Читать книгу Tuhast linn. Surmav arsenal II - Cassandra Clare - Страница 5

Maia ei olnud kunagi usaldanud ilusaid poisse. See oligi põhjus, miks ta Jace Waylandi juba esimesest pilgust vihkama hakkas.

Tema vanem vend Daniel oli saanud sündides kaasa ema meekarva naha ja suured tumedad silmad ning temast oli kasvanud poiss, kes süütas liblikate tiivad, et vaadata, kuidas nood lennates surnuks põlevad. Ka teda oli vend piinanud – algul pisitasa ja tühiste asjadega, näpistades kohtadest, kust sinikad välja ei paistnud, ning vahetades pudelis tema šampooni vedela pesuvalgendiga. Ta oli läinud seda vanematele kurtma, aga nood polnud teda uskunud. Danieli vaadates ei uskunud keegi temast halba. Poisi ilu aeti segamini süütuse ja headusega. Kui vend üheksandas klassis tema käeluu murdis, jooksis Maia kodust minema, aga vanemad tõid ta tagasi. Kümnendas klassis jäi Daniel tänaval auto alla ning sai silmapilk surma. Vanemate kõrval haua ääres seistes oli Maia häbenenud oma ülevoolavat kergendustunnet. Kindlasti ei jäta jumal seda karistamata, et ta venna surma üle rõõmustab, mõtles tüdruk.

Karistus tuli järgmisel aastal. Maia kohtas Jordanit. Pikad tumedad juuksed, saledatel puusadel kulunud teksad, ripsmed nagu tüdrukul… Maia ei oleks eales arvanud, et poiss temale tähelepanu pöörab – sedasorti poisid eelistasid enamasti saledaid kahvatuid tüdrukuid, kes kandsid kalleid moekaid prille –, aga Jordanile näisid tema ümarused meeldivat. Suudluste vahel kinnitas ta Maiale, et too on ilus. Esimesed paar kuud olid nagu unistus, viimased paar nagu õudusunenägu. Noormees muutus armukadedaks ja vägivaldseks. Vihaseks saades urises ta õelalt ja virutas Maiale käeseljaga. Sellest jäi näole punane laik, nagu oleks tüdruk kasutanud liiga palju põsepuna. Kui Maia tahtis temaga lõpparvet teha, tõukas Jordan teda ja paiskas ta maja ees pikali. Hädavaevu õnnestus tal tuppa joosta ja uks kinni lüüa. Hiljem suudles tüdruk tema nähes teist poissi andmaks Jordanile märku, et kõik on läbi. Nüüd ei mäletanud ta enam tolle teise nimegi, meeles oli hoopis midagi muud. Tol õhtul läks ta jalgsi koju, juuksed uduvihmas pärlendamas ja teksasääred mudased, kui ta tee lühendamiseks läbi kodu lähedal oleva pargi lõikas. Ta mäletas metallist karusselli tagant välja sööstvat halli kogu – suurt märga hunti, kes paiskas ta mutta pikali; mäletas metsikut valu, kui elukas talle kihvad kõrri lõi. Maia oli röökinud ja viselnud, suus omaenda vere maitse, ajus vasardamas mõte: See on võimatu. Võimatu. New Jerseys ei olnud ju ometi hunte – tavalises äärelinna miljöös kahekümne esimesel sajandil.

Tema karjumise peale süttisid lähedal olevate majade akendes tuled – üksteise järel, nagu oleks kraapsatud tikke. Hunt laskis temast lahti, elaja lõugade vahelt tilkus verd ja ripnes rebestatud liha.

Maiale tehti kakskümmend neli õmblust ja ta lasti tagasi koju oma roosasse magamistuppa, kus ema tema ümber närviliselt sekeldas. Kiirabihaigla arst oli öelnud, et hammustaja võis olla suur koer, aga Maia teadis, et ta eksib. Enne kui hunt pöördus, et minema tormata, oli tüdruk kuulnud oma kõrva ääres tuttavat kuuma sosinat. „Nüüd oled sa minu oma. Sa jääd igavesti minu omaks.”

Jordanit ei näinud Maia enam kunagi: poiss ja tema vanemad olid pakkinud oma elamise kokku ja sõitnud minema – kuhu, seda ei teadnud isegi sõbrad või ei nõustunud ütlema. Järgmise täiskuu ajal ei olnudki Maia õieti üllatunud, kui algasid valud, käristavad valud, mis sööstsid mööda jäsemeid üles-alla, sundisid heitma teda maha, painutasid tema selgroogu, nagu mustkunstnik võib väänata lusikat. Kui hambad igemetest välja paiskusid ja nätsupadjakestena põrandale pudenesid, ta minestas. Või arvas end minestavat. Maia ärkas kodust mitu miili eemal, ihualasti ja üleni verine. Tema kaelal olev arm pulseeris südamelöökide taktis. Selsamal ööl oli ta hüpanud rongi ja sõitnud Manhattanile. Otsus oli tulnud kergelt. Juba seegi oli konservatiivses äärelinna elamurajoonis olnud piisavalt halb, et su vanemad olid eri rassist. Jumal ise teab, mida sealsed elanikud ette võtnuksid, teades endi keskel olevat libahundi.

Polnud eriti raske leida hundikarja, kelle hulka sulanduda – juba ainuüksi Manhattanil oli neid mitu. Maia liitus kesklinna karjaga, kes ööbis Hiinalinnas vanas politseijaoskonnas.

