Читать книгу Sõnad sügavas sinises - Cath Crowley - Страница 12

Ema läheb maja juurde tagasi, aga mina jään koos Woofiga rannaliivale istuma. Võtan välja kirja, mida olen kandnud endaga kaasas sellest hetkest, kui otsustasin minna tagasi linna – viimase kirja, mille Henry mulle saatis. Ma hoidsin selle alles, koos kõikide teistega, karbis, mille olin peitnud sokisahtli sügavusse. Pärast minu Sea Ridge’i kolimist kirjutas Henry mulle umbes kolm kuud igal nädalal, kuni talle kohale jõudis, et me ei ole enam sõbrad.

„Pole mingit mõtet tema kirjadele vastata, kui ta mulle tõde ei räägi,” olin Calile öelnud iga kord, kui järjekordne kiri saabus, ja iga kord vahtis Cal mind prilliklaaside tagant oma tõsiste silmadega ja ütles umbes midagi sellist: „See on ju Henry. Sinu parim sõber Henry; see Henry, kes aitas meil kunagi puu otsa onni ehitada; see Henry, kes andis meile tasuta raamatuid; see Henry, kes meid mõlemaid kirjanduses aitas. Henry.”

„Sa jätsid sitapea loetelust välja,” tuletasin talle meelde. „See Henry, kes on sitapea.”

See, et ma olin Henry parim sõber ja ühtlasi temasse armunud, muutus probleemiks alles 9. klassi alguses. Talle meeldis ikka aeg-ajalt mõni tüdruk, aga ta ei võtnud nende meeldimistega midagi ette ja need ei kestnud kaua, ning mina olin endiselt see, kellega ta koos istus ja kellele hilja õhtul helistas.

Aga siis saabus Amy. Tal olid pikad punased juuksed ja võimatult täiuslik nahk, millel polnud mitte ühtegi tedretähni. Mina olen rannas veedetud suvedest nendega üleni kaetud. Amy oli ka tark. Sel aastal osalesime mõlemad matemaatikaolümpiaadil ja tema võitis. Mina võitsin loodusteadustes. Tema võitis Henry.

Amy ütles mulle, et see nii läheb; 9. klassi lõpus, päev enne suvevaheaja algust. Olime kirjanduse tunnis lugenud Ray Bradburyt. Üks tema novell räägib paarist, kes veedab koos viimast ööd siin maa­­ilmas, ning ringlema oli läinud mõte, et me võiksime kõik kujutleda, et käes on meie viimane öö. Tegelikult oli see lihtsalt ettekääne, et saaks kedagi ära sebida; võimalus rääkida sellele, keda armastad, oma tunnetest. Ma ei plaaninud Henryle enda omadest rääkida, aga kuna oli ühtlasi ka minu viimane õhtu linnas, ütles ta, et peaksime selle koos veetma.

„Ta meeldib sulle,” ütles Amy mind tol hommikul WC-peeglist silmitsedes.

Henry ja mina saime tuttavaks aastaid tagasi algkoolis, kui meid koos kooli sõidutati. Ta luges „Hugo Cabret’ leiutist”, imeilusat välja­­annet, kus olid pehme pliiatsiga joonistatud kuud. Ma ei mäleta meie esimest vestlust, aga mäletan neid, mis sellele järgnesid: raamatutest, planeetidest, ajas rändamisest, suudlemisest, vaimudest, unenägudest. Ma teadsin Henryst kõike, mis teada sai. Meeldimine oli selle kohta lihtsalt väga vähe öeldud.

„Ta on mu parim sõber,” vastasin Amyle.

„Noh, ma kavatsen teda kutsuda,” ütles tema.

Ma teadsin, mida ta silmas peab, ja ütlesin talle, et Henry veedab oma viimase öö minuga.

Sel pärastlõunal andis Henry mulle teada, et oli Amy kutse vastu võtnud. Me olime kooli taga, peitsime end kõrge heina sees, vaatasime, kuidas putukad päikesesiiludes kõrtel uisutavad. „Kui see sind tõesti häirib, võin minna ja talle ära öelda,” ütles ta. Siis ajas ta end põlvili ja anus mind.

