal?”

Clary oli nii jahmunud, et tõstis toru endast eemale ja silmitses seda, enne kui kõrva äärde tagasi tõstis. „Jace? Ei. Miks ta siin peaks olema?”

Isabelle’i sügav hingetõmme kandus telefonist Clary kõrva otsekui nuukse. „Asi on selles, et… ta on kadunud.”