Karja juhid vahetusid alatasa. Algul oli eesotsas olnud Kito, seejärel Veronique, siis Gabriel ja tollele järgnes Luke. Maial polnud midagi Gabrieli vastu, aga Luke oli parem. Tal olid usaldusväärne välimus ja lahked sinised silmad ning ta polnud liiga nägus ega tekitanud Maias seepärast otsekohe vastumeelsust. Siin karja keskel tundis ta end üsna mõnusasti: kui polnud täiskuuööd, magas ta vana politseijaoskonna ruumides, mängis kaarte ja sõi Hiina toitu; täiskuu ajal pidas pargis jahti ja järgmisel päeval jõi ühes Manhattani tuntumas, Hunter’s Mooni nimelises underground’i pubis, et leevendada muundumisega kaasnevat pohmelust. Õlu voolas seal ojadena ja kellelegi ei tulnud pähe uurida, kas ta on ikka kakskümmend üks aastat täis. Olla lükantroop tähendas saada kiiresti täiskasvanuks. Kui sulle kasvasid kord kuus selga karvad ja suhu kihvad, kõlbasid suurepäraselt libahundipubis teiste sekka jooma, olgu sul maapealsena eluaastaid nii palju või vähe kui tahes.

Viimasel ajal ei mõelnud Maia enam peaaegu üldse oma perekonnale, aga kui baari astus pikka musta mantlit kandev blond poiss, tõmbus ta ühtäkki üleni kangeks. Uustulnuk ei olnudki õieti Danieli moodi: Danielil olid olnud tumedad, kuklas käharduvad juuksed ja meekarva nahk ning see poiss oli üleni valge ja kuldne, aga mõlemal oli ühtviisi sale keha ning isegi kõnnak oli neil ühesugune – nagu saaki varitseval pantril. Sarnane oli ka ilmselge usk enda vastupandamatusesse. Maia käsi tõmbus klaasi jala ümber krampi ning tal tuli endale meelde tuletada: Ta on surnud. Daniel on surnud.

Noormehe kannul läbis saali kahin nagu paadi ahtri taga pulbitsev vaht. Too ei teinud seda märkamagi. Õngitsenud saapaninaga endale puki lähemale, võttis ta istet ja toetas küünarnukid baariletile. Järgnenud vaikuses kuulis Maia teda tellimas viskit. Pool klaasi tühjendas poiss vilunud randmeliigutusega kohe. Märjuke oli täpselt samasugust kuldset värvi kui tema juuksed. Kui ta kergitas kätt, et asetada klaas letile tagasi, märkas Maia tema randmetel ja käeselgadel väänlemas laiu musti märke.

Maia kõrval istuv kutt Bat – tüdruk oli mõnda aega temaga käinud, aga nüüd olid nad lihtsalt sõbrad – pomises midagi endale nina alla. See kõlas nagu „nefilim”.

Siis selles oli asi. Poiss polnudki libahunt, vaid varjukütt – ta kuulus kõrgema maailma salajaste korrakaitsjate hulka. See üksus kandis hoolt, et järgitaks Lepinguga kehtestatud Seadust, ja kellelgi polnud võimalik sellega ühineda. Varjukütiks sünniti, määrav oli vereliin. Varjuküttide kohta ringles ohtrasti kuulujutte ning ükski neist polnud meeldiv. Kõrgid, uhked ja julmad, vaatasid nad allilmlastele ülalt alla ja põlgasid neid. Lükantroobid omakorda ei sallinud varjukütte – kui nad üldse kedagi rohkem vihkasid, siis ehk vampiire.

Räägiti, et varjukütid tapavad deemoneid. Maiale meenus aeg, kui ta esimest korda deemonitest kuulis ja sai teada, mida nood teevad. See oli pannud tal pea valutama. Ta oli juba mõistnud, et vampiirid ja libahundid pole midagi muud kui inimesed, keda on tabanud haigus, aga miks pidanuks ta uskuma kogu seda loba taevast ja põrgust, deemonitest ja inglitest, kui keegi ei osanud kindlalt öelda, kas jumalgi olemas on või kuhu sa pärast surma lähed? See tundus jabur. Nüüd Maia enam nii ei mõelnud. Nüüd uskus ta deemonite olemasolusse – liiga sageli oli ta näinud nende tegevuse tagajärgi, et selles kahelda –, aga kogu tema olemus tõrkus ikka selle teadmise vastu.

„Nagu ma aru saan,” sõnas poiss, ajades küünarnukid baariletil laiali, „ei paku te siin Hõbekuuli õlut. Kas see tekitab liiga ebameeldivaid assotsiatsioone?” Tema silmad olid pilukil ja hiilgasid nagu kaks kuusirpi.

Baaripidaja Peletis Pete heitis poisile üheainsa pilgu ja raputas vastikust tundes pead. Maia oli kindel, et kui noormees poleks olnud varjukütt, visanuks Pete ta pubist välja, aga nüüd kõndis ta lihtsalt baari teise otsa ja hakkas käterätiga klaase läikima hõõruma.

„Ausalt öeldes,” sekkus Bat, kes toppis alati oma nina igale poole, „ei pakuta seda siin põhjusel, et see on sitt õlu.”

