Читать книгу Valetaja tüdruk - Catherine Ryan Howard - Страница 4

Nad saabusid mu ukse taha hommikul pärast õhtusööki Sali juures.

Ma põdesin ikka veel. See oli Püha Patricku päeva pidu, mis korraldati minu auks, sest ma olin seltskonna ainus iirlane. Sal ja mina olime saanud tasapisi osaks ekspattide seltskonnast, mille liikmed olid võtnud endale kohustuseks iga paari kuu tagant kokku saada, asudes kordamööda peakorraldaja rolli. Rühma tuumikusse kuulus kuus-seitse inimest, kelle kohale ilmumise peale võis alati kindel olla, ja lisaks neile veel mitmeid, kes meid aeg-ajalt üllatasid. Kutsusime end EU-deks, sest kuigi meie päritoluriike võis kokku lugeda üheksa, jäid need kõik meie uuest kodumaast rongisõidu või Ryanairi lennu kaugusele. Üks Sali elueesmärke oli imbuda Breda ameeriklastest ekspattide kogukonda ja veenda vähemalt mõnda neist meiega kampa lööma.

Olin tulnud varakult kohale, et aidata Sali ja Dirki ettevalmistustega, kuid mul keelati üleüldse midagi teha, välja arvatud diivanil istuda, käes šampanjapokaal joogiga, mis Instagrami väitel kannab nime Black Velvet. See nägi välja natuke nagu kihisev Guinness. Mulle tegelikult ei maitse Guinness, aga hoidsin selle pisiasja enda teada. Vaatasin selle asemel pealt, kuidas Sal, kes nägi oma rohelises vööga kleidis, erkpunase huulepuna ja laitmatu blondi juuksekrunniga välja nagu 1950-ndate koduperenaine, sätib söögilauale tervet kotitäit räigelt kiiskavaid lauakaunistusi: kuldseid konfette, vikerkaarevärvilisi disainkõrsi ja härjapõlvlastega salvrätte.

„Stiilne,“ märkisin.

„Ongi, võrreldes kõige muu pakutavaga,“ vastas Sal. „Täna oma õnnetähte, et ma ei ostnud ühtki mütsi.“

„Sa ju tead, et õnnetäht on rohkem nagu Ameerika värk, eks?“

„Neist hommikuhelvestest räägid või? Tegelikult me seda sõna ei kasuta.“

„Kas nüüd järgneb hädakisa Paddy-päeva teemal?“

„Ei, ma ootan, kuni kõik ülejäänud kohale jõuavad. Nad lihtsalt peavad seda kuulma.“

Sal pööritas silmi. „Järelikult on, mida oodata.“

„Ma ikka veel ei usu, et sa korraldad pidulikku õhtusööki,“ ütlesin mina. „Isegi kui selle juurde käivad disainkõrred ja härjapõlvlased. Täiskasvanu, tõepoolest.“

„Ära tuleta seda mulle meelde.“ Sal tegi pausi ja vaatas peolaua hindava pilguga üle. See oli kaetud kaheteistkümnele, EU-de jaoks muljetavaldav vaatepilt. „Meil on valged laualinad, Ali. Valged laualinad. Ja siis veel see paganama asjakene.“ Ta tõstis üles oma vasaku käe ja vehkis sõrmusesõrmega. Plaatinarõngas säras laetulede valguses. „Ma pole ikka veel sellega harjuda jõudnud.“

Nad olid abielus olnud vaid kuu. Traditsioone eirates pidas Sal pulmi siin, sundides perekonda Londonist kohale sõitma. Tema käsivartel oli Maldiividel veedetud mesinädalatest endiselt pruunikas jume ja ma polnud siiani saanud selgust, mida kõike sisaldavad need luksuslikud tualett-tarbed, mille ta minu jaoks sealsest viietärnihotellist kaasa haaras. Minu pruutneitsikleit oli endiselt keemilises puhastuses.