Sulgesin silmad ja ütlesin, et sellest pole midagi.

„Mida muud ma oleksin saanud öelda?” küsisin selsamal õhtul Lolalt. „Ma olen sinusse armunud, olen seda olnud terve igaviku, ja kui üldse on olemas kaks inimest, kes kindlasti peaksid oma viimase öö maal koos veetma, oleme need meie. Henry ja Rachel.”

„Miks mitte?” küsis Lola, kes istus rätsepaistes mu voodil ja sõi šokolaadi. „Nagu tegelt ka, miks mitte? Miks sa lihtsalt ei ütle, et sina, mu sõber, oled see, keda ma suudelda tahan, ja ma usun, et me oleksime koos ägedad, ja sel Amyl on muret tekitav harjumus riietusruumis omaenda peegelpilti ära uppuda – miks sa ei võiks nii öelda?”

Ma ei vaevunud talle vastama. Lola oli Lola Hero, tüdruk, kes kirjutas laule ja mängis basskitarri, tüdruk, kelleks teised inimesed saada tahtsid. Kui talle mõni tüdruk meeldis, kutsus Lola ta kohe selsamal päeval välja. Seda sorti armastus, millest tema kirjutas, ei olnud selline armastus, mida kogesid minusugused inimesed.

Miks mitte? „Sest mulle väga ei meeldi häbi ja alandus.”

Aga kella üheteistkümneks, kui me olime hävitanud ära terve paki jäätist, kaks tahvlit šokolaadi ja kotitäie vahukomme, tabas mind mingi hullus. Otsustasin raamatupoodi sisse murda ja jätta Henryle Ulguvate Raamatute poe Kirjade Kogusse armastuskirja.

Mu maailm tundus tol ööl liiga väike. Ma polnud Henryle kunagi isegi vihjanud, et ta mulle meeldib, aga nüüd, kui kell järjest halastamatumalt tunde maha tiksus, sai sellest miski, mida pidin enne viimase sekundi kukkumist ära tegema, ning Kirjade Kogu tundus selle jaoks täiuslik koht.

Kirjade Kogu koondab neid raamatuid, mis pole müügiks. Kliendid võivad neid lugeda, aga koju viia ei tohi. Mõte on selles, et nad võivad tõmmata ringe ümber sõnadele või lausetele neis raamatutes. Nad võivad kirjutada leheservadele märkuseid. Nad võivad jätta raamatute vahele kirju inimestele, kes on neid lugenud ja käinud poes enne neid.

Henry armastab Kirjade Kogu. Nagu ka kogu tema ülejäänud perekond. Mina ei saanud päris täpselt aru, mis mõte on kirjutada raamatutesse kirju võõrastele. Palju suurem tõenäosus on saada vastus, kui neile internetis kirjutada. Henry ütles alati, et kui ma ise Kirjade Kogu mõttest aru ei saa, ei suuda tema seda mulle ka seletada. See oli asi, mida pidi tajuma instinktiivselt.

Raamatupood ei olnud valve all ja Charmers Streetile avaneva WC aknakinnitus oli katki. Kui olime Lolaga sealt sisse roninud, kuulatasime enne WC-st välja astumist hetke, et kindlaks teha, ega poes kedagi ei ole.

Oli pime, aga tänavalambi valgus aitas meid. Ma olin kirja kodus valmis kirjutanud – mu käed värisesid, kui ma sõnu paberile seadsin. Peamiselt seisis seal ma armastan sind – natuke ka käi persset. Lola sõnul oli see täiuslik armastuskiri.

Ma ei peitnud seda mõne raamatu vahele, mida ta kunagi ei loe, ega jätnud asja juhuse hooleks. Ma pistsin selle T. S. Elioti raamatu „Prufrock ja teisi tähelepanekuid” vahele. Jätta kiri tema lemmikraamatusse oli juba niigi ohtlik, kuid mina panin selle nende samade lehekülgede vahele, kus asus tema lemmikluuletus: „J. Alfred Prufrocki armulaul”.