Poiss pööras oma pilukil silmade vaheda pilgu Batile ja naeratas võidurõõmsalt. Enamik inimesi ei naeratanud, kui Bat neid sellisel ilmel silmitses: Batil oli pikkust kahe meetri jagu ning poolt nägu kattis inetu arm, kus hõbedapuru oli nahka kõrvetanud. Bat ei elanud karja seltsis mahajäetud politseijaoskonnas ega ööbinud siinsetes vanades kongides. Tal oli oma korter ja koguni töökoht. Ta oli olnud päris hea peika, kuni jättis Maia maha ja võttis endale tolle punapäise nõia Eve’i, kes elas Yonkersis ja teenis elatist, pakkudes oma garaažis hiromantiateenust.

„Ja mida sina siis jood?” küsis poiss, nõjatudes Batile nii lähedale, et see mõjus solvanguna. „Mingit koerapöörirohtu, mis aitab hammustuste vastu?”

„Arvad vist, et oled kangesti vaimukas.” Nüüd teritas juba kogu kari kõrvu, et toetada Bati, kui too otsustab jultunud jõmpsikale tuule alla teha. „Arvad või?”

„Bat,” sekkus Maia. Ta oli hakanud kahtlema, kas sõber ikka suudab uustulnukale õpetust anda, ning tahtnuks teada, mida arvavad selle kohta teised. Mitte et Maia oleks pidanud Bati nõrgukeseks, aga selle poisi silmades välkus midagi iseäralikku. „Jäta järele.”

Bat ei teinud temast väljagi. „Arvad või?”

„Kuidas võiksin ma eitada midagi nii ilmselget?” Poisi pilk libises üle Maia, nagu ei näekski ta tüdrukut, ja jäi taas pidama Batil. „Ega sa vist viitsi mulle rääkida, mis su näoga on juhtunud? See näeb välja, nagu…” Ta kummardus Bati poole ja ütles midagi nii vaikselt, et Maia ei kuulnud. Järgmisel hetkel andis Bat talle hoobi, mis oleks purustanud poisi lõualuu, ainult et toda polnud enam seal. Ta seisis tubli poolteist meetrit eemal ja naeris, kui Bati rusikas tabas tema klaasi ja saatis selle teise seina, kus see viskit laiali pritsides kildudeks paiskus.

Maia ei jõudnud veel silmagi pilgutada, kui Peletis Pete oli juba siinpool letti ja hoidis oma määratu kämblaga Batil rinnust kinni. „Aitab küll,” lausus baaripidaja. „Bat, lähed ehk välja, kõnnid natuke ringi ja jahutad pead.”

Bat üritas Pete’i haardest vabaneda. „Mina peaksin ringi kõndima? Kas sa kuulsid…”

„Kuulsin küll.” Pete’i hääl oli vaikne. „Ta on varjukütt. Mine jahuta ennast maha, kutsikas.”

Vandudes kiskus Bat ennast baarmeni käest lahti ning marssis ukse poole, õlad raevust krampis. Uks langes tema taga paugatades kinni.

Naeratus oli poisi näolt kadunud. Ta silmitses Peletis Pete’i pahuralt, nagu oleks too just äsja võtnud temalt lelu, millega ta kavatses mängima hakata. „Seda polnud tarvis,” lausus ta. „Ma saan oma asjadega ise hakkama.”

Pete silmitses poissi ainitise pilguga. „Ma muretsen baari pärast,” vastas ta lõpuks. „Kui sa pahandusi ei soovi, võiksid ajada oma asju kusagil mujal, varjukütt.”

„Kes on öelnud, et ma pahandusi ei soovi?” Poiss võttis uuesti baaripukil istet. „Muide, mul ei õnnestunud oma jooki lõpuni juua.”

Maia vaatas üle õla sinnapoole, kus baari seinal mustendas alkoholilaik. „See tundub küll lõpetatud olevat.”

Hetke püsis poisi nägu täiesti ilmetu, siis ilmus tema kuldsetesse silmadesse pisitilluke huumorisäde. Nüüd meenutas ta nii kangesti Danieli, et Maia tundis soovi eemale tõmbuda.

Enne kui poiss oleks jõudnud vastata, lükkas Pete mööda letti tolle ette uue klaasi merevaigukarva jooki. „Ole lahke,” lausus ta. Tema pilk pöördus Maiale ja tüdruk arvas end võivat sellest välja lugeda midagi hoiatusetaolist.

„Pete…” alustas Maia, aga tema lause jäi pooleli. Baari välisuks paiskus lahti. Lävel seisis Bat. Maial kulus hetk aega, et märgata poisi särgi rinnaesisel ja varrukatel verd.

Ta libistas ennast pukilt maha ja jooksis sõbra juurde. „Bat! Oled sa haavatud?”

Bati nägu oli hall ning hõbedane arm tõusis tema põsel esile nagu väändunud traat. „Kallaletung,” lausus ta. „Tänaval on laip. Lapse surnukeha. Kõik kohad on verd täis. ” Ta raputas pead ja vaatas ennast. „See pole minu veri, mina olen terve.”

„Laip? Aga kes…”

Bati vastus sumbus üleüldisesse saginasse. Istmed jäid tühjaks, kogu kari tormas rüsinal ukse juurde. Pete tuli leti tagant välja ja tegi endale tunglejate seas teed. Ainult varjukütipoiss jäi joogi kohale kummardudes istuma.

