Читать книгу Valetaja tüdruk - Catherine Ryan Howard - Страница 5

Juhatasin nad läbi esiku kööki, saades ise äkitselt teadlikuks oma lohvakatest hallidest dressipükstest, välja veninud vanast T-särgist ja eelmise õhtu meigijäänustest silmade ümber. Heitsin voodisse kella nelja paiku hommikul ja jõudsin vaevu kingad jalast võtta, enne kui uni mind niitis. Tuleb välja, et Black Velvet ei maitse lõppude lõpuks üldse nii halvasti, kui oled neid ära joonud juba viis tükki.

Selg uurijate poole, limpsasin sõrme märjaks ja hõõrusin sellega silmade alt nii märkamatult kui sain. Lükkasin juuksed kõrva taha ja lasin keelega üle hammaste. Ma polnud jõudnud neid isegi pesta.

Heitsin pilgu oma dressipluusile. Silmatorkavaid plekke pole. Väga hea.

Näitasin käega köögilaua poole. Tass ja telefon olid endiselt seal ja tähistasid minu kohta. Uurijad võtsid istet teisel pool lauda.

Kannutäis kohvi, mille olin tõmbama pannud pool tundi tagasi, oli veel pooleldi täis. Pakkusin neile tassikese, mille mehed tänulikult vastu võtsid. Sellal kui vaatasin, kuidas Shaw segab oma kohvi sisse eluohtlikku suhkrukogust, hakkas Malone rääkima, et nad mõlemad on rampväsinud, sest lendasid Dublinist välja koidu ajal ja sõitsid seejärel Schipholist rendiautoga kohale.

„Kas ta on vabaks lastud?“ küsisin. Katkestasin sellega tema kaeblemise liiklusmärkide vähesuse üle kohalikel teedel, aga ma ei suutnud lihtsalt kauem oodata.

Shaw vastas: „Ei.“

See oli tema esimene sõna pärast tuppa astumist.

Mu õlad langesid allapoole. See võimalus oli mind pingesse ajanud sestpeale, kui ma välisukse avasin.

„Ta on siiani haiglas,“ ütles Malone. „Keskpsühhiaatriahaiglas. Kuigi järgmisel kuul ta viiakse ta üle Clover Hilli.“

„Puhkus saab viimaks läbi,“ ütles Shaw.

„Clover Hill on vangla,“ selgitas Malone. „See on tema jaoks suur muutus.“

„Vabandust rumala küsimuse pärast,“ ütlesin mina, „aga kas ta ei peaks juba praegu vanglas olema? Miks ta haiglas on?“

„Psühhiaatriahaiglas,“ parandas Malone. „Haigla on samamoodi rangelt valvatud koht, aga ta saab seal ravi. Mingil hetkel – mu meelest kohe tema vangistuse alguses – otsustati, et tema vajadused saavad seal paremini rahuldatud.“

„Ta saab ravi? Mille vastu?“

Shaw turtsatas. „Sarimõrvariks olemise vastu, kullake.“

Malone ütles mulle: „Will oli väga noor, kui ta sinna sattus ja ta oli… Noh, öelgem lihtsalt, et ta oli väga omapärane vang. Vanglaamet otsustas, et psühhiaatriahaigla on tema jaoks parim paik. Vähemalt kuni praeguseni.“

„Miks te siin olete?“

Kaks uurijat vahetasid pilke. Seejärel küsis Malone, kas ma olen koduste uudistega kursis.

„Ei,“ vastasin. „Kui aus olla, ei tea ma isegi seda, kes on praegu Taoiseach².“

„Noh, kullake, ega sa pole millestki ilma jäänud, seda ma võin küll öelda,“ lausus Shaw.

„Kuidas vanematega on?“ urgitses Malone. „Ega nemad pole sulle midagi rääkinud?“

„Kui te peate silmas surmajuhtumeid kogukonnas ja naabri auto väljalaskeaastat, siis jah. Kui asi puutub päris uudistesse, siis ei.“ Vaatasin kordamööda mõlema detektiivi otsa. „Miks te ei võiks mulle lihtsalt rääkida, mis lahti on, sest ilmselgelt on midagi juhtunud?“

„Me leidsime surnukeha,“ ütles Shaw. „Grand Canalist. 19-aastane tüdruk. St John’si tudeng.“

Tema hääletoon oli nii asjalik, et mul kulus terve sekund, et sõnad peas kokku panna ja aru saada, mida ta tegelikult ütles. Malone keeras end ja põrnitses kolleegi, kuid Shaw kergitas vastuseks vaid kohvitassi ja rüüpas veidralt valjuhäälse sõõmu.