Uksekell helises ja Sal tõttas toast välja ust avama. Mõtlesin, kus küll on Dirk, aga siis taipasin, et tema peab olema see, kes tekitab kogu seda köögist kostvat kolinat.

Võtsin joogist ebaleva lonksu ja avastasin, et see ongi sõna otseses mõttes kihisev Guinness. Guinness šampanjaga. Kuritegu mõlema joogi vastu. Hapu järelmaitse sundis mind nägu krimpsutama, siis avanes elutoa uks ja sisse astus nägus mees, keda ma polnud kunagi varem näinud, tema kannul saatanlikult irvitav Sal, kes tegi mehe selja taga minu poole mitmetähenduslikke grimasse.

„Tema on Stephen,“ teatas Sal.

Teadsin, mis järgneb, juba enne kui ta seda ütles: Stephen oli samuti iirlane. Ta nägi sedamoodi välja. Mitte punapäine ja tedretähniline, mille poolest me kuulsad oleme, kuid tüüpilisema reaalsuse esindaja: kahvatu nahk, sinised silmad, tumedad juuksed. Sal oli leidnud meie seltskonda veel ühe inimese ja paistis olevat selle üle väga elevil. Sellal kui ta seletas, et tegemist on Dirki töökaaslasega, kes kolis sinnakanti alles paar nädalat tagasi, kes ei tunne tegelikult veel mitte kedagi, aga meil õnnestus ta oma seltskonda meelitada ja ega ma pahaks ei pane, et pean sel õhtul aukülalise tiitlit temaga jagama, taipasin ma põhjust: ta arvas, et on leidnud minu jaoks mehe.

Sisimas ägades tõusin püsti, et kätt suruda ja tere öelda.

„Üks jook?“ küsis Sal. „Mida sa soovid?“

Stephen vaatas minu klaasi, seejärel mulle silma ja ma raputasin pead nii palju kui suutsin, enne kui Sal võis seda märgata.

„Kuidas oleks õllega?“ küsis ta.

Lõuna-Dublini aktsent. Meie vanune, nii palju kui ma aru sain. Kolmekümnendates. Ja kui ta töötab samas tarkvarafirmas kus Dirk, on tal tõenäoliselt kolledžidiplom…

Ma teadsin, kuhu see välja viib.

Ma pidin keskenduma, et näol lahket ilmet säilitada.

„Sa ei võta sedasama?“ Sal osutas minu klaasile. „Black Velvet. Oivaline.“

„Ma, ee, ma ei joo Guinnessi,“ vastas Stephen. „Seepärast ma pidingi tegelikult Iirimaalt lahkuma. Nad said sellest teada.“

Sundisin end naerma. Sali naeratus lõi värisema, sest kuigi Stephen ega mina seda veel ei teadnud, oli tema pearoaks loomalihahautis Guinnessiga.

Nad leppisid kokku Heinekeni peale ja Sal läks seda tooma, jättes Stepheni ja mind pidama tavapärast „niisiis, sa kohtasid välismaal äsja teist iirlast“ vestlust. Mees kinnitas mu kahtlusi oma Lõuna-Dublini päritolu kohta. Ta ütles, et elas viimased kolm aastat Abu Dhabis ja püüab seekord vältida varasema kordumist: nii sügavat sukeldumist Iiri ekspattide seltskonda, et viimaks mängis ta igal nädalavahetusel keldi jalgpalli ja võttis napsi üksnes iiri pubis, mille nimeks oleks võinud olla Kuus Sammu Stepheni Koolisõpradeni. Rääkisin, et olen pärit Corkist, olen elanud Hollandis peaaegu kümme aastat, töötan reisibüroo protsessijuhina ja kohtusin Saliga Haagis tudengite ühika pesumajas. Seal taipasime, et ehmunud ilme meie mõlema näol tähendab ühist võimetust mõista masinate kohale kleebitud juhiseid, ja sestpeale oleme sõbrad olnud.