Ukse juures troppis seisjate vahelt nägi Maia vilksamisi hallil sillutisel vereloiku. Ikka veel hüübimata veri oli valgunud asfaldipragudesse ja meenutas kombitsataoliste kroonlehtedega lille. „Ütlesid, et kõri on läbi lõigatud?” küsis Pete Batilt, kelle näkku oli värv tagasi tulnud. „Kuidas…”

„Tänaval oli keegi,” vastas Bat. Tema hääl reetis pinget. „Mitte inimese moodi – pigem nagu vari. Mind nähes jooksis ta minema. Poisil oli eluvaim veel sees. Ma kummardusin tema kohale, aga…” Bat kehitas õlgu. Liigutus oli kerge, aga noormehe kaelasooned tõusid esile nagu jändrikud puujuured. „Ta heitis hinge, jõudmata midagi öelda.”

„Vampiirid,” sõnas ukse juures seisev trullakas naislükantroop, keda Maia meelest kutsuti Amabeliks. „Öö Lapsed. Kes muu see veel võinuks olla?”

Bat vaatas teda korraks, pöördus siis ja seadis sammud baarileti poole. Ta haaras varjukütil jakist, õigemini küll sirutas käe, et haarata, aga poiss oli juba jalul ja keeras end sujuvalt tema poole. „Mida sa tahad, libahunt?”

Bati käsi oli ikka veel välja sirutatud. „Kas sa oled kurdiks jäänud, nefilim?” urises ta. „Tänaval on surnud poiss. Üks meie omadest.”

„Kas sa mõtled selle all lükantroope või mõnda muud allilmlaste hõimu?” kergitas poiss oma heledaid kulme. „Minu silmis olete te kõik ühesugused.”

Kostis tume urin – Peletis Pete’i suust, nagu Maia oma üllatuseks täheldas. Too oli tulnud baari tagasi ning seisis nüüd teiste karja liikmete keskel. Kõigi pilgud olid varjukütil. „Ta oli alles kutsikas,” lausus Pete. „Tema nimi oli Joseph.”

See nimi ei öelnud Maiale midagi, aga nähes Pete’i tugevasti kokkusurutud lõuapärasid, tundis tüdruk, kuidas tal sisikond kokku tõmbub. Hundikari oli nüüd sõjateel ja olnuks varjukütil vähegi aru peas, tõmmanuks ta kibekähku uttu. Tollel ei näinud see paraku mõttessegi tulevat. Poiss lihtsalt seisis ja vaatas neid oma kuldsete silmadega, näol ikka seesama iseäralik naeratus. „Siis lükantroobipoiss,” lausus ta.

„Ta oli karja liige,” vastas Pete. „Kõigest viieteistkümnene.”

„Ja mida te õigupoolest minult selles asjas ootate?” küsis noormees.

Pete vaatas teda, nagu ei usuks oma silmi. „Sa oled nefilim,” ütles ta. „Niisugustes olukordades on Klaav lubanud meid kaitsta.”

Poiss laskis pilgul baaris ringi käia – aeglaselt ja nii solvavalt, et Pete’ile tõusis puna näkku. „Ma ei näe siin küll midagi, mille eest teid kaitsta tuleks, välja arvatud ehk maitsetu sisekujundus ja natuke hallitust, aga selle viimase vastu aitavad tavaliselt puhastusvahendid.”

„Selle baari ukse taga tänaval on surnukeha,” ütles Bat, hääldades hoolikalt iga sõna. „Kas sa ei arva, et…”

„Ma arvan, et teda on natuke hilja kaitsta,” vastas noormees, „arvestades, et ta on juba surnud.”

Pete polnud pööranud temalt pilku. Tema kõrvad olid tõmbunud otstest teravaks ja kui ta nüüd rääkima hakkas, tuli hääl suurenevate kihvade tagant sumbunult. „Mina sinu asemel oleksin ettevaatlik, ne-filim,” hoiatas ta, „väga ettevaatlik.”

Poiss vaatas talle väljakutsuvalt otsa. „Ei tea miks?”

„Sa ei kavatse siis midagi ette võtta?” küsis Bat. „Kas sellest peab nii aru saama?”

„Ma kavatsen lõpetada oma joogi,” vastas noormees, silmitsedes letil olevat pooltühja klaasi, „muidugi kui lubate.”

„Niisugune ongi siis Klaavi hoiak nädal pärast Ühismeele leppe sõlmimist,” lausus Pete põlglikult. „Ühe allilmlase surm ei kõiguta teid.”

Poiss naeratas ja mööda Maia selgroogu jooksid judinad. Noormees nägi välja täpselt samasugune nagu Daniel enne seda, kui vend sirutas käe, et rebida lepatriinult tiivad. „Allilmlased jäävad allilmlasteks,” heitis ta. „Ikka peab Klaav teie saasta kasima. Mis peaks meile korda minema, et mingi kutsikas võttis heaks lasta ennast asfaldile laiali määrida. Loll…”

Ta ütles rõveda sõna, mida libahundid ise endi kohta kunagi ei kasutanud, sest see viitas hundi ja inimnaise loomuvastasele ühendusele.

Enne kui keegi teine oleks jõudnud end liigutada, kargas Bat varjukütile kallale, aga noormees oli juba läinud. Bat komistas, pöördus kannapealt ringi ja jäi põrnitsema. Kari ahmis õhku.

Maia suu vajus lahti. Varjukütipoiss seisis baariletil, jalad laialt harkis.

Ta nägi tõepoolest välja justkui kättemaksuingel, kes on valmis kõrgelt mõistma jumalikku õigust, nagu varjuküttidelt oodatigi. Siis sirutas ta käe välja ja tegi konksus sõrmedega kiire liigutuse nagu lapsed mänguväljakul: tule ja püüa mind kinni.