„Mis juhtus?“ pärisin. Mu suu oli äkitselt kuiv nagu paber. „Mis temaga juhtus?“

„Me püüame praegu veel…“ alustas Malone.

„Paistab, et löödi oimetuks,“ ütles Shaw. „Hoop vastu pead. Ilmselt oli teadvusetu, kui vette jõudis. Surma põhjuseks oli uppumine.“

Külm hirm täitis mu kõhu.

Malone kummardus ettepoole. „Teate saime me eelmise laupäeva hommikul. Kaks jooksjat sörkisid Charlemontis Luasi silla alt läbi ja neile jäi vees midagi silma. Seal oli 19-aastane Jennifer Madden. St John’si tudeng alates septembrist. Viimati nähti teda eelmisel õhtul Rathminesis peol.“

Seega nädalavahetusel enne Püha Patricku päeva.

Küsisin: „Kas see võib olla kokkusattumus?“

Malone raputas pead. „Ei paista niimoodi, ei. Jennifer… Ta, oeh… ta pole esimene. Ta on teine. Jaanuaris leiti Baggot Streeti silla alt Louise Farrington. Tol hetkel paistis see nagu traagiline õnnetus. Aga nüüd, kui on ka teine juhtum… Noh, kuupäevad klapivad.“

„Miks te arvasite, et esimene oli õnnetus?“

Malone hakkas vastama, aga Shaw sekkus. „Sest niimoodi see välja nägi.“

„Oluline on,“ lausus Malone asendit vahetades, „et enam me nii ei arva.“

„Keegi jäljendab mõrvarit,“ ütlesin.

Mõlemad noogutasid. Shaw lausus: „Näib nõnda.“

Surusin peopesad enda ees vastu lauda ja lootsin, et seinte liikumine aeglustub ja need jäävad paigale.

Siis küsisin uurijatelt, kas neil on aimu, kellega tegu.

„Meil on mitu juhtlõnga,“ lausus Malone. „Üks neist on meie siinoleku põhjus.“

Mul ausalt polnud õrnematki aimu, mis pidi järgnema. Ma polnud Iirimaal elanud peaaegu kümme aastat. Ma polnud Dublinis käinud Willi arreteerimise nädalavahetusest peale. Ma polnud kontaktis mitte kellegagi kodumaal, välja arvatud mu vanemad.

Kuidas oli üks juhtlõng nad minuni toonud?

„Paistab nii, et Will kuulis uudiseid Jenniferi kohta päev pärast surnukeha leidmist,“ lausus Malone. „Nagu ütles haiglas tol ajal tööl olnud medvend, ärritus Will seepeale ja küsis, kas ta saaks helistada Gardale. Ta ütles, et tal on vaja meiega rääkida. Meie“ – Malone osutas endale ja Shaw’le – „läksime eile sinna. Haiglasse siis.“

„Te rääkisite temaga?“ Mu mõtted märatsesid. Kuidas tal on? Milline ta välja näeb? Mida ta ütles? Kas tal on kahju? Kas ta ütles teile, miks? Pidin keskenduma, et sellest lärmist üks sidus mõte välja tirida. „Aga ta ei saa midagi teada. Ta on kogu see aeg kinni istunud. Kui just… Te ei arva… ? Te ju ei arva, et tollal tegi ta seda kellegi teisega koos, ega? Et neid oli kaks? Ja see on too teine mees, kes nüüd jälle tegutseb? Kas see on üks võimalus?“

„Miks sa seda meie käest küsid?“ Shaw silmitses mind tähelepanelikult.

„Kas teie arvates on see võimalik?“

Vaatasin talle silma. „Minu meelest sain ma kümme aastat tagasi teada, et kõik on võimalik.“

„Täpsemalt?“ lausus Malone.

