Читать книгу Sõnad sügavas sinises - Cath Crowley - Страница 14

Ärkan reede hommikul selle peale, et minu õde George seisab ilukirjanduse diivani kõrval, kuhu ma eile õhtul magama jäin ja kus plaanin magada terve nädala.

On selge, et ma ei saa meie lahkuminekuga hakkama, ja mul ei ole mingit kavatsustki sellega ka tulevikus hakkama saada. Minu plaan on jääda seniks diivanile lebama, tõusta sealt ainult vetsus käimiseks ja võib-olla mõneks juhuslikuks soojaks võileivaks, kuni Amy mu juurde tagasi tuleb. Ta tuleb alati mu juurde tagasi. See on vaid aja küsimus.

Eile õhtul kogusin enne diivanile heitmist kokku kõik raamatud, mida ma arvasin, et mul võib vaja minna, ning need on nüüd hunnikutes mu ümber – veidi Patrick Nessi, üks Ernest Cline, veidi Neil Gaimanit, Flannery O’Connorit, John Greeni, Nick Hornbyt, veidi Kelly Linki ja, kui neist ka ei aita, Douglas Adams.

„Tõuse. Üles,” ütleb George, mind õrnalt põlvega tonksates, mis on tema versioon kallistusest. Ma armastan oma õde, aga nagu ülejäänud maailm, ei saa ka mina temast päriselt aru ja oleks vist täpne öelda, et ma kardan teda, õige pisut.

Ta on seitseteist ja läheb sel aastal 12. klassi. Talle meeldib õppimine, aga ta vihkab kooli. Ta sai 7. klassis stipendiumi teisel pool jõge asuvasse erakooli ja ema sunnib teda sinna jääma, kuigi tema käiks parema meelega Gracetowni keskkoolis.

Ta kannab tohututes kogustes musta, enamasti T-särke kirjadega Read või Motherfuckers. Vahel tundub mulle, et talle meeldib postapokalüptiline kirjandus just sellepärast nii väga, et mõte võimalikust maailmalõpust teeb teda siiralt õnnelikuks.

„Kas meil on plaanis lähiajal tõusta ka?” küsib ta, ning ma vastan eitavalt, selliseid plaane pole. Ma selgitan talle oma plaani, milleks on horisontaalis oodata, kuni elu paremaks läheb.

Tal on käes pruun paberkott, mis on rasvast pehmeks muutunud, ja ma olen üsna kindel, et selle sees on suhkru-kaneelisõõrik. „Hetkel ei ole mul midagi, mille pärast tõusta,” ütlen, kui koti järele küünitan.

„Kellelgi ei ole midagi, mille pärast tõusta. Elu on mõttetu, aga kõik ajavad end sellegipoolest üles. See on inimrassi eripära,” ütleb ta ja ulatab mulle sõõriku kõrvale kohvitopsi.

„Mulle ei meeldi see inimrassi eripära.”

„Kellelegi ei meeldi see inimrassi eripära,” ütleb ta.

Söön sõõriku ära, vajun diivanile pikali ja jään lage vahtima. „Mul on tagastamatu lennupilet ümbermaailmareisile.”

„Mine siis ja vaata maailma,” ütleb George, kui isa mööda kõnnib.

„Tõuse üles, Henry,” ütleb ta. „Sa juba käärid. Ütle talle, et ta käärib, George.”

„Sa käärid,” ütleb George ja lükkab mu kõrvale, et ise ka istuma mahuks. Ta tõstab mu jalad üles ja asetab need endale sülle.

„Ma ei saa aru,” ütleb isa. „Lastena olite mõlemad nii rõõmsameelsed.”

„Mina pole iial rõõmsameelne olnud,” ütleb George.

„Tõsi, aga Henry oli.”

„Enam ei ole. Tegelikul on lausa võimatu ette kujutada, kuidas võiks mu elu kunagi veel sitem olla kui praegu,” ütlen, ja George tõstab üles raamatu, mida ta parasjagu loeb. McCormacki „Tee”.

„Okei. Muidugi. See võiks olla veel sitem, kui oleks tulemas mingi maailmalõppu tähistav sündmus ja inimesed hakkaksid üksteist sööma. Aga see on hoopis teine sitaskaala. Tavalisel, keskmise inimese tundeskaalal märgib minu elu kõige sitemat sitta.”

„Küll tulevad teised tüdrukud, Henry,” ütleb isa.

„Miks kõik seda muudkui korrutavad? Ma ei taha teisi tüdrukuid. Ma tahan seda tüdrukut. Mitte mõnd teist. Seda.”

„Amy ei armasta sind.”

George ütleb seda leebelt – nagu suruks ta mulle kaastundlikult klaasikildu silma.