Otsustasin, et kui selle juba ette võtan, teen täiega, seega hiilisin vaikselt üles Henry tuppa. Ta oli endiselt Amyga väljas, kuid tema raamat oli voodil, lugemisjärg volditud lehenurgaga märgistatud. Pistsin raamatu vahele kirjakese:

Vaata täna „Prufrocki” vahele – Rachel

Ronisime Lolaga jälle WC-akna kaudu välja; naersime, kui õhu kätte jõudsime. Päev oli olnud palav, kuid nüüd kattis tänavat vihmavesi. „Ongi lõpp,” ütlesin, aga ma ei pidanud silmas maa­­ilmalõppu. Kujutlesin enda ja Henry lõppu, hetke, kui ta kirja loeb ja kõik muutub. Meist saavad ühed teised Rachel ja Henry. Nägin teisel pool tänavat suudlevat paarikest, need olid John ja Clara koolist, ja tundsin, kuidas vihm mu nahal sisiseb.

Võtsime takso ja viisime Lola ära esimesena. Selleks ajaks, kui koju jõudsin, vahtisin juba kompulsiivselt oma telefoni. Kujutlesin Henry häält ja seda, kuidas see kõlab nüüd, kui ta on minu tunnetest teadlik. Uinusin oodates.

Lola ajas mind kolme paiku üles, küsis, kas Henry on helistanud, mida ta polnud teinud. Selleks ajaks, kui me hommikul üheksa ajal minema hakkasime, ei olnud ta ei helistanud ega läbi tulnud. Kell kümme, kui olime teel Sea Ridge’i, saatis ta mulle sõnumi: Vabandust magasin sisse!! Helistan varsti.

Henry ei kasuta hüüumärke, mõtlesin neid vahtides. Talle ei meeldi need, kui need ei kata just kogu lehekülge, ja sel juhul näevad need välja nagu vihm. Eriti vihkas ta seda, kui kasutati korraga kaht hüüumärki, ning sel hetkel sain ma aru, miks. Kaks tähendab, et sa pingutad üle. Kaks tähendab, et asi on võlts.

Amy armastab hüüumärke. Lugesin kord üht tema kirjutatud lühijuttu ja ta kasutas neid iga kord, kui keegi midagi ütles. See sõnum oli tema kirjutatud. Kujutlesin, kuidas ta üle Henry õla minu kirja loeb ja talle ütleb, kuidas poiss vastama peaks: „Ära tee sest välja. Ta läheb niikuinii ära.”

Kõigis oma kirjades ei maininud Henry minu kirja kordagi, ega ka seda, mida ma talle tol ööl olin usaldanud. Kirjad olid täis Amyt. Ma ei teinud ühestki neist välja.

Henry ei tea Cali kohta. Kui ta oleks sellest kuulnud, poleks ükski vägi teda matuselt eemale hoidnud. Aga ma ei ole talle sellest rääkinud ja ema ka ei ole. Rose ei saa seda öelda välja ilma, et nutma hakkaks, ja teiste juuresolekul ei nuta ta kunagi. Calil polnud Facebooki. Tal oli konto, aga see ei huvitanud teda.

Tim Hooper, tema parim sõber Gracetownis, kolis paar kuud enne Cali surma Lääne-Austraaliasse, seega kirjutasin talle kirja. Mul polnud vaja talle öelda, et ta midagi selle kohta sotisaalmeediasse ei paneks. Mul polnud vaja talle öelda, et ei suutnud taluda mõtet sellest, et Cali surmast võiks saada mingi kõmulugu, mille alla inimesed kommentaare jätavad. Tim teadis seda isegi.

„Henry ütles ikka, et me oleme nii lähedased, et võiksime vestelda ka telepaatia teel,” ütlen Woofile ja ööle enda ümber. Loen vaid kirja algust, enne kui selle kokku voldin, hiiglasliku augu kaevan ja liiva alla matan.

Armas Rachel

Kuna sa üldse ei kirjuta, jääb mul üle vaid eeldada, et oled mu unustanud. Tahan taas viidata verevandele, mille andsime 3. klassis.