Bat ja Amabel ründasid teda. Poiss pöördus nii kiiresti, et tema kujutis näis sulavat peeglis kokku ähmaseks udukoguks. Maia nägi, kuidas ta andis hoobi ning ründajad langesid puruneva klaasi vihuris oiates põrandale. Tüdruk kuulis nefilimi naervat, isegi kui järgmised libahundid ta põrandale kiskusid. Poiss vajus nende sekka kergusega, mis rääkis vabatahtlikust alistumisest, ning Maia ei näinud teda enam vehklevate jalgade ja käte sasipuntras. Ta kuulis varjukütti naermas, kui välgatas midagi metalset, noa serv, ja ahmis kuuldavalt õhku.

„Nüüd aitab.”

See oli Luke’i hääl – vaikne ja vankumatu nagu südamelöök. Veider, kuidas karjajuhi hääl alati teiste seast eristub, mõtles Maia. Ta pöördus ning nägi Luke’i seismas baari ukse juures ja toetumas käega vastu seina. Väsinud oli tema kohta vähe öelda. Luke nägi välja laastatud, nagu käristataks teda seestpoolt lõhki, aga tema hääl kõlas sellegipoolest rahulikult, kui ta kordas: „Nüüd aitab. Jätke poiss rahule.”

Kari vajus varjuküti ümbert laiali. Jäi ainult Bat, kes hoidis ühe käega kinni varjuküti särgiturjast ja teises käes pigistas lühikese teraga nuga. Poisi nägu oli verine, aga ta ei näinud välja sedamoodi, nagu vajaks päästmist. Tema naeratus oli niisama ohtlik nagu põrandat katvad klaasikillud. „Pole ta mingi poiss,” ütles Bat. „Ta on varjukütt.”

„Nad on siin igati teretulnud,” vastas Luke toonil, mis ei reetnud mingeid emotsioone. „Nad on meie liitlased.”

„Ta ütles, et see on tühiasi,” lausus Bat vihaselt. „Josephi kohta.”

„Ma tean,” sõnas Luke vaikselt. Tema pilk peatus blondil poisil. „Kas sa tulidki siia selleks, et tüli norida, Jace Wayland?”

Poiss – Jace – muigas ja tema lõhkilöödud huulest nõrgus lõuale kitsas verenire. „Luke.”

Bat, jahmunud, kuuldes varjukütti lausuvat nende karjajuhi nime, laskis Jace’i särgist lahti. „Ma ei teadnud…”

„Seal ei olegi midagi teada,” lausus Luke ning sedapuhku oli väsimus jõudnud tema silmadest ka häälde.

Nüüd kõlas Peletis Pete’i kõmisev bass. „Ta ütles, et üheainsa lükantroobi – olgu too kas või laps – surm ei lähe Klaavile korda. Leppe sõlmimisest pole möödas rohkem kui nädal, Luke.”

„Jace ei esinda Klaavi,” vastas Luke. „Ja pealegi poleks ta saanud midagi teha ka siis, kui oleks tahtnud. Kas pole tõsi?”

Ta vaatas Jace’i poole. Noormees oli muutunud väga kahvatuks. „Kuidas sa…”

„Ma tean, mis juhtus,” vastas Luke. „Sinu ja Maryse’i vahel.”

Jace kangestus ning ühtäkki nägi Maia vilksamisi seda, mis peitus Danieli meenutava meeletu lõbususe all. See oli hämar ja piinatud ning tuletas talle pigem meelde tema enda peeglist vastu vaatavaid silmi kui venna omi. „Kes sulle rääkis? Kas Clary?”

„Ei, mitte Clary.” Maia polnud kunagi kuulnud Luke’i lausuvat seda nime, aga toon, millega ta selle kuuldavale tõi, lubas arvata, et see inimene on nii talle kui ka varjukütipoisile tähtis. „Ma olen karja juht, Jace. Asjad jõuavad minu kõrvu. Olgu peale. Lähme Pete’i kabinetti ja ajame juttu.”

Jace kõhkles viivu, aga kehitas siis õlgu. „Olgu peale,” vastas ta. „Aga sa võlgned mulle joomata jäänud viski.”

„See oli mu viimane lootus.” Lootusetult ohates vajus Clary Metropolitani kunstimuuseumi trepile ja laskis väsinud pilgul üle Viienda avenüü libiseda.

„Igatahes oli see hea mõte.” Simon istus tema kõrvale ja sirutas oma pikad jalad välja. „Noh, selles mõttes, et talle ju meeldivad relvad ja tapmine, miks poleks ta siis pidanud tulema siia, kus asub linna suurim relvakogu? Ning mina vaatan niikuinii igal ajal meeleldi relvi ja turviseid. See annab mulle võitluseks uusi häid ideid.”

Clary heitis Simonile imestunud pilgu. „Sa siis mängid ikka veel Ericu, Kirki ja Mattiga sõjamänge.”

„Muidugi. Miks ma ei peaks mängima?”

„Ma arvasin, et ehk on mängud kaotanud sinu silmis oma võlu, sestpeale kui…” Sestpeale kui meie päriselu hakkas meenutama lahinguid. Sellest ei puudu head poisid ja pahad poisid, kõige vastikumat sorti maagia ja võluväega esemed, mis tuleb üles leida, kui tahad mängu võita.