„Ära kellelegi ütle,“ lausus Stephen, „aga mehed siin töö juures rääkisid kolm päeva järjest denhaagist, enne kui ma sain aru, et tegemist on Haagiga.“

Naeratasin. „Ära selle pärast muretse. Kui ma esimest korda siia jõudsin, pidasin Albert Heijni poliitikuks.“ Stephen kergitas kulmu. „See on toidupoodide kett,“ seletasin. „See pood, kus ma vähemalt kuu aega pidevalt käisin, enne kui ma otsad omavahel kokku viisin. Hollandi keel ei kõla ligilähedaseltki nii, nagu seda kirjutatakse, vähemalt pooltel kordadel. Vähemalt meie jaoks. Selles ongi probleem.“

„Oskad sa seda?“

„Vähe. Väga vähe. Kaugeltki mitte nii palju, kui peaks. Siin räägivad kõik inglise keelt, mis teeb laisaks. Ja Suncamp on Briti firma. Tööl räägime ainult inglise keelt.“

„Kas sa käisid kolledžis siin või…?“

„Siin.“ Rüüpasin veel ühe sõõmu jooki, unustades, et see maitseb nagu vedelik, mida nad sunnivad sind jooma haiglas enne sooleuuringut. Selleks ajaks, kui sundisin end seda alla neelama, polnud ta sõnakestki öelnud ja ma küsisin: „Kus sina koolis käisid?“, mis sest, et ma olin vastuse juba ära arvanud ega tahtnud seda kuulda valju häälega välja öeldavat, ma ei tahtnud kuulda neid kolme neetud sõna…

„St John’s College’is.“

Suutsin vastuseks üksnes „hmm“ ümiseda.

„See jäi mu vanematekodust jalutuskäigu kaugusele,“ lisas Stephen. „Nad mõlemad õppisid sealsamas ja ega mul seepärast mingit valikut polnudki.“

Kinnitasin silmad oma klaasile. „Mida sa õppisid?“

„Biomeditsiini.“ Ta vaikis hetkeks. „2009. aasta lend.“

Tegin kiire arvutuse: ta pidi tollal olema kolmandal kursusel. Kuid mul polnudki selleks vajadust. Tema hääletoon, kummaline segu uhkusest ja pühalikkusest. Dramaatiline paus. Ainuüksi fakt, et ta tundis vajadust mulle öelda, millal ta kooli lõpetas.

See kõik andis tulemuseks: „Jah, ma olin tollal seal. Ma olin seal, kui see juhtus.“

„Käid sa tihti kodus?“ küsis ta minult.

„Anna andeks,“ vastasin püsti tõustes, „aga kuni mul on veel võimalus, otsin ühe lillepoti, kuhu valada ülejäänud osa sellest segust. Mul läheb ainult sekund.“

Sellega oli kõik ühel pool. Sali unistusele, et Stephen võiks olla minu jaoks õige mees, saabus kiire ja äkiline lõpp veel enne, kui ta mehe joogiga tagasi jõudis.

Ma ei suudaks iialgi talle öelda, miks.

Vähemalt mitte päris põhjust.

Ülejäänud õhtu jooksul (mis sisaldas kolme käiku, kinkekotti Tayto krõpsude ja Dairy Milki batoonidega ning „Isa Ted“ klippidega YouTube’is veedetud tundi, sest püüdlused seda seriaali meie mandrieurooplastest õhtustajatele kirjeldada ei viinud meid kuhugi) keskendusin lõbutsemisele, olles tänulik Sali lõpmatutele võõrustajakohustustele, mis takistasid tal mind kiirete kommentaaride tarbeks kõrvale lohistamast.

Selle asemel tegi ta seda järgmisel hommikul WhatsAppis.