Amy armastab mind. Ta armastas mind. Ta tahtis veeta minuga määramatu aja ja see tähendab põhimõtteliselt sama, mis terve igavik. „Kui keegi tahab terve igaviku sinuga koos olla, on see armastus.”

„Aga ta ei tahtnud terve igaviku sinuga koos olla,” ütleb George.

„Praegu. Praegu ei taha ta minuga terve igaviku koos olla. Aga siis tahtis ja igavik ei kao lihtsalt üle öö.” Kui kaob, siis peaks selle vastu eksisteerima mõni loodusseadus.

„Ta hakkab ära pöörama,” ütleb George.

„Mine duši all, poeg,” ütleb isa.

„Nimeta mulle üks hea põhjust.”

„Sa oled täna tööl,” ütleb ta ning ma tarin oma murtud südame vannituppa.

Eks ole üldiselt teada*, ütleb George, et meie perekond on armastuse asjus üsna sitt. Isegi meie kassil Ray Bradburyl, lisab õde, ei paista teiste naabruskonna kassidega eriti sujuvat.

Ema ja isa on proovinud kuus korda jälle koos olla, aga eelmisel aastal kirjutasid nad viimaks lahutuspaberitele alla ja ema kolis raamatu­­poest välja väikesesse korterisse Renwoodis, siit paari eeslinna kaugusel. Kui George pole koolis, veedab ta kogu oma vaba aja poeaknal istudes ja oma päevikusse kirjutades. Isa on pärast ema lahkumist olnud nukrapoolne ega ilmuta mingeid märke sellest, et tema lahutusejärgne komme süüa igal õhtul Dickensit üle lugedes ära terve tahvel piparmündišokolaadi, võiks lähiajal lõppeda.

Ma pole George’iga nõus. Asi pole selles, nagu arvaks ma, et me oleme armastuse alal suured tegijad, ma lihtsalt usun, et kogu maailm on armastuse koha pealt üsna sitt, nii et statistiliselt võttes on meie pere täiesti keskpärane ja sellega suudan ma elada küll.

Amy ikkagi armastas mind. Muidugi jätab ta mind aeg-ajalt maha, aga ta tuleb alati tagasi. Sa ei lähe tagasi selle juurde, keda ei armasta.

Seisan duši all ja üritan välja mõelda, mida ma valesti tegin. Kuskil pidi olema hetk, kui ma kõik nässu keerasin, ja kui ma leian tee tagasi sellesse hetke, saan selle ehk kuidagi heastada.

Miks? seisab sõnumis, mille Amyle pärast enda ära kuivatamist saadan. Peab olema mingi põhjus. Kas sa võiksid mulle vähemalt seda öelda?

Vajutan „saada” ja lähen trepist alla poodi.

„Ta näeb kobedam välja,” ütleb isa, kui uuesti nende juurde jõuan.

George tõstab mulle pilgu ja otsustab, et sellele on parem mitte vastata.

„Mis see imeline lause Dickensi „Suurtest lootustest” oligi?” küsib isa. „Murtud süda. Sulle tundub, et sured, aga sa elad muudkui edasi, üks kohutav päev teise järel.”

„See on küll tohutult lohutav, isa,” ütleb George.

„Kohutavad päevad muutuvad paremaks,” ütleb ta meile, kuid ei kõla eriti veenvalt.

„Ma lähen raamatujahile,” ütleb ta, mis on reede kohta üsna ebatavaline. Küsin temalt, kas ta tahab mind seltsiks, kuid ta rehmab käega ja käsib mul poe järele vaadata. „Õhtusöögil näeme – kell kaheksa Shanghai Dumplingsis.”

Ma lõpetasin eelmisel aastal keskkooli ja olen sellest ajast saati iga päev raamatupoes tööl olnud. Me müüme kasutatud raamatuid, mis on täpselt õige sort raamatuid selle linnaosa jaoks. Isa ja mina käime raamatujahil. See muutub järjest raskemaks. Raamatuid leida pole raske – neid on igal pool ja mul on kindlad kohad, kust otsida, kohad, millest isa mulle rääkis –, raske on neid odavalt kätte saada. Tänapäeval paistavad kõik teadvat asjade väärtust, nii et on üsna võimatu leida kellegi riiulilt „Casino Royale’i” esmatrükki, ilma et nad teaksid, milline aare neil seal istub. Kui seda osta tahad, pead maksma sellele väärilist hinda.

Ma muudkui satun artiklite peale, mis kuulutavad kasutatud raamatuid müüvate poodide hukku. Sõltumatud raamatupoed, mis müüvad uusi raamatuid, peavad veel kuidagi vastu, tegelikult läheb neil päris hästi. Aga kasutatud raamatute poed muutuvad varsti väidetavalt reliktideks.