Mänguga kaasneb siiski üks hea asi: head võidavad alati; nad saavad pahadest jagu ning naasevad varandusega koju. Tegelikus elus olid nad paraku varandusest ilma jäänud ning Claryl ei olnud seniajani päris selget pilti, kes on õigupoolest head ja kes pahad.

Clary vaatas Simoni poole ja temast hoovas lainena üle kurbus. Kui poiss peakski nüüd mängust loobuma, on selles süüdi tema, Clary – just nii, nagu ta on süüdi kõiges, mis Simoniga viimaste nädalate jooksul on juhtunud. Talle meenus, kui kahvatu oli olnud kraanikausi juures Simoni nägu just enne seda, kui ta Claryt suudles.

„Simon…” alustas ta.

„Praegu mängin ma pooleldi trolli verd vaimulikku, kes ihkab kätte maksta tema perekonna surmanud orki rassile,” seletas poiss rõõmsameelselt. „See on lõpp äge.”

Clary puhkes naerma, ent samal hetkel helises tema telefon. Koukinud selle taskust välja ja klõpsanud lahti, nägi tüdruk, et helistaja on Luke. „Me pole teda veel leidnud,” lausus Clary, enne kui Luke jõudis teregi öelda.

„Ei. Hoopis mina leidsin ta.”

Clary ajas end sirgu. „Tõsiselt või? On ta seal? Kas ma saan temaga rääkida?” Clary märkas silmanurgast Simoni teravat pilku ja langetas häält. „Kas temaga on kõik korras?”

„Enam-vähem.”

„Mis tähendab enam-vähem?”

„Ta noris libahundikarjaga tüli ning sai natuke haavu ja kriime.”

Clary sulges korraks silmad. Miks, miks pidi Jace norima tüli libahuntide karjaga? Mis talle küll pähe oli karanud? Aga teisalt: see oli Jace. Kui tuju tuli, võis Jace isegi buldooseriga kakluse algatada. „Minu arvates peaksid sa siia tulema,” ütles Luke. „Keegi peab talle mõistuse pähe panema ja minul ei näi see eriti hästi õnnestuvat.”

„Kus te olete?” küsis Clary

Luke selgitas talle: Hester Streeti baaris Hunter’s Moon. Clary arutles endamisi, kas see peaks olema kaitstud silmamoondusega. Klõpsanud telefoni kinni, pöördus ta Simoni poole, kes silmitses teda, kulmud küsivalt kergitatud.

„Kadunud poja tagasipöördumine?”

„Sinnakanti jah.” Ta ajas end jalule ja sirutas väsinud sääri, rehkendades endamisi, kui kaua kulub neil rongiga sõites aega Hiinalinna jõudmiseks ning kas oleks otstarbekas kulutada Luke’i antud raha taksole. Ilmselt mitte, otsustas ta – kui neil tuleb liiklusummikus seista, jõuab metrooga isegi kiiremini.

„…sinuga kaasa tulla?” lõpetas Simon püsti tõustes. Ta seisis Claryst astme võrra allpool ning nõnda olid nad peaaegu ühepikkused. „Mis sa arvad?”

Clary avas suu ja pani selle siis jälle kiiresti kinni. „Ee…”

„Sa ei kuulnud kahe minuti jooksul sõnagi sellest, mida ma rääkisin, eks?” poisi hääl kõlas alistunult.

„Ei,” tunnistas Clary. „Ma mõtlesin Jace’ist. Luke andis mõista, et ta on kehvas seisus. Anna andeks.”

Simoni silmad tumenesid. „Arvatavasti tormad nüüd tema haavu siduma.”

„Luke palus, et läheksin sinna,” ütles Clary. „Lootsin, et tuled ehk minuga kaasa.”

Simon tonksas saapaga vastu ülemist trepiastet. „Eks ma muidugi tule. Aga mis mõte sel on? Kas Luke ei saa viia Jace’i Instituuti tagasi sinu abitagi?”

„Küllap ta saaks. Aga ta arvab, et Jace oleks ehk nõus kõigepealt mulle rääkima, milles asi on.”

„Mina mõtlesin, et võiksime täna õhtul koos midagi ette võtta,” ütles Simon. „Midagi lõbusat. Minna kinno. Süüa kesklinnas õhtust.”

Clary vaatas talle otsa. Eemalt kostis muuseumi purskkaevu vee pladinat. Ta mõtles hommikule: Simoni kodu, poisi niisked käed tema juustes; see kõik tundus nii kauge. Ta küll mäletas seda, aga umbes nõnda, nagu mäletatakse mingi sündmuse fotot, ehkki sündmus ise on juba meelest läinud.

„Ta on mu vend,” ütles Clary. „Ma pean minema.”

Tundus, nagu oleks Simon nii väsinud, et ei jaksa isegi ohata. „Siis tulen ma sinuga kaasa.”

Baari Hunter’s Moon kontorisse pääses mööda kitsast saepuruga kaetud koridori. Siin-seal oli saepuru jalgadega hunnikusse kantud ning seda täppidena kirjav tume vedelik ei paistnud olevat õlu. Õhus oli kirbet isaste lõhna, mis meenutas Claryle – ehkki Luke’i kuuldes poleks ta seda öelnud – märga koera.

„Ta ei ole just eriti heas tujus,” sõnas Luke ühe suletud ukse taga seisma jäädes. „Pärast seda kui see poiss oleks äärepealt pool minu karja paljaste kätega vagaseks teinud, panin ta Peletis Pete’i kabinetti luku taha. Minuga ei olnud ta nõus rääkima, seepärast,” Luke kehitas õlgu, „otsustasin kutsuda sind.” Tema pilk liikus Clary hämmeldunud näolt Simonile. „Mis on?”