Mis Stepheniga juhtus? Ma tarisin ta sinu jaoks kohale ja sina peaaegu ei rääkinudki temaga! Kuna ma tean, et sa kavatsed mulle ette sööta mingit karjäärile keskendumise sõnnikut ja MINA kavatsen SULLE ajada vanatüdrukujuttu, säästsin meid mõlemat ja andsin talle sinu telefoninumbri. Ta JÕLLITAS sind terve õhtu (üldse mitte sarimõrvari pilguga). Mis muusse puutub, siis ma olen SUREMAS. Tegelikult võingi ma juba surnud olla.

Ei ole isegi kööki läinud. Liiga jube. Saatsin D kofeiini ja rasvase toidu järele. Aga läks ju ometi hästi? Anna endast märku. X

Lugesin seda oma köögilaua taga, kallates teist kruusitäit musta kohvi oma kõhtu, mis eelmise õhtu kuritarvitustest korises ja valutas.

Seega oli Sal andnud Stephenile mu telefoninumbri. Kui absoluutselt mitteüllatav. Kui asi puutus trikkidesse, oli see tüdruk ületamatu. Ma ei olnud pahane, aga kartsin, et Sal on seda peatselt küll. Sest kui Stephen helistab või saadab sõnumi, rakendan ma oma tavalist, väljakurnava vallalise strateegiat: esmalt ütlen, et olen järgmise nädalani hõivatud, seejärel tühistan plaanid viimasel minutil ja siis kordan eelnenut senikaua, kuni mees solvub ja loobub. Polnud kaugeltki suurepärane mõte, aga see oli iga kell parem, kui tollele mehele või Salile ühel heal päeval tõtt rääkida.

Klõbistasin Salile kiire vastuse, kinnitasin, et olen kindla peale elus, tänasin peo eest ja lubasin pärastpoole helistada. Stephenit ei maininud ma poole sõnagagi.

Vajutasin just SAADA, kui kuulsin koputust uksele.

Arvasin, et see on postiljon pakiga. Või uus kuller, kes on naabrite iganädalase toidupoe-tellimuse kogemata toonud valesse majja. Aga minu ukselävel kitsa räästa all, pead norgus, püüdes end tulutult hommikuse paduvihma eest varjata, kössitas kaks meest, kes tutvustasid end kui An Garda Síochána esindajaid.

Noorem neist polnud palju vanem kui mina. Pikk, paksu punakaspruuni juuksepahmaka ja sobiva habemega. Erkrohelised silmad. Kaugeltki mitte ebaatraktiivne. Ta võttis rinnataskust väikese nahast rahakoti ja avas selle, näidates kuldset Garda ametimärki ja töötõendit.

Garda uurija Michael Malone.

Teise tundsin otsemaid ära, kuigi olin koos temaga veetnud vaid paar tundi ühel õhtupoolikul ligi kümme aastat tagasi. Hõredaid halle juuksetutte mõlemal meelekohal oli vihm veelgi hõrendanud ja neist säras laiguti läbi paljas roosa peanahk. Ta vaatas eemale, käed taskus, pilk uitamas kusagil tänava kaugemas otsas.

Garda uurija Jerry Shaw.

„Alison Smith?“ küsis Malone.

„Mis lahti?“ küsisin. „Kas… mu vanemad…?“

„Kõik on korras. Kõik on hästi.“ Ta heitis pilgu esikusse minu selja taga. „Kas me võime sisse astuda? Meil on vaja millestki rääkida. Võtab ainult paar minutit.“ Ta manas korraks näole naeratuse, aga kui see pidi mõjuma julgustavalt, jooksis see katse küll lati alt läbi.

Kaks Iiri uurijat. Siin, Bredas, minu ukse taga.

Ja üks neist oli uurija Jerry Shaw.

See sai tähendada ainult üht asja, aga ma küsisin ikkagi.

„Milles asi?“

Shaw pöördus viimaks minu poole. Meie pilgud kohtusid.

„Will,“ ütles ta.