Olen viimasel ajal selle üle rohkem mõelnud, sest lahutusest saadik on ema rääkinud poe müümisest. Iga kord, kui ta sellest räägib, kõlavad tema argumendid järjest veenvamalt. Ma armastan seda paika, aga ma ei tea, kas sama palju kui isa – tal on ükskõik, kas pood toob raha sisse või mitte. Ta on valmis töötama kusagil mujal, et poel hinge sees hoida.

Isa ja ema ostsid selle kakskümmend aastat tagasi, kui hoones tegutses lillepood. Sel oli odav hind, et müük kiirelt ära teha. Omanik oli millegipärast sellest päeva pealt loobunud. Kui ema ja isa poodi vaatama tulid, vedeles põrandal endiselt lilleämbreid ja kõik lõhnas vanade lillede ja seisnud vee järele. Kassaaparaadist oli paberraha läinud, aga mündid endiselt sahtlites.

Ema ja isa jätsid alles pika puidust leti, mis jäi ukse poolt vaadatuna parempoolse seina ette, nagu ka vana rohelise kassaaparaadi ja punase lambi, mille lillemüüja oli maha jätnud, kuid kõik muu selles pikerguses kitsas ruumis tegid nad ümber. Nad lasid poe esiküljele panna aknad ning isa ja tema vend Jim lihvisid ära põrandad. Nad ehitasid maast laeni riiulid, mis katavad terve seina, ning hiiglaslikud puidust redelid, mis toetuvad vastu riiuleid, et inimesed saaksid kätte ka ülemiste riiulite raamatud. Nad ehitasid klaasvitriinid, kus me hoiame esmatrükke, ning poe tagaossa ruumi keskele pihani ulatuvad riiulid. Nad ehitasid riiulid sinna, kus me hoiame Kirjade Kogu.

Poeruumi keskel, leti ees, on laud eripakkumistega ning selle kõrval ilukirjanduse diivan. Tagumises ruumis viib vasakut kätt asuv trepp meie korterisse, paremale jääb eneseabiraamatute kapp ja läbi tagumiste klaasist uste pääseb lugemisaeda. Jim ehitas sellele katuse peale, nii et seal saab istuda iga ilmaga, kuid jättis sinakast kivist müüri äärde jasmiini ja luuderohu alles. Aias on lauad Scrabble’iga ja diivanid ja toolid.

Vasakut kätt on kivimüür ja selle kivimüüri sees on lukus uks, mis viib otse Franki pagarikotta. Tegime Frankile ettepaneku, et ta võiks ukse lahti teha, et inimesed saaksid tema poest kohvi osta ja sellega siis meie aeda tulla, aga Frank ei ole huvitatud. Kogu selle aja, mis ma teda tundnud olen, mis tähendab kogu elu, pole ta oma äris muutnud kõige väiksematki asja. Sel on siiani seesama musta-valgeruuduline kahhelpõrand, seesama einela-stiilis lett, mille ääres mustast nahast pukid. Ta küpsetab täpselt samu saiakesi, keeldub valmistamast sojapiimast latesid ja laseb kõlareist päev otsa Frank Sinatrat.

Sel hommikul ulatab ta mulle mu kohvi ja ütleb, et ma näen kohutav välja. „Nii nad räägivad,” vastan, kallan kohvisse suhkrut ja segan. „Amy jättis mu maha. Mu süda on murtud.”

„Sa ei tea, mida murtud süda tähendabki,” ütleb Frank ja ulatab mulle tasuta mustikasaiakese, mis on põhjast veidi kõrbenud, täpselt nagu mulle meeldib.

Võtan kohvi ja saiakese endaga poodi kaasa ning alustan hindu ootavate raamatute sorteerimist.

Ma lehitsen need kõik läbi, sest mis mulle kasutatud raamatute juures eriti meeldib, on nende seest leitavad jäljed – kohvirõngad, alla joonitud sõnad, märkused leheservadel. Aastate jooksul oleme George’iga raamatute vahelt leidnud igasugu asju – kirju, ostu­­nimekirju, bussipileteid, unistusi. Ma olen lehtede vahelt leidnud tillukesi ämblikke, laiaks litsutud sigarette ja kõdunevat tubakapuru. Ükskord leidsin kondoomi (pakendis ja kasutamata, kuid kümme aastat tagasi aegunud – täiesti omaette lugu). Kord leidsin ühe „Maailma floora entsüklopeedia” 1958. aasta väljaande, mille vahel tähistasid lehed kellegi lemmiktaimi. Selleks ajaks, kui mina raamatu lahti tegin, olid lehed kuivanud rootsudeks. Neist polnud muud alles kui luukered.

Kasutatud raamatud on täis saladusi, sellepärast need mulle meeldivadki.