„Ma ei suuda uskuda, et ta tuli siia,” ütles Clary.

„Ma ei suuda uskuda, et sa tunned kedagi, kelle nimi on Peletis Pete,” ütles Simon.

„Ma tunnen paljusid inimesi,” vastas Luke. „Peletis Pete pole küll rangelt võttes just inimene, aga kes olen mina, et sellest numbrit teha.” Ta lükkas kabineti ukse pärani lahti. Nende ees oli lihtne tuba, mille seinal rippusid spordivimplid. Paberitega ülekülvatud laual seisis väike televiisor ja selle taga nahktugitoolis, mille kate oli nii pragunenud, et meenutas soonilist marmorit, istus Jace.

Hetkel kui uks avanes, haaras Jace laualt kollase pliiatsi ja viskas. See vihises läbi õhu, tungis otse Luke’i pea kõrval seina ja jäi sinna võnkuma. Luke’i silmad läksid suureks.

Jace naeratas põgusalt. „Vabandust. Ma ei teadnud, et see oled sina.”

Clary tundis südant kokku kiskuvat. Ta polnud Jace’i mitu päeva näinud ja noormehes näis olevat toimunud mingi muutus. Tema nägu oli verine ja kriimud olid ilmselgelt värsked, aga see polnud kõik: näonahk olnuks justkui rohkem pingul ja põsenukid esileküündivamad.

Luke viipas käega Simoni ja Clary poole. „Tõin sulle paar külalist.”

Jace’i pilk libises üle nende. „Kahjuks oli mul ainult üks pliiats,” lausus ta.

„Jace…” alustas Luke.

„Teda ma siia ei taha.” Jace osutas lõuaga Simoni poole.

„See pole nüüd küll õiglane,” sai Clary pahaseks. Kas Jace oli unustanud, et Simon oli päästnud Aleci ja võib-olla koguni nende kõigi elu?

„Välja, maapealne,” ütles Jace ja näitas näpuga uksele.

Simon lõi käega. „Pole midagi. Ma ootan koridoris.” Ta läks välja, võideldes kiusatusega lüüa uks enda järel mürtsatades kinni. Clary nägi, et see nõudis temalt pingutust.

Ta pöördus uuesti Jace’i poole. „Kas sa pead olema ilmtingimata nii…” alustas ta, aga jättis lause pooleli, nähes poisi nägu. See oli alasti, veidralt haavatav.

„Nii vastik?” lõpetas Jace tema eest. „Ainult nendel päevadel, kui kasuema mu uksest välja viskab ja keelab edaspidi enda ukselävele ilmuda. Muul ajal olen ma tähelepanuväärselt heasüdamlik. Pöördu minu poole ükskõik millal, kui välja arvata seitse nädalapäeva.

Luke kortsutas kulmu. „Maryse ja Robert Lightwood ei kuulu küll mu sõprade hulka, aga mul on raske uskuda, et Maryse võis teha midagi niisugust.”

Jace’i näolt peegeldus üllatus. „Sa siis tunned neid? Lightwoodid on sulle tuttavad?”

„Nad kuulusid Ringi nagu minagi,” vastas Luke. „Olin hämmastunud, kuuldes, et nad on määratud siinse Instituudi etteotsa. Tundub, et nad olid pärast Mässu kaubelnud endale Klaavilt välja kergema karistuse, samal ajal kui Hodge – nojah, seda, mis temale osaks sai, me ju teame.” Viivu oli Luke vait. „Kas Maryse ütles, mis põhjusel ta su pagendab, kui nii võib öelda?”

„Maryse ei usu, et võisin pidada ennast Michael Waylandi pojaks. Ta arvab, et haudusin algusest peale koos Valentine’iga salaplaani ning aitasin tal surmakarika enda valdusse saada.”

„Mispärast pidanuksid sa siis ise ikka veel siia jääma?” küsis Clary. „Miks poleks sa võinud koos temaga põgeneda?”

„Seda Maryse ei öelnud, aga ta näikse arvavat, et jäin siia nende järele nuhkima. Olen madu, keda nad oma rinnal on soojendanud. Otsesõnu ta seda just ei öelnud, aga mõte oli ilmselge.”

„Ta pidas sind Valentine’i nuhiks?” Luke paistis olevat rabatud.

„Maryse’i mõttekäik on niisugune. Armastusest minu vastu usuvad tema ja Robert Valentine’i meelest iga mu sõna ning lahendus on üks: neil tuleb loobuda mind armastamast.”

„Armastust ei saa omatahtsi esile kutsuda ja minema saata.” Luke raputas pead. „See pole kraan, mida keerad kord lahti, kord kinni – iseäranis kehtib see vanemate puhul.”

„Nad ei ole ju tegelikult minu vanemad.”

„Vanemaarmastus ei võrsu ainuüksi veresugulusest. Nad on olnud sulle seitse aastat kõiges isa ja ema eest. Maryse on lihtsalt haavatud.”

„Haavatud?” Jace’i hääles kõlas umbusk. „Tema on haavatud?”

„Ära unusta, et ta armastas Valentine’i,” tuletas Luke talle meelde. „Nii nagu me kõik armastasime. Maryse sai kõvasti haiget ega taha, et poeg haavaks teda sama rängalt kui isa. Ta muretseb, et oled ehk neile valetanud. Et see inimene, kellena oled ennast kõik need aastad näidanud, oli lihtsalt trikk, osav rollimäng. Sa pead teda rahustama.”