Vaatasin tema poole. „Ma ei saa öelda, et mäletan kõike, mis pani mind seda arvama, ei. Aga tollal ei uskunud ma ka seda, et mu poiss on sarimõrvar.“ Tegin pausi, et hinge tõmmata, et oma häält talitseda. „Mida Will ütles?“

Ma ei olnud tema nime lausunud nii kaua, et selle kõla tekitas tunde, nagu hoiaksin suus võõrkeha, mille teravad servad suruvad valusalt vastu pehmet kõri.

„Nojah, mitte midagi rohkemat,“ nentis Malone. „Kohtumisel ütles Will, et tal on infot, mis võib meile abiks olla, kuid meile ta seda ei räägi.“

„See on naeruväärne.“ Vaatasin üht meest ja siis teist. „Miks vaevuks ta teile ütlema, et teab midagi ja seejärel, kui kohale jõuate, keelduks rääkimast, mis see on? Selles puudub igasugune mõte.“

„Ma tahtsin öelda vaid seda, et ta ei räägi seda meile.“

Shaw nõjatus toolileenile, pani käed rinnale risti ja mõmises midagi poolihääli.

Tundus, et kuulsin sõna „ajaraisk“.

„Eeldatavasti pole Willil mingisugust väärtuslikku infot,“ tõdes Malone. „Aga see ei muuda asjaolu, et tal on selles loos oma roll, isegi kui see ei tähenda aktiivset osalemist. Meie tööversiooni kohaselt on tegu jäljendajaga. Kui see on nii, on meil järgmisel nädalal samal ajal veel üks surnud kolledžitudeng. Kolmas süütu ohver, kui me toda tüüpi kinni ei nabi. Ja kui me ei tee kõike, mis võimalik; kui me ei uuri iga viimast kui juhtlõnga, ükskõik kui väike või ebausutav see ka on, siis ei ole järgmise tüdruku surm mitte üksnes meie kätes, vaid ka meie südametunnistusel.“

Mul kadus järg käest.

Ütlesin: „Ma kardan, et mul jäi midagi kahe silma vahele…“

„Me ei saa sundida sind seda tegema,“ ütles Malone. „Me oleme siin seepärast, et sinult seda paluda.“

„Paluda minult mi….“ Jäin vait, kui mõistsin.

Ei. Mitte mingil juhul. Kindlasti mitte.

Siis ütlesin need sõnad valjul häälel välja.

„Mis oleks, kui sa mõtleksid järele?“ pakkus Malone.

„Mul pole tarvis seda teha.“

„Kui muretsed ajakirjanduse pärast, siis see pole probleem.“

Vaimusilmas välgatas tabloidi esikülg, ühel poolel Tenerifel, suvel enne kolledžisse minekut puhkusereisil tehtud pilt minust äralõigatud säärtega teksades ja bikiinides. Teist poolt täitis pealkiri. SARIMÕRTSUKA TÜDRUK.

Nad leidsid foto minu Facebooki seinalt, olin end seal kasutajaks teinud vaid paar nädalat enne Willi arreteerimist. See juhtus enne kui ajakirjandus taipas, millised isikliku info aardelaekad on inimeste sotsiaalmeedia profiilid, mis ainult ootavad puistamist, mistõttu oli üsna tõenäoline, et mõni mu Facebooki sõber tegi fotodest ekraanitõmmised ja müüs need maha.

„Me teeme kõik, et hoida sinu osalemine salajas,“ kuulsin Malone’i ütlemas. „Me viime sind sisse ja välja enne kui keegi üldse teada saab, et oled Dublinis.“

„Ei,“ ütlesin uuesti.

„Nojah,“ ütles Shaw end toolilt püsti ajades, „aitäh kohvi eest.“ Ta vaatas Malone’i poole ilmel, mis ütles, et ta teadis algusest peale, kuidas asjad lähevad.

„Ehk võtad päeva järelemõtlemiseks?“ küsis Malone, samuti tõustes. „Nagu ma ütlesin, ei saa me sind sundida seda tegema. Aga me ei tea, mida ta võib öelda. See võib olla tähtis. See võib tuua läbimurde, mida vajame.“ Malone võttis taskust visiitkaardi ja asetas lauale. „Alison, meil on sinu otsust vaja hiljemalt kell neli täna pärastlõunal, et saaksid täna õhtul meiega ära lennata. Kui ütled jah, siis kohtud Williga haiglas kohe homme hommikul. Kõik vajalikud asjakorraldused on juba tehtud.“