Jace’i näol võitlesid teineteisega kangekaelsus ja jahmatus. „Maryse on täiskasvanu! Ta ei peaks ootama, et mina teda rahustaksin.”

„Jäta järele, Jace,” lausus Clary. „Sa ei saa nõuda, et kõik käituksid laitmatult. Ka täiskasvanud teevad vigu. Mine tagasi Instituuti ja räägi Maryse’iga mõistlikult. Ole mees.”

„Ma ei taha olla mees,” vastas Jace. „Tahan olla maailmavalu all kannatav teismeline, kes ei suuda seista silmitsi omaenda deemonitega ning elab oma frustratsiooni välja teiste peal.”

„Noh, see õnnestub sul igatahes suurepäraselt,” nentis Luke.

„Jace,” sekkus Clary kiiresti, kartes, et võib puhkeda sõnavahetus, „sa pead Instituuti tagasi minema. Mõtle Alecile ja Izzyle – mõtle sellele, mida võivad tunda nemad.”

„Küllap Maryse nuputab midagi välja, et neid rahustada. Võib-olla räägib neile, et olen põgenenud.”

„Nad ei usu seda,” vaidles Clary vastu. „Kui Isabelle mulle helistas, tundus ta olevat täitsa endast väljas.”

„Isabelle tundub alati olevat endast väljas,” vastas Jace, aga paistis, et tal on ikkagi hea meel. Noormees laskis end toolileenile seljakile. Lõual ja põsesarnadel olevad kriimud tõusid tema nahal esile nagu ebamäärase kujuga märgid. „Ma ei lähe tagasi kohta, kus mind ei usaldata. Ega ma enam kümneaastane ole, suudan ise enda eest hoolt kanda.”

Luke’i näolt võis välja lugeda, et ta kahtleb selles. „Kuhu sa lähed? Millest sa elad?”

Jace’i silmad pildusid välke. „Olen seitseteist aastat vana, sama hästi kui täiskasvanu. Igale täiskasvanud varjukütile on ette nähtud…”

„Igale täiskasvanule. Sina ei ole seda. Klaav ei maksa sulle palka, sest oled alles liiga noor, ning tõtt-öelda on Lightwoodid Seadusega kohustatud sinu eest hoolt kandma. Kui nemad seda ei tee, määratakse sulle teine eestkostja või…”

„Või mis?” Jace kargas toolist püsti. „Mind saadetakse Idrisesse orbudekodusse? Määritakse kaela mõnele perele, kellega ma pole kunagi kokku puutunud? Parem juba leian endale aastakeseks tööd maapealsete seas – elan nii nagu nemad…”

„See pole võimalik,” katkestas Clary teda. „Võid mind uskuda, Jace, mina olin üks nendest. Sa oled liiga noor pidamaks ametit, mis võiks sind huvitada. Ja mida sa õieti teha oskadki? Palgamõrtsukad on sinust enamasti vanemad. Pealegi on nad kurjategijad.”

„Ma pole mingi palgamõrtsukas.”

„Kui elaksid maapealsete hulgas,” sõnas Luke, „oleksid just nimelt see.”

Jace jäigastus ja tema huuled hakkasid tõmblema. Clary mõistis, et Luke oli tabanud hella kohta. „Sa ei saa aru,” ütles ta ning tema häälest kostis ühtäkki meeleheide. „Maryse tahab panna mind kinnitama, et vihkan Valentine’i, aga ma ei saa seda öelda.”

Jace tõstis pea. Lõuapärad tugevasti kokku surutud, vaatas ta Luke’ile otse silma, justkui ootaks, et vanem mees ütleb midagi naeruvääristavat või väljendab õudust. Eks olnud Luke’il ju lõppude lõpuks rohkem põhjust Valentine’i vihata kui kellelgi teisel.

„Ma tean,” vastas Luke. „Minagi armastasin teda kunagi.”

Jace hingas vihinal välja. See kõlas peaaegu nagu kergendusohe ning korraga Clary teadis: Jace polnudki tulnud siia tüli norima. Põhjus peitus selles, et ta tahtis kohtuda Luke’iga. Jace teadis, et Luke mõistab teda. Mitte kõik, mida noormees ette võttis, polnud pöörane ja enesehävituslik, tuletas ta endale meelde, kuigi selline mulje võis mõnikord jääda.

„Sinult ei saa nõuda, et salgaksid maha oma isa,” ütles Luke. „Isegi Maryse’i rahustamiseks ei pea sa ütlema, et vihkad Valentine’i. Tal tuleb seda mõista.”

Clary silmitses Jace’i teraselt, püüdes ära arvata, mis väljendub noormehe näos. See oli nagu raamat – kirjutatud võõras keeles, millest ta teadis ainult väheseid sõnu. „Kas Maryse ütles tõesti, et ei taha sind enam näha?” küsis ta. „Või andsid sina tema sõnadele niisuguse tähenduse ja lahkusid?”

„Ta ütles, et oleks ilmselt parem, kui leiaksin endale mõneks ajaks mujal koha, kus elada,” vastas Jace. „Ta ei öelnud, kuhu ma minema pean.”

„Kas andsid talle selleks võimaluse?” küsis Luke. „Olgu öeldud, et minu juures oled sa alati teretulnud ning võid jääda nii kauaks, kui tahad. Ära seda kunagi